kuna kesklinnast on mustamäele liiga pikk maa, pidin ma ise mustamäelt vegetable streetile minema, kus ma sain 90 krooni väärtuses süüa ja 10 krooni väärtuses seltskonda. ma kujutan ette, et nende piltide vaatamine oli tasuta.


aga ma arvan, et kui taksojuhid tahavad juttu puhuda, siis peaks neile selles suhtes vastu tulema. sest nemad on ju ka inimesed ja seetõttu ei peaks neisse suhtuma ainult kui autojuhtimise vahenditesse. pealegi osutuvad nad tihtipeale üsna ontlikeks onudeks (tartus on küll ka üks väike ümar tädi taksojuht, aga tema on siis topeltvinge, kogu aeg sõimab ropusti ja laseb signaali. aga ta on nii väike, et ma ei usu, et ta pedaali vajutamise ajal eriti hästi üle rooli aknast välja näeb). kuigi kõige rohkem meeldib neile ikka liiklusest rääkida. seetõttu peaks ehk enne taksosse istumist paar liiklusteemalist nupukest ette valmistama. mina sain täna näiteks kaks korda rääkida sellest, kuidas ma eelmisel teisipäeval kolmveerand tundi lennujaamast bussijaama sõitsin. aga kindlasti on teil kõigil olnud toredaid taksojuhte ja -vestlusi.


h

olles nüüd järjest ja pidevalt lugenud erinevate rohkem või vähem soliidsesse ikka jõudnud inimeste omaeluloolisi teoseid (kõigepealt see sting ja nüüd kaasteelised), on minus tekkinud painav küsimus. kas see teadmine, miks nad (no ütleme nii minuvanuselt) mingeid asju tegid on tulnud perspektiivis ja vanusega või ongi nad minust tunduvalt paremad inimesed, sest teadsid juba siis? sest mina praegu enamiku ajast küll ei oska seletada, miks ma seda või teist asja teen.


h

ohhdzhiisus. vaimselt ja füüsiliselt kurnav hooaeg. valestimõistmised ja teisitimõtlemised ja eneseleidmised. kuigi ma pole tegelikult kunagi, mitte kunagi öelnud, et "armastus on mõttetult üles blufitud" (vot siin on üks saatuslik valestimõistmine!), on praegu ehk just õige aeg kirjutada "see lugu sellele poisile".


h

bussisõit oli muidu üle ootuste lahe. ilm pidas pausi, taevas oli sinine, tartus oli külm. ainult et buss oli puupüsti täis ja seetõttu sain tunda seda õlatunnet oma kaaskodanikega, nende eludesse ja huumorimeeltesse pühendatud.


see on alati tore kui mõnda aega rahulikult oma toolil istunud reisija järsku püsti hüppab ja paaniliselt mööda bussikoridori edasi-tagasi jooksma hakkab. sest kui sa juba oled kusagil põldude keskel ja avastad, et oled midagi olulist kusagile maha jätnud, ega siis palju polegi midagi peale hakata. kogesin seda ise eelmisel kevadel kui kaarini volbriseeliku tallinna bussijaama r-kioskisse unustasin ja selle väikse möödalaskmise avastades juba poolel teel tartusse olin. tänane noorpaar oli maha unustanud tütarlapse passi, mis tingis selle, et umbes pool reisi helistas noormees vaheldumisi mingile oma vaesele sõbrale ja tütarlapse emale, kehutades neid tulistvalu bussile järele kimama. noorpaar läks lennujaama juures maha, ilma et pass oleks neile järgi jõudnud.


kui tallinna lennujaama juures algas see liiklusporno, mida polaarkaru juba nii veetlevalt kirjeldanud on, aktiviseerusid minu taga istuvad ajaloo õppejõud, kes hakkasid üksteisel vunki üles keerama lamedate katastroofinaljadega, saades inspiratsiooni kõigest, mida nad akna taga nägid. eks ole ju isegi elu jooksul lamedat nalja tehtud, aga kui tallinn oli juba nii lähedal, kuid siiski nii kaugel ja buss liikus edasi umbes 20 sentimeetri kaupa ja seal oli tapvalt palav, siis tekkis tahtmine küll ühte neist, võimalik, et ka mõlemaid, lüüa.


aga minu kõrval istus nii nunnu vene perekond, kes rääkis nii ilusat eesti keelt ja kui ma oma stingi elulooraamatu kotist välja võtsin, et lugema hakata, oli pereema nii rõõmus, sest sting on tema kõigelemmikum laulja.


h

kohustused on lennanud vastu taevast. ilmselt kordan ennast.


enamiku päevast olime veendunud, et ufod on tartu peale kliimakupli teinud. sest raadio bussis räägib, kuidas tallinnas on jõletum lumetorm ja isa telefonis, kuidas on juba peaaegu meeter lund ja tartus tibutab ainult rõõmsat kevadvihma. kujutasime ette, kuidas kohe lööb taevas sini-siniseks, puud hakkavad õitsema ja linnud laulma. õhtupoolikul hakkas siiski mingit plastiklund sadama, nägi välja nagu odavas ameerika filmis. ilmselt ei pidanud ufode looming enam vastu.


aga homme hommikul, kohe pärast seda, kuid kadri on puistanud oma tarkuseteri kogu eesti rahvale, hakkame tallinna poole tulema. kuuldes tänaseid reisilugusid, tuleks ilmselt kohvi termosega kaasa võtta (hoolimata sellest, et ma kohvi üldse ei joo) ja soe pesu selga panna. maria hakkas täna kell 16.45 KIIRrongiga tallinna poole sõitma ja jõudis kohale pärast üheksat. kirjeldus oli nagu rongisõidust metsikus läänes -- vahepeal läksid reisijad rongist välja raudteeliine lumest puhtaks kühveldama.


ja nii ongi.


h

keegi peaks mulle igal vajalikul juhul meelde tuletama, et mu pea on headbangimiseks liiga raske. nüüd on juba teist päeva tunne, et kaelalülide vahele on korralik kogus liiva visatud. ja kael ei täida kõiki talle kodukorraga pandud funktsioone.


h

on muidugi omaette kangelastegu jõuda aasta kõige pimedamal ajal magama alles siis, kui õues on juba valgeks läinud. eriti kui mõni inimene läks õhtul kodunt välja, et panges natuke teed juua. kuidas ma siis saan siit linnast ära minna? kuidas?


aga sellist segast elu nagu eile õhtul, mis kella 9 ajal liisa juurde kroonuaiasse toimetas ja seal erinevate inimestega erinevat möla suust välja ajama pani ja siis kella 4 ajal peahoone ette ja läbi raskuste lõpuks ühe veski tänava maja keldrikorrusele hõõgveini jooma, elu keerutustrikkide ja kell 6 hommikul üksi tühjas koridoris aknalaual istumisega, ei suudaks vist väga kaua küll elada. aga mõnikord on hea, kuidas olukorra ebakonventsionaalsus raputab mind välja mingitest rutiinidest, kust ma enam ei uskunudki end elusana välja tulevat. ja mõnikord on toredate inimestega lihtsalt tore.


Zen Cafe -- 'Piha Ilman Sadettajaa'


h

ma olen isekas, mõtlesin ma seal akna peal istudes. nüüd olen ma midagi ära nikastanud. ilmselt on see mu ego. h

pliksid panid kontsad alla ja läksid välja põnevust otsima. põnevus seises peamiselt vastasseisus põrandakattega, mis oli peamiselt kiilasjää. raekoja platsi munakivid olid eriti salakavalad. oleks ju võinud arvata, et sellise nöögi peale istuvad meie väljavalitud söögikohas (gruusia saatkond, kus ma viimati käisin vist poolteist aastat tagasi, siis kui üks tänaseks teenitud tunnustuse leidnud blogiisa katsetas, kas saab terve rusika endale suhu panna ja uhkeldas sellega, et oskab pulgakommi suus ilma käte abita ringi keerata) minu kaks ebaõnnestunud juhendajat.


eriti põnev oli pärast mäest üles kodu poole uisutamine. pärast kohe resto uksest välja astudes kummuli käimist, suutsin siiski ülejäänud tee jalgel püsida. mõned pöörded oleks siiski äärepealt liiga järsuks osutunud ja kurvid olid kogu aeg kriitilised. on olnud aegu, kus koju jõudmine on läinud tunduvalt kiiremini.


h

jõulurahu on ilmselgelt hoogstardi saanud. just praegu tuvastasin teel koju tümakat sellistest kohtadest nagu...

...üs raimla, eriti pärast seda kui zoja puhur oma plaadi sealt arvutist välja võttis.

...korp! sakala (kvantiteedi suhtes raudselt esirinnas, tümaka kvaliteeti hindama pole ma ilmselt õige isik), kuhu olid parajasti suundumas ka mingised naisterahvad. anonüümne kõrvalseisev meeskorporant nimetas need tüdrukuteks, majast väljuvaid naisterahvaid aga juba naisteks.

...kõrvakliinik, sealt peale tümaka muud ei kostunudki. võis olla ka mõne vaese haige poolt edastatav morsekood.

...mainori ees seisev ford. minu kiire pilk ei andnud vastust võimalikule küsimusele, kas seal oli keegi sees ka.


lõpetuseks lisaks siia veel ühe asja: inimsuhted on keerulised. aga kursavennad (see on boonus) on siiski tasemel. tänase õhtu põhjal eriti see üks.


h

täitsa uskumatu lugu, kell on alles pool kaksteist, aga wordi aken näitab, et 12/12 ja kirjutan parajasti conclusionit...


aga kui neljas päev läheb juba kottpimedas vannitoas, kuhu sisenemisel on alati vaja küünal süüdata, siis on juba tunne, et hakkame saavutama vaimset sidet oma mägieestlastest esivanematega, kes kõiki oma asjatoimetusi pirruvalgel pidid tegema. varsti ütleme lahti ka sellest vesikempsu mõnust. boileriga on meil nagunii omad suhted, nii et ta ilmselt eriti ei kurvastaks kui me tema teenustest loobuksime.


ja selle kohta, kui rõve on olnud tänane hommik, on ikka täitsa tore olnud. juhe siiski siriseb vaikselt kokku joosta...


h

tunnetan, kuidas mõttetegevus hakkab kergelt krussi tõmbuma. enamiku oma hädasid olen muidugi ise endale kaela tõmmanud (siin on teie hetk öelda mulle, et eiei, sa oled tubli, tark ja ilus).


etsiis. ei ole vist ikka hea hakata kirjutama 12 leheküljelist tööd praegu, kui see on vaja kell 12 homme ette kanda. isegi kui see on djsmithile. isegi kui see on kahese reavahega. isegi kui see on referaat. küsimus on motivatsioonis ja enesedistsipliinis. arvake ära, kas mul on mõnda neist kahest.


ja, nagu meie euroopa vendadel, kes siiski mere taga elavad, on kombeks omakeeli öelda, tappis uudishimu kassi. minu olukorral ei ole uudishimuga midagi pistmist. või üldse mitte millegagi. lihtsalt tunnen ennast rünnatuna. selle pärast, kes ma olen. võimalik, et tegemist on paranoiaga.


ääremärkused:

1. arvutiasjatundja -- haahaa. homsest alates võtan vastu sooviavaldusi minu peamise progejasõbra kohale. võib ka lihtsalt progejasõbra kohale. praegu pole mul vist küll eriti ühtegi sellist. järgmisel semestril kuluvad marjaks ära. võin neile aegajalt omalt poolt maiustusi ja küünilist ellusuhtumist pakkuda.

2. ikka hea, et ma endale need uued saapad ostsin. kohe hakkas päkapikk käima. ilmselt oli see ujulaplätu, mida ma toasussina kasutan, talle vastuvõetamatu.


h

postimeest lugedes saab ikka aimu oma perekonna tegemistest. nüüd on tädi ja tädimees poja kaasa võtnud ja suudlemas käinud.


tänane põhisaavutus on mõned kummalise kujuga piparkoogid ja natuke looklevat glasuuri. seal. lapsed on vinged. juba sellepoolest, et on nagu lapsed ikka. ühel poisil oli kümnes sünnipäev. meil oli tordijagamise au. poiss taris oma tooli toa keskele ja hakkas ennast ise sellega üles tõstma, et tähelepanu tõmmata. veidi hiljem olime ka mina ja piia tooli tõstma valitute kitsas ringis. koos jüri ja siimu ja jaaniga. jaan ei elanud seal, ta käis lihtsalt puutööd õppimas ja oli jüri sõber.


h

aga mtv3 jõulu sms-saade on siiski parem kui kõik, mis eesti telekanalitel selles vallas kunagi pakkuda on olnud. arvutijõuluvana võtab kotist sõnumid ja loeb need ette. asju hääldav arvuti on mõnusalt paindumatu, soome ja rootsi keelega saab hakkama, inglise keel on nagu soome keel ja kui kirjavahemärkide taha ei ole pandud tühikut, loeb need ka sisse. hyvääjouluapisteteepistesarianna.


õelalt itsitama paneb mind see, kuidas ta smailisid kohtleb. =D - onsamakuindee.


h

mitmekülgne traditsiooniline nädalavahetus. laupäeval vaatasin auto aknast külmast kangeid pastelseid puid ja üritasin endale lahti mõtestada, miks see minu jaoks nii ilus ja oluline on. ja jõudsin jälle selleni, et põhjus peitub selle pildi jäävuses, olen neid puid vaadanud nii kaua kui ma mäletan. mind hakkab juba väga huvitama, kuidas ma elus läbi löön, kui muutused minu jaoks selline piin on.


aga tänane bussisõit tartusse tõestas, et asjad siin maailmas on ikka tasakaalus -- see heastas niimõndagi. pühapäeva õhtul soojas mugavas ja inimtühjas bussis tartusse sõita on juba kingitus omaette. aga mul oli ka pimedus ja chopin. kõige parem bussisõidumuusika.


