mind on jälle täitsa üksi jäetud ja õues tundub vastikult hall ja kõige tipuks pean ma nüüd minema trasbergi majanduse seminari, mis on ausalt öeldes parimal juhul nagu poolteist tundi hambaarsti juures.


h

piiratud (numbriliselt, kindlasti mitte vaimselt) seltskonnas viibides võib ära unustada, kui väike on tartu. või kui palju inimesi ma tegelikult tunnen. täna pärastlõunal suundusin karlova poole, et pesta pesu ja lühendada oma uusi, mõnusalt laiu rohelisi pükse ja kohtasin juba esimesel sajal meetril vähemalt nelja tuttavat (kõige esimene neist tuletas mulle valusalt meelde, et kuu aja pärast tuleb ära esitada baktöö teema). aga õhtul oli ikkagi tore, kui ma sain sõnumi "tuuule kooojuuu".


kadri oli samal ajal poes käinud ja kuulnud jahmatavat kõlakat, et osakonna kõrgemad jõud tahavad maailmakõigerohkem kutsuda käärikule reedeõhtuseks esinejaks eiki bergi...


Uno Loop -- 'Septembrikuu päevad'


h

tartu tänavapindamise hoogtöö on jõudnud otsaga pepleri tänavale minu akna alla, pakkudes siin tasuta majaväristamisteenust. mina ja vastasmaja kiilakas onu, kelle köögi aknalaud on paksult kaetud mehukatti pudelite ja muude topsikutega (ainukesed inimesed, kes keset äripäeva kodus passivad) jälgime võlutult, kuidas must aurav asfaltikiht maha pannakse ja väike armas teerull sellest korduvalt üle sõidab. vastasmaja onu tegevust on hea jälgida siinsamas arvuti taga istudes. ka mitte nii pidulikel päevadel surub ta tihti oma kiilaka kolba vastu aknaklaasi ja vaatab mööduvat liiklust nagu tennisevõistlust, nägu ühele ja teisele poole keerates.


need olid nüüd jälle mõned teated kodurindelt.


h

ikka on ju nii, et pärast suhtelist uimerdamise-perioodi saabub meeldiv hetk, kui sa avastad, et kõik väikesed armsad ja üsna tähtsusetud asjatoimetused on eskaleerunud suurteks, tähtsateks ja kiireloomulisteks. nii, et viimased päevad on möödunud vaheldumisi kõike korraga tehes ja kõige tegemist vältides. nagu tavaliselt.


eile öösel jalutasime veerikule, sest kunagi kui ma olin veel noor ja uljas üliõpilane (mitte vana ja blaseerunud nagu nüüd), oli seal 24h funktsiv pood. nüüd muidugi enam ei ole (ilmselge näide sellest, et meie ühiskond on taandarengus. nagu ka see, et du nord on lahkunud oma vanast heast strateegilisest asupaigast ja kuulu järgi kolinud e kaubamajja), aga siiski oli meeldiv öine matk noorusradadele. lausa uskumatu, et sellest on juba kaks aastat, kui ma veerikul elasin. ja üks korterikaaslane on vahepeal saanud lapse ja teine töötab biotehnoloogia firmas müügiinimesena.


tänaöine matk oli tunduvalt produktiivsem. ujula konsumist saime lausa niipalju asju, et pärast oli iseenda ja nende koju vedamisega tõsiseid raskusi. ja nägin ka nüüd seda george clooney pildiga vanity fairi. peab hakkama raha koguma.


h

ostsin eile küllamineku tarbeks konsumist veini ja pähklisegu. ja kuna see tundus selline õige kombinatsioon, ostsin ka septembri 'vanity fair'i'. nüüd lähen voodisse ja naudin seda natuke. esteetilisest küljest täiesti ületamatu.


