täiesti uskumatu, kuidas mitte midagi ei saa tehtud. isegi seda ei suuda ära otsustada, kus ma homme õhtul olema peaks. ja nüüd on ikkagi nii, et ongi juba 31.detsember ja sellised sümboolsed aidaa! liigutused on siiski kõik ripakil.

sellesmõttes muidugi täiesti imetabane aasta, et on skaalasid, millel ma olen täiesti ühest servast teise nihkunud selle aja jooksul. sest kui selle aasta jaanuaris oli küll täiesti stagneerunud vaakum, igasugune nullseis, siis nüüd on siiski nagu rada jalge alla tulnud ja siht ka suht selge. ja ma pean ütlema, et see "mitte midagi" on üks väga mugav seis, sest kaotada ei ole midagi ja kõik on veel ees. üldse on väga kerge kogu oma saatus aja kaela riputada ja oodata ja samal ajal raamatuid lugeda ja filme vaadata ja magada ja oodata ja kinnitada endale, et kõik algab kohe. raha küll üldse ei ole ja kellegagi nagu suhelda ka eriti ei ole, sest kõigil on töö ja elu ja värk, aga kui selle peale ei mõtle, on nagu väga hea. ajalugu muidugi näitas, et tegelikult niimoodi oligi ja ootamine tasuski ennast ära ja oli õigustatud ja sellepärast võin ma eelmist hooaega muidugi hellusega meenutada, aga tegelikult on minusuguste jaoks täiesti reaalne see oht, et ma jäängi ootama.

mingil hetkel läheb see "any day now" argument muidugi hapuks ja isegi kui endal on jube mugav olla, muutub oma olemasolu õigustamine keerukaks. nii et kusagil aprillis tekkis endalgi küsimus, et kas peaks midagi ette võtma. igaksjuhuks ikkagi ei võtnud ja juunist hakkas uus elu. ja juuli alguses istusin ma brüsselis nõukogu majas mingis tõlkimiskabiinis ja püüdsin oma aju painutada asjaolu ümber, et siin ma nüüd olengi. ei tea küll täpselt, kuidas see nii läks, aga kõik on nii kuradi hästi, et ma parem ei mõtle selle peale. sest tegelikult ju ikka ei ole nii, et erinevatel eluhetkedel mõtled abstraktsselt asjade peale, mis võiks olla (et noh, ükskord mõtled, et võiks kusagile mujale minna ja siis jälle mõtled, et eestis on nii peibutavalt mugav elada, ja siis üksteinekord hoopis hakkad arendama seda mõttelõnga, et jube väsitav on ikka kui raha ei ole üldse. ja see on ju juba ammuilma selge, et ei tahakski igal hommikul ennast enne kukke ja koitu üles ajada, et koos teiste mutritega ennast kusagile kontorilaua taha vedada jne -- et noh, see ei ole mingi selline konstruktiivne "minu eesmärgid elus" mõtteliin, vaid aastate jooksul pinnale kerkinud soovid) ja siis üks hetk avastad, et just nii nüüd ongi. ainult, et ma ei olnud varem hetkekski mõelnud, et see töö oleks midagi sellist, mida ma võiksin teha ja ma ei ole siiani päris kindel, kuidas ma sellesse hetke jõudsin. lihtsalt. läks nii.

ma pole vist kunagi oma elus nii paljudest inimestest nii palju sõltunud kui sellel aastal ja ilma paljudeta neist oleks hakkamasaamine kujunenud palju raskemaks kui ta seda lõppkokkuvõttes tegi. algusest peale ja ilmselt lõpuni välja on alati edetabelis minu vanemad, kelle tõttu olen ma see, kes ma olen ja kes on jaksanud mind toetada ja mulle mitte survet avaldada ka siis kui mõnele teisele võiks tunduda, et siit küll enam asja ei saa. teadmine, et selline tugi on olemas, on nagu turvavõrk, mis lubab ükskõik, milliseid akrobaatilisi trikke ette võtta. peale selle veel kõik need inimesed euroopas, kes on mulle otsi kätte näidanud ja minu algajahändikäpiga arvestanud. ja veel paljud, kes on rasketest hetkedest üle ja toredaid hetki jagada aidanud. ja mõned, kes on ereda leegiga sel aastal mu elust läbi lennanud, aga siiski ilmselt tükiks ajaks endast märgi maha jätnud. kõige rohkem eric, kes oli särav siis kui me olime ja on osutunud ka vahvaks nüüd kui me pole.

uuel aastal tahaks hoida taset, laiendada ampluaad, lõpetada rahast rääkimise ja küünte närimise. kuna ma tegelikult kunagi plaane ei tee kui nende tegemist kuidagi vältida annab, siis pole väljavaated küll päris positiivsed, samas üritan neid asju mitte jätta ainult uue aasta varna, vaid rakendada juba kohe praegu.

põhimõtteliselt saab nüüd enam-vähem joone alla tõmmata. saata jääb veel ainult vastus ühele ootamatule, aga kuidagi tänuväärselt oma aega ja kohta sobituvale kirjale. ma arvan, et ma alustan oma vastust umbes nii:

"teatud mõttes olen ma seda kirja vist juba aastaid oodanud..."

h

uskumatu, et juba kaks nädalat kodus. ühestküljest tundub täitsa normaalne (soovitan tähelepanu pöörata postituse kellaajale), sest põhimõtteliselt sai ju terve eelmine aasta niimoodi lakke sülitatud, samal ajal kui teised inimesed asjalikud olid. teisest küljest jällegi on sügisene tempo olnud midagi hoopis muud. ja tegelikult on ka niimoodi, et kui ma siin juba olen, siis on kogu aeg vaja kellegagi kokku saada ja midagi teha. homme näiteks kohtun valdava enamusega oma klassiõdedest. mitmete lähikondlaste seas on minu regulaarne kohtumine oma keskakaaslastega imestust tekitanud, aga minuarust ongi just lahe kui mingeid inimesi näeb ainult korra või paar aastas (või isegi veel harvem). siis vähemalt ei saa jututeemad otsa.

kuna viimasel ajal on mitmed niidiotsad kokku jooksnud, siis tahtsin teha midagi pretsedenditut ja võtta kuidagi kokku see aasta. loodetavasti jõuan järgneva paari päeva jooksul ka selleni. äärmiselt ebaoriginaalne muidugi, aga muidu on ju oht, et läheb meelest, et aasta 2006 oli, võrreldes niimõnegi teisega, üks päris hea aasta.

h

selleks aastaks euroopaga ühelpool. töö lõppes muidugi kõrgel noodil, kui kolmapäevane hääletamine plenaaris (kus muuhulgas see kuulus REACH vastu võeti, millest igal pool nüüd juttu on) oli juba tund aega meie lõunasse sisse sõitnud ja hääletuste kommenteerimise punkti all (mis on selline punkt, kus kasutavad juhust rääkida sellised inimesed, kes muidu kunagi sõna ei saa. ilmselgelt see punkt ei huvita kedagi ja neid sõnavõtte ei kuula keegi) sai muuhulgas neli korda sõna itaalia pensionäride partei esindaja (ja tõesti, kui ta alustas oma sõnavõttu "tänan, et te mulle neljandat korda sõna andsite, härra president", siis pidin ma tegema kõik endast oleneva, et mitte meeleheites täiest jõust vastu kabiini sõrmejämedust helikindlat klaasi viskuda). matti oli ka plenaarisaalist jalga lasknud enne kui mina kohale jõudsin, nii et ainukeseks kohatud soome peaministriks jäi anneli, kes ka parima tahtmise juures lemmikuks ei kvalifitseeru. saalis kablutas seeeest ringi alexander stubb, kes täiesti ootamatult eesti kabiini eest läbi jalutades mulle silma pigutas. see siiski ei lohutanud.

järgmisel aastal ootan põnevusega seda hetke, kui mul õnnestub esimest korda kavajärgsest liiklusvahendist maha jääda. kogemus näitab, et see saab olema ilmselt mind kodu suunal transportiv vahend. eile hommikul oli vaja olla kell pool üheksa frankfurti suunduval bussil. suurte pingutuste ja eneseületuste tulemusel astusin paar minutit pärast kaheksat liftist välja ja avastasin, et aset on leidmas suuremat sorti eksodus hotellist -- kogu fuajee oli paksult täis ennast meeleheitlikult välja tshekkida üritavaid inimesi. olgu see mulle õppetunniks, et isegi kui saabud hotelli kella ühe ajal, eesti tõlkide jõuluõhtusöögilt kohalikus ukraina söögiasutuses, on mõistlik tshekkout siiski siis ära teha. lõpuks sain umbes seitse minutit enne poolt sealt siiski tulema ja kihutasin ummisjalu bussipeatuse poole. maha ei jäänud. seekord veel. eelmine napp pääsemine oli kunagi oktoobris, kui ma 35 minutit enne lennuki väljumist brüsselis lennujaama jõudsin. järgmisesse ma enam eriti ei usu.