Chopin -- 'Fantasie Impromptu'


h

mingi üldine jama. esiteks see, mis on ilmselge, aga miks on jensu blog pässvöördi all?
h

põgus pilguheit pealinna tudengite ellu tõestab elu võimalikkust teispoolsuses. ainult, et see on üks hoopis teistsugune elu. ja ma mõistan täiesti seda pinget teisel kursusel tasuvale tööle minna, sest pealinna tudengitel läheb täisväärtusliku elu elamiseks ikka roppu moodi raha. muidugi võib ka olla, et need asjad on teistpidi võrdelises seoses, et raha läheb sellepärast, et käiakse tööl. sest kui tartu õhkkond on juba iseenesest tshill, siis polegi midagi muud vaja teha kui reede õhtupoolikul sõpradega panges üks kann teed (25.-) teha. või siis osta üks keskmiselt saast pudel veini ja istuda küünlavalgel kellegi ahjuküttega korteri põrandal. ei mingit staatust või klassivaenu, aegajalt võib kultuurinautimise/kõrge lennu tõestamise eesmärgil trügeleda club tallinna ukse taga.


aga kui sa oled nädal otsa läinud hommikul kooli, pärastlõunal midagi tagasi hoidmata kusagil mingeid suuri rahasid liigutanud ja õhtul jälle natuke koolis olnud, siis on täiesti võimalik, et nädalavahetus nõuab glamuuri ja unustust, ööklubisid ja restosid, uusi riideid ja jalanõusid, koju tulemist taksoga, mille kilomeeter on 10 krooni. kuidas siis on selle sügavasse vette heidetud saamisega, tartust tallinnasse läinud inimesed?


h

ma tean, et ma lubasin endale mitte enam oma tervisest rääkida, aga ma pean siiski ära mainima, et me oleme täielikult kaotanud kontakti ja teineteisemõistmise -- enne kui vana nohu jõudis ära paraneda, olen ma saanud uue nohu. jah, kõik see hakkas eile otsast peale.


õueilm on mingi uskumatu läbu ja ma võiks ju istuda oma keskmisest soojemas toas ja selle üle peenikest naeru pidada, aga ma pean ise sinna minema. mitu korda. õnneks saab siit läbulinnast kohe varsti minema


h

kui ma ei oleks haige ja kui seda ei oleks juba (mulle tundub) tuhandeid kordi juhtunud, siis ma võiksin ju kell kolm öösel kergelt häguse olemisega noormeestega plõksida teemal, kas mu sall on lõpmata kole. igavesti. ainult kahjuks ma olen ja seda on. niisiis on hea, et ma avastasin enda jaoks täna jälle taksoteenuse (unustab ära sellised optsioonid kesklinnas elades).


ja kui see teine tüüp hakkas tõsimeeli rääkima sellest, et feminism on bullshit, SEST mehed peavad nagunii naiste eest ja tagant kõik töö ära tegema, sest naised on lihtsalt laisad ja ei saa hakkama, siis spontaanse avastuse käigus selgus, et ma ei olegi kunagi kedagi laivis sellist juttu rääkimas kuulnud. ma olen küll kuulnud sellistest inimestest, aga mitte selliseid inimesi endid.


aga korter on sul vahva, liisa!


h

eksistenstiaal-blogoloogilised küsimused (igavikulised):

aga kuidas ma siis ikkagi karistatud saan, kui ma valesti blogin? või kui ma ütlen selle asja kohta blogimine ja see tegelikult seda ei ole, sest räägin siin liiga palju (võiks lausa öelda, et kogu aeg) iseendast? sest ainuke päris karistus oleks ju see, kui keegi minu blogi enam ei loeks, aga nagu näha, loevad küll. ja üldsegi, arvestades selle internetivärgi masendavat rõhku kvaliteedi arvel kvantiteedile on ju lausa oht, et mida madalalaubalisem lugu, seda rohkem kaasaelajaid (ei ole midagi, mida paar liikuvat gif-i ei parandaks). või peaksin ma ennast karistatud tundma ka sellest, et suured 'blogi-issid' võiksid minu peale definitsiooni painutamise ja nartsissismi pärast viltu vaadata?


aga fiidbäkk ruulib! tänks sellele, kes täna kirjutas, teen talle ise ükspäev shokolaadikooki, mul on tallinnas elektriahi.


h

aga siis vaatasin ma külmkappi ja leidsin sealt mulle eile kingitud kaks risifruttit (üks vaarikamoosiga ja teine maasikamoosiga) ja vähemalt hetkeks muutus kõik mu ümber jälle helgeks... ja eriti tore on mõelda, et nüüd kui ma olen ühe ära söönud, on kapis teine veel. h

sõnadega ei saa kirjeldada seda, kuidas ma vihkan maailma, mis sunnib mind umbes täpselt tunni aja pärast prantsuse keele tundi minema. aga, nagu sai just ennist elutargalt nenditud, ühel hetkel lihtsalt pole enam vabandusi, jääb ainult vastutus.


kusagil lähedalasuvas korteris on inimene, kes parajasti üritab endale uuristada teed läbi seinte minu juurde. keegi võiks talle öelda, et kui ta teeb sellist hambaarsti puurile sarnanevat häält, pikalt ja pidevalt, siis on tema püüdlused mõttetud -- tal ei ole minu juures lööki.


teatav annus kibestumust mu toonis võib tulla sellest, et ma ärkasin üles praktiliselt kohe peale magama jäämist, et kaks tundi erinevatelt veebilehekülgedelt kopipeisti teha ja see siis, hoolimata ootamatult esile kerkinud häälemurdest (lõpuks ometi!) kõigile kuuele loenguruumis tukkuvale inimesele ette kanda. ja siis käisin djsmithi juures... jalgpallihuligaansus ja mingi võimatu aktsendiga filipiinide jutt ja kod. r.osman oma pantenteeritud hingestatusega. tunnen, kuidas mu noor elu mu sõrmede vahelt läbi voolab...


h

mis ma oskan öelda? mõnikord on nii, et terve peo ajal ei tekigi vajadust alkoholi tarbida. alkohol on minuarust nagunii overrated. aga täna, kui konkreetselt ei saanud, sügelesid näpud koguaeg ühe väikese siidri järele. mis võis tuleneda ka sellest, et ei olnud maailmaparim pidu, mis võis omakorda tuleneda sellest, et ma ei tundnud seal suurt kedagi, mis ilmselgelt tulenes sellest, et ma olen liiga vana.


aga koju jõudsin ikkagi kell kaks. riskeerides uue tuletisjada avamisega, see võis tuleneda sellest, et homme hommikul kell 10 vajab ettekandmist üks referaat niivõrd intrigeerival teemal nagu 'eesti väliskaubandus 1993-2003' ja enne seda vajab eelpoolmainitud põnev referaat ka kirjutamist ja powerpoint vajab natuke vägistamist. mis tähendab et tuleb elu hinnaga vältida normaalsel ajal koju tulemist, sest see teeks olemise ju ülemäära lihtsaks. ja 'untsakad' on ju iseenesest lahedad.


aga ülemõistuse lahe oli see, kuidas inimesed hästi rahvatantsisid, asjas oli hoogu ja tunnet ja tööd. pani kohe mõtlema, et huvitav, miks mina kõigi nende aastate jooksul (pärast esimese klassi järgset koolinoorte tantsupeo kogemust, mis oma koormuselt oli 7-aastastele siiski ilmselge liig) ei ole rahvatantsinud. või isegi selle peale mõelnud.


nüüd vajab kohalikus segasumma suvilas lahendamist magamisküsimus. kui ainult voodiriided ilma püsivate psüühiliste traumadeta teisest toast kätte saaks. (ja ikka veel ei kirjuta mulle keegi...)


h

võitlesin küll selle vastu, läksin veel pärast tagasi ja muutsin mõnda vastust, aga tulemus jäi ikka täpselt selline:



You are glucose. People feed off of you. You are
sweet, caring, and a source of energy for
everyone around you. You can inspire others
with your creativity and depth, and you can
keep people alive when in times of famine.
People love you...or at least the way you
taste.



mine võta kinni...


h

messenger on mind mõneks ajaks hüljanud, mis ongi hea. tegigi mind natuke kurjaks ja tülpinuks enne. eile oli natuke kirjavahetust mõtlemise ja olemise võrdluse teemadel. tänane päev on toonud niipalju selgust, et olen kahe käega olemise poolt. inimestel, kes liiga palju mõtlevad, tekib liiga palju ootusi ja siis neil on palju raskem lihtsalt olla, iga tulevat hetke nautida sellisena nagu see on (as opposed to sellisena nagu ta peaks olema).


nii, et nüüd ongi minu mõtted ainult huupi visklevad jupid, lõpuni mõtlemata ja emotsioonipõhised, põhjendamata ja põhjendamatud. vaatasin siimu uusi pilte ja tuli meelde, et tal on seal keset tuba juba tükk aega see laud. ja tallinn tuli meelde ja see kui ammu ma seal käinud ei ole (mulle meeldib, et praktiliselt kogu see nädalalõpp on minu jaoks ära planeeritud, et ei oleks mingit passimist kui ma koju lähen). ja midagi tuli veel meelde ja läks ka kohe.


ja seda mõtlesin, et sellest on siiski kuidagi vähe. et ma olen kahe käega nõus nende hendriku kommentaaridega, mis ta mõisavahesse jättis. aga samas see vorm vist ei võimaldanudki rohkem. tahaks seda lugeda nende inimeste silmadega, kellele see tegelikult suunatud võiks olla. mitteblogiva, mitteblogisidlugeva inimese silmadega, et tabada asja tõelist väärtust. keegi peaks sellest bakalaureuse kirjutama. igasugune muu teadustöö jääb minusuguse lugeja jaoks vist väheks. võimalik, et liiga suure tüki hammustamine tegi selle konkreetse töö ka veidi ebaühtlaseks. või siis mitte, mida mina tean?


votnii. miks te keegi mulle ei kirjuta?


h

kui juhtubki selliseid asju, et pangenuudlid ilmuvad ukse taha ja kotis on veel pakike nohuteed ja mosaiikkooki, siis ei pane see mitte ainult uskuma päkapikkudesse, see taastab isegi usu inimestesse. niimoodi ju võikski haigeks jääda.


h

nii. mulle aitab. homsest antibiotsi peale. teisipäeval eysi peol otsige seda purukainet tshikki.


Tony Bennett -- 'Stepping Out With My Baby'


h

aga kui üks mulle ainult siis helistab, kui ma teel kusagile mujale olen ja teine tallinnas haigust simuleerib, kes siis minuga pange tuleb? h

ühesõnaga, eilne päev.


vanemuise mäest alla, uni, uni, jauravad poisid, uni, piir, uni, uni, riia äärelinn, jauravad poisid, jõgi, päike, mustpeade maja, külm, tuul, lukus kirik, külm, külm, kohvik, eesti tädid, soome tädid, tuul, külm, turismiinfo, toomplats, tuul, tuul (rebis linnakaarti käest, ümber pöörates nägin, kuidas see kaugenes minust u 100km/h), lukus kirik, lukus börsihoone, külm, tuul, kasarmud, kohvik, tuul, tuul. end of act one.


intermission -- kitsh, silmipimestav, jõuluvanade bänd, plastmassist jääpurikad, plastmassist kuusk, järjekorrad, trügimine, vist vahepeal ka natuke toitu, vene lapsed, kes selle kõige vahel õhupallidega mängisid (pean täiustama oma "hakka-põlema!" pilku, seekord igatahes ei töötanud), kitsh.


ooperimaja, palju läikivaid inimesi ja polstrit, nimeplaatidega toolid, eestlaste hordid, ilus muusika, air jordan graatsiaga, lätlaste frustreeriv lähenemine järjekordadele, ilus muusika, külm, tuul, buss.end of act two


epiloog -- jauravaid poisse eikuskil, "kahju küll", tund aega passimist, jauravad poisid bussis, break'n'bossa, toriamos, piir, jääboiler.


h

laip. homme. muidu fain, aga neid tüüpe nüüd küll juba vihkan. h

sain näpud taha liisa ja co blogimiseeposele ja selle tagajärjel olen ikka veel siin. tekitas teatud eksistentsiaalseid küsimusi, vajadust ennast liigitada, vajadust teada saada, kes on mu lugejad jne. aga ise ma selle sisse astusin, kui blogima hakkasin. see teos läheb ilmselt ka lähiajal kusagile (siimukale?) üles, eks siis näeb mis sealt vastu põrkab.


homme riiga, leiba (lido) ja tsirkust (pähklipureja) taga nõudma. nüüd lähen magama naiivselt arvates, et homme kell 7.15 silmad lahti lüües olen ma värske kui lilleke. ja et noh, selle nelja tunni jooksul, mis siit riiga on, saab bussis magada küll.


siiras usus oma ema ja tallinna vironuste kokkusobivusse,

tundlikult teie,

h

kui ma kunagi peaks ülikooli ära lõpetama, võtan endale siinkohal rõõmsa kohustuse viia euroraamatukogu tädidele tort ja lilled. jõudsin täna selleni, et viisin ära kaks 24h raamatut, mille ma pidin teisipäeval ära viima, aga põhjustel, mida ma ei saa siin mainida (keelasin ju ära endal) ei jõudnud. arvutiekraan näitas, et nende eest oli viivist kogunenud 108 krooni. each. kõmpsin siis nukralt suurde raamatukogusse seda maksma, veendunud et kogu maailm on minu vastu. ulatasin infoleti tädile oma kaarti ja ütlesin, et tahan kogu oma raha talle anda. tema ütles, et jah, palun, üheksa krooni. ja tsaar saltaani ja onegini raamatu pikendas ka ära. jee?


h

hmmm, nii võib ju jääda mulje, et mul ei olegi millestki muust kirjutada... h

note to self. mitte enam kirjutada:


* oma tervisest (ta ei ole seda ära teeninud)

* sinust (obvious is not my style)


nimekirja autor jätab endale vabaduse seda muuta või täiendada.


h

paks viirastuslik udu väljas teeb selle iseendaga hakkama saamise veel lootusetumaks kui muidu. hoolega hoitud kaardimajad värisevad jälle ohtlikult. suremise päev on üldiselt hästi mõjunud. nüüd pean endamisi ja teistega aru, kas peaks magama minema ja eluarmastust unes nägema (nagu tavaliselt) või tegelema soulsearchinguga. üldine arvamus kaldub esimese variandi kasuks.


h

kroonika osutus pettumuseks. seal ei olnud seekord midagi juttu lauri pihlapist ja tema tüdruksõpradest, sellest, kuidas marju länik ei ole kunagi (mitte kunagi) tundnud kiusatust shokolaadi, saiakeste või kookide järele ega sellest, kuidas raivo e. tamm kosmilise kiirusega 20 kilo kaotas, sest hakkas makaroni asemel riisi sööma. kõigest sellest oli juttu eelmises kroonikas.


pärl leidus hoopis polaarkaru vahendusel sealt. esiteks on tudengiromantika vastu toime pandud repressioonid minuarvates eriti alatud ja põlastusväärilised. peahoone esise peaks kuulutama oluliseks tudengiromantika turvatsooniks, vähemalt gaudeamust võiks seal küll iga kell laulda. just laupäeva öösel tegid mulle rõõmu kaks akadeemiliselt organiseerunud noort, kes seal kirgliselt suudlesid (so 30's). teiseks ma muidugi kujutan ette neid smokingites kultuurimärtreid, kes dramaatilise liigutusega käed ette sirutasid, et need raudu löödaks ja neid kongi taritaks (see paneb, nohust tulenevalt, kurguhäälega naeru kõhistama). kolmandaks (see seisukohtade nummerdamine on ilmselt raskest teadustööst külge jäänud) järgnes sellele artiklile muidugi kümnete kaupa täiesti irrelevantseid, lausa idiootlikke kommentaare. nii, et ma enam ei kurvasta kui minu jutte keegi kommenteerinud ei ole -- ma arvestan sellega, et te tahtsite mingi ülima jobususega maha saada, aga viimasel hetkel, austusest minu vastu, siiski loobusite sellest.


h

kitsaskoht selle vaikselt suremise päeva juures on söögivajadused. nüüd vaatan lahkunud kadri mälestuseks "sabrinat". ilmselt saate siit täna veel kõvasti telekommentaare lugeda. hiljem tsiteerin teile paremaid palu värskest "kroonikast".
h

vaatasin just etvst tuhande üheksasaja tollendamast aastast venekeelset arne oidi saadet ja tuli natuke kurb meel, et ma homme kontserdile minna ei saa. aga ülejäänud tähelepanekud -- et bruno oja ei laula "minu südames sa elad" pooltki nii ilusti kui uno loop. ja georg otsa venekeelse "tallinn" laulu taustaks tulnud videoklipist võis näha, et tol ajal oli raekoja platsis taksopeatus ja seal vurasid ka bussid...


h

arvan, et haiguse praeguses faasis on kõige õigem võtta üks vaikselt suremise päev.


h

ma tean, et te ei viitsi enam minu tervisehädadest lugeda, aga, riskides mõne tulihingelise fänni kaotusega, kasutan siiski oma eesõigust oma blogis viriseda nii palju kui süda lustib (pean muidugi tunnistama, et tulenevalt haigusest süda eriti palju praegu ei lusti).


esiteks, ma tõesti arvasin, et mul on täna juba parem. kuni ma tulin koju ja ennast kraadisin. nüüd ma jälle tunnen, et ma olen väga haige. teiseks, on väga paha koosolekut protokollida, kui peab kogu aeg nina nuuskama. pidevalt on vaja asjaga jälle järje peale saada. ega ma rohkem kui ühte koosolekut poleks jaksanud ka. kolmandaks, ma juba vihkan seda, et mul on valus naeratada, sest ninaalune on kivistunud. ma üldse ei teadnud, et ma nii palju naeratan, kuni see raskendatuks osutus. ja ma ju panen küll seda helsinki ülikooli apteegi imetabast kreemseerumit endale näkku, aga just siis kui ma olen ennast põhjalikult sisse kreemitanud, tekib täiesti vältimatu vajadus mitu korda järjest kõvasti aevastada. ja kogu töö on luhta läinud.


vahepalana nendin (kõrvaljooksvale op-ile kõrvalpilke heites), et on olemas mingi spetsiifiline eesti rezhissöörisoeng. mait laasil on ja marko raatil on ja kadri vennal jaagul on ka. ja nüüd ilmus ekraanile jaanus rohumaa, kellel on ka täpselt samasugune soeng.


eileöise ajurünnaku tulemusel saime maha kahe projektiideega. üks nendest on äärmiselt konspiratiivne, grandioosne, viib meid ilmselt maailmakaardile ja vajab seetõttu salastatust. aga teine plaan on, et kui me suureks saame, siis kirjutame avaliku halduse teemalise muusikali. et üks peategelasi on Peaspetsialist ja massistseenides esineb palju väikseid tavalisi Spetsialiste jne. täpsem konseptsioon vajab veel paikapanemist. aga ma arvan, me oleme politoloogidena piisavalt objektiivsed, et sellega vajalikul tasemel hakkama saada.


h

ei tunne ennast eriti seksikana praegu. võib tuleneda sellest punetavast ninast ja pea-on-paistes tundest. aga...


...kuna mul on suurepärane, ohvrimeelne ja kannatlik ema, siis lähen jaanuaris ikkagi amsterdami. tunnetan lääne demokraatia- ja vabadusetuuli juba oma kuklakarvadel. ja seda horvaadist ungari tüdrukut, kellega ma ameerikas tuttavaks sain ja kelle juures ma hollandis elada saan, ei ole ma ka juba oma viis aastat näinud.


...rongkäik oli vinge nagu ikka. kuigi on mõned laulud, mis oleksid võinud laulmata jääda. "tulen tagasi sealt võitjana või langen ma-a-a" külmas murduvate naisterahvahäältega ei ole just kõige veenvam. et mitte öelda, see kostus kohatu. suutsime seekord hoida pikivahet ja ehk vältida ekslikku muljet nagu oleks tegemist sakala naistega. aga sellest ma ei saa aru, miks kõik need inimesed, kes ei ole jaak aaviksoo, ennast enne ülikooli ees kõnet pidama hakkamist tutvustada ei suuda. mäletan kui üksvolber keegi enesekindlalt lambukeste poole pöörduv üliõpilasesinduse noormees sellise käitumise eest maa alla mõnitati. seekord esines meile siis keegi musta tekliga tütarlaps, kes ilmus stseenile vasakult. põnev.


...avasin hoolimata kehvast tervislikust seisundist pöffihooaja. sest mis sa ütled kui kell pool üheksa sulle helistatakse ja öeldakse, et nüüd sa küll pead tulema, sest sulle on tasuta pilet hangitud. film kandis nime "le divorce" ja oli ütlemata nunnu. ja tõi tagasi mitmeid mälestusi kahest unustamatust päevast pariisis, louvre'is ööbimisest ja metroo petmisest ja kõigest muust.


ja evaldmikkel kirjutas mulle ja andis töö kirjutamiseks pikendust. dämmit!


h

kui ma tavaliselt lihtsalt tean, et ma ei võta igasugustest maailmaparimatepakkumiste kampaaniatest osa, siis nüüd tean ma ka erilise valususega, miks. ma arvan, et estonian air peab kinni maksma minu hullumaja arve (haigekassat mul ei ole, sest ma olen akadeemilisel). see liftimuusika (kahtlustan autorina alan silvestrit, vt. tunnusmuusika filmidele "practical magic" ja "what women want"), mida ma olen tund aega pidanud telefonis kuulama, on ajujäätav. ja mehehääl, mis aegajalt suunab mind infot otsima estonian airi koduleheküljele, tundub lausmõnitamisena.


korteriühistu kappnaised käisid täna veemõõtja näite tshekkimas. tõsiselt, väga suured naised. mina olin sel ajal parajasti telefoni otsas muusikat kuulamas ja näiduvaatamise operatsiooni ei näinud. aga ma ei ole ikka päris kindel, kuidas nad füüsiliselt sellega hakkama said. sest mõõtja on keerukas kohas vetsupoti taga ja see eeldab vannitoas manööverdamist. igatahes, see on juba niimõneski kord selle meie siinelamise kolme kuu jooksul kui nad saabunud on, teatades, et nad teevad üks kord aastas kontrolli. tunnetan usaldamatuse õhkkonda siin majas. ainult vastaskorteri sällispektraga saame rahulikult läbi, tõlgime talle aegajalt pensioniametist tulnud väljakutseid. aga isegi tema kahtlustas ükskord, et kadri tahab tiigrit jalaga lüüa.


nüüd rongkäiku. muide, kes luges nädalavahetusel süstemaatiliselt läbi kogu mu arhiivi? ja kes on k!b! palun esile astuda, mingeid repressioone ei järgne...


h

päeva on iseloomustanud eskaleeruv nohu. tõrvikurongkäigu ajal puruhaige olemisest on kujunemas meeldiv traditsioon. aga, olles 21.sajandi naine, ei lase ma ennast sellest muserdada.


teater mulle täitsa meeldis. esiteks juba sellepärast, et niipalju kui ma neid näinud olen, on tom stoppardi asjad mulle ikka meeldinud. ja lavaka viimast kursust oli huvitav vaadata. pärast jagati panso preemia ka välja. võimalik, et hajameelselt garderoobi järjekorras seistes sattusin ka aktuaalse kaamera uudiste foonile.


ülejäänud päev on möödunud palavikuhasardis -- how high can i go?. tipptulemuseks on siiani hädine 37.5. pärast seda sundis kadri mind paratsetamooli tarbima. aga seeeest olen ma väga tükk aega internetis istunud ja inimestelt igasugust minusse täiesti mittepuutuvat klatshi ja hingepuistust välja pressinud. ilmselt toob igavus ja pahaolu minus välja väikese kuradi.


jätan nüüd kadri siia reisinetiga maadlema. tema on ka 21.sajandi naine, ei lase ennast muserdada sellest, et server on nii maas kui maas saab olla.


h

tulin koju ja olin maailma peale üsna kuri. või isegi mitte kuri, lihtsalt õrnalt kibestunud. oleks potentsiaalselt võinud olla tore õhtu. tegelikkuses -- notsomuch.


sest mingil hetkel istusin seal bachi kontserdil ja hinge tulvas tore tunne -- et ilus muusika ja ühes ruumis nii mitu inimest, kes mulle üsna palju meeldivad. ja ise tundusin endale ka päris ilus tol hetkel.


siis tippisin läbi uduvihma (natuke sürreaalne) põhjalasse ja seal algas allakäik. viimati oli mul sellel tasemel surmigav siis kui ma pärast esimest kursust kaubanduses (see sõna tekitab mul siiamaani külmavärinaid) töötasin, pirita selveris saalitöötajana. kogu aeg pidi püsti seisma ja mitte sittagi ei olnud teha. kell pool üksteist ei pidanud enam vastu ja tulin tulema. ma ei välista üldse, et pärast seda läks seal lahti hooaja parim pidu. lihtsalt selle äraootamine ei mahtunud minu inimlike võimete piiridesse.


siis sattusin kuidagi atlantise restosse, kus pärast järjekordset vihastumist saabus kirgastumine. olen otsustanud, et ei hakka enam ennast õigustama inimestele, kes akadeemiliste organisatsioonide teemal plõksima hakkavad. ma ei tunne, et ma oleks selleks kohustatud ja ma ei tunne, et ma oleksin puudega sellepärast, et ma kuulun seltsi ja mulle actually meeldib seal. ma saan aru, et inimesed ei peagi teadma, mida me seal teeme, aga ärgu siis tulgu ärplema teemadel, millest nad midagi ei tea. keiss klõusd.


koju jõudes tegin auru välja laskmiseks veel ühe väikese treti ümberkaudsetel tänavatel. ilmselt on õhtuid, kus ma selle kõik (pluss muidugi oma elu haleduse) stoilise rahuga mööda külgi alla libiseda oleks lasknud. täna lihtsalt polnud üks nendest õhtutest. nüüd on juba parem, tänu msnisõpradele. aga kohati on ikka tunne, et võiks väino puurat tsiteerida ('siin me oleme' filmist).


ahjaa, mul oli tegelt nänni ka ühele baritonile, kes laulis tagant teises reas, enam-vähem seal suure, higistava mehe ees. olulisel hetkel ei suutnud tema asukohta enam tuvastada. nänn on siiski endiselt pakkumisel, midagi muud ma sellega ka peale hakata ei oska.


h

kuna sain õppejõult kahjuks positiivset vastukaja seoses tähtajapikendusega, olin sunnitud jälle asja kallale asuma (muidu oleks rahuga ja südametunnistuse piinadeta ketsid varna visanud). sellega seoses sukeldusin voodialusesse arhiivi. alustuseks leidsin muidugi isiklikku memorabiiliat, mis avalikustamise korral sügavamat tooni häbipuna palgele tooks (miks on inimesel vaja säilitada tõestusmaterjale sellest, kui jobu ta kunagi olnud on?).


siis leidsin kunagi üles tähendatud murphy seadused, millest niimõnigi sobis tänase situatsiooniga nagu rusikas silmaauku. näiteks projekti faasid: 1) exultation, 2) disenchantment, 3)confusion, 4) search for the guilty, 5)punishment of the innocent, 6) distinction for the uninvolved..


siis leidsin, et olin soomes piinliku põhjalikkusega konspekteerinud loengut euroopa liidu ja aafrika suhetest, millest ma ka tõsise tahtmise juures ennast kunagi huvitumas ei näe (never say never, muidugi). hakkasin juba lootust kaotama.


aga lõppkokkuvõttes ma muidugi ei vedanud ennast alt. tänan,õppejõud hanna ojanen, phd.


all things are possible, except skiing through a revolving door


h

lugesin seda ja tekkis "tsaar saltaani" igatsus. seega vaatasin sealt järgi ja ta on täitsa olemas. kuna ma sinna täna nagunii minemas olen, siis haaran ta sealt ilmselt kaasa.


h

hanna -- üles-alla tüdruk and proud of it!


h

õhtuse valvajana seltsist lahkumine on alati paras adrenaliinisüst. nimelt see seltsi valve alla panemine. tegelikult ma ju tean, et pärast seda kui ma olen koodi sisse vajutanud on veel niimõnigi hetk aega enne kui valve tegelikult peale läheb. aga alateadvus on täiesti surmkindel, et kohe hakkab signaal üürgama ja hetk hiljem tormavad sisse hambuni relvastatud falcki poisid, sihivad mulle taskulambiga silma ja käsutavad käed üles.


nii, et lahkumine näeb välja pigem selline: kõik tuled tuleb ära kustutada, välisuks tuleb pärani lahti teha, siis tuleb nii kaugele ukse poole minna kui käeulatus lubab, toksida sisse kood ja siis teha uksest välja hüpe, mis igale gasellile au teeks. kõige selle jooksul on soovitav mitte hingata, et õhuvibratsioonid kogemata signaali ei aktiveeriks.


liiga palju ameerika filme, ma ütlen. ja liiga nõrgad närvid.


h

kas teie teadsite, et täna on kodanikupäev? aga kas te kodanikutesti olete juba teinud? ja kuidas teil see test läks?


h

kommunikatsioon õppejõududega on pärsitud. evaldmikkel ka ei vasta mu kirjadele. fain, ma lähen tagasi magama. olgu see talle karistuseks, kui ta minu uurimustööd oma postkastist ei leia.


öö oli ka kummaline. mingil müstilisel põhjusel (veesooned? karmavõlad? magnetväljad?) osutus magamine ilmvõimatuks. kell pool kolm taandusime oma vooditesse ja kell pool viis võis teiselt poolt tuba poolitavat riidenagi ikka veel kadri kärsitut haigutamist kuulda. selle tagajärjel olime täna hommikul mõlemad mõneti pahupidi pööratud, lürpisime apaatsete nägudega teed ja üritasime leida eesmärke. oma eludes.


ja ma olen ikkagi haige ja see on notsogood, sest mul ei ole ju sellisteks triviaalsusteks aega!


h

kadri ärkas just praegu ja, avastades, et jälle on kätte jõudnud neljapäev, sõnastas lihtsaid elutõdesid. nimelt on viimasel ajal kogu aeg neljapäev. mis annab endast märku sellega, et jälle on ilmunud ekspress.


eileõhtuste pärlite hulka kuulus ka ajalehe "lõunarannik" välja andmise idee. juhtkirjaks võiks olla "mandrieestlased, ühinege!"


uurimustöö kirjutamine on jõudnud kriitilisse punkti. mind on tabanud aktiivne ükskõiksus ja letargia. mida see scarlett seal "tuulest viidud" raamatu lõpus homse kohta ütleski?


h

ohjahh, ma oleks tõsiselt üllatunud, kui see uurimustöö mul kunagi valmis saaks. kaks päeva olen selle käes piinelnud ja tulemus on ilus ümmargune null. viimasest tõsisest akadeemilisest pingutusest on ka nii kaua möödas, et ma pole enam kindel, kas ma mäletangi, kuidas seda tehakse...


tänaõhtuses vestluses kaariniga panin ka kohe alguses igasugustele kooliteemadele veto. tõesti, ma ei viitsi sellest isegi mõelda, rääkida ammugi mitte. nii et rääkisime siis kõigest muust ja andsime üksteisele praktilisi nõuandeid, mida ilmselt kumbki järgima ei hakka. lihtsalt see, et mulle kuivikud meeldivad ja et eksisteerib ilmselt täiuslik kuivik, ei tähenda ju veel midagi? ei tähenda ju?


h

aga eriti vahva on see, kuidas kadri (kes juba mõnda aega magamist on teeselnud) teises toas oma telefoni häälvalima püüab sundida, selle peale iga natukese aja tagant "hanna!" haukudes. vahepeal ütleb lahkema-helgema häälega ka "hanna...". siiamaani tulemusteta. ütlesin talle, et tulen ka kohe magama, ta ei pea mulle enam helistama.


h

olen tänase päeva jooksul konsumeerinud ennenägematul hulgal teed. panges jõin terve kannu honeybush strawberry creami üksi ära. ja hiljem kodus mingit kadri imetabast teesegu kaks kruusitäit. tee pakutud leevendus on siiski äärmiselt ajutine olnud. olen jäänud haigeks. aga ei lase sellel ennast murda. neljapäeva hommikuks mikkeli uurimustöö, millest on valmis üks hädine lehekülg sisukokkuvõtet (aga kogemus ütleb, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud), laupäeval bach ja põhjala aastapäev, pühapäeval utoopia. see etendus sadamateatris siis. esmaspäeval tõrvikurongkäik. lapski näeb, et mul ei ole aega haige olla.


lugematul hulgal naisterahvaid on sapsu täis ajanud anne seksieri test selle kohta, kas neil on parajasti täiuslik aeg lapsi saada. eriti sapsu täis on naisterahvad, kellele see test on teatanud, et andku aga minna, paremat aega ei tule kunagi. see on imetabane vaatepilt, kuidas rõõmsalt testi tegevad naised tõmbavad tulemusi lugedes kulmu kortsu ja hakkavad küünilis-skeptilisi märkusi tegema: "aga kust nad võtavad?!?" kuna niimõnigi on küsimuste vastused pepleri 10 asuvasse seksieri koopiasse üles märkinud, on see muutunud nüüdseks kasutuskõlbmatuks ja rändab varsti ilmselt teenitult seksieride maale tagasi (parafraseerides vilistlane niitu).


mina rändan siit teenitult voodisse, et vajuda ilmselt täiesti teenimatusse surmaunne ja mitte lasta ennast häirida sellest, et homme hommikupoolikul leiab tartu ülikoolis aset niimõnigi loeng.


h

pärast mõningast vestlust kadriga msnis oleme jõudnud äratundmisele oma tulevase karjääri suhtes. kui me suureks saame, saavad meist tibikirjanikud. leidsime, et tibikirjaniku eluala on üks tervislikumaid (naer on teadagi...). kui selle eest raha ka saab, on see ainult meeldivaks boonuseks.


mõned katked meie tulevikus kindlasti ilmuvast menuraamatust:

Hanna says: kuidas sul praegu poistega läheb?

kadri says: kule, mul läheb jube hästi

Hanna says: läheb jah?

Hanna says: kes sul praegu on?

kadri says: tomm

Hanna says: see tabasalust?

Hanna says: see, kes seal kasiinos töötas?

kadri says: aga sina, mida sa siis lõpuks otsustasid?

kadri says: marge rääkis mingit hullu juttu, aga mis sa ise arvad?

Hanna says: ma ise arvan, et ma enne talle raha ei anna kui ta sellest naisest ära lahutab

Hanna says: ma saan aru küll, et laps ja värk aga no ikkagi

Hanna says: mul on ka elus mingit kindlust vaja

***

Hanna says: ma ei saa aru, mis tal viga on

Hanna says: muidu on viimase peal mees

kadri says: ilmselt naine, mis see muud olla saab

Hanna says: ahh, ma arvan, et see naine ei ole teda ära teeninud

Hanna says: see naine lihtsalt ei mõista teda üldse

kadri says: jah, rihol on ikkagi vajadused

kadri says: ilmselt neil ei ole emotsionaalselt tugevat sidet.

***

kadri says: ah, ma tegin endale seda figura teed vahepeal. seda uut.

Hanna says: ahh, see mis on selle eriti rõveda maitsega, aga viib kohe kõik halvad ained ja karma ja kõik kehast välja?

kadri says: iga õhtu ei jõua ju koguaeg välja minna, täna on mul küll selline tunne, et olen parem tassi tee ja hea raamatuga kodus. ei olegi nädala jooksul jõudnud seda uut seksieri põhjalikumalt lugeda

***

hommikust. vaatasin, et keegi kavatseb vastasmaja ülemise korruse korterist akna kaudu voodilinadest kokkuseotud köie abil põgeneda. siis vaatasin, et seda toekat onu, kes aknast välja koogutab mingid tavalised voodilinad küll ei pea. siis vaatasin, et heh, need polegi voodilinad, vaid mingi tugevamat sorti köie jupid, mis iga aknastpõgeneja standardvarustusse peaksid kuuluma. siis libistasin pilgu mööda köit selle maapoolsesse otsa ja nägin, et nad hoopis vinnavad selle köiega mingeid 5-6 meetriseid prusse korterisse.


h

palju õnne kõigile teile lühinägelikele lumesõpradele. nüüd näeb välja nagu oleks kogu maailm veest tehtud ja kusagile voolamas. tulin koju ja väänasin sokke välja.


mmmmm, tunnen voodi hüpnotiseerivat kutset... h

rääkides hädistest tenoritest, mis õieti on kalmer tennosaare fenomen? täna tuli telekast (vaieldamatult minu tänane parim sõber) tema sünnipäeva puhul mingi saade, kus ta vaatajat niimõnegi lauluga rõõmustas. selle saatega oli nagu liiklusõnnetusega -- et on küll kole ja vastik, aga millegipärast ikka vaatad. natuke, olenevalt kui kergesti süda pahaks läheb.


h

eelmisest sissekandest võib jääda mulje, et ürituse põhirõhk ei olnud laulmisel. oli tegelikult küll. oli tore ja ilus. aitäh nendele, kes laulsid.


h

õues sajab jõuluvihma. hommikust saadik. sain valmis oma roosa-valge triibulise kampsuni, mida ma olin eelmiseks nädalavahetuseks plaaninud ja läksin tü aulasse tü ja ttü kammerkooride kontserdile.


kui me olime üle saanud küsimustest, mis puudutasid lauljate garderoobi (see ikka häiris, et nendel ttü neidudel ei olnud ühesugused kleidid ja eriti häiris et dekoltee osas oli lastud isiklikel eelistustel domineerida) ja näoilmeid (seal oli üks tütarlaps, kes avalalt a-tähte lauldes lõua taha tõmbas, nii et tundus nagu ta haigutaks kogu aeg. igasugune muu jämmimine on see-eest äärmiselt tervitatav), siis nautisime täiel rinnal. kuigi minu arvates oli ilmselge, et meie omad panid nende omadele pika puuga ära, eriti mehed, sest nende tenorid tundusid kuidagi hädised. ainult see, miks noormehed ennast viimaste laulude ajal paljaks koorima hakkasid, jäi natuke segaseks. see oleks seletatav olnud, kui nad oleks kahe ühendkooride lõpuloo ajal seda jätkanud, võttes siis seljast ka särgi ja püksid (jäädes võluvalt pesu ja sokkide väele). seda aga ei juhtunud.


pärast istusime kadriga panges ja jõime teed. asetasin oma niisked saabastatud jalad rõõmsalt radiaatorile ja kaetud said jälle mitmed olulised sügavad (ja vähem sügavad) teemad. tahaks, et kell ei tiksuks kogu aeg kõrvus. ilmselt jäängi siis niimoodi istuma, teetass käes, ja aknast lumisele tänavale vaatama.


h

ohjahh, ilmselt see tuleb lihtsalt sellest, et mul on vähem kursavendi. aga selliseid mul ikkagi pole. hea kah,


h

nüüd tuleb vahepeal leitud etv kanalilt tv3. leidsin seletuse -- on ju küll neid vanainimesi, kes vanast ajast ainult etvd vaatama harjunud. küllap on stv nüüd leidnud kavala mooduse, kuidas neile ka muude kanalite võlusid tutvustada. alo tv pealt tulev mati nuude oli selles suhtes muidugi nagu rusikas silmaauku.


h

miks on see nii, et nüüd, kus põhjala on ära kolinud, leian ma ennast pidevalt öösiti üksi üle toome ronimas. kui tartu on vaese inimese välismaa (nagu üks tarkpea kunagi ütles), siis mina olen ilmselt hakanud tegelema shokiturismiga.


ja oh neid ekspoisssõprade ekstüduksõpru, tädide õdede välismaalastest elukaaslasi ja tüüpe, kes andunult, aga siiski veidi mööda, laulavad, et ma ei muretseks ja selle asemel hoopis õnnelik oleks.


Dire Straits -- 'Your Latest Trick'


h

televisioonisituatsioon on omandamas tragikoomilisi mõõtmeid. kolm ja pool aastat tele2 klient olles sai aegajalt küll virisetud, aga nende tegevus oli stv kõrval siiski süütu lapse lalin.


kuu aega tagasi kadus nelonen, stvst öeldi, et tuleb tagasi kindlasti, nädalavahetusel. ja nii kolm nädalat järjest. siis üks esmaspäev saabusin tallinnast ja avastasin, et (voila!) nelonen tagasi. aga mtv3 kadunud. nüüd räägivad, et mtv3 tuleb nädalavahetusel tagasi. ikka ei täpsusta, millisel nädalavahetusel. observatsiooni tulemusel oleme kindlaks teinud, et eelmine nädalavahetus see ei olnud.


tänane uus keerdkäik sündmustes on see, et etv kanalilt tuleb alo tv, kus heinakuhjaseelikuga naisterahvad ja kitsaste pintsakutega ning vuntsidega mehed laulavad uinutavalt shlaagrit rukkilillest. hetk tagasi kadusid kõik muud kanalid, keset ekraani on ainult mingi venekeelne tekstiriba. sellele eelnevalt nägi asi välja nagu omaenda elu elama hakanud arvutiekraan, kus keegi mingites rippmenüüdes ringi uitas ja kursor mööda akent ringi lippas.


ahh, need võimumänud kodutehnikaga ei lõppe vist kunagi. boileri oleme nüüdseks enam-vähem oma tahtele allutanud. mõnikord siiski ei suuda teda vett küpsetama veenda.


h

nonii. olen kaotanud kogu usu tartu ülikooli. selgus, et olen majanduse eelmises kontrolltöös saanud klassi kõige kõvema tulemuse. kontrolltöö (ja klassi) kohta räägib palju muidugi ka see, et see kõige kõvem tulemus oli 24/34. aga lõppkokkuvõõtes tähendab see ilmselt, et ma peaksin homseks uueks kontrolltööks õppima. just nüüd kui mina olin juba rõõmsas veendumuses, et ma olen suutnud kõik enda jaoks ära rikkuda ja edaspidi pole selle tõttu mingit vajadust pingutada... viki, ma ütleks, on mul täielikult tooli jalge alt löönud.


h

jubelugu, kuidas midagi tehtud ei saa. või noh, tegelikult ei ole jubelugu, tegelikult puudub igasugune süütunne. tahaks lihtsalt mingit oma asja teha kuskil ja mitte iga õhtu ennast lolliks muretseda asjade pärast, mida oleks eile pidanud tegema ja mida homme ilmtingimata vaja on. isiklik vastutus sakib. sellesmõttes on see ülikoolivärgi ülesehitus muidugi jama.


aga eilne vestlus on pannud hetketi selle allfeelingnoaction asja üle mõtisklema ja ma pean siiski tunnistama, et ma ei ole nõus. romantilise olukorra tähtsust ei saa ikkagi mõõta selle järgi, milles see väljendus, vaid ikka ja ainult selle järgi, kuidas see tundus. "võib-olla ma arvan, et kui midagi polnud, siis ei saanud need tunded ka kuigi tõsised olla...". võimalik muidugi, et kõige tähtsam ongi see, et ei oleks valus, aga kunagi saabub kindlasti hetk, kui ennast enam ei peta. ja siis on juba topeltpaha, sest oled juba hakanud mängima mingit rolli, millest välja saamine nõuaks omaette piinlikke pingutusi. tegelikult tuleks ikka püüelda selle poole, et oleks hea. ja kui ei saa, siis tuleks teada, et this, too, will pass. ausus iseenda vastu ennekõike. ja kohe seejärel ausus oma heade sõprade vastu.


ja üldse peaks olema rohkem kolmeteist-aastase julgust mõelda/õhata: "ma ei saa ju üksi nii tugevalt tunda!" kõigil meil.


h

lihtsalt imetabane, kui palju inimesi "mõrvad midsomeris" seriaalis iga kord surma saab. sellise tempo juures võiks arvata, et see inglismaa nurgake on juba täitsa inimestest lage...


h

tegelikult ega ei olegi ju suurt midagi jätkata enam selle koha pealt. kui et koju jõudsin pool kuus, iga sammuga kinnistumas tõdemus, et need kingad ei ole mõeldud tänaval kõndimiseks, ammugi siis veel nii hoogsaks tantsuvihtumiseks. majutasin ka kustumise äärel noorliiget, kes hommikul pidi surnuaiale minema. oletatavasti oli olek pärast nelja tundi und sobiv ning nägu piisavalt halli tooni.


aga seltsi armastan ma sellistel pooluimastel/pooleufoorilistel hommikutel kõige rohkem. kui mingid inimesed mängivad nurgas eüsi poolt kingitud malet (hea, et poisid ikka meie vaimse külje edendamise eest hoolt kannavad -- eelmine aasta liviensiste alias, sel aastal malemäng) ja mingid pesevad köögis nõusid ja ajavad päkad silma nädalavahetuse jääkidele ja mingid pigistavad endast viimast, et saalis 'kaevu' laulda. ja kõik on nii poolpidused, et iga asi tundub kole naljakas ja kogu see ühine värk on kuidagi ühendav.


selgunud on, et poisid on oma kaotatud asjad nüüdseks üles leidnud. mõned kuulu järgi isegi sealt, kus nad olema pididki. öös tekib ikka arusaamatusi. hihii.


Stan Getz/Joao Gilberto -- 'So Danco Samba'


h

tahtsin just teha kaarinile ettekande elust pärast aastapäeva, aga ta millegipärast ei võta telefoni. teen selle ettekande siis teile armsad sõbrad.


alustades tagantpoolt, hommikul jõudisn seltsi, kell pool üks (ärge tulge mulle ütlema, et see ei ole hommik). leidsin siit eest kadrimelli, kes ei olnud üldse magama läinudki (kahtlustan, et ta on mingi laksu all) ja tanel sitsu, kes istus mugavasti diivanil umbes kümne vana vilistlase vahel, kohvitass peos ja puhus lahedalt juttu. tanel, nagu ma asjast aru sain, ei olnud ka magama läinud.


öösel tekitas massiliselt kohale saabunud neis poistes suurt segadust see, et meie karismaatilised baarmänid olid sealt, pakkudes hoogsalt kahte ühe hinnaga, shampust ja piima näiteks. või ilmudes laudade juurde küsimusega "kes tellis sidrunit ja kohvi?".


aga need poisid suutsid öö keerises niimõndagi jälle ära kaotada, mis oli ka ilmselt nende noormehe, kes identifitseeris ennast külalisteraamatus kui vil! k.boss, kiire lahkumise põhjuseks. meile tekkis sellest aga kusagil poole viie ajal juurde kaks kasti täiesti tasuta shampat. ja veel rohkem poisse sealt.


jätkub pärast. arriba!


h

viimaste päevade aktiviteedid on olnud sellised, mis tekitavad hingehärdust siis kui istun bussis, seltsi müts peas ja kõrvaklappidest tuleb john mayer. ilmselt olen ikka väsinud. ilmselt on selline väsimus, mida magamisega ei paranda. ilmselt peab midagi muud muutuma.


aga hommikul oli aktus, üle ootuste kiire ja valutu. ja pärast seda oli seltsis istumine suure hulga naiste ja ühe mingil hetkel kohale sadanud meesterahvaga, kes kinkis meile sinise klaaspalli ja oli nii ponks, et pani ak.mamma peaaegu meelt muutma tallinna organisatsioonide suhtes.


ja siis oli lõunakeskus, kus toimuvad parajasti miskised hispaania päevad, nii et mägironimise seina juures esinesid nonstop flamenkotantsijad ja mööda koridore uitas ringi hispaania muusikat tinistav bänd, kes suure rõõmuga inimesi ahistas. ja inimesi, neid oli seal nagu murdu. passisin klementi poes julgelt 20 minutit proovikabiini ukse taga, sees oli aimata kellegi tütarlapse lõputut riiete selga ja seljast ära kiskumist, puusade silumist ja peegli ees keerutamist. mingil hetkel, kui ma parajasti miskit selga proovisin, helistas aktust pildistanud lahe vuntsidega fotograaf, kes tahtis mulle kindlasti enne õhtust pidu proovipildid ära anda. oli valmis mind selle pärast kasvõi maailma otsast üles leidma. sõitiski mulle lõunakeskusesse järele.


kesklinnas oli nii palju neid, et silme eest võttis kirjuks. kusjuures minuarust nad võiksid taastada selle meeldiva traditsiooni seltsi mütsiga tütarlapsi tervitada...


nüüd dushi alla ja pittu. vähemalt muusika peaks sel aastal ruulima.


h

olen haige väsinud ja kuri ja kogu aeg on liiga plaju teha. eile hakkas keset palavat koosolekuprotokollimist magu valutama. täna on hommikust saadik valu teinud selg. ilmselt hakkan koost lagunema.


sellistele kirjadele pole ka olnud aega vastata, mis vajaksid mõttetööd ja milles enda õigesti väljendamine tundub kuidagi eriti oluline. eriti pean siinkohal silmas sinu kirja, j. ehk homme öösel...


h

täiesti eraldi kategooria unenägusid on minuarust ärkamisunenäod. need, mis tulevad siis, kui kell heliseb ja sa näed unes, kuidas sa ärkad üles ja mis sa teed. ja siis aktiveerub kordusalarm ja sa saad hetkeks aru, et sa tegelikult ei ärganudki üles, enne kui uude ärkamisunenäkku sukeldud.


huvitav, kas on liiga hilja selleks nädalavahetuseks avalik kaaslasekonkurss välja kuulutada? üritus on ametlik, aga mitte liiga (ise valisin muusika). noh, kes soovib, võib lähipäevadel saata motiveeritud avalduse...


itist ja liisast lahkusin eile öösel ühe ajal. tea, kas neid ka tänases rahuloengus näeb?


lisa, mõni minut hiljem: ...mind ennast seal kahjuks muidugi ei kohta...


John Mayer -- 'No Such Thing'


h

nädalavahetusel aset leidnud vanaema sünnipäev üllatas mind täidetud munade täieliku puudumisega. laiendatud perekond oli siiski omas elemendis. ilmselt on selliseid sündmusi vaja, et me siiski ei unustaks, kes me oleme ja kust me tuleme. ja selle loomuliku ühtekuuluvustunde pärast pean oma perekonda ka väga tähtsaks. aga mina isiklikult eelistan siiski vaiksemat ja rahulikumat, ehk ka veidi mõistlikumat elu.


tänaõhtune põhjala kräu tegi ÜLi koha pealt muidugi südame soojaks, akadeemilise maailma mitte nii jäik nurgake. kuigi mingeid natrsissismiilminguid polnud plaanis, haarasin siiski kaasa paar tantsuplaati (kujunes ka nende esimeseks tuleprooviks stegelikus tantsusituatsioonis). plaadid elasid testi hästi üle. edaspidi ei tahaks siiski teha tavaks ise pidu peole kaasa võtta. pärast jalutasin üle toome, kohtamata peaaegu hingelistki ja kujutasin ette, kuidas kohe kihutab mööda auto, millesse mind möödaminnes haaratakse.


unemagajad, here i come!

h

pärast eilset mitmelt poolt inspireeritud (ja mitmeti mõistetud -- ei, tegemist ei olnud ei spliini ega provoktasiooniga, aitäh, sõbrad!) hingepuistamist, täna mõnel kodusemal teemal.


tahtsin rääkida oma naabritest, aga kiire pilk aknast välja räägib, et nad on kõik magama läinud. välja arvatud üks korter vastasmaja (minu poolt vaadates) paremas ääres. nemad seal on krooniliselt sama unetud kui mina. kolmandal korrusel vasakus ääres elab üks paarike ja sealsele meesterahvale meeldib ka aknast välja vaadata. nemad ei tunnista ka kardinaid, nii nagu kaaringi ja siis mul ongi vahepeal tunne, et me jälgime sealt teineteist. midagi kompromiteerivat siiamaani näinud ei ole. korrus allpool elavat kiilakat onu ei ole ma nüüd mõnda aega näinud. aga aknalaud on tal endiselt paksult mehukatti pudeleid täis.


oma maja inimeste veidrustega on seeeest isiklikumad kokkupuuted. just paar päeva tagasi sain jälle kogeda, kuidas vanad inimesed arvavad, et nad on hirmus kavalad. tulime mingi tädi järel alt uksest sisse, olime just pesu pesemast tulnud ja käed olid puhta pesu kotte täis. tädi ilmselt kahtlustas meid milleski (et me nende suurte täis kilekottidega kedagi röövima läheme) ja küsis enda arvates väga möödaminnes, et mis korterist me muidu oleme. vastasime talle lahkelt ja küsisime seepeale vastu, et mis korterist ta ise on. ilmselgelt tabasime teda selle küsimusega ootamatult. hakkas vahutama midagi sellist, et tema on hoopis korteriühistu esimees ja kadus kiirelt keldrisse. meenus kohe olukord, kui verekeskuse tädid üritasid kadrilt välja peilida, kas ta ikka kindlasti ei ole süstiv narkomaad.


vastaskorteri sallyspectra soenguga vene tädidega on meil ikka aegajalt venekeelseid (hoolimata minu peaaegu täiesti puuduvast keeleoskusest) vestlusi. hiljuti kummutas kadri nende arvamust, et siin korteris elab ju see suur blond tüdruk (et siis mina) ja et me ei käi mitte mainoris, aga Ülikoolis. ja allkorruse onu, kes mõnikord oma naise peale väga koledasti karjub ja kelle koer pidevalt haugub (imetabase järjekindlusega sellise väikse nähvitsa kohta), on ka vist tahtnud mulle külla tulla ja korterinumbrit küsinud.


täiesti seosetult ("olen ju naine?") pean siia nüüd lisama, et minust on saamas kreemihoolik. nad ju kõik lõhnavad niiii hästi. see dove'i kätekreem ja siis see määratlemata kreem, mis oli simlameigieemaldaja tasuta kaasanne, peale oli kirjutatud ainult 'pure energy'. panen seda nüüd igatahes õhtuti oma näo peale ja lähen voodisse, lõhnates nagu lilleke.


h

kui tekib kiire vajadus ennast väiksena tunda, siis võib teha jalutuskäigu õhtusel toomel. baeri tänaval, arvutuskeskuse ja riigikohtu majade vahel moodustavad suured puud nagu silla tee kohal ja majad kõrguvad ka kusagil üleval.


mõtlesin selle peale, et ilmselt ma ei ole viimased kaks ja pool aastat enam uskunud, et ma võiksin kedagi veel tahta. siis kedagi konkreetset, sest see üldine igatsev tahtmine on ju kõigi meie üksildaste kaaslane ööl ja päeval. on küll neid, kes on mulle meeldinud, aga tegelikku vajadust joosta ja haarata pole olnudki. ilmselt ma pole arvanud, et see nii intensiivselt enam võimalik oleks ja kõik muu, kõik vähem, on kuidagi mõttetuna tundunud. oh, oleks ma teadnud...


kassitoomel kohtasin täna siili, meie loomulikud trajektoorid ristusid. kroonuaia tänav on ühelt poolt vaadates hoopis teistsugune kui teiselt poolt. see oli täna täitsa võimas.


h

nonii. t miinus kaks tundi ja juhendajast ikka ei kippu ega kõppu. ei oska isegi eriti puudutatuna tunda ennast sellest. lähen viin nüüd selle käki ära. kui tagasi lükatakse saan jälle piiramatult vapiga deittida. või vähemalt selle poole püüelda. (võib-olla kujutasin endale ette, et temaga eelmisel nädalal kokku sain ja ta nõus juhendama oli... võib-olla kujutasin endale need materjalid ka ette, mis ta mulle lugemiseks andis... hmmm... või-olla kujutasin pettai endale ette...)


h

keskpäevane pesupesemine pepleri ühikas on tekitanud tunde nagu ma oleksin täna terve päeva pesu pesnud. neljandal korral alandlikult majahoidja käest pesumasinaruumi võtit küsides tundsin ennast juba nagu oma inimene.


mida ma ei mõista, on see minu masohhistlik vajadus teha kõike viimasel hetkel. sest oleks ju meeldiv küll, kui ma oleks need kaks lehekülge, mida ma homseks kella 10seks loenguks produtseerima pean, juba, ütleme, hommikul valmis teinud. aga ei. homme hommikul kell 8 ärgata on ju hoopis mõnusam. baktöö kavand on, tänu sellele, et ma pidin reedel juhendajaga deittima, enam-vähem valma. muidu ilmselt nuputaksin selle kallal homme poole ühest poole neljani ja siis tormaksin ummisjalu osakonda, ilma et oleksin jõudnud kirjavigugi kontrollida.


h

ilmselt pean ka iseoma skumbriaks hakkama. võiksin öelda, et oli täna meeldiv kohtumine juhendajaga, kui ainult juhendaja ka seal oleks olnud. võimalik muidugi, et ta jäi kusagile kitsasse kohta kinni või sai jehoovatunnistajate poolt röövitud. kohale teda igatahes ei tulnud. jätsin talle kingituseks selle osa kavandist, mis siiamaani valmis on ja tulin ära. hetkel ei oska endaga suurt midagi peale hakata.


h

nõder pea ja kergesti mõjutatavad sõrmed on alati ohtlik kombinatsioon, kui asi puutub igasugustesse meililistidesse. saatsin midagi seltsi listi, mis oleks tegelikult pidanud hoopis kitsamale ringile minema. õnneks ei olnud tegu miskise roppusega, lihtsalt minu kohta ootamatult kindla arvamusavaldusega. kellelgi teist on ju ometi veel midagi sellist juhtunud?


h

kuigi martinhallik on minuarust üks stiilsemaid kuivikuid (ja minu lembus kuivikute vastu laialt teada), jäi afganistani loengusse jälle minemata. üldiselt muidugi paraneb loengutest osavõtt tunduvalt, kui õppejõust sisse võetud olla (mäletan teise kursuse kevadest ühte loenguseeriat, millest ainult üks kord puudusin ja sedagi seetõttu, et ei viibinud riigis). viimasel ajal pole seda siiski vajalikul tasemel juhtunud (ei sissevõetust ega osavõttu).


ekspressi hoopis lugesin läbi. suutsin kadrit üllatada sellega, et meie alma mater ei kanna juba mõnda aega tartu riikliku ülikooli nime. tibilisast leidsime ka tunnustust oma juuksekasvatamise missioonile. (juba tükk aega on olnud peaaegu vastupandamatu tahtmine oma kredibiilsust kärpida, natuke puhtsüdamlikku naistejuttu kirjutades. vaatasin, et liisa on sellega oma sheipingu-teemalises sissekandes otsa lahti teinud. oodake siit lehelt põnevusega erinevate juuksemaskide võrdlust.)


nüüd hoopiski raamatukokku. kui kusagil üldse võimalik on ennast mingist materjalist läbi närida, siis see peaks ju see koht olema?


h

täna püssikast välja astudes valgus üle minu tunne, kuidas ma vihkan seda linna, kirega. neli sügist olen siin üsna rahul olnud, aga viies on ikkagi liig. aga mis ma nutan. eestimaa on meie kätes. homsest otsustasime ka ilusateks hakata. (usinateks muidugi ka -- tänahommikune teoretiseerimine kassiaidsi üle saate 'sõber koer' kordust vaadates oli siiski tipp).


aga ülikooliharidusega (või peaaegu) inimesed väikeasulates räägivad vahvaid lugusid. kernu vallas vallakirjutajana leiba teeniv kursavend pajatas pikalt, kuidas tema viimase nädala põhitöö on olnud vene keele õpetaja korteriremondi orgunnimine. suvel rääkis ka kohalikust ööelust, mis leiab enamasti aset külapoe ees. seltsis rääkisin täna antslasse ajaloo- ja ühiskonnaõpetajaks läinud tüdrukuga. rääkis sellest, kuidas abituriendid ei tea, mis on demokraatia, ei tea isegi, et see sõna 'd' tähega algab. ja et 11 klassis pole tõenäoliselt ühtegi, kes riigieksamid ära teeksid (üks noormees olla kirjutanud, et pärast I maailmasõda jagunes saksamaa ida- ja preisimaaks. ja muistse vabadusvõitluse etapid on neoliitikum, mesoliitikum ja see kolmas). minu ainus objektiivne kokkupuude (sugulased välja jättes) keskmise inimesega maapiirkonnas pärineb kolme aasta tagusest toomla/taru politoloogia/sotsioloogia küsitlusest viljandi maakonnas. selle põhjal võib öelda igasuguseid asju.


h

äralennuni on aega umbes tund ja veerand. jätkuks minu juhendajateemalisele halamisele. nüüd on siis käes hetk, kui temaga silmast silma kohtuma peab. või noh, kohtutud ennegi, viimati käärikul tegi ta mulle ettepaneku asja üle saunalaval arutella, seal pidada niimõnigi vähemus olema (minuarust olid seal toohetk õ ja ehk ka mõned volüümikamad esimeste kursuste neiud). ilmselt peaks edasipidisele bak.töö teemalisele halale siin blogis mingi erimärgistuse tegema.


ja üldse, mis värk see on, et eile käis siin rekordarv inimesi, kellest mitte ühelgi ei olnud mingit arvamust selle kohta, mida ma siin kirjutan? kadri arvas eile, et ma ei ole kirjutanud piisavalt provokatiivselt, pole jätnud õhku rippuma ühtegi siivutut mõtet (kuigi, millal ma neid kunagi sinna jätnud olen?), täna hommikul arvas, et ilmselt on kommenteerimisagregaat lihtsalt katki. olukorra tõsidust süvendab ka see, et olen viimaste päevade jooksul saanud ainult ühe isikliku kirja (ja suur tänu selle eest). ilmselt olen sattunud mingi vaikiva põlguse alla...


h

teostasin nüüd 'ctrl+f' käsu abil põhjalikku uurimust teemal, miks jõutakse sealt väga kiiresti minu juurde, trükkides sisse ennast raha eest pakkuvate naisterahvaste veidi vulgaarsem eestikeelne nimetus (ei hakka edasist populaarsust kultiveerima selle sõna välja kirjutamisega). neti.ee näol ei ole extremetrackeri arvates tegemist otsimootoriga, nii et on võimalik, et minu suur populaarsus träkkeris ei kajastu. samas, olgu ma neetud, kui ma mäletan, et ma oleksin kunagi neist naisterahvastest rääkinud.


katsetasin ka ise netisse selle sõna sissetrükkimist, umbes viies vaste oligi minu leht, aga lingi peale klõpsamine viis lihtsalt uusima sissekandeni. 'find' käsklus nii praegusel kui kõigil arhiivide lehtedel samuti mingeid tulemusi ei tootnud. ehk värskendaksite mu mälu?


h

eile arvas arvuti, et "mine parem magama". kell 11 tundus selleks ka juba ülim aeg. seega siis täna mõned impressioonid.


alustuseks peab nentima, et tekiila on tõesti üks üsna tänuväärne jook. oma tööd teeb hästi ja korralikult, samas siiski mõneti salakavalalt. võib muidugi väidelda, et neist esimese õhtu teatevõistlustest ei saagi muud moodi mingisugusegi naudinguga osa võtta, kui arvestatavas vines. võin siinkohal küll eksida, aga mul on tunne, et eelmise nädala mamma mia saatest inspiratsiooni saanud nimega võistkond 'killuäää' pani need mängud kinni.


muidu mahtus antud kahe päeva sisse üllatavalt palju, mis pingelisel tagasimõtlemisel kõik rõõmsavärviliseks supiks seguneb. nii palju jutte nii paljude inimestega (seajuures nii palju mõttetut informatsiooni, aga samas ka avastatud inimlikku lähedust), üllatavalt hea tantsuelamus äärmiselt nõrga muusika saatel (ilmselt on see mingi murphy seadus, mille kohaselt alati peab olemas olema vähemalt üks kursavend, kes on tantsukunn), viis söögikorda erinevates fraktsioonides. kaotatud ja leitud müts. esimesel öösel kella poole viie ajal uhkes üksinduses tuppa jalutades võisin nentida, et puhtalt sellest, kuidas erinevad paarid üksteist öös leiavad, võiks kirjutada terve romaani.


ikka on kummaline olla nii vana, et paar esimest kursust sulanduvad ühtlaseks pikkade blondide juustega massiks ja tunda ennast võrdsena inimestega, kes kunagi (aga see oli vist tõesti oh, kui ammu) tundusid suured, targad ja kättesaamatud. pidada tõsiseid vestlusi sellest mängust, mida niimõnedki meist mängivad ja nentida ikka veel üllatusega, kui kaugele ulatuvad selle kombitsad.


ja oligi hea, et ma enne afterpartyt ikkagi kodust läbi jõudsin ja söömas käisin. sest poole kaheksa ajal läksin ma raamatukogu nurga juures lahku ikkagi terve kamba üsna kurnatud ja räsitud väljanägemisega (rääkimata mõne inimese häälest) inimestega.


h

talv on lõpuks ometi vallutanud ka lõunarinde. esmaspäeval sai tallinnast tagalasse põgenetud, kolm päeva pidas front vastu. hommikul silmad lahti tehes observeerisin aknast suuri langevaid räitsakaid, umbes pool tundi hiljem kooliteel seda, et kui toome vahtrad on suutnud oma karvkattest lahti saada ja eksponeerivad uhkelt kurikuulsaid hakipesarägastikke, siis aknaalused pärnad ja sirel on veel rõõmsalt rohelised. või nüüd siis rohe-valge kirjud.


ettevalmistused käärikuks on alanud. täna lähen vara magama ja käin pikalt vannis (tea millal jälle saab). strateegiliselt akadeemilises bermuudakolmnurgas asuvast poest hankisin mütsiga pudeli.


h

meie majapidamisse on talve hakul laekunud koduloom. kahtlustame, et see kärbes on geneetiliselt muundatud, looma mõõtmed on röögatud. võimalik, et tegemist on hoopiski mõne vaenuliku välisriigi kõrgtehnoloogilise luuremänguasjaga. teine võimalus on, et see on hoopiski david cronebrgi kärbes ja hommikuks on meist mõlemast saanud hoopis midagi muud. kadri õpib siinsamas kõrval sotsioloogiat ("polügaamia, polüandria, polügüünia...") ning arutleb samas võimaluse üle kärbest dresseerida, et see meile hommikul kohvi voodisse tooks või tänavanurgalt putkast värske postimehe hangiks. mulle siiski tundub, et tegemist ei ole eriti intellektuaalse isendiga -- terve öö peksis ta ennast meeleheitlikult vastu akent. praegu on tal igatahes raskusi lihtsa käskluse "koht!" ära õppimisega.


nendele minu lugejatele, kes on ehk word mojost natuke tüdinud (jah, sina maris. ei, see teine maris), pakun vahelduseks välja selle. meie siin pepleri tänaval oleme otsustanud igatahes selles professionaalideks saada ja asjaga raha teenima hakata. kui selles ei ole veel maailmameistrivõistlusi, siis ilmselt tuleb korraldada. vahepeal peame kõvasti trenni tegema.


h

'tunne-oma-kodumaad' buss tekitab kurgipurginostalgiat. kusagil enne põltsamaad on juba tunne, et see reis ei lõppe kunagi. inimesi ka ei olnud, oli ainult kõrvaklappidest tulev muusika.


olnud vestluste ainetel: kui bee gees on campuse astmelt sama, mis rate.ee, siis beach boys on selline camp nagu oleksin mina rate.ee's. nemad ka ei osanud tegelikult surfata.


ma ei ole täna see, kes ma olin eile, suurt valget sitssalli üle õla visates... suure tõenäosusega pole ma homme see, kes ma olen täna. take that!


h

huvitav (mitte iseloomustus, vaid konstanteering). ootan küll. et mis siis nüüd. aitäh, t.


Tori Amos --'Pretty Good Year'


h

t,


unustasin su meiliaadressi tartusse, nii et olen sunnitud tegema avaliku pöörumise. kui sa seda ei loe enne kui on liiga hilja, ju siis polnud nii ette nähtud. igatahes, kui sa arvad, et mõnes kohvikunurgas on meie jaoks sel nädalavahetusel koht, siis anna teada...


h

mis ma ikka räägin. käisin põhjalal külas, neil oli seal täitsa ilus. korteri ühes nurgas (mis moodustab põhimõtteliselt ka kroonuaia ja jakobi tänava nurga) on sektsioon nimega akvaarium. heitke möödudes pilk ja te veendute selles ise.


on inimesi, kellega ma vist ei tohiks üldse rääkida, sest nende flegmaatilisuse juures räägin ma liiga palju ja sellest saab ainult jama tulla (meenutagem paari volbri tagust intsidenti ühe anonüümse tartu korporatsiooni konvendis). vabakava kohapealt pole siiski erilisi etteheiteid.


homme ei luba ennast koju enne kui protokoll on tehtud. aga kõik, kes tahavad mind selle nädalavahetuse jooksul tallinnas näha, andku mulle jooksvalt neile teada olevaid meediume pidi märku.


h

head kavatsused kipuvad hapuks minema viimasel ajal. (toimuvad head asjad juhtuvad üllatuskorras). üks asi on see, kui potentsiaalne noor, ilus ja osav juhendaja ütleb, et ta vist ikka ei hakka ennast vaevama sinu väikse õnnetu baktööga (soovitades selle asemel v.a.p.d). teine asi on üsna kohe pärast vastavasisulise kirja lugemist teda pitsabaaris kohata (õhtustamas a.i.k.ga). kolmas asi on teha tüüpiline täiskasvanulikust näitav trikk ja nägu nagu sa poleks teda märganud. ainuke võimalik jätk sellele loole on, et ma sõin ära terve pitsa, kuigi mu kõht oli just eelnevalt olnud nii täis, et ma ainult ägisesin.


olen sel nädalal jõudnud muljetavaldavalt vähestesse loengutesse (s.h. mitte kumbagi majandusse), mingi mobiliseerimisvaegus. seeeest olen näinud mõlemat vill@t. eile öösel vaatasime peale selle veel mingit vahvat stereotüüpidest kubisevat ameerika teismelistefilmi inglismaast. ilmselt kui ma oleksin 15, poleks sellel eriti vigagi olnud -- ilusad inimesed ja huumor, mis on pulk või poolteist kõrgemal pie-in-the-faceist. praegu oli sellel kaks tõmbenumbrit. esiteks nägi sealne Täiuslik Poisssõber välja üsna täpselt nagu stephane. ja teiseks colin firth. teatasin lõpuks kadrile, et kui ta on üks õige sõber, siis ta hangib mulle kusagilt sellise. ahjaa, filmi nimi oli "what a girl wants".


muidu unistan hetketi sellest, et võtan endale kõrvale teetassi, lasen winampist tulema õige muusika ja muudkui kirjutan ja kirjutan, aegajalt vastasmaja pimedaid aknaid ja üle tänava heledalt säravat tänavalaternat vahtides.


Pmmp -- 'Rusketusraidat' (soome robinsonide reklaami tunnusmuusika -- oleme sellest tükk aega huvitatud olenud)


h

one small step for a man jne. eks siis lähipäevil paistab, kuidas selle asjaga läks. ja üldse, mis on normaalne subject rida kirjal, milles sa kedagi endale juhendajaks palud?


h

sügis on ikka üksildane aastaaeg (don't get me wrong, see ei ole tingimata paha asi). pühapäeva õhtul kell 8 pole marsruudil vallikraavi-baeri mitte hingelistki. mis on iseenesest hea, sest kui kõrvaklappidest tuleb situatsiooniga äärmiselt sobiv muusika (seekord siis dave matthews band), siis saab pidurdamatult tantsida ja kaasa ümiseda. puulehed, need mis veel puude külge jäänud on, liiguvad ka kummaliselt muusikarütmis (aga nüüd ei ole isegi toomkiriku varemed enam need, mis nad olid tollel jaanuariõhtul). supilinna piirile jõudes sai atmosfäär peamiselt visuaalseks, laternalambi valgusvihku vaadates võis tõdeda, et vihma sajab, et korstendest tuleb suitsu. vihma tunda ei olnudki, seda ainult nägi -- sadas niimoodi möödaminnes ja täiesti püstloodis.


pärast tulin sama teed mööda koju, tuvastasin oma kehatemperatuurina 37.3, sõin mõned võileivad küüslauguga ja kudusin ühe soki. nüüd lähen voodisse ja harmoniseerun uue 'vanity fairiga' -- jah, sellega, mille kaane peal on clooney.


h

kael on kuidagi kange ja kurgus kummalised okkad. ilmselt on tulemas see, mis tulema peab. lähen täidan nüüd mõned sotsiaalsed kohustused ja siis taandun koju küüslauku sööma. täiesti võimalik, et tegemist on platseeboga, aga minu puhul igatahes enne tulemusi toonud.


aga siis triumfist, isiklikust ja organisatsioonilisest. et siis tegime introl puhta töö. mina isiklikult parim meesosa. mida kirjeldab ilmekalt kursavend sitsu esimene hüüatus mind pärast rolli nähes: "mis nad sinuga teinud olid?!" ise jõudsin järeldusele, et see intro peab raudselt viimaseks jääma, sest kui siiamaani on tendents olnud, et minu rollid lähevad aasta aastalt rõvedamaks, siis ilmselt olen selle aastaga oma lae saavutanud -- enam rohkem ei saa, ilma et see seltsi liikmele ebakohaseks muutuks. pärast shampusepudeli kättesaamist selgus, kui palju on mul sõpru ja austajaid. ainuke, kes sellest seltsi liikmete ja tanel sitsu rõõmsast shampusejoojate seltskonnast puudu, oli see, kellele tegelikult vist üsna suur osa aust peaks minema -- liisa.


ja kuigi graft brothers pole siiski onu bella ja seetõttu kogu õhtu jooksul 'lindat' ei tulnudki, kuigi kursakaaslastest olid alles jäänud ainult sits ja thor, ja thor kursakaaslasena vastavas sotsiaalses kontekstis üsna kasutu, oli lõppkokkuvõttes siiski päris hea. kahe ajal koju laekudes oli traditsiooniliselt hääl täitsa ära ja jalad sitaks väsinud.


h

aset on leidnud ootamatu triumf. homme räägin pikemalt. palju õnne teile ka, iti ja liisa!


h

millega tegelevad tütarlapsed oma parimas eas reede õhtul? ei, ärge parem arvake, las ma vastan ise. seal, täiesti fanaatiliselt. kuni kõige tavalisemadki sõnad hakkavad imelikud ja kahtlased tunduma. ja pärast (kui üldse õnnestub magama saada) näeb erinevaid tähekombinatsioone unes.


aga varem täna olin paksu udusse mähitud tammelinnas, trampisin pool tundi edasi-tagasi mööda tänavat ja ootasin inimesi koju. kõrvus kõlas chet baker ja 50 meetri kaugusel olevast soinaste telemastist paistis ainult kaks ähmaselt vilkuvat tulukest. kohati tungisid udust läbi inimesed, et siis teisel pool kiiresti jälle uttu kaduda. ainuke selgelt äratuntav asi oli kollane vaher, mis suurte sahmakatena lehti maha puistas. kõige selle kombinatsioonina tuli väga üksildane tunne...


h

nüüd, kui vill@ on just lõppenud, on ehk paras aeg anda aru mõningatest aspektidest tänase päeva juurers.


esiteks. käisime 'china gardenis' söömas. kadri tahtis alguses minna sinna india restosse, mis postimehe pubi asemele tehti, aga ilmselt pole india restol suurt minekut olnud, sest teda enam ei ole. uksepealsed kirjad lubavad küll india hommikusööki, aga uks ise on äärmiselt lukus. 'china gardenisse' läksime väga avatud suhtumisega, sest 'pange' valitsusaeg on ilmselgelt liiga kaua kestnud. pärast seda kogemust peab aga kurvastusega nentima, et kestab edasi. oluliste asjade kombinatsioon jättis lõppkokkuvõttes mulje, et tegemist on toreda kohaga teisele eestile.


teiseks. käisin ajaloolaste afganistani loengus. loengu lõpus grupitööd tehes jõudsin järeldusele, mis ei ole ajaloolastele ehk kõige meelitavam. ma ei ole päris kindel, mis on see lähiajaloo hariduse sügavam idee, aga loovat ühiskondlik-poliitilist mõtlemist see igatahes ei kujunda. minu neli grupikaaslast olid meeliülendavalt ja enesekindlalt nürimeelsed. pärast seda tulin koju, kus oli ees maria, tulnud mingist haldajate seminarist ja katkus peaaegu samas stiilis juukseid. võib-olla peab võtma noorte politoloogide suhtes leebema hoiaku -- kõigi muude erialade inimeste kõrval pritsivad nad ju lausa kuldmune suust välja.


h

nii, järjekindlate meditsiiniliste ja muude empiiriliste vaatluste tulemusel olen kindlaks teinud, et ma olen hommikutele allergiline. ilmselt olen eriti allergiline sügishommikutele. võimalik, et olen veel allergilisem talvehommikutele. iga kord kui peab vara üles tõusma (ja ma tean, et on inimesi, kelle jaoks minu vara on juba keset päeva), hakkan ma aevastama ja nina nuuskama. kuigi haige ei ole. ja mõne aja pärast on kõik korras jälle.


nüüd kepsutan mäest alla, et särasilmselt haarata pastakas ja nohisedes ning ennast tagasi hoides kukkuda kontrolltööd lahendama. tükk kooki, ma ütlen.


h

täitsa uskumatu lugu, kuidas ma kõigest hingest majanduseks õppimist vältides jällegi intro tiimi sattusin. arvestades kui väga mul igasugused näitlejaambitsioonid puuduvad, on see lausa imetaabne, et ma seal juba kolmandat aastat olen. seekord pole vähemalt administratiivse küljega mingit seost. sellega tegelevad ühed teised blogijad. tundub, et nad on ülesande tasemel. mina pean lihtsalt jällegi natuke rõveda olemisega meesterahvast mängima. kardan, et olen typecastingu ohvriks langenud.


muidu kipub kontroll käest libisema. maad võtab... mitte just apaatia... aga ebavõimelisus iseenda aitamiseks mingeid samme ette võtta. tahaks kõige paremat, aga lõppkokkuvõttes ikkagi lihtsalt istun kusagil ja lasen ajal endast pehme tuulekesena mööda hõljuda.


vähemalt kirjutasin mõned kirjad ja sain isegi vastuseid, mis üsna inspireerivad olid. kui nüüd ainult homme selle majanduse kontrolltöö üle elaks (enesepettus edasijõudnutele: viies aasta ülikoolis ja ma ikka veel usun, et viimasel hetkel asjade tegema asumine toodab mingisugustki arvestatavat tagajärge).


h

viimasel ajal närib pidevalt tunne, et ei ole nagu midagi öelda või kui on, siis ei oska seda niimoodi teha, nagu peaks ja tahaks. nagu ma ka ühes kirjas juba mainisin, sõnadest on kuidagi puudu...


igatahes, viimasel ajal... neljapäevaõhtuse viimase bussiga tallinnasse. eesistme seljatoe külge oli monteeritud see loll allavolditav laud (mis allavoldituna eranditult sellise nurga alla jääb, et täiesti kasutuks osutub), mille tagajärjel ei olnud jalgadel ruumi. kõrvalistuva noormehe tõttu magada ka ei saanud. oletatavasti noor hot shot, kelle telefoniarved asutus kinni taob. oletatavasti töötab riigikohtus või mingis muus kohtuga seotud instantsis (sherlokholmslus paratamatult pealtkuuldud kõnede põhjal). igatahes näppis ta 4/5 reisist oma ülihelendavat massinat. kohe alguses võttis neli telefonikõnet erinevatele naisterahvastele ja iga kõne ajal olin ma veendunud, et räägib oma tüdruksõbraga. veel tean ma temast nüüd seda, et ta ei saa valgre muusikat üksi kuulata, sest muutub väga kurvaks ja võib ohtralt jooma kukkuda. ja sellepärast pidi ükskõik, millise (kasvõi poolvõõra) tütarlapse endaga pärnusse valgre kontserdile kaasa saama.


eile käisin nende ja nende koostöös toimuva "mets puhtaks" kampaania raames soodla veehoidla kallast ja selle äärset metsa suviste puhkajate sodist puhtaks tegemas. kusjuures seal oli tõesti olnud selliseid ka, kes oma prügi mahapanekusse loominguliselt olid suhtunud (näiteks, et kui maapinnas on lohk või lõhe, siis see on ilmselt hea koht, kuhu oma konservikarbid surada), aga suurem jama oli ikkagi metskonna oma jobukaklusest, kes oli küll iga natukese maa tagant püsti pannud prügitünnid, aga neid vist kogu suve jooksul mitte tühjendama vaevunud. nii et iga tünni ümber oli kujunenud omaette väike prügila. meie tiimi teine pool rassis aga mõneti tallinna poole jäävas jõelähtmes ja nende tööpõld osutus tunduvalt põnevamaks. näiteks noppisid nad metsa vahelt kokku 4-5 autokoormatäit vanu autokumme, ka natuke ohtlikke jäätmeid nagu akusid ja õli, kellegi kogu kodukeldri sisu (moosipurgid ja mahlapudelid rõõmsalt hunnikus) jne. pärast sai suppi ja ekskursiooni kohalikele vaatamisväärsustele (kalevi-liiva juutide hukkamise koht, jägala juga, uus linnamäe hüdroelektrijaam).


votnii, homme jälle tagasi, tee peal avaneb võimalus mart sandrile kompromiteerivaid küsimusi esitada.


Kyu Sakamoto -- 'Sukiyaki'


h

üle ootuste ebainspireeriv, et mitte öelda rõve päev. alates hetkest kui ma silmad lahti tegin, sest kadri hakkas jälle merede taha minema. siis see õnnetu kükitamine kahekorra keeratuna (et kehasooja kokku hoida) arvutitoolil ja eelpool üles tähendatud kurvad remargid.


majanduse seminar täpselt nii vastik kui oodata oli. viktor trasberg ei ole just karismaatilisuse musterkuju ja mikromajanduse peensustesse süüvimine on umbes sama inspireeriv kui talvehommikul bussiga annelinnast kesklinna sõit. manipuleerides seminaris osalejate nimekirjaga õõnestasin süsteemi seestpoolt. maria rääkis, et jaanson oli edgarile helistanud ja käskinud asja rahulikult võtta. oli ennast ka eelmisel sügisel pärast esimest infarkti üsna krapsakana tundnud ja tegudele asunud ja siis 12 päeva hiljem uue saanud.


vahepeal olid david smithi rahusõnumid, mis igasse kolmapäeva päikest toovad. kirjutasin talle eile õhtul surmväsinud peaga kokku mingi uurimustöö teema ja ootasin täna terve päeva tema vastust, mis paluks mul tema audientsile tulla ja selgitada täpsemalt, mida ja kuidas ma ikkagi uurida tahan. millest oleks võinud kujuneda äärmiselt piinlik olukord, arvestades, et mul endal on sellest ainult üsna hägune ülevaade.


siis francais koos lugematu arvu särasilmsete riigiteadlastega, kelle jaoks politoloogia on umbes samasugune dinosaurus nagu rolling stones (et mitte öelda procol harum, aga vaevalt et riigiteadlased sellest midagi kuulnud on). ja üldse ei saa ma aru, kas minu vastumeelsus teatava tshikitrio vastu tuleb sellest, et ma kadestan nende noorust ja läbilöögivõimet või ongi nad ka keskmiste standardite järgi vastumeelsed. igatahes said kontrolltöö ajal kinnitust kurvad faktid: je suis étudiante. je ne travaille pas.


pärast läksin kolleegi põhjala kirjatoimetajaga majaraamatu shopingutele. neil on uued ruumid ja sellega ka vajadus uue ja ilusa raamatu järele. meie vana sai lihtsalt täis. seltsis sai kiirelt lahatud mõnda teemat, mis puudutasid raha müstilist haihtumist tööinimeste kätest ja selle tagajärjel põhjendatud näljatunnet kuu teises pooles. koju tulles suutsin esimese asjana kadri emale koledal kombel valetada (aga see tuli kõik suurest lojaalsusest tema tütre vastu).


sellega ehk kompenseerisin vahepealse nõrga produktiivsuse. homme õhtul peaks toimuma planeeritud bussireis eestisse. juba mõte sellele paneb omaette naeratama..."sind tervitan ma kodumaa päike! ja teile, õrnad õied..."

h

mind on jälle täitsa üksi jäetud ja õues tundub vastikult hall ja kõige tipuks pean ma nüüd minema trasbergi majanduse seminari, mis on ausalt öeldes parimal juhul nagu poolteist tundi hambaarsti juures.


h

piiratud (numbriliselt, kindlasti mitte vaimselt) seltskonnas viibides võib ära unustada, kui väike on tartu. või kui palju inimesi ma tegelikult tunnen. täna pärastlõunal suundusin karlova poole, et pesta pesu ja lühendada oma uusi, mõnusalt laiu rohelisi pükse ja kohtasin juba esimesel sajal meetril vähemalt nelja tuttavat (kõige esimene neist tuletas mulle valusalt meelde, et kuu aja pärast tuleb ära esitada baktöö teema). aga õhtul oli ikkagi tore, kui ma sain sõnumi "tuuule kooojuuu".


kadri oli samal ajal poes käinud ja kuulnud jahmatavat kõlakat, et osakonna kõrgemad jõud tahavad maailmakõigerohkem kutsuda käärikule reedeõhtuseks esinejaks eiki bergi...


Uno Loop -- 'Septembrikuu päevad'


h

tartu tänavapindamise hoogtöö on jõudnud otsaga pepleri tänavale minu akna alla, pakkudes siin tasuta majaväristamisteenust. mina ja vastasmaja kiilakas onu, kelle köögi aknalaud on paksult kaetud mehukatti pudelite ja muude topsikutega (ainukesed inimesed, kes keset äripäeva kodus passivad) jälgime võlutult, kuidas must aurav asfaltikiht maha pannakse ja väike armas teerull sellest korduvalt üle sõidab. vastasmaja onu tegevust on hea jälgida siinsamas arvuti taga istudes. ka mitte nii pidulikel päevadel surub ta tihti oma kiilaka kolba vastu aknaklaasi ja vaatab mööduvat liiklust nagu tennisevõistlust, nägu ühele ja teisele poole keerates.


need olid nüüd jälle mõned teated kodurindelt.


h

ikka on ju nii, et pärast suhtelist uimerdamise-perioodi saabub meeldiv hetk, kui sa avastad, et kõik väikesed armsad ja üsna tähtsusetud asjatoimetused on eskaleerunud suurteks, tähtsateks ja kiireloomulisteks. nii, et viimased päevad on möödunud vaheldumisi kõike korraga tehes ja kõige tegemist vältides. nagu tavaliselt.


eile öösel jalutasime veerikule, sest kunagi kui ma olin veel noor ja uljas üliõpilane (mitte vana ja blaseerunud nagu nüüd), oli seal 24h funktsiv pood. nüüd muidugi enam ei ole (ilmselge näide sellest, et meie ühiskond on taandarengus. nagu ka see, et du nord on lahkunud oma vanast heast strateegilisest asupaigast ja kuulu järgi kolinud e kaubamajja), aga siiski oli meeldiv öine matk noorusradadele. lausa uskumatu, et sellest on juba kaks aastat, kui ma veerikul elasin. ja üks korterikaaslane on vahepeal saanud lapse ja teine töötab biotehnoloogia firmas müügiinimesena.


tänaöine matk oli tunduvalt produktiivsem. ujula konsumist saime lausa niipalju asju, et pärast oli iseenda ja nende koju vedamisega tõsiseid raskusi. ja nägin ka nüüd seda george clooney pildiga vanity fairi. peab hakkama raha koguma.


h

ostsin eile küllamineku tarbeks konsumist veini ja pähklisegu. ja kuna see tundus selline õige kombinatsioon, ostsin ka septembri 'vanity fair'i'. nüüd lähen voodisse ja naudin seda natuke. esteetilisest küljest täiesti ületamatu.


h

toimus niimõndagi, aga põhiliseks mälestuseks tänasest päevast jääb ilmselt siiski kinoskäik. üritasime minna illukasse vanu ja kobedaid vaatama (sest tänase päeva kohal oli raudselt märge 'kinnominek' ja see tundus olemasolevast valikust kõige sobivam meeleolu ja muu sellisega). kino pidi hakkama kell 16.30, kui meie umbes pool tundi varem kohale jõudsime oli uks lukus, mis lukus. istusime mõtlikult natuke aega kino ees kuni järsku ilmus kusagilt välja tädi, kes meie käest sõbralikult küsis, kas me tahame kinno minna. ütles, et näitab sees filmi ja on ainuke inimene majas ja sellepärast paneb igaks juhuks ukse lukku. ja et piletimüüja tädi peaks varsti tulema


piletimüüja tädi saabus kell 16.27. selleks ajaks oli kinno kogunenud peale meie kahe veel üks tütarlaps ja üks vanapaar, kes oli ennast selleks puhuks ilusti üles löönud. viimaseid tabas ilmselt ootamatult see, et pensionäride sooduspileteid müüakse ainult neljapäeviti, 20 krooni asemel oli väljaminek 120 krooni (minu süda igatahes murdus selle peale). aga kõigi käest kooriti 10 krooni rohkem kui ette nähtud, sest piletimüüja tädi arvates oli kell pool seitse ja kehtisid õhtused piletihinnad. mis tähendas, et kogu viiepealine seltskond oli varsti kassa juures tunglemas ja oma kümmet krooni tagasi nõudmas ja tädil ei olnud piisavalt lahtist raha ja varsti tuli filminäitaja tädi ka sinna ja tahtis teada, mis värk on, sest tema tahaks filmi näitama hakata, aga ühtegi vaatajat pole.


lõppkokkuvõttes oli illukas muidugi oma tuntud headuses, seal oli tunduvalt külmem kui õues ja kui linti vahetati, jäi ikka umbes minut vahele. kusagil lõpupoole lagunes korraliku kümakaga ära tool minu istumise all. ja film, ausalt öeldes, ei olnud ka suurem asi. ainuke boonus oli muusika.


õhtul 11 ajal jalutasin külast koju ja jäin natuke asjade üle mõtlema. selle üle, et siin linnas ei ole vist enam palju kohti, millega seoses mul ühtegi mälestust ei ole. see on omamoodi hea, aga omamoodi kurb ka. sest see kõik on juba möödas ja üldse on natuke uskumatu, et see on olnud minu elu. (ja kalev vapper demonstreerib saates 'vein ja seltskond' vana-rooma kempsu...).


h

suurest rõõmust elektri taastumise üle sai magama jällegi nelja paiku (ja vastuse küsimus, kas kahel ühes toas magaval inimesel on üldse võimalik erinevatel aegadel magama minna -- see kellegagi nii koos elamine, et oma tuba ei olegi, on minu noores elus täiesti uus kogemus). hommikul kell 10 helises uksekell (kõiksugu kellad on siin korteris ikka maksimumi peale timmitud, need kaks korda kui telefon helisenud on, oleme ka pärast tükk aega käte värinat kontrollida üritanud) ja kohal oli minu enda poolt eile täpselt selleks kellaks kohale tellitud mees. võiks lausa öelda, et kursavend, kui ta sellest aastast mitte leibu õigusteaduskonna kappi poleks pannud. mehe sihtotstarve oli peegli seinale kinnitamine. kadri magab kõrvatroppidega (praegu ka kusjuures) ja ei kuulnud selle tõttu suurt midagi.


käisin raidile peale nagu uni, et on olemas siuksed plastmassist konksud, mis kolme metallist nõelaga betooni külge taotakse ja mis siis suurepäraselt peegli üleval hoidmiseks sobivad. rait kui tõeline eesti mees tahtis kõige rohkem ikkagi tüübleid seina puurida, oli selleks tarbeks isegi oma ülivõimsa drellpuuri kaasa võtnud (tegi mulle ka kiireid kubatuurivõrdlusi 'tavaliste' drellidega, tema oma oli ikka üle kahe korra võimsam), aga ma arvasin, et kaarinile võib-olla need kruvid seina sees väga ei meeldiks. peale selle polnud rait sellistest konksudest kunagi midagi kuulnud ja kuigi ta mind lahkesti ühest ehituspoest teise vedas, võis tema olekust ilmselgelt välja lugeda, et tema arvates ajab naine täiesti segast. aga, ehitus service'ist konksud siiski leidusid ja mitte väga palju hiljem sai peegel ka seina. viltu.


ülejäänud päeva ainsaks arvestatavaks saavutuseks saab pidada seda, et koondasin blogis lingitud laulude lingid ühele lehele kokku ka. sinna lehele saab paremast servast, 'muu' alamkategooriast. nüüd tahaks natuke värsket õhku ja natuke mõtelda. ma arvan, et ma jalutan mingisse päris toidupoodi. see peaks olema täitsa viisakas matk.


Ultra Bra -- 'Sinä lähdit pois"


h

seoses elektri kaoga tunnetasin märgatavat elukvaliteedi langust. meili lugeda ei saanud, külmkapp sulatas kööginurka ebatsensuurse loigu ja ekspressi pidi küünlavalgel lugema. niisiis olin sunnitud kurvastusega oma kodu vältima. lõpuks istusime kadriga vanalinna söögitoas ja lugesime kollast ajakirjandust, kadri kroonikat ja mina õhtulehte (ma olin kroonikat juba enne lugenud. jah, mina olengi see, kes kroonikat ostab ja sellega toetab naisterahva kui sellise ekspluateermist meedias. viimase statementiga kasutan oma käsutuses olevat meediumi suure hulga oma lugejaskonna diskrimineerimiseks -- nad nimelt ei saa mitte midagi aru. ülejäänud kindlasti mõistavad mu peeneid vihjeid). olime peaaegu valmis ka kinno hilisõhtusele seansile minema. ja kadri kurvastas kangesti, sest ei saanud ligi suurepärasele webct keskkonnale... meie kõigi suureks õnneks tuli elekter siiski tagasi. muidu oleks tänaõhtusest vill@st ka ilma jäänud.


h

igas loengus peab olema vähemalt üks jobu. kui on suurem loeng, siis on neid seal kindlasti mitu, samas võib-olla pole neil seal nii head võimlaust särada. eriti hästi paistavad jobud silma muidugi seminarides, aga kindlasti ka keeletundides.


jobusid iseloomustab eelkõige krooniline verbaalne inkontinentsus. siikohal jagunevad jobud kaheks alamtüübiks. 1) jobud, kes kõike teavad ja seda teiste eest mitte varjata ei taha ja 2) jobud, kes suurt midagi ei tea, aga see-eest väga teada tahavad. esineb loomulikult ka erandlikke vahevariante. üllataval kombel ei ole teist tüüpi jobud enesega vähem rahul olevad kui esimest tüüpi jobud.


normaalsed inimesed tunnevad ennast koos jobudega loengus olles enam-vähem nii nagu kodumaist seebiseriaali vaadates. millegipärast on endal häbi kuigi teine on nõme. kuidagi paha ja ebamugav on olla.


täna istusin meie prantsuse keele tunni jobu kõrval.


h

teatris käisin. ma olen kuulnud, et osadele inimestele see asi ei meeldinud. 'öö on päeva ema' oli selle nimi. mulle küll meeldis. või noh, ma ei tea, kas 'meeldima' on päris kohane sõna. igatahes oli külmalt realistlik. ja pani mind jälle mõtlema aja kui sellise üle. ajaga on mul endal ka äärmiselt vastuoluline suhe -- minu suurim sõber ja vaenlane. aga seda tükki vaadates tegi kõige muu hulgas haiget ka see kui raisus on nii paljud väärtuslikud aastad inimelusid. et ongi nii palju neid, kelle jaoks iga järgnev hommik tähendab aastast aastasse seda, et sama jama algab jälle. ja siis ükspäev saabki see kõik läbi. elama peaks ikkagi sellise miinimumprogrammi järgi, et kunagi ei oleks päris paha.


aga praegu räägin stephane'iga. ja leian igal hetkel, et ta on väga tore. nii et tegemist polnud ikkagi mingi kevadise meeltesegaduse või hormoonide möllamisega. ainult saatus oli meie vastu. kõik toredad inimesed ei saagi eluarmastused olla.


Johnny Hartman - 'I See Your Face Before Me'


h

tänane päev eilse kinnituseks. päike ja mets ja seened. piibe maantee äär aegviidu polügoni juures oli põhimõtteliselt nagu pirita tee laulupeo ajal, kaks autot olid seal lausa üsna südamliku laksu teinud. ja mets oli täis tuhandeid seeni, millest 4/5 olid mulle täiesti tundmatud ja selle tagajärjel minust ka sinna jäid. kogu see värk oli lausa hoomamatult ilus. telefoni oleks pidanud ainult maha jätma. kui see seenemetsas rohkem nagu turvameede ei oleks.


ja õhtul tuli kõige krooniks film, mis vist küll kõige rohkem minu hingele on, 'the bridges of madison county'. ise ei julgegi kätt nii kaugele välja sirutada, et haarata kogu eluks kaasa veel keegi peale iseenda. sellele järeldusele me nagunii eelmisel nädalal ühel õhtul jõudsime, et ilmselt ongi võimatu kedagi armastamast lakata. aja jooksul võib see ainult kaotada oma teravust, aga alati võib piisata vaid päris vähesest, et kõik jälle tagasi tuleks.


Earth, Wind and Fire -- September


h