esimest korda üle pooleteist nädala on natuke rahulikum olla. sest lennukipiletid on kõik ostetud (noh, enam-vähem, frankfurti omad on ainult buukitud) ja hotellid on ka teada ja üldse hakkab minu peale laskuma see vana hea teadmine, et "things have a way of working out". sest vahepeal oli küll tunne, et kogu see euroopas tööl käimise värk käib mul suure kaarega üle pea. et ma ei saa oma logistikat kunagi klappima ja ei leia kunagi strasbourgis endale hotelli ja kui ma tegin selleteemalise meeleheitliku blogisissekande, siis jooksis brauser hetk enne publish post nupu vajutamist kokku ja ma tõesti ei leidnud endas enam jaksu midagi muud asjalikku öelda.

aga viimasel ajal on nagu juba läbivaks teemaks, et see, mis saab pärast kontserti on veel palju huvitavam kui kontsert ise. sest eile tanel padaril oli mingi jube saast soojendusbänd, kes tundus iseendast ebaproportsionaalselt heal arvamisel olevat. ja ilmusid täiesti põhjendamatult ja enamike kohalolijate (kes, muide, olid piinlikult noored) halvastivarjatud pahameeleks keset saali kaks tütarlast, kes piinavalt kaua mingi vihmavulinamuusika saatel väänlesid. padar oli ok, isegi arvestades, et ma pole suurem fänn (tunnistan, et paar lüürilisemat lugu on päris tabavad), aga kui ta niimoodi karjumist jätkab, siis teda enam kauaks pole. eilegi tekkis lõpuks selline olukord, et ta ei saanud enam normaalse häälega laulda, sest seda tal lihtsalt enam ei olnud.

aga mingi seletamatu impulsi ajel suundusime me kohe pärast kontserdi lõppu riidehoiu järjekorda, mitte ei lasknud mõistlike inimeste kombel esimesel ärevusel settida. sest järjekorraks sai seda küll ainult tinglikult nimetada, pigem oli tegemist tihedalt kokku surutud dünaamiliselt lainetava rahvamassiga riidehoiu esises piirkonnas. sellist õlatunnet oma kaaskodanikega pole ammu saanud. minu kõrval trügeleva korpulentsemat tüüpi naisterahvaga asja arutades jõudsime järeldusele, et oleme selle hõõrdumisprotsessi käigus juba märgatavalt saledamaks jäänud. emotsioonid olid ka kõrgel, aga rüseluse üks osapool ei olnud vist hingega asja juures ja teine oleks eelistanud seda jätkata väljaspool antud epitsentrit, nii et see õnneks vaibus enne kui nende poolt algatatud doominoefekt kulminatsiooni jõudis saavutada.

hmm, 'van helsing' pole tõesti suurem asi film...

h

nüüd on küll juhe täitsa koos. vähe sellest, et kaks päeva konstantset mikrofoni rääkimist pärnu turunduskonverentsil on mult täiesti võtnud isu tükk aega enam üldse eriti midagi rääkida. aga täna üritasin pool päeva leida strasbourgis hotellikohta juuni keskpaigaks ja see osutus täiesti üle mõistuse raskeks, tegelikult lausa võimatuks ülesandeks. saatuse nöök, et tööle kohale jõudmine nii kuradima keeruline on. homme hakkan brüsseli asju ajama, promise. praegu kuulen kõrvus läheneva peavalu monotoonset mühinat.

h

kõik algas vist sellest, et reedel kell pool kuus oli veerenni tänav mõlemat pidi umbes kilomeetri ulatuses umbes. millest poleks ehk suurt midagi olnud, ainult et mina pidin kella kuueks teatrisse jõudma ja kui ma kella 17.55ks olin taksoga juba pärnu maantee ummikusse jõudnud, siis hakkas see ülesanne mulle juba üsna võimatuna tunduma. see, kuidas see tartu maantee remont kogu linnaliikluse dünaamikat muudab on vist küll nagu mingist linnageograafia õpikust maha kirjutatud.

aga ma jäin ainult mingi kolm minutit teatrisse hiljaks ja siis meeldib tütarlaps juhtis mind mingitest treppidest üles ja alla ja siit ja sealt uksest läbi kuni ma lõpuks olin sisenenud linnateatri "taevalavale" mingist alternatiivsest uksest ja sain kohe sinna kõrvale ka maha istuda. etenduseks seekord "sebastian". ma olin meelega just "brideshead revisitedi" lugenud ja ma arvan, et ma sain aru, mis waugh arvates sebastianil viga oli ja miks, aga subjektiivselt ma seda fenomeni siiski ei mõistnud. ma arvasin, et järsku, kui nad on etenduse nimeks pannud "sebastian", siis nad ehk keskenduvad sellele sebastiani teemale natuke rohkem ja teevad mulle asja selgemaks. aga mulle jäi sealt hoopis natuke mulje, et ega see alo kõrve ka eriti aru ei saa, et mis või miks see sebastian oli. mulle raamatus tegelikult meeldis kõige rohkem kolmas osa, see kus sebastiani enam praktiliselt ei olnud ja olid igasugused muud probleemid, mis täiskasvanud inimesed enda jaoks välja mõelnud on. aga kõigest sellest ratsutati etenduses lihtsalt üle. võimalik muidugi, et selle raamatulugemisega rikkusin teatrikogemuse enda jaoks lihtsalt ära.

siis tuli see pidu. täiesti sleeperina. sest kohale jõudes tundus, et täiesti surnud üritus. ja siis paar hetke hiljem... vau. kõige selle tagasid muidugi need hullult hea hinna-kvantiteedi suhtega viinakoksid.

aga kuna paratamatult what goes up must come down, siis järgmisel õhtupoolikul narva rongis olime kajaga mõlemad suhteliselt pastlad. päikeseloojanguks toilasse jõudes olime siiski suutnud ennast juba veidi koguda. loojang ise oli väga bueno. ja sanatooriumi restos, kus keegi onemanband üsna jõledat muusikat tegi, läksid asjad isegi nii kaugele, et ühte meist kolmest palus keegi vuntsidega vene härrasmees tantsimagi. suundusime siiski valaste juga vaatama. selleks ajaks oli päev jõudnud sinna küllaltki kottpimeduse staadiumisse, aga kuna juga on kaunilt välja valgustatud, siis oli see ka üsna võimas vaatepilt.

täna hommikul läks liialdatult vara rabelemiseks (eriti arvestades, et eelmisel ööl kell kaks olime veel kostüümiproovi teinud), sest raudselt oli vaja minna saka mõisa juurde just avatud matkarada vallutama. kajal olid ainult kontsaga, tagant lahtised kingad ja minu matkavarustus polnud ka just kiita, aga ükshetk olime me kirjutanud mingitele sedelitele, et suundume 10km rajale ja asunud seejärel 7 km rada vallutama. vähe suurema ettevalmistatuse korral oleks see olnud puhas ilu ja mõnu, sest rada kulges enamuses mööda aa randa, siis üsna otse 53 meetrit üles pankrannikule ja mööda panka tagasi. aga kõige selle vaeva eest loositi mulle välja üks saka mõisa pastakas. nii et vaesemaks ma kindlasti ei jäänud.

see hetk, kui me asutasime ennast piia korterist välja astuma, saabus lõpuks kohale terve päev tulla ähvardanud vihm. jäimegi hetkeks kohalikku tuttuude selverisse vihmavangi, aga kollased vihmakeebid päästsid meid siiski välja. luksemburgi sümfoonikud olid head, kuigi selle william waltoni sümfoonia viimaste osade ajal jäin ma vahepeal rohkem imetlema sümfooniaorkestri dünaamikat, orkestrit kui organismi, kui muusikat ennast. brahms ja wagner olid siiski meeliköitvad. hooaeg kontserdimaja pole jõhvi publikul kindlasti mööda külgi maha jooksnud, kuigi tihtipeale tuntakse siiski kihku valedes kohtades tormilisse aplausi viskuda ja rõdu esimesest reast keset kontserti välguga pilti teha.

sümfoonikud võtsid meid pärast lahkelt ühe peale oma kolmest tallinnasse suunduvast bussist. kahjuks ei tulnud pinginaabriga tutvumisest midagi välja, sest tema poole vaatamine oli pimestav (päike paistis tema tagant sisse, noh). haljalas läks meie buss katki, mistõttu hetkeks terendas silme ees variant tee äärde jääda. rahvas jaotati siiski sõbralikult kahe ülejäänud bussi vahel ära ja toodi central hotelli.

siuke nädalavahetus. olgu muld talle kerge.

h

aasta pidu. seriously. tänks.

h

vaatasin seda stephen colberti valge maja korrespondentide õhtusöögil peetud kõnet (133Mb) (tegelikult juba mõnda aega tagasi, sest asi ise leidis aset aprilli viimasel nädalavahetusel, aga mul polnud siiani aega neid videolõike välja lõikuda ja netti panna. kuna nüüd vajab paar pakilist tööd tegemist, siis loomulikult ma leian aega.) ja minu reaktsioon oli umbes täpselt sama, mis jon stewartil. sõnum, mille ma kaarinile saatsin, kõlas vist umbes täpselt nii: "colbert on uskumatu mees".

loomulikult järgnes sellisele ülesastumisele jubetum meediakära ja tundub, et reaktsioonid olid peaaegu äravahetamiseni sarnased nendega, mis järgnesid stewarti ülesastumisele oscarite õhtujuhina ("tabav nõme huumori tippsaavutus jne."). kaasaarvatud kärapõhjustaja enda "fukitall, i had a blast!" reaktsioon.

aga ma ei mõista üldse seda üllatust asjaolu üle, et colbert ennast seal niimoodi üleval pidas. kui ta sinna kõnet pidama kutsuti, siis pidi ometi teatama, et ta tuleb sinna oma tegelaskuju "stephen colbertina" (sest selle tegelaskuju pärast ta ju vastavasse huviorbiiti sattuski) ja ei hakka mingeid järeleandmisi tegema (sest igasugune järeleandmine maksaks talle igapäevatöös valusalt kätte, pealegi on ta ju "miskit pole püha" gängist). ja ma ei usu ka, et ürituse korraldajad ta kõnet enne ei skriininud. noh, vähemalt antonin scalia naeris nii, et särp oli rebenemas.

cbsi nõudmisel on "60 minutes" saate lõik stephen colbertist youtube'ist välja roogitud. aga siin on link kõigele muule colbertiga seonduvale, mis youtube'ist leida võib. ja poliitiliselt vähemtundlikumatele ka stephen colberti ja steve carelli "saturday night live'i" sketshid "the ambiguously gay duo" (siseneda omal riisikol).

h

nüüd, kui ma olen asunud pikematele retkedele, on lõpuks ennast ära tasuma hakanud ka see suurepärane komplekt kaitsmeid, mille ma koos rulluiskudega ostsin.

kuigi ma mõistan nüüd paremini ka seda erinevates politseiseriaalides korduvalt kuuldud statistikat, et enamik surmaga lõppevaid õnnetusi leiab aset kodus. see fakt võib ameerikamaal küll rohkem kinnitust leida kui siin, sest ameeriklased on tuntud selle poolest, et nad oskavad väga loomingulisel, ma ütleks lausa idiootsel viisil surma saada (ja siis on neil kohe käepärast ka statistika selle kohta, kui levinud antud suremisviis on). kahjuks olen ma selle sünnipäevaks saadud bill brysoni raamatu välja laenanud, muidu saaks kohe siin ka humoorikaid näiteid tuua.

üleeile sõitmast tulles kodu uksest sisse astudes sõitsid uisud mul ootamatu teekattevahetuse tõttu jalge alt ära ja ma kukkusin, kuklaga üsna muljetavaldavalt vastu esiku kena valget kiviseina. natuke aega nägin tähti ja linnukesi, siis pilt aegamööda taastus. veidi hiljem võis kuklal tunnetada impressiivset muhku.

üldiselt on mõlemal 20kilomeetrisel retkel aset leidnud 1,5 kukkumist, need poolikud peamiselt seetõttu, et on juba üsna hämar ja ma ei keskendu piisavalt sellele, mis on minu ees. ja selliste ettepoole maha viskumiste puhul töötavad kaitsmed imetabaselt hästi. kõige suurem jama ongi pärast seda püsti saamisega. koreograafia peab hästi paigas olema, et teist uisku vertikaalasendisse ajades esimene uuesti alt ära ei sõidaks. kuni ma seal võimlen, täheldan tihtipeale möödasõitvate autojuhtide murelikke pilke. eks ma ise ilmselt oleksin ka natuke mures kui ma tänava ääres siukest abitut rabelemist näeksin.

h

täna käis meil külas mees tolmuimejaga. kuna ta saabus täpselt õhtusöögi ajaks, siis pakkusime talle süüa ka. müügitrikk seisnes peamiselt meile surmahirmu nahka ajamises. lasi meil oma tolmuimejaga vaiba puhtaks teha ja siis lülitas enda oma sisse ja sai samast vaibast veel terve tolmukoti täie tolmu. siis tõmbas umbes sama palju välja ka sandra voodi kattemadratsist ja voodiriietest. ja tugitoolist. ja kõik see oli tõepoolest väga muljetavaldav.

aga mida aeg edasi, seda agressiivsemaks ja suurustlevamaks läks tema müügikõne ja kui hakkas saama selgeks, et ta kohe praegu oma 17 tuhandest vidinat meile maha ei müü, siis hakkas aina rohkem seda guilt trip nuppu suruma ("ise teate kui oma mustuse sisse ära surete" stiilis), et see muutus juba väga tüütuks.

sellisega jagasime siis oma makaroni-hakkliha rooga.

h

mis on volbri hind?

tallinnast tartusse (täpsustamisel), toomkiriku vaateplatvorm (15), õhtusöök ja kaks koksi panges (130), vesi fennicas (5), jägermeister vironias (20), eysi "kauatehtudkaunikene" stiili viljelevate noorliikmete meisterdatud rummjakoola (20) ja bailey's (20), riisiroog ja limps sakalas (25+10), takso peetriturgu ja tagasi jagatud kahega(100), 50 krontsa, mis ma täna kella ühe ajal päeval rotalia ukse peal pidin välja käima ja rong tallinnasse (90). ehk siis 450 krooni kandis.

plus asjaolu, et mul pole ühtegi mittevalutavat kohta (eriti rõhutaks neid pontoone, mis päkkade alla on tekkinud ja kaela ning pead, millel on nüüd omavahel jäikühendus). mille võiks küll trendikalt kõrge vanuse kaela ajada, aga tegelikult tuleneb sellest nohutsüklist, millest ma ennast kuidagi välja murda ei suuda. volber pole ennast muidugi kunagi hea raviprotseduurina tõestanud.

aga ma arvan, et lisaväärtuse mõttes teenis ta ennast siiski tagasi. sest oli siuke rääkimiste ja inimesi mõista püüdmise öö. ja sellisena täitsa erisugune omasuguste seas.

(teel tartusse märkas kaarin tee ääres silti, millel pakuti müüa tootmismaad. sellest küpses kohe mõte, et võiks midagi tootma hakata. mina pakkusin, et võiksime seal näiteks lisaväärtuse tootmisega tegelema hakata).

h