praegu peaksin ma õigupoolest muidugi hoopiski olema paar minutit tagasi väljunud narva rongi peal, et rändava remondibrigaadi koosseisus jõhvi poole sõita. kuna aga mul ei õnnestunud veerand tunni jooksul umbes kümnekonnast taksofirmast taksot saada, siis loobusin sellest plaanist vaikse õhtu kasuks kodustes tingimustes. piinlik lugu, aga tunnen ennast sellepärast jube hästi.

h

see, kuidas on lahendatud nendest kõnelejatest aru saamine, kelle keel ei ole üks miljonist euroopa liidu keelest, on vahelduv. eile sahharovi auhinna võitja, valgevene opositsiooni juht aleksandr milinkevitsh alustas oma sõnavõttu prantsuse keeles, aga jätkas siis poola keeles, öeldes, et suhtleb selles sama vabalt kui oma emakeeles. rääkis vist tõesti üsna ladusalt. iraani mujahediinide juht maryam rajavi rääkis esialgu ka prantsuse keeles, aga siis läks oma keelele üle (mis keelt iraanis räägitakse, muidu?). ühes vabas kapis olid kaks vuntsidega onu, kes üllatavalt heledal häälel seda eurooplaste tarbeks prantsuse keelde ümber panid. vahepeal läks süsteem sassi ja konsooli ekraan hakkas näitama selliseid sümboleid, milleks ma ei teadnud teda võimelinegi olevat. (üldiselt oli rajavit tõlkides kohati muidugi tunne, et sellel leedu tädil oli õigus. samas pole iraani mujahediinide teema muidugi siin ka päris igapäevane, mistõttu ka muuhulgas näiteks poliitvangide ja hukatute nimed ennekuulmatud tundusid).

aga täna see õnnelik päev, kus saab nina vastu klaasi surudes oma lemmiksoomepeaministrit imetleda.

h

siin strasbourgis käimas mingi väidetavalt muinasjutuline jôuluturg. hea et ma pole eriline jôuluvidinate inimene (ja piparkoogid mulle ka ei maitse), sest sinna turule ma ilmselt ei jôua. kaks korda olen riivanud turu nurka. see-eest sain eile plenaari tôlkides kuulda, kuidas parlamendi tôlgid on môttetud ja teevad saasta tööd. tôlgid on muidugi môistlikud inimesed ja teevad oma tööd kohusetundlikult, aga antud leedu saadik peaks endale ehk siiski aru andma, et kui ta kavatseb siin edaspidigi leedu keeles (vôi noh, tegelikult ükskôik, mis keeles) sôna vôtta, siis ei ole enda kôikidele tôlkidele vastumeelseks tegemine ehk mitte kôige kavalam nüke.

hotell, mis juba eelmine kord oma uskumatusega üllatas, on seekord veel uskumatum, olles seega väga heaks motivaatoriks reisiagendile järgmise aasta hotellinduse teemal kirjutamisel. ilmselt mingi ventilatsioonikiiksu tôttu on vannitoas pidevalt eriti rôve läppund suitsuhais (kuna suitsetamine on prantslaste jaoks üks vôôrandamatuid pôhiôigusi, siis on üldse tegemist toaga, kus suitsetamine on lubatud ja tuhatoos laua peal). telekat ei ole ja kôige tipp on see, et täna ebaônnestus täielikult kööginurga pliidikökatsil vee keetmine. kui pool potitäit vett polnud kolmveerand tunniga midagi keemistemperatuuri lähedastki saavutanud, andsin selles suhtes alla.

aga nüüd jällegi tööle. pool seitse ôhtul on ju täiesti normaalne aeg tööpäeva alustada. ei, tegelt ka.

h

tegelikult on muidugi üllatav, et täna oli alles esimene kord kui mu kohver ei saabunud minuga samal ajal eestisse. sas oli täna kuidagi eriti sünkroonist väljas, brüsselist väljalend hilines nii oslo, kopenhageni kui stockholmi lendudel, aga minu arlandasse suunduva lennuki viivitus sõi ära praktiliselt kogu selle puhvri, mis mulle kahe lennu vahele ette oli nähtud. tallinna lennuk pidi väljuma kell 13.35, brüsselist tulev maandus kell 13.22, misjärel mind ja nelja saatusekaaslast suunati otse sas-i mikrobussi, mis viis meid otse estonian airi väravasse. kohvrid kahjuks sama trikiga hakkama saada ei suutnud, aga saabusid järele juba pool tundi hiljem, korduvalt läbi stockholmi reisivatele inimestele seal segadust tekitanud sas-i oma lennukiga.

kuna minul oli vaja minna pöffile ja ülejäänud kodakondsed läksid külla, siis tekkis probleem sellega, et kohvrit kohale toimetavat kullerit ei olnud siin kedagi tervitamas. helistasin siis pakiteenistusele ja lasin neil kohvri hoopis sinna toimetada, kuhu lapsevanemad külla minemas olid. loomulikult jõudis kohver sinna enne kui külalised ja pererahvas polnud minu kavalast skeemist midagi kuulnud, nii et nad andsid väga üllatunult kulleri formularile allkirja ja võtsid minu punase sumadani vastu. ja said alles pärast teada, et tegemist polnudki vanemate poolt ette ära saadetud saunapesuga, vaid see oli hoopis minu eurovarustus.

piinlik lugu kui kraam oleks kauemaks põhjala avarustesse tilpnema jäänud. pühapäeval vaja ju sellega jällegi strasbourgi kärutada.

h

viimase nädala liigne emotsionaalsus on hakanud vaikselt kuhtuma. mistõttu ongi ehk sobiv nüüd sellest kokkuvõte teha. ma teatavasti ei ole väga emotsionaalne inimene, nii et kui elu liiga vikerkaareks kätte läheb, siis ma üritan ikka leida mooduse väike samm tagasi võtta.

parlamendis sai igast nalja. kõigepealt provotseerisin ise inglise kabiini tõlgid omavahel intiimses õhkkonnas arutama, kuidas uute riikide tõlgid on ikka vähe topakad. kirjeldamine, kuidas ma antud vägitükiga hakkama sain, läheks ehk liiga erialatehnikaspetsiifiliseks. rõõmu tegi hoopis see, et inglased millegipärast oma trialoogi ajaks mikrofoni sisse jätsid. nii et tegelikult kõik, kes antud komisjoni istungi ajal inglise kanalit kuulasid, said sellest osa. järgmisel päeval ühel teisel koosolekul minestas poola kabiinis tõlk, suur meesterahvas. ja korraks kadus kogu kompleksis elekter, mis küll kahe sekundiga taastus, aga oli suutnud kõik tõlkesüsteemid siiski segamini lüüa. järgmisel päeval lennukis lugesin herald tribune'ist, et see oli sellepärast, et mingi onu oli kusagile short circuitisse kukkunud ja kogu eurokvartalis läks elekter ära. nõukogus koguni niimoodi, et enegreetikaministrid pidid oma koosolekut pool tundi küünlavalgel pidama.

laupäeva õhtul bondifilmi vaatama minnes tekkis mul suhteliselt ootamatult tunne nagu oleksin ma mõneti purjus. tund aega enne seansi algust olid parimad vabad kohad teises reas, mis oli sellesmõttes muidugi bueno, et rida eespool istus eesti kõige ilusam mees (kui ma seda fakti kinokaaslasele nentisin, küsis ta erutunult: "mis, erki nool on siin?"), aga kael jäi siiski ekraanile vahtimisest veidi kangeks. koju jõudes panin nii muuseas kraadiklaasi alla ja avastasin, et mul on 38.7 palavik. võtsin igaks juhuks teise kraadiklaasi ja kontrollisin uuesti, samal ajal kui inimesed mul kõrval korrutasid, kuidas nemad oleks juba surnud kui neil siuke palavik oleks, mitte ei jalutaks ringi. olin enda arvates ka üsna terve selle kohta kui kohutavalt haige ma olin.

järgmisel õhtul, umbes poole ühe ajal, endiselt üle 38 palavikuga, astusin oma toast välja, et minna kempsu. maja oli kottpime, pool korrust ülevalpool kuulsin mingit krabistamist. ei mõelnud eriti sellele, et miks isa pimedas tegutseb. panin all tule põlema ja läksin pissile. kempsu uksest välja astudes nägin, kuidas kaks meetrit eemal keegi lühikest kasvu noormees teeb kaks viimast sammu, avab maja esiukse ja astub sealt kiirustades välja, vaevumata ust enda järel korralikult sulgema. mul võttis umbes sekund kauem, et aru saada, et ei, see vatijopega siilipäine tüüp ei olnud ühelgi mu pereliikmel külas, vaid ilmselt hoopiski ööseks lukustamata jäänud eesuksest sisse astunud varas. tegemist oli küll äärmiselt ebaõnnestunud vargaga, sest enne seda kui minu tegutsema hakkamine allkorrusel teda lahkuma sundis, oli ta jõudnud sobrada ainult ühes tühjas käekotis, samas kui tegelikult käepärast oleks olnud ka muud ihaldusväärsemat kraami. hoiatusena töötas igatahes hästi, ma arvan, mul ei lähe see siilipäine kukal veel mõnda aega meelest. järgmisel öösel oli muidugi veidi rahulikum ka, sest kodutänaval seisis iga kümne meetri taga politseinik, kes kõigi liikumiste eesmärgi vastu aktiivset huvi tundis.