h

toimus niimõndagi, aga põhiliseks mälestuseks tänasest päevast jääb ilmselt siiski kinoskäik. üritasime minna illukasse vanu ja kobedaid vaatama (sest tänase päeva kohal oli raudselt märge 'kinnominek' ja see tundus olemasolevast valikust kõige sobivam meeleolu ja muu sellisega). kino pidi hakkama kell 16.30, kui meie umbes pool tundi varem kohale jõudsime oli uks lukus, mis lukus. istusime mõtlikult natuke aega kino ees kuni järsku ilmus kusagilt välja tädi, kes meie käest sõbralikult küsis, kas me tahame kinno minna. ütles, et näitab sees filmi ja on ainuke inimene majas ja sellepärast paneb igaks juhuks ukse lukku. ja et piletimüüja tädi peaks varsti tulema


piletimüüja tädi saabus kell 16.27. selleks ajaks oli kinno kogunenud peale meie kahe veel üks tütarlaps ja üks vanapaar, kes oli ennast selleks puhuks ilusti üles löönud. viimaseid tabas ilmselt ootamatult see, et pensionäride sooduspileteid müüakse ainult neljapäeviti, 20 krooni asemel oli väljaminek 120 krooni (minu süda igatahes murdus selle peale). aga kõigi käest kooriti 10 krooni rohkem kui ette nähtud, sest piletimüüja tädi arvates oli kell pool seitse ja kehtisid õhtused piletihinnad. mis tähendas, et kogu viiepealine seltskond oli varsti kassa juures tunglemas ja oma kümmet krooni tagasi nõudmas ja tädil ei olnud piisavalt lahtist raha ja varsti tuli filminäitaja tädi ka sinna ja tahtis teada, mis värk on, sest tema tahaks filmi näitama hakata, aga ühtegi vaatajat pole.


lõppkokkuvõttes oli illukas muidugi oma tuntud headuses, seal oli tunduvalt külmem kui õues ja kui linti vahetati, jäi ikka umbes minut vahele. kusagil lõpupoole lagunes korraliku kümakaga ära tool minu istumise all. ja film, ausalt öeldes, ei olnud ka suurem asi. ainuke boonus oli muusika.


õhtul 11 ajal jalutasin külast koju ja jäin natuke asjade üle mõtlema. selle üle, et siin linnas ei ole vist enam palju kohti, millega seoses mul ühtegi mälestust ei ole. see on omamoodi hea, aga omamoodi kurb ka. sest see kõik on juba möödas ja üldse on natuke uskumatu, et see on olnud minu elu. (ja kalev vapper demonstreerib saates 'vein ja seltskond' vana-rooma kempsu...).


h

suurest rõõmust elektri taastumise üle sai magama jällegi nelja paiku (ja vastuse küsimus, kas kahel ühes toas magaval inimesel on üldse võimalik erinevatel aegadel magama minna -- see kellegagi nii koos elamine, et oma tuba ei olegi, on minu noores elus täiesti uus kogemus). hommikul kell 10 helises uksekell (kõiksugu kellad on siin korteris ikka maksimumi peale timmitud, need kaks korda kui telefon helisenud on, oleme ka pärast tükk aega käte värinat kontrollida üritanud) ja kohal oli minu enda poolt eile täpselt selleks kellaks kohale tellitud mees. võiks lausa öelda, et kursavend, kui ta sellest aastast mitte leibu õigusteaduskonna kappi poleks pannud. mehe sihtotstarve oli peegli seinale kinnitamine. kadri magab kõrvatroppidega (praegu ka kusjuures) ja ei kuulnud selle tõttu suurt midagi.


käisin raidile peale nagu uni, et on olemas siuksed plastmassist konksud, mis kolme metallist nõelaga betooni külge taotakse ja mis siis suurepäraselt peegli üleval hoidmiseks sobivad. rait kui tõeline eesti mees tahtis kõige rohkem ikkagi tüübleid seina puurida, oli selleks tarbeks isegi oma ülivõimsa drellpuuri kaasa võtnud (tegi mulle ka kiireid kubatuurivõrdlusi 'tavaliste' drellidega, tema oma oli ikka üle kahe korra võimsam), aga ma arvasin, et kaarinile võib-olla need kruvid seina sees väga ei meeldiks. peale selle polnud rait sellistest konksudest kunagi midagi kuulnud ja kuigi ta mind lahkesti ühest ehituspoest teise vedas, võis tema olekust ilmselgelt välja lugeda, et tema arvates ajab naine täiesti segast. aga, ehitus service'ist konksud siiski leidusid ja mitte väga palju hiljem sai peegel ka seina. viltu.


ülejäänud päeva ainsaks arvestatavaks saavutuseks saab pidada seda, et koondasin blogis lingitud laulude lingid ühele lehele kokku ka. sinna lehele saab paremast servast, 'muu' alamkategooriast. nüüd tahaks natuke värsket õhku ja natuke mõtelda. ma arvan, et ma jalutan mingisse päris toidupoodi. see peaks olema täitsa viisakas matk.


Ultra Bra -- 'Sinä lähdit pois"


h

seoses elektri kaoga tunnetasin märgatavat elukvaliteedi langust. meili lugeda ei saanud, külmkapp sulatas kööginurka ebatsensuurse loigu ja ekspressi pidi küünlavalgel lugema. niisiis olin sunnitud kurvastusega oma kodu vältima. lõpuks istusime kadriga vanalinna söögitoas ja lugesime kollast ajakirjandust, kadri kroonikat ja mina õhtulehte (ma olin kroonikat juba enne lugenud. jah, mina olengi see, kes kroonikat ostab ja sellega toetab naisterahva kui sellise ekspluateermist meedias. viimase statementiga kasutan oma käsutuses olevat meediumi suure hulga oma lugejaskonna diskrimineerimiseks -- nad nimelt ei saa mitte midagi aru. ülejäänud kindlasti mõistavad mu peeneid vihjeid). olime peaaegu valmis ka kinno hilisõhtusele seansile minema. ja kadri kurvastas kangesti, sest ei saanud ligi suurepärasele webct keskkonnale... meie kõigi suureks õnneks tuli elekter siiski tagasi. muidu oleks tänaõhtusest vill@st ka ilma jäänud.


h

igas loengus peab olema vähemalt üks jobu. kui on suurem loeng, siis on neid seal kindlasti mitu, samas võib-olla pole neil seal nii head võimlaust särada. eriti hästi paistavad jobud silma muidugi seminarides, aga kindlasti ka keeletundides.


jobusid iseloomustab eelkõige krooniline verbaalne inkontinentsus. siikohal jagunevad jobud kaheks alamtüübiks. 1) jobud, kes kõike teavad ja seda teiste eest mitte varjata ei taha ja 2) jobud, kes suurt midagi ei tea, aga see-eest väga teada tahavad. esineb loomulikult ka erandlikke vahevariante. üllataval kombel ei ole teist tüüpi jobud enesega vähem rahul olevad kui esimest tüüpi jobud.


normaalsed inimesed tunnevad ennast koos jobudega loengus olles enam-vähem nii nagu kodumaist seebiseriaali vaadates. millegipärast on endal häbi kuigi teine on nõme. kuidagi paha ja ebamugav on olla.


täna istusin meie prantsuse keele tunni jobu kõrval.


h

teatris käisin. ma olen kuulnud, et osadele inimestele see asi ei meeldinud. 'öö on päeva ema' oli selle nimi. mulle küll meeldis. või noh, ma ei tea, kas 'meeldima' on päris kohane sõna. igatahes oli külmalt realistlik. ja pani mind jälle mõtlema aja kui sellise üle. ajaga on mul endal ka äärmiselt vastuoluline suhe -- minu suurim sõber ja vaenlane. aga seda tükki vaadates tegi kõige muu hulgas haiget ka see kui raisus on nii paljud väärtuslikud aastad inimelusid. et ongi nii palju neid, kelle jaoks iga järgnev hommik tähendab aastast aastasse seda, et sama jama algab jälle. ja siis ükspäev saabki see kõik läbi. elama peaks ikkagi sellise miinimumprogrammi järgi, et kunagi ei oleks päris paha.


aga praegu räägin stephane'iga. ja leian igal hetkel, et ta on väga tore. nii et tegemist polnud ikkagi mingi kevadise meeltesegaduse või hormoonide möllamisega. ainult saatus oli meie vastu. kõik toredad inimesed ei saagi eluarmastused olla.


Johnny Hartman - 'I See Your Face Before Me'


h

tänane päev eilse kinnituseks. päike ja mets ja seened. piibe maantee äär aegviidu polügoni juures oli põhimõtteliselt nagu pirita tee laulupeo ajal, kaks autot olid seal lausa üsna südamliku laksu teinud. ja mets oli täis tuhandeid seeni, millest 4/5 olid mulle täiesti tundmatud ja selle tagajärjel minust ka sinna jäid. kogu see värk oli lausa hoomamatult ilus. telefoni oleks pidanud ainult maha jätma. kui see seenemetsas rohkem nagu turvameede ei oleks.


ja õhtul tuli kõige krooniks film, mis vist küll kõige rohkem minu hingele on, 'the bridges of madison county'. ise ei julgegi kätt nii kaugele välja sirutada, et haarata kogu eluks kaasa veel keegi peale iseenda. sellele järeldusele me nagunii eelmisel nädalal ühel õhtul jõudsime, et ilmselt ongi võimatu kedagi armastamast lakata. aja jooksul võib see ainult kaotada oma teravust, aga alati võib piisata vaid päris vähesest, et kõik jälle tagasi tuleks.


Earth, Wind and Fire -- September


h

jalutasin just koju ja mulle tuli meelde, miks ma, kuigi ma nii väga püüan, ei suuda sügist vihata. sadas vihma, sellist väga õrna, mida ei näe, aga tunneb näol. ja ripsmetesse tekivad teemantid, mis tänavavalgustust igas suunas laiali peegeldavad. jah, pole midagi parata, isegi sügis on ilus. mis sest, et igal aastal on mul tunne nagu sureks tükike minust koos loodusega.


mingi pereheitmise hooaeg on kätte jõudnud, just nagu näitamaks inimestele, et hoolimata kõigist headest püüdlustest, mõnikord pole lihtsalt küllalt. mõnikord pole küllalt armastust ja mõnikord pole armastusest küllalt.


h

äärmise kultuursusega pikitud päev, alates hetkest kui ma hommikul üles ärkasin. draama käigus on vaimupealinnast saanud nimelt näitlejate pesa. nii et asi algas lavakakluse demonstratsioon-esinemisega eüsis ja siis istusin terve pundi lootustandvate noorte tähtedega (kelle aksessuaarideks oli kimp mõõku ja just ühest kaltsukast hangtud meeletute roosade tuttidega toatuhvlid) wildes ja nad panid kelner margo (kes mingi vahepealse aja jooksul on saanud ametikõrgendust alt kohvikust üles, aga paneb ikka sama palju õli juustesse) korduvalt piinlikku olukorda.


vahepealsete eksirännakute käigus kohtasin sellist üsna vilsandise väljanägemisega tättet ja rein oja, kes kaubahallis meile vastu tuli ja üsna nõutult lähima parfümeeriapoe asukohta küsis. siis ronisin väikese vanemuise tagauksest sisse, et tervelt pool tundi rakvere 'jaanituld' vaadata. siis kiire trett mäest alla, et veenduda, et zucchot ikkagi mingi nipiga vaatama ei pääse ja siis jälle üles. kui ma siin veidi varem kurtsin, et kõik mu sõbrad on kusagil mujal, siis nüüd pean nentima, et ega loodus tühja kohta ei salli. sest juba mõni hetk hiljem istusin oma korteris koos marise ja marguse (sõid ja jõid head-paremat kuni viimane pidi vanemuse lavalaudadele esinema minema), liisu ja karliga (tegid enne külla minekut aega parajaks, suutsin tõestada oma ebavõimelisust, lastes karlil selle paari minuti jooksul, mis ta minu jurisdiktsiooni sattus, istuliasendist õnnetul kombel ümber kukkuda. karl muidu 7,5 kuune).


igatahes olen täna käinud päris mitmes kohas, kuhu ma oma varasema nelja tartu-aasta jooksul ei olegi ühel või teisel põhjusel sattunud -- nurga baaris, nii mõneski nn 'sitapoes', väikese vanemuise tagaaias, otsese kavatsusega õunu süüa (see ettevõtmine ebaõnnestus, peamiselt õunte puudumise tõttu)...


tundub, et praeguseks on möll vaibunud. maris läks ennast etendusele sisse progema. liis ja karl tulevad ööseks siia tagasi.

tunnetan vabaduse hõngu oma kuklal. "sind tervitan ma kodumaa päike ja teile õrnad õied...". rohi on siin nii roheline ja taevas sinine ja inimesed ainult naeratavad teineteisele... olen tagasi püsiühenduse maailmas. hmmmmm


ja elioni mees oli nii tore (kuigi mitte eriti ilus) ja abivalmis ja ma võltsisin kaarini allkirja umbes mustmiljon korda. ja kui kadri tagasi tuleb, siis hakkame omavahel ainult msni teel suhtlema nendest siin poolemeetrise vahega seisvatest arvutitest.


h

hääletamas käisin. südametunnistuse ja rahakoti järgi. jah, muidugi. mulle neid ümbrikke ja värke andev tädi imestas küll natuke, miks ma tahan väljaspool oma ringkonda hääletada, arvestades, et oma ringkond üsna külje all on. ei hakanu talle seletama, et seal annelinnas oldud küll ja küll ja kui just väga vaja ei ole, siis ei hakka tartu bussiliiklust kurnama. ja vabanevat kardinatagust oodates oli täitsa huvitav vaadata ristikesi tegevate inimeste jalgu. mõnel inimesel ilmselt silm ka ei pilgu,kui ta lahtiste, keskmise kõrgusega kontsadega kingade alla kriiskav-lillelised sokid paneb.


missing in action on selline asi nagu inglise filoloogia osakond. või pigem mängib ta üliõpilastega põnevat luuremängu, sest kuuldavasti asub aadressil küütri 2, aga see on tegelikult üks üllatavalt kehv vihje. nii, et kui keegi oskab direktsioone anda, oleksin ülimalt tänulik. (mitte siis selles osas, et kus on küütri tänav, vaid pigem oleks vaja muid füüsilisi tundemärke)


marksu majas käib remont ja üks remondimeestest kannab nõuka-aegset tü teklit. akadeemiliselt organiseerunud üliõpilastele esimesel hetkel natuke segadusttekitav, sest näeb välja peaaegu täpselt nagu sakala tekkel. mis ei ole ju ometigi üks remonditegemise peakate.


h

ma elan üsna mõttetut elu, enamasti siin, selles üsna kenas, aga jahedas mäepealses korteris. käin natuke koolis, see ei ole eriline pingutus, eriline erutus ka mitte. teen veel seda ja teist, mis mulle endale rahuldust pakub, aga suures plaanis siiski oluliselt edasiviiv ei ole. viimasel ajal saan mobiilisõnumeid inimestelt, keda ähvardab murdepunkt elus ja inimestelt, kes on saanud võimaluse ennast lahti rebida, kasvõi hetkeks, aga siiski. kõik mu sõbrad on kusagil mujal. ja ma muidugi tean, et minu jaoks pole ammugi kõik möödas, aga sellest on praegu vähe abi. sest ma olen mõneks ajaks natuke nagu omaenda elus lõksus.


abi võiks ju olla sellistest asjadest:


"isegi siis, kui sa minust tõepoolest vanem oleks, ja kasvõi 15 aastat, läheneksin ma sulle esimesel võimalusel. kusjuures vituaalis ma seda juba teen."


väikesed üllatused lisavad elule vürtsi jne. aga tegelikult on sellest muidugi nutuselt vähe. sest just praegu tuli mulle meelde, mis tunne on kellegi käte vahel magama jääda.


vabandust selle nostalgilis-romantilise vahelpõike pärast. küllap saan varsti terveks.


h

päev otsa pole bloggerisse saanud. võimalik, et sellepärast, et üritasin sinna pääseda läbi elioni serveri, et paisata internetiavarustesse rõvedat sõimu elioni aadressil. oleks saanud seda tasuta teha. nüüd istun oma dialupi otsas ja maksan neile iga täissõimatud minuti eest hingehinda. seepärast ei hakka pikka juttu ajama. hot sõi täna suurte ampsudega mu postkastist pooled kirjad. iga kord kui meili vaatasin, oli kirju vähemaks jäänud. sealhulgas ei hakanud ta neid muidugi valimatult haarama, vaid võttis ikkagi tähtsamad kirjad kõigepealt, pärssides oluliselt mu võimalusi oma ametiülesannetega toime tulla.


minu teine sõber täna oli kitside inimeste karistuseks maa peale saadetud staroffice nimeline tekstitöötlusprogramm, millel (kellel?) õnnestus mind lähivõitluses korduvalt seljatada. lõpuks andsin alla ja tegin poole tööst, mida paremates perekondades tänapäeval arvutitega tehakse, manuaalselt.


aga eile oli hoopis parem päev. mul käis külas tolik, ilus ruuduliste juustega vene poiss. ei nõustunud mulle küll müüma kümmet meetrit telekakaablit, aga andis mulle siiski kaks soome kanalit ja venekeelse euronewsi (mida veel õnneks vaja on?). kogu see ülesanne oli samas nii selgelt beyond him, et ta ei suutnud kogu meie 20minutilise romansi vältel kuidagi varjata oma tüdimust ja põlgust kõigi tema ette pandud ülesannete vastu. ootan juba põnevusega, milliseid namupalasid elion mulle kolmapäeval püsiühendust installeerima saadab.


h

märkmeid iseseisvast elust:


vanemuise ring, 400+ inimest, õhu asemel pigem paljude noorte inimeste higiaroomid. ilmselget karistatakse mind selle eest, et ma alamastme aineid õigel ajal ära ei võtnud. Õppejõudu ma küll ei näe, sest istun vastu tagumist seina, aga läbi mikrofoni kostva metalse hääle järgi võib aimata, et tegemist pole just karismaatilisuse etaloniga. nüüd ta räägib, kuidas kõik materjalid on internetis olemas, nii et kui vähegi võimalik, ei pea loengus käima. ja et vahet pole, sest pooled teist kukuvad nagunii läbi. enamik kohalviibijatest, üleeile ülikooli alustanud, nihelevad ja ahhetavad selle peale. mis tähendab, et ei pea kohal käima? mis tähendab kukume läbi? nii et kui õppejõud loengu ülesehitust tutvustava osaga ühele poole saab ja palub nendel lahkuda, kes ise materjalid netist kätte saavad, lahkub saalist ehk 30 inimest, mitte rohkem. mina nende hulgas. kuigi ma olen üsna kindel, et siin oli mingisugune konks -- ilmselt hakkab paigale jäänud tublidele elumõtet paljastama või midagi. see ei saa olla nii lihtne...


h

uued kohustused avavad uusi silmapiire. täna käisin näiteks esimest korda elus tü multimeediakeskuses, kuigi viimased neli aastat või nii (võib-olla mitte nii palju, aegade alguses oli seal vist avatud ülikool vms) on märkimisväärne osa päevast nende peal elatud. lõpuks jõuab asi ilmselt isegi nii kaugele, et ma päris iseseisvalt tellin tü raamatukogus mõne raamatu. seni olen kiire pilgu peale visanud nende kastikeste süsteemile (punane ?, sinine ?) ja täiesti sujuvalt avariiuli raamatutega hakkama saanud. kui tekib kihk midagi tellida, olen läinud rahvusraamatukokku. seal on selleks tädid.


aga euroteaduskonna raamatukogus tuli hellus hinge, sest ilmselt kasvavad inimesed nende kurjade raamatukogutädide külge. see tumeda peaga tädi, kelle jutule esimesed paar aastat minna ei julgenud (ammugi veel siis, kui mõni kompendium päeva või paar üle aja kätte oli jäänud) on mul küll igatahes nüüdseks ümber väikese sõrme keeratud. kuulub sellesse saksa keele generatsiooni, hea et minuga koos sinna sattunud erasmus-üliõpilane sealsest kultuuriruumist juhtus olema.


h

olen sunnitud populaarsele lasteluuletusele risti vastupidist väitma -- septembrikuus pole midagi uut. täna käisin esimeses loengus. keegi baltimore'i community college'i õppejõud on fulbrightiga eestisse tulnud ja annab 'peace and conflict' nimelist ainet. kui jätta kõrvale fakt, et õppejõud on ikka ameeriklane, mis ameeriklane, siis võib sellest isegi asja saada. vähemalt teema tundub huvitav. pealegi on politoloogia osakonna loenguplaanis täpselt kaks ainet, mida ma võtta saan.


ja seltsis käisin ka eile esimest korda ja seal ka suurt midagi uut pole. ikka sõbraliku pealiskihi all pulbitsevad samad vanad ideoloogilised vastuolud. siiski, tekkinud on uus raamaturiiul. ja uus telekas. ja minul on asjale teistsugusest istekohast tulenevalt teistsugune perspektiiv (where you stand depends upon where you sit?).


ja vastleitud korterikaaslasest jäin täna hommikul mõneks ajaks ilma, põrutas teine rootsi. siiamaani on iga õhtu õhus olnud sellist pidzhaamapeo hõngu. eile oli meil kindel kavatsus mitte kell pool kaks öösel algavat vill@t vaadata, aga lõpuks vaatasime ikka. hommikuks suutsi kadri ennast veeda, et tal ei ole vaja sinna kella kümnesesse sotsioloogia loengusse minna. tema äraoleku ajaks olen endale raudsete intervallidega müstiliselt tundmatuid, aga seeeest väga osavaid mehi külla kutsunud. reedel saabuvad kaablivedajad stvst (praegu peab iga kord kui kanalit vahetada ka antenni keerama) ja järgmisel kolmapäeval elioni adsli-mehed. pärast seda on oodata minu taasinternetiseerumist.


ja nüüd, kuhu mujale, kui pange!


h

internetiga on mingi jama. ja ut.ee server tundub ka maas olema, nii et ma ei saagi tunniplaane vaadata ja ennast ainetesse registreerida ega midagi. tuline kahju. igatahes ei tea ma nüüd seetõttu homme ühtegi loengut, kuhu ma minema peaks. nii et lähen hoopis seltsi ja tutvun oma uute ametikohustustega.


käisin riigiteaduste aktusel. tuli selline vanainimese tunne. peab ikka võimalikult kiiresti selle bakalaureusevärgiga ühele poole saama, sest asi on ilmselgelt hapuks minemise äärel. riigiteadlasi oli jälle umbes mustmiljon vastu võetud, enamik nendest tütarlapsed, kes veel peale selle täpselt ühesgugsed välja nägid. ja nii noored. trivimi velliste pidas pika, igava ja patroniseeriva kõne, põhimõtteliselt vist iseendast ja oma kangelastegudest 16 aastat tagasi (väga teraselt ei jaksanud kuulata ja sellepärast ei või ka pead anda, et see niimoodi oli), drechsler pidas tunduvalt lühema ja ilmekama kõne sellest, et riigiteadused on parim, tähtsaim ja huvitavaim eriala ja tartu ülikool on parim koht selle õppimiseks. ja mingid kaks teise kursuse tshikki pidasid ka mingi kõne, aga see oli nii jube, et säästan teid detailidest. pärast trügelesime natuke labürindis ja siis suundusime kadriga koduekstrasse nõuderesti ja nagisid ostma. aga vähemalt kohtasin marja-liisat ja sain teada, et ei peagi vist helsinkisse oma hinnetele järgi sõitma, palve peale saadavad nad need mulle ise. siim, miks sa ei olnud aktusel? ja kas sul on ikka pliiatsid ja suled kõik ostetud ja õpikutel jõupaber ümber?


ja zeppelinis toimus mingi noorte orgia, seal alati tühjalt seisvas maaaluses parklas. kogu esine oli mingeid noortekampasid täis, siuksed 16-aastased, kes endale liitrisest viinapudelist sisse kallasid. ja mingi 15-aastane kutt tegi mulle silma, võimalik, et mõnitas vanainimest.


head esimest koolipäeva.