votnii. nüüdseks olen enda elust eemaldanud kõik kirglikud küsimused (välja arvatud ehk see, kus ma öösel vastu esmaspäeva brüsselis magan, sest kõige muu põneva kõrvalt ei jätkunud mahti endale aegsasti hotelli buukida). nii on kuidagi palju parem vahelduseks.

h

nomaadlus jätkub. kolme nädalaga seitse voodit. selle nädala oma on muidugi inspireeriv. vaade 17nda korruse aknast brüsselile on meeliülendav. kui ainult ilm õues nii saast ei oleks.

hommikul ärkasin üles selle peale, et helistas planning ja küsis mu käest viisakalt, et kuna mul tänaseks nendega leping on, aga graafik tühi, kas ma siis oleks nõus õhtul veerand tunniks tööle tulema. nende rõhuasetus oli muidugi üllatav, sellesmõttes, et jäi küll mulje nagu ma oleks võinud öelda, et ei aitäh, ma ei viitsi. nüüd on siiski 18.45 kuni 19.00 kahepoolsed läbirääkimised.

siis ajasin kargu alla ja läksin schumani ringile oma pensionifondi haldajaga kokku saama. kohtumine ise jäi lühikeseks, põhimõtteliselt tutvusimegi ainult teineteisega näost näkku, musjöö salem tundus täiesti vahva onu. aga hotellis oma korrusel ühte neljast liftist astudes avastasin sealt eest teretuttava eestist. väljendasime siis seitsmeteistkümne korruse jagu oma üllatust ja arendasime seltskondlikku vestlust. päris hea, arvestades, et siin on 29 korrust, igal neist 20 tuba.

pühapäevaõhtune lennujaam oli ka vahva. vedelikukontroll on ka sujuma hakanud, inimesed on selle absurdsuse, nagu enamiku absurdsusi elus, ka enamvähem omaks võtnud ja varsti tundub ilmselt loomulik, et sa enne lennureisile minekut oma ripsetushi minigrip kotti topid. aga muidu on vahva vaadata, kuidas tütarlaps on enne metallidetektorist läbiminekut oma lohvakatelt teksadelt vöö pidanud ära võtma ja neid nüüd kätega üleval hoiab. aga siis hakkavad väravad ikkagi piiksuma ja turvatöötaja saabub käsitsikontrolli tegema ja tema esimene käsklus on, et tütarlaps käed üles tõstaks.

võiks ju ka nädalavahetusest rääkida, aga ma arvan, et üldiselt oli seal liiga palju emotsiooni ja liiga vähe substantsi, nii et ma parem ei hakka.

h

üha ilmsemaks on muidugi saamas asjaolu, et ma ei saa auväärt naisorganisatsiooni aastapäevale tulla, kuna mul ei ole lihtsalt midagi selga panna. selline pööre oli muidugi ka oodatav. täna veetsin vist üle tunni kohalikus lafayette'is ringe tehes. tulemus oli... ahh, ma ei taha sellest isegi rääkida.

ilm on meil siin strasbourgis tâna jälle selline pluusiväel käimise oma. päike lôôskab otse silma. kliima tänases tôlkekabiinis täielikult peegeldab seda. selles koridoris, kus on eesti ja rootsi kapid igasugune ôhk kui selline puudub. täna ônnestus meil vähemalt niipalju eurobürokraatiast läbi murda (otseloomulikult tähendas see mitmeid telefoninôiaringe, kus kahest kohast kästi teise poole pöörduda ja nii mitu korda), et keset koosoleku tôlkimist saabus kabiini sinistes tunkedes onu, kes sirutas mingi mikrofonilaadse eseme ventilaatori ette, justkui kontrollides kui palju sealt läbi tuleb. vôimalik, et môju oli pigem sisenduslik, aga pärast seda kui ta oli kolmandat korda lahkunud nentisime, et on vôimalik, et vôib-olla ringleb ruumis mingi ôhunire. lootma selle peale jääda muidugi ei tasu.

h

loetud hetked pärast eilse sissekande kirjutamist tôusin ma infokeskuses laua tagant püsti ja pôrutasin minema, jättes sinna oma telefoni (telefon oli laua peal, sest mul oli vaja teha sas-ile sôimukône ja ma otsisin internetist numbrit, millele selline kône teha. täna hommikul teatas sas mulle süüdimatult, et kuigi nad on minu lennukipileti raha tagastamise operatsiooni juba teoastanud, ei saabu raha minu arvele siiski enne detsembrit. vot siis infoühiskonda ja internetipangandust). telefoni puudumist märkasin umbes pool tundi hiljem, kui tahtsin kella vaadata. erilist erutust ei tekkinud, sest ma millegipärast ei paindu oma euroopa kolleege varganägudena nägema. telefoni siiski ei olnud seal, kuhu ma ta jätnud olin nii et järgmise sammuna tormasin ma maja pealt tuttavaid otsima, et neilt mobiili laenata ja endale helistada. pika kutsumise peale vôttis toru infokeskuse infolaua onu, kes kutsus mind lahkelt telefoni tagasi saama. kohale jôudes küsis ta minult ainult natuke segaduses näoga, et mis keeles see telefon on. ilmselt oli ta üritanud kuidagi sisu kaudu omanikku identifitseerida, aga kohe klappi lahti tehes hätta jäänud.

niisiis saan endiselt uhkusega tunnistada, et kuigi ma olen ära kaotanud paar vôtmekimpu, ühe rahakoti, igal talvel paaritu arvu kindaid ja niimônegi pangakaardi automaati unustanud, pole ma oma seitsmeaastase mobiiliomanikuperioodi vältel siiski ühestki telefonist ilma jäänud. that being said, pärast eilset intsidenti on küll tekkinud pidev vajadus käekoti mobiilisahtlit patsutada.

ja üldiselt olen ma selle poolt, et helistada saaks ka kadunud vôtmetele ja telekapuldile. minusuguste elu teeks see igatahes palju lihtsamaks.

h

viies kord strqsbourgis, viies hotell. seoses bloggeri beetastumisele saab nüüd ka parlamendi arvutitest blogida. mis on teretulnud, sest kuigi hotell on ootamatult positiivne (kuna siin on üldiselt nende hotellidega sessiooni ajal suht kitsas käes, siis vôib hotelli broneerimine osutuda parajaks bullshit bingoks), puudub seal igasugune internet.

ja, dääm, siin infokeskuse arvutis on muidugi see kaval klassikaline azerty klaviatuur, mis puhtsemiootiliselt mul juhtme kokku jooksutab kui ma siia pikalt toksima jään.

eile kolmese rongiga luxist strasbourgi. kuni thionville'ini oli päris mugav, seejärel sai ikka paar tundi vastasistujaga pôlvi kokku hôôruda.

euroopa môjub mulle sellesmôttes muidugi hästi, et millegipärast ma hakkan maailma asjade vastu huvi tundma. kui kodu olles ei tule mulle meeldegi, et peaks ajalehti lugema vôi miskit sellist, siis siia tulles haaran juba lennukisse sisenedes lehed ja tendents jätkub, kuni tallinnas jälle maabun. nädala sees on guardiani lugeda täista okei, aga briti nädalalôpulehed on ju jämedad nagu telliskivi. eile luksemburgi jaamas kaalusin ühte ja teist ja otsustasin lôpuks observeri kasuks, sest see tundus kôige ôhem. ja lugesin seda siis terve tee ja pool ôhtut ka.

raamatuid olen mööda euroopat süüdimatult laiali puistanud ja inimestele laenanud. lôpuks peab nad muidugi kôik jälle kokku korjama, aga kuna hetkel koguneb neid minust sôltumatult (kolmapäeval läksin näiteks raamatupoodi vaatama, et kas neil on rolling stone'i ja sain tulema hoopis kolme raamatuna), siis kasutan hetkel igat vôimalust oma koormat kergendada.

selline seis praegu.

h

neljapäevaõhtune rong brüsselist luksemburgi oli puupüsti täis kui ma sinna peale sain. kuna kohver tegi mind veidi kohmakaks, siis ei hakanud väga seal ringi turnima ka, et näha, kas teisel korrusel on mõni tühi koht. ülejäänud minu jaamas peale tulnud inimesed, ronisid sealt sama targalt alla tagasi seetõttu oletasin, et ruumi pole. sättisin ennast siis istuma vahekoridori vastasukse juurde trepile. koht ei tundunud ülemäära turvaline, sest kuidagi ei saanud garanteerida, et järgmises peatuses ei avane uks minu poolt ja ma sealt pikemata välja ei pudene. rong hakkas juba liikuma, aga jäi siis uuesti seisma. konduktor avas ukse, ukse taga oli onu, kes küsis prantsuse keeles, et kas see rong läheb mingisse jaama. konduktor vastas, et ei lähe. onu ütles, et okei siis, bon voyage ja saime minema. teises jaamas sain juba toolile istuma, namuuris läks rong hoopiski tühjaks. kui olime paar peatust sõitnud, meenus mulle dagmari hoiatus, et ma peaksin välja uurima, kas vagun, milles ma istun ikka sõidab luxi või haagitakse ta kokkuhoiu nimel kusagil poole tee peal kolonnist lahti. midagi teha enam ka polnud, lootsin siis selle peale, et ehk konduktor oleks mind kuidagi hoiatanud kui ta mu piletit kontrollides nägi, kuhu ma teel olen. ja kohale ma ju lõpuks jõudsingi.

elu on muidugi vahva, kui on inimesi, kes sind igal pool vastu võtavad, majutavad ja meelelahutuse eest vastutavad. ilm oli täna küll nukralt sompus, aga see andiski võimaluse minna kinno borati filmi vaatama. kohati oli muidugi ikka väga piinlik, aga tegelikult oli siiski vinge. kohalikus hiina restos olime ainukesed kliendid ja tekkis ka oht väikese keelebarjääri tekkimisele, aga selle saime õnneks siiski ületatud. õhtul pidime veel välja minema, aga viitsimine sai lihtsalt otsa.

homme edasi strasbourgi. kuna hotell on jälle mingi enneolematu, pean kellakolmese rongiga minema. järgnevateks päevadeks on mind statsionaarselt alde fraktsiooni külge kinnistatud. nämm.

h

nõukogu maja boonuseks on kindlasti need iga ukse taga olevad automaadid, mis tasuta sadat erinevat kuuma jooki jagavad. miinuseks ilmselt see, et osad koosolekud tekitavad minus tunde nagu ma oleks poliitilislingvistiline parashütist. tänase ajakohastatud tolliseadustiku teise lugemise ajal, kus võeti läbi artiklid 101 kuni 135 ei saanud ma pool ajast tõlgitavast teemast mitte mõhkugi aru ja kui kell oli saanud juba veerand seitse õhtul, siis jooksis juhe kokku ka pooltel delegaatidel, kes hakkasid saalis lihtsalt jonnima. blond soome eesistuja hakkas väsimuse süvenedes üha rohkem kasutama täiesti kontekstivabalt väljendit 'i mean', kuni lõpuks võis ta neid ühte lausesse surada neliviistükki. tolliseadustiku väljatrükk on hea poolteist sentimeetrit jäme ja kui ma siis eestikeelset ja ingliskeelset versiooni korraga laual lahti voltida ja lahti hoida üritades selgust proovisin saada, et millest siis ikkagi jutt, sai piinlikult selgeks hoopis see, et niimõnigi asi oli juba enne minu tagasihoidlikku sekkumist tõlkes, niiöelda, kaduma läinud.

homme veel pool päeva.

tundub, et ajakiri 'rolling stone' on terves brüsselis läbi müüdud. just nüüd kui ma tema ostmisest äärmiselt huvitatud oleks.

h

lahedalt okse päev. lemmikhetkede hulka on kuulunud tänased ärkamised. ja kuigi see hommikul kell neli ärkamine (pärast kell kaks uinumist, sest raudselt oli vaja saada läbi raamat, sest pärast kuutesadat lehekülge suurpärast ajukeppi pidin ma ju ometi teada saama, mis lõpuks juhtub, aga ei tahtnud seda 700 leheküljelist üllitist ometi viimase 50 lugemata lehekülje pärast euroopasse kaasa vedada) on mulle samuti südamelähedane, on mu lemmikuks siiski hotellis kell pool kolm ärkamine. nii rõve pole ikka tükk aega olla olnud (ja ma olin just terve eelmise nädala praktiliselt voodihaige). nina oli kinni, süda oli jube paha ja halvav valu üritas parema silmakoopa piirkonda ülejäänud koljust lahti närida. pärast seda kui olin viis minutit vaikselt oiates lamanud, suutsin ennast nii palju kokku võtta, et keerasin voodis (voodis, mis on ere päiksekiir kogu antud stsenaariumi juures, sest seekordses hotellis on kõige mugavamad voodid, kus mul on au olnud uinuda) aeglaselt ringi ja haarasin kohvri erinevatest sahtlitest kamaluga ravumeid. neid manustanuna uinusin kiiresti taas. kolm tundi hiljem uuesti ärgates oli kõikvõimalikelt tervisehädadelt vähemalt nurgad läinud.

sulaselge lennupohmaka juhtum. see hommikune pooleseitsmene brüsseli lennuk on mulle täiesti vastunäidustatud. kõigil kolmel korral kui ma olen pidanud sellega sõitma, on see mind ülejäänud päeva jaoks täiesti kasutuks muutnud. hotellides põhjustan ka iga kord ebamugavust, sest ilmun kohale enne ametlikku tshekkinni aega ja nõuan voodit kuhu kukkuda.

aga täiesti kasutegurita pole päev siiski olnud, sest hommikul aega parajaks tehes sai maksuametnikule ära esitatud nelja viimase korra kuludokumendid. mis tähendab, et lähiajal on lootust suuremate rahasummade laekumisele pangakontole.

olles nüüd mõnda aega kosunud, peaks vist ilmselt siiski vaatama natuke ka homse töö materjale... bwah.

h

lisa: hakkasingi materjale lugema. need on väga harivad. näiteks komisjoni ühtse transiidi konventsiooni puudutava ettepaneku lisadest sain teada, et see, mis on inglise keeles 'alternative proof' on eesti keeles 'alternatiivsed tõendid' ja islandi keeles 'önnur sönnun'. kunagi, pärast pärnu teatris ühte päris lahedat islandi päritolu etendust vaatamas käimist oli meil elinaga rebimist selle üle, kes saab oma tütrele nimeks panna ünnür.

kuna viimasel ajal algab ummik juba ka päise päeva ajal otse värava eest, siis ma ei näe küll mingit motivatsiooni autostumisega tegelema hakata (keskkooli lõpuklassis saadud traditsioonilised psühho-sõiduõpetajatraumad lisavad siia muidugi oma vürtsi). kuigi urbanistikahuvilisena on ju päris õpetlik näha, kuidas sinu oma silme all kahe minutiga vastassuunda kilomeetrine ummik tekib, ei ole selles ummikus istuda iseenesest kõige meeldivam. ja ma siis parem istun juba bussis, kui et vaatan, kuidas see kolm meetrit korraga edasiliikumine minu auto bensiinipaagist kütust sööb.

hommikul helistas sas, kes ütles, et minu ja eelmise nädala lennupiletitest tagasi saadava 9000 krooni vahel seisab ainult üks allkiri, mille ma pean nende lennujaama kassas andma. kuna järgmise kahe nädala liiklusskeemi jaoks oli nagunii mõningaid uusi pileteid vaja (esmaspäeval brüsselisse, sealt neljapäeval rongiga luksemburgi ja luxist omakorda pühapäeval strasbourgi, et siis sellele järgneval neljapäeval jälle frankfurti kaudu tagasi tallinnasse jõuda), mõtlesin, et lasen lennujaama estravelil selle konundrumi lahendada. mis oli muidugi viga. vähemalt sas-i ja estonian airiga on ise interneti teel tunduvalt lihtsam ja selgem asju ajada. missiis, et sas-i kassa ei ole just maailmakõigekliendisõbralikum teeninduspunkt. estravelis läks sada aastat. all parklas muutus isa üha närvilisemaks.

kuna tulles olime täheldanud, et järvevana on mustamäe poole terves pikkuses umbes, siis asusime mööda tartu maanteed ja juhkentali kodu poole. jala oleks vist siiski marginaalselt kauem läinud, aga see ei ole ju normaalne, et riigi pealennujaama ei ole võimalik muudmoodi pääseda kui oma ratastega kohvrit tõukerattana kasutades.

kui tartu maantee järgmisel nädalal lahti läheb, siis see ilmselt mõningal määral muidugi kergendab natuke seda tsirkust kodutanumal. aga ma ei näe kuidagi, kuidas tallinna liiklusskeem võiks autostumise tempole järele jõuda. ja kuna liiklusummikuid annab vältida praegustest ühistranspordiliikidest ehk ainult trammiga ja tegelikult vist siiski ainult metrooga, ei ole ka sellest hetkel suurt kasu. tipptunnil jõuan ma jala linna umbes sama kiiresti kui 16 bussiga.

h

ma arvan, et ma hakkan haigeks jääma. mis ei ole muidugi maailmahalvim hetk selle jaoks, kuna homme on sanktsioneeritud vaba päev (graafik oli muidu ka tühi, aga kuna plenaar läks praegu üle südaöö, siis reeglite järgi peaks ka vaba olema) ja järgmine nädal on kodunädal, aga tegelikult ei ole seda haigust siiski vaja. kurk on valus ja söögiisu on küsitav (selle õhtuse võileivagi sõin ainult selletõttu, et mulle tundus, et parlamendi plastikbrauni pole siiski piisav söök kogu päevaks).

h

kuigi ma üritasin teha vaprat nägu, oli pühapäev minu jaoks siiski suht katkine päev. sest laupäeva õhtu oli... hmmm... huvitav, sisaldades asju ja kohti, mida tasub küll meenutada, aga ainult teatud valguses ja päris mitmeid rummekoolasid ja longailandaisstiisid. pühapäevast päeva ei teinud oluliselt paremaks ka see, et oli vaja minna lennujaama ja astuda lennukile ja lennata mu kõigemittelemmikumasse lennujaama frankfurti ja sealt veel bussiga kakspooltundi strasbourgi.

hetkel kui lennuk maandus, nägin, kuidas mu istme kõrvale lauale asetatud telefon kuulina paigalt võttis ja eesistme alla kihutas. mis tähendas, et kuigi mulle oli just läbi kõlarisüsteemi teatatud, kuidas ma peaksin rahulikult rihmastatult toolil istuma kuni lennuk peatub ja näpud oma mobiilist eemal hoidma, olin ma sunnitud ennast siiski lahti päästma ja istmevahesse pugema (endal oli kogu aeg meeles see lõik bill brysoni raamatust, kus ta kirjeldab, kuidas ta kummardas lennukis istudes kingapaela siduma ja täpselt sel hetkel eesistuja tooli alla lasi, nii et vaene bill ebaloomulikult kummargil asendis lõksu jäi ja ainult pimesi kõrvalistuja põlve patsutamine ta ebamugavast olukorrast päästis. maandumise ajal peavad õnneks kõik toolid olema püstiasendis. aga kes olen mina, et öelda, mida maandumise ajal tegema peab?).

frankfurti pagasiliini juures oma punast kohvrit oodates jõudsin juba valju häälega konstateerida, kuidas täna ei ole absoluutselt hea päev minu pagasi ärakaotamiseks, mistõttu oleks mulle ju võinud tunduda sobivalt irooniline see, et üks hetk lõpetas lint pakkide väljasülgamise ja minu oma ei tulnudki. kuna aga enesetunne ei olnud ka muidu kõige parem, tegi see mind hoopis ärev-nukraks. pagasiteenistuse letis selgus, et tallinna lennujaama lufthansajobu oli mu koti pikemata strasbourgi lennujaamani tshekkinud, mis aga praktikas niihästi ei tööta, kuna mina ise (ja vist ka ükski lennuk tol ajahetkel) ju sinna lennujaama minemas ei olnud. aga kuna pagasileti onu teatel on ikka igakord mõni juhmard, kes sellise trikiga hakkama saab, siis on standard policy, et sellised pakid saab kätte teise terminali pagasilindilt number 11. ja sealt ma lõpuks ka oma koti leidsin, kuigi siis oli bussi väljumiseni aega ainult napp pool tundi.

mistõttu magasingi esmaspäeval poole kaheni, laskmata ennast häirida ei hommikusöögist ega koristajate tungivast vajadusest mu käterätikud sirgeks tõmmata ja prügikastid tühjaks teha. ja õhtul jõudsin enamvähem krapsakana ka tööle. aga õhtusöökide ajal olen siiski olnud viksilt limonaadide peal, sest, tõesti, kellel seda jama vaja on.

h

estraveli kuldkaart on nagu suure inimese isic. ma olen sellega juba päris ootamatutest kohtadest soodukat saanud (da vinci kohvikus kohvijäätisekokteili ostes näiteks), nii et sellesmõttes ma väga ei virise.

aga nii kui ma selle kuldkaarti värgiga liitusin, hakkas estravel mind spämmima. vähemalt kaks kirja päevas. ma oletan, et sellest listist saab ka välja lasta ennast võtta, aga praegu olen ma veel selle illusiooni kütkes, et ehk tuleb sealt ka midagi kasutuskõlblikku (hoolimata sellest, et siiamaani on mind peamiselt kustutud sellistesse kohtadesse nagu sekretäride mess helsingis).

aga nende viimane saadetis algab süüdistava küsimusega "jõulukingid on sul veel ostmata?"

ja tõesti, piinlikul kombel, ostmata nad on.

h

tähelepanelikumad on ehk juba märganud, et igasuguseid linke pidi siia lehele tulemine suunab teid nüüd edasi aadressile http://hanna81.planet.ee. kuna msn.ee on oktoobri algusest planet.ee, siis selline aadress antud blogil edaspidi ongi.

vana aadressi kasutades jõuab siiski ka samasse kohta välja kuni juuni lõpuni. loodetavasti saate oma lingid ja buukmargid ka selleks ajaks ära uuendatud.

h

järjekindlus on mind viinud väikese võiduni elus -- hotell eraldas mulle interneti. mitte küll niivõrd wifi (mida liftis ja fuajees olevad kleepsud näivad lubavat), aga miskise asja, mis tuleb sinise juhtme kaudu minu arvutisse elektripistikust. kolm eelnevat järelepärimist mind positiivse lõpptulemuseni ei viinud, pigem jäi mulje, et minust ei saada aru, kuid hea üldmulje nimel kinnitatakse minu poolt soovitava olemasolu.

pühapäeval tulles sõitsin lennujaamast tuleva rongiga keskvaksalist mööda, mistõttu pidin maha tulema lõunavaksalis ja hotellini jõudmiseks sõitma umbes 20 peatust trammiga. lõunavaksal nägi välja marginaalselt parem kui keskraudteejaam, aga ka siiski märkimisväärselt rõve.

eile õhtul üritasime mariaga merode'i kandis veini juua. esimesest restost visati meid piinlikul kombel välja ja isegi meie, kahe umbkeelsena, saime aru, et põhjuseks oli see, et belglased ei pea magustoitu söögiks. situatsioon muutis meid niipalju kartlikuks, et järgmisse kohta sisenesime külg ees ja teadustasime kohe alguses, et me oleme huvitatud ainult veinist ja magustoidust. selline käik läks meil küll läbi, kuigi ilmselgelt on meie häälduses 'blanc' äravahetamiseni sarnane 'rouge'ile'.

sel nädalal tegelikku tööd pole veel teha saanud. sellegipoolest pean parlamendis kohal olema punkt kell 9 hommikul. a juba tegi nalja, et varsti pannakse sinna üles minu pildiga poster, kuhu on alla kirjutatud "siin valvan mina".

h

olen täna käinud neljas riigis. hommikul olin veel prantsusmaal, siis rongiga läbi luksemburgi brüsselisse ja õhtuks koduvabariiki. koju jõudes tõstsin kõik riided kohvrist põrandale kahte hunnikusse -- tumedad ja heledad. ma arvan, et tumedad just praegu lõpetasid pesumasinas. pühapäeval jälle minek.

aga sellest nädalast veel niipalju tähelepanekuid, et strasbourgi trammid on mulle väga sümpaatsed. vaiksed, voolujoonelised ja ruumikad ja ööplenaarist tulles asendamatud (sest viimane MEP saab ju autojuhi endale ette tellida, aga viimane abitööjõud vaadaku ise, kuidas hotelli saab -- navette'i selleks puhuks ei jagu). aga ma tõesti ei saa aru, kuidas seal linnas kogu aeg massiliselt inimesi trammi alla ei jää, sest need tõesti hiilivad ligi ja inimesed kogu aeg süstivad üle trammiteede ja trammiliiklus on väga tihe.

ja kui siiamaani on saanud irvitada selle üle, kuidas saadik ilvesel on nõunikud siil ja kala (ja tegelikult läheb see loomariiklus isegi sügavamale, eksole, sest enne seda, kui ilvese ema ilvesega abiellus, oli ta ju rebane, kaspolnud?), siis viimase aja ühiskondlik-poliitiliste puhangute tulemusena on parlamendi ülejäänud ametiajaks brüsseli ja strasbourgi koridoridesse saabumas ju meie ingliskeelse kuulajaskonna jaoks kindlasti palju mõtlemisainest pakkuva nimega saadik (ei olnud isegi osanud sellele asjale niimoodi vaadata, kuni j eile õhtul sellele meie tähelepanu juhtis). aga igatahes on eesti nüüd küll kõige emantsipeerunum riik euroopa liidus, sest ma ei usu, et kusagil mujal eurosaadikute sugudevaheline tasakaal nii täiuslikult paikatimmitud oleks.

h

tahaks koju.

kolm nädalat kohvri otsas elada on väga tüütu. kolm nädalat seljakott seljas ringi rännata oleks näiteks tunduvalt vähem tüütu. aga siiski ka. kui pool pagasist on juba must pesu ja asjad ei mahu kuidagi kotti ära ja neid peab vedama raudteejaamade ja hotellide ja lennujaamade vahet.

seekordne parlamendi graafik on vähemalt inimsõbralik. või vähemalt sellesmõttes, et hommikuti ei ole midagi. eile, kui kell lähenes jõudsalt südaööle, tuli plenaarikabiinis küll vaikselt haigutus peale, aga volinik kallase keeleharjutused turgutasid natuke.

tänaseks õhtupoolikuks on parlamendi planeerimisosakond mulle muidugi täiesti uue orienteerumisülesande välja mõelnud -- leida üles ruum N1.3. praeguseks tean ma ainult seda, millises majas antud ruum asub (selles kõigesuuremas muidugi). eileõhtused kabiinikaaslased ütlesid, et ahh seda ruumi on küll maailmakõigelihtsam leida. mis tähendab, et asun kaks tundi enne koosoleku ametlikku algust arglikult mööda koridore hiilima. suur maja ei ole küll vist päris selline labürindikunstnike meistriteos kui winston churchilli hoone (neid kõveraid-kaarduvaid, vasakule ja paremale sähvivaid, tagasi pöörduvaid ja täisnurki tegevaid koridore peab ise nägema, et seda uskuda), aga seeeest on ta väga suur ja väga klaasist.

homme õhtuks tallinna lennujaama ja sealt koju. tervelt kaheks päevaks. oma voodi. mmmm...

h

ajalooline päev -- täna esimest korda pani rahvusvaheline organisatsioon mind nutma. ma arvan, et on ainult aus, et selle au sai endale euroopa liit, minu kõigi rõõmude ja murede allikas (noh, mitte päris kõigi, nagu õhtupoolik näitas).

bürokraatia hammasrattad on imetabased ja ma arvan, et see oligi pigem olukorra absurdsus, mis mul pisarad silma tõi. tahtsin teha oma tööandjale ettepaneku, et selle asemel, et sundida mind sõitma laupäeval läbi kopenhageni brüsselist tallinnasse ja pühapäeval läbi stockholmi ja frankfurti tallinnast strasbourgi ja selle kõige eest plekkida, võiksid nad hoopis kinni maksta minu rongipileti pühapäeval brüsselist strasbourgi ja laupäevaõhtuse hotelli. siin kutsutakse sellist asja hellitavalt atrikkel üheteistkümneks. rahuloleva olekuga onu tegi mõned kiired segased arvutused ja jõudis järeldusele, et minu siinhoidmine oleks neile umbe 10 eurot soodsam kui see, et nad sunnivad mind terve nädalavahetuse euroopa õhuruumis veetma ja seetõttu mitte piisavalt lucrative deal nende jaoks. sellepeale lasin voolata mõnel pisaral, käisin korra kempsus ja suutsin seejärel olukorda talle niipidi selgitada, et anda mulle oma õnnistus. kuna ma aga töötan sel nädalal ühe institutsiooni heaks ja järgmisel teise, siis tuleb mul homme kohtuda veel ühe endast kõrgel arvamusel onuga (kelle kohta ma pole ühtegi head asja kuulnud), et ka teda veenda.

aga vähemalt järgmiseks neljaks ööks olen tagasi hotellis.

h

brüsselis on täna autovaba päev, mida brüsseli inimesed tõepoolest väga tõsiselt võtavad. ilmselt kõik, kellel jalgratas on, on selle välja tirinud, et linna peale patseerima minna ja ühtegi sõiduautot tõesti lähiümbruses näha ei ole. mingi kõlakas muidugi rääkis ka, et kui täna enne kuut sõiduautoga politseile vahele jääda, siis teevad nad sulle trahvi.

samas on antud päevale lähenetud ka loomingulisemalt. esimest korda motiveeris voodist püsti hüppama ja aknast alla vaatama miski, mis kostus väga nagu kabjaplagin tänavakividel. visuaal kinnitas audiot, tegemist oligi üksiku ratsanikuga. lõunaunest äratas aga mingi vinguv puhkpillimuusika, mis tundus akna alt läbi venivat. mõneliikmeline bänd oli asetatud mingile kummalisele platvormile, mida seltskond inimesi lükkas ja tiris.

endal on täna küll kõige konkreetsemat mittemidagitegemise päev. tõsiselt. puhtalt millegi tegemise mõttest tuleb haigutus peale.

h

komisjoni labiilse planeerimispoliitikaga harjub üllatavalt kergelt. kui kaks päeva enne tööd eemaldatakse sinu graafikust sinna terveks päevaks märgitud koosolek, siis tuleb olukorda võtta rahulikult. hiljemalt järgmise päeva õhtuks selgub tegelik olukord. aga põhimõtteliselt, mul ei ole midagi pooletunniste tööpäevade vastu. suutsime väljaspoolt kangesti intergalaktilist tulevikuvanglat meenutavas berlayemonti majas üllatavalt kerge vaevaga leida üles pressiruumi, et tõlkida voliniku ja vastava norra ministri euroopa liidu ja norra vaheliste energiakõneluste teemalist pressikonverentsi (ja kuna see kõik tundus eelnevate päevade kõrval nii iizibriizi, siis loomulikult ununesid eestikeelsed vasted sõnadele nagu "press release" ja "continental shelf"). norra televisioon üritas vaheldumisi volinikku ja ministrit panna tunnistama, et norras on energiakriis ja et norralased on vingus nannipunnid, aga kumbki ei vääratanud. ja oligi üritus läbi.

pärast oli jube isu karri järele, aga kuna mul ei olnud kaaslast käepärast, siis ei julgenud tee peale jäävatesse aasia restodesse sisse põigata. haarasin mingit teikautti hoopis ja tulin hotelli raamatut lugema. kliima on endiselt troopiline ja läbi lahtise rõduukse on kuulda, mis plaat kellelgi autos mängib.

aga raamat on selline, mis kohati pani üldse unustama, kus ma olen. kunagi juulis olin selle sunnitud kristiine apollost ostma, sest kaarinit oodates olin toetanud oma tagumiku ettevaatamatult ingliskeelsete raamatute riiuli ees seisvale diivanile. raamatu nimi on "to the baltics with bob" ja kirjeldab jahireisi, mille seltskond inglasi ette võttis, seilates inglismaalt peterburgi ja tagasi. esimesel lehel olnud kaart näitas, et mitmeid peatusi tehti ka eestis ja tagakaanel olnud blurbsid lubasid, et jutt on naljakas. tagakaanel on ka autori, griff rhys jonesi väike pilt, aga mul võttis siiski üle saja lehe aega, et aru saada, et tegemist on inglise koomikuteduo smith ja jonesi jonesiga. ja taani kõrval ongi eesti kõige rohkem käsitlemist leidnud, sest siin peatuti mõntu, kuressaare, haapsalu, vormsi, paldiski, tallinna ja vergi sadamates. ja jonesi märkused on tabavad-teravad, kuigi kohati ehk natuke pealiskaudsed. ja kuna ka ise olen enamikesse nendesse kohtadesse viimaste aastate rattamatkade tõttu sattunud, siis kiskus lugemine ja piltide silme ette manamine nii kaasa, et silmi raamatult tõstes pidin hetkeks mõtlema ja aknaalust autodevoolu kuulama, et meenuks, et ma ise hoopiski brüsselis olen.

h

välismaale tulla on sellesmõttes muidugi hea, et saab tehtud asju, milleks kodus olles ei ole mahti. magada näiteks. kuna olude sunnil olin vägavarahommikusel estonian airi lennul, siis laekusin hotelli juba kell kümme, kuigi checkinn algab kella 12st. õnneks juhatati mind seepeale siiski lahkelt ühte juba korda tehtud tuppa, misjärel ma otse külili ühte siin olevast kahest voodist kukkusin ja neli tundi magasin. kolm päeva eestis sellist head väljapuhkamise võimalust ei olnud pakkunud. eile öösel tuli und ju lausa meeliülendavad kaks ja pool tundi.

seejärel ajasin kargu alla ja läksin lähiümbrusse endale miskit hamba alla hankima. möödaminnes astusin läbi ka kohaliku mobiiliteenusepakkuja esindusest, kust soovisin saada prepaid numbrit ja veidi krediiti. mees (kes oli minu küsimuse peale, et kas ta inglise keelt räägib jätnud oma nimetissõrme ja pöidla vahele umbes poolteist sentimeetrit õhku) laiutas käsi ja teatas, et numbreid pole, tavaliselt tulevad kolmapäeviti. selline abonemendidefitsiit tundus mulle kummaline. proovin homme kusagil kesklinnasemas kohas uuesti.

kolmeks nädalaks euroopasse tulemine on ikka kohmakas ettevõtmine. kola on nii palju, et haldamine on muutunud keerukaks. aga ega ma oma pakkide zhongleerimises kunagi eriti osav ei ole olnud. eelmine nädal tõmbasin lennukist väljudes istmetepealsest kapist endale arvuti muljetavaldava matsuga nurkapidi vastu rindu, pärast oli tükk aega raske hingata. täna oleksin sama vahendiga äärepealt peast ilma jätnud ühe eesti europarlamentääri, kes minu taga väljumist ootas.

selline pilt aga avaneb mulle, kui ma otse oma teise korruse rõdult alla vaatan.

h

müttasime eile kõrvemaal. põhja-kõrvemaal, kui täpne olla. kontingent oli veidi balansist väljas, sest oli kolm üritust orgunninud hiljutist sünnipäevalast ja siis mina. aga ausaltöeldes, kaotus jääb täiesti nende poolele, kes ei tulnud.

mets oli puupüsti rahvast täis, korvide ja kilekottide ja nugadega varustatud seltskonnad peamiselt. seentega oli tehtud üsna puhas töö, aga ega me õnneks sinna seente järele ie läinudki. teele ette jäänud seitse puravikku korjasime ikka kaasa ja panime pärast õhtusöögi sisse. muidu käis meil niisama maastiku nautimine. sellesmõttes oli eriti lahe värk, et kahel suht kõrvuti asetseval rajal oli maastik täiesti erinev. põhjapoolsem oli mööda raba minev laudtee, mis lookles väikeste laugaste ja mätaste vahel. värvivalik oli juba sügiseselt silmipaitav. paar kilomeetrit lõuna poole jäänud rada, ümber paukjärve, oli maha märgitud aga kõrgete mändide ja järsu kaldaga ooside vahel. sinna sügis veel jõudnud ei olnud.

kolm päeva kuus kodus olemine on muidugi omaette vahva, sest kogu aeg miskit nagu toimub. samas, ma ei näe praegu, millal ma normaalselt välja puhata saan. aga ilmselt see hetkel ei olegi niivõrd aktuaalne.

homme 6.40 tal-bru.

h

strasbourg mulle tegelikult väga meeldib. ja minu politoloogihing on ka parlamendis töötades rahul, eriti praegusel ajal kui ma päevapoliitilise olukorra tõttu eestis enam politoloogiaerialast tööd füüsiliste vastunäidustuste tõttu teha ei saaks.

kolmapäeva õhtul oli hetkeks muidugi terav ka südamerabanduse oht, sest elus teist korda täiskogu istungit tõlkides olin öise istungi ajal eesti kabiinis ainuke tõlk, kes oli kvalifitseeritud eesti keelest inglise keelde tõlkima ja oma suureks ehmatuseks avastasin, et tunne kelamil on euroopa liidu ja hiina suhteid käsitleva raporti arutamisel kaheminutiline kõneaeg (üldse olid eesti saadikud seekordse plenaari ajal väga jutukad). mis oleks tähendanud seda, et mina oleks pidanud seda paratamatult tõlkima ja kõik ülejäänud 19 kabiinitäit tõlke oleks mind pingsalt kuulanud ja üritanud asja omas keeles edasi anda ja see teadmine nööris mu kurku hetkest kui oma kõnelejate nimekirja olin näinud. olukord õnneks siiski lahendas ennast, sest kelami kõne oli aegsasti ära saadetud ja pealegi veel inglise keeles. nii, et öine plenaar läks rahulikult, kohati isegi liiga, sest kui kell oli saanud juba 11 ja saalis kohal olevad 20 saadikut arutas kalatoodete ökomärgistuste teemadel ja mina ise ei tõlkinud, kippus silm küll vaikselt tagurpidi pöörama.

eilne kojusõit, läbi frankfurti (mis on ilmselgelt liiga suur lennujaam või siis liiga väike, sest igasugust sabas seismist on seal meeletult) ja kopenhageni (kuhu jõudes lugesin ekraanilt, et tallinna lennuk läheb väravast D104, mis natuke hirmutas, sest jättis mulje nagu oleks D tiivas üle saja värava, millest ma mööduma pean, aga tegelikult oli see siiski ainult suhteliselt karupees. ja karupeest peavad eesti lennukid minema, sest eesti ei ole schengenis, aga taanlased ka ei diskrimineeri, sest londoni heathrowsse minev lennuk läks sealtsamast kõrvalt) muidugi röövis sellelt strasbourgi värgilt natuke romantikat. siiski healmeelel septembri lõpus jälle.

h

loomulikult on dushigeel hügieenitarvete kotis kaotanud oma korgi ja täitnud kogu antud koti ja kõik seal olnu libeda, limaja vedelikuga.

h

hommikul hotelli kôrvalt kaubanduskeskusest süüa ostes jäin jälle keelebarjääri taha. vôiks ju tunduda täiesti loogiline, et prantsusmaal räägivad inimesed prantsuse keelt, aga mind tabas see küll täiesti ootamatult. kuna minu vähene prantsuse keele oskus blkeerub täiesti ära niipea, kui keegi sujuvas prantsuse keeles minu poole pöördub, siis muutun ma äärmiselt ebaviisakaks -- suures innukuses ennast arusaadavaks teha hakkan ma kasutama vôimalikult minimalistlikku keelt (kombineerituna rahvushavelise kehakeelega, kus vôimalik), mis tähendab, et automaatselt kaovad minu kônepruugist kôik viisakusväljendid (palus, tänan jne.). täna siis, selle asemel, et lihtsalt oma singisaia haarata, sain leti äärest lôpuks tulema terve einega. puuviljakook ootab siiani kotis tarbimist.

kuna strasbourg on strasbourg, siis ei saa siin vist kunagi käidud ilma hotellielamusteta. eelmine kord oli mul täiesti viisakas hotell kaks kilomeetrit linnast väljas, nii et ôhtul raudtee- ja maanteesildade alt koju minek vôttis veidi kôhedaks. seekord on siis lokatsioon täiesti viisakas, aga hotell ise näeb välja nagu ta ei oleks veel päris valmis. tuba on igavene suur, aga mööblit pole sinna eriti jagunud. seina peale on küll kinnitatud kaheinimesevoodi peaplaat, aga selle all kükitab ônnetu kitsas lavats. eile ôhtul keerasin voodi vähemalt teistpidi, nii et saan pead vastu seda suurt plaati toetada. dushikardinat ei ole (veesurve seeeest on muljetavaldav), ka ei suutnud ma tervest majapidamisest tuvastada ühtegi prügikasti. ise stiilipuhtaks jäädes avastasin hommikul dushi alla minnes, et olen kaasa vôtnud kaks juuksepalsamit ja null shampooni. samas, pole môtet viriseda, sest juba puhtalt isikliku hotellitoa olemasolu, pealegi veel sellise, mis ei asu 10 kilomeetrit linnast väljas maantee ääres, on siin linnas selline luksus, mida kôigile ei jagu.

parlament ise on hetkel veel veidi kummituslik, sest esimene sessioon algab alles täna kell viis. tund aega tagasi tôlkide tohutusse arvutituppa sisse astudes tundus mulle hetkeks, et olen sattunud sinna lasteraamatusse, kus palle kôik inimesed minema soovis. siin toas on julgelt üle saja vilkuvate tulukestega arvuti, aga täielik inimtühjus. juba maha istununa nägin, et kôige tagumise arvuti taga on siiski ka üks meesterahvas. minu esimene töö algab täna kell pool neli. pärast seda pean kellelgi sabast kinni haarama ja paluma tal mulle näidata, kus asub plenaarisaali tôlkekabiin, sest homme kell 9 pean ma juba seal asjalikku juttu ajama.

h

kuna homme on tarvis strasbourgi sõita, siis on ju täiesti loomulik mitte asju pakkida või isegi mitte ära koristada oma lauda, et tuvastada, kus on eelmiste reiside paberid, mille eest võiks euroopalt raha küsida või isegi kus on homsed lennuki- ja bussipiletid, mille pealt võiks välja lugeda, millisell kellaajal võiks lennujaama minna. sest aega, nagu alati, on ju nagu tatart.

selle asemel on täiesti normaalne lüüa lugematu arv tunde surnuks youtube'is ringi konnates. kaarin arvas, et on kätte jõudnud hetk, kus mul oleks tarvis hankida endale PA. ma ise arvan, et mul oleks pigem sellist pöidlakruvidega varustatud disciplinariani (PD) vaja. ja see peaks siis olema keegi, kellel on rohkem autoriteeti kui mu emal, kes mõistliku inimesena on mind päevade kaupa tegutsema suunata.

no aga youtube on ju ikkagi põhjatu rikkuste allikas:


h

tulenevalt viimasel ajal üha hektilisemast elustiilist ja ilmselt ka meelelaadist, on minu eluruum omandanud teatavat kriisi iseloomustava väljanägemise. sellise sisedekoori kujundamine ei ole olnud keeruline -- lihtsalt erinevatest lähetustest saabudes on vaja kummuli keerata reisikott, et siis päev või paar hiljem uuesti lahkudes noppida sealt välja vajalikud esemed, täiendada antud komplekti millegi vastavale väljasõidule iseloomulikuga ja jälle uttu tõmmata. kodus olles jätkub vunki peamiselt ainult selleks, et lükata voodilt sinna kukkunud esemed (sisseharjunud laia käeviipega) ja ise asemele kukkuda.

neljapäeval tegin punamütsikest ja sammusin läbi metsa haigele vanaemale külla, kaasas toidumoon, mille ema oli mulle kaasa pannud ja seljas mind uduvihma eest kaitsev punane kapuutsiga kilekeep (hundi mittekohtamine muidugi jättis sellesse võrdlusse sügava lünga. isegi e. ei helistanud). reede õhtuks sõitsin pealinna tagasi, sain kodus olla tunni, siis oli vaja sünnipäeva tähistama minna. veidi enne kahte tuline piiaga jala amiksist koju ja juba poolel teel kippus silm kinni vajuma ja sammus ei olnud seda endisaegset reipust, pannes meid imestama, kuidas kõrge vanus meile nii märkamatult ligi on hiilinud. hommikul käsmu tõlkimislaagrisse, öösel kestis loba pikemalt ja täna koju naastes olin sunnitud tegema kolmetunnise pauernäpi.

järgmine nädal on viimane hooajaeelne ja tempo ei näi raugevat. seejärel läheb asi muidugi täiesti käest ära. kuna juunikuus sai lennukiga lennata rohkem kui rubla eest ja hiljutised sündmused on kuuldavasti lennundustöötajad vähe närviliseks ajanud, siis olen üritanud septembris oma viibimist euroopa õhuruumis minimeerida. seetõttu vähenebki minu aeg kodumaa pinnal septembrikuus umbes neljale päevale. tõenäosus muidugi on, et selajal kui mina erinevates euroopa linnades kohvri otsas elan, vahetuvad aastaajad minu kaasasolevale garderoobile ebasoodsas suunas.

h

ma arvan, et inimesele, kellel on kalduvus conrtolfreaklusele ei ole midagi paremat, kui olukord, kus ta ei saa absoluutselt mitte midagi teha. distants on nii suur ja ma pole jätnud endale ühtegi vahendit, et seda ületada. hetkel on üldine tendents küll teada (kuigi telefonikõnede intervall on suunaga suurenemisele), aga isegi selle kujundamisel ei olnud mul mingit rolli, ei saanudki olla ja ei saa ka kunagi olema. eile tunnetasin sel puhul teatavaid withdrawal sümptomeid, motoorne rahutus, torked rindkere piirkonnas, taltsutamatu vajadus guugeldada jne. täna on minu peale laskunud rammestav rahu -- it's all out of my hands. sest ma olen ju alati teadnud, mis on sellise olukorra suurim boonus -- mina ei vastuta.

mõnikord on nii lihtne unustada, kui kerge on ennast ilusana tunda...

Emiliana Torrini -- 'Sunny Road'

h

võistlused läbi. eesti võitis. karta on, et kõigi juunioride emmemmi kuldade kõrval läheb see kõik päris kaotsi, aga emotsioon oli igatahes väga kõrgel ja võit ei tulnud kergelt ja lõppkokkuvõttes oli kõigil väga hea meel. ma arvan, et osad poisid siin (näiteks juunioride kategoorias võitnud liechtensteini poiss) magasid ka medalid kaelas.

mina ise... ei tunne ennast hetkel eriti võitjana. sain täna öösel magama kell pool kuus ja kell 10 üles ärgates tundsin ennast veel palju väsinumana kui magama minnes. füüsiliselt veel kuidagi veab välja, aga emotsionaalselt olen täielik narts. pean keskenduma hingamisele ja selle meenutamisele, mis on päris ja mis mitte ja mis on avalik ja mis on saladus ja mis, lõppkokkuvõttes, on avalik saladus.

kohe sunnin ühte inimest minu pärast neljakümnekilomeetrist ringi tegema, aga ausaltöeldes on mul suht poogen. tahaks nüüd aju natukeseks ajaks mingi nipiga välja lülitada. magamine, mulle tundub, ei aita.

h

eilne päev oli üks neid minu noores elus, mille võib suures osas korstnasse kirjutada. istusin kella kümnest kuueni metsas ja ei teinud mitte midagi. aegajalt langesid ümberringi puud, pilved tulid ja läksid, mulle põlesid päikeseprillid näkku ja mingi kännu otsa oma tagumikku toetades said esindusteksad ka vaiguseks. nüristumus oli maksimaalne.

elu loomulikult ei ole nii lihtne, õhtu tõi risti vastupidiseid pöördeid. tagajärjed on veel selgitamisel.

a võistlust juhib pärast esimest ala kirvenäoga sakslane, kes langetas oma kuuse germaanliku täpsusega keset tikku.

vot nii on meil siin lood.

h

hoolimata kahest puugist, mille ma enda pealt jalutamast olen tabanud ja hoolimata sellest, et praegu on ikka jube unekas (sest mu toakaaslane on jube jutukas ja kuigi ma ise olen ka, siis ehk siiski mitte niiväga siis, kui ma tegelt hoopis magada tahaks, aga tänahommikul tegin ma ettevaatamatult kell kolmveerand seitse silmad lahti ja siis enam magama ei saanudki, kuigi töö algas alles kell 9, siinsamas majas) ja hoolimata sellest, et ma täna pean seisma otepää keskväljakul ja tegema nägu nagu ma teaks, millest ma räägin, hakkab mulle vaikselt meenuma, miks mulle eelmisel aastal siin meeldis.

inimesed on kõik jube vahetud ja nendega on jube lihtne rääkida (välja arvatud kui nad on rumeenia võistkonnast ja ei mõista õhtegi teist keelt peale rumeenia keele).

puulangetamisega alustatakse homme. täna käisime kontrollimas, kas kõik väljavalitud puud on ikka piisavalt otse. pärast tuli võistlustest reportaazhi tegev riina hein (end. aare) mättalise ja kändi ja juurikaid täis langi ja ma tegin omaette tähelepaneku, et nagu ingel kesapõllul. ja siis mulle meenus, et tema see originaalingel ju oligi.

aasta hiljem kohtun jälle sõprade puuraiujatega. ja ka paljude uute, minu jaoks senitundmatute puuraiujatega. näiteks on siin üks väga segadusttekitava välimusega liechtensteini puuraiuja, kes näeb välja nagu freddie mercury stiliseeringuga jürgen klinsmann -- vuntsidega ja kirvekujulise kõrvarõngaga. ma ei suuda otsustada, kas ta näeb välja rõve või hott.

kohe läheme metsa puid inspekteerima.

h

vot selline on minu saarel.

ja nüüd mind jälle enam ei ole seal. sest laupäeval on tartu ja järgmisel nädalal on puuraiujate emmemm otepääl ja siis on tõlkelaager ja siis on juba jälle väljamaa. ja nad on mind septembri alguses pannud parlamendi plenaaristungit tõlkima, kolm korda ja ma olen ausaltöelda natuke hirmul, aga ilmselt that's life.

ja tegelikult tahtsin ma midagi öelda nende rongide kohta, millest üleeelmises postituses (ja selle all olevas kommentaaris ka) juttu on, aga otsustasin, et pole mõtet siin avalikus kohas nii mõtlikuks muutuda. kirjuta mulle, kui tahad teada, mida ma tahan öelda.

h

ma arvan, et kui ma saan vanaks ja lahedaks, hakkan ma hellamaa raamatukogu raamatukoguhoidjaks. sadasin sinna reedel otse laeva pealt maha tulles sisse. minu tulevase ameti praegune kandja luges rahulikult mingit naistekat. selajal kui ma tagaruumis olin, otsis ta välja mu lugejakaardi. ma polnud umbes aasta aega ennast näole andnud sinna ja sisse astudes ka ennast ei tutvustanud, nii et see oli minuarust juba üsna muljetavaldav. raamatuid välja tshekkides tegime natuke smooltooki selle kohta, kuidas aegajalt peab ikka mõtte mahakeeramiseks sopakaid lugema (mul olid ilusti tasakaalus -- kolm sopakat, kaks väärti).

aga muidu on ka saar väga tshill. väljas peesitamisest on uued randid juba peal, meri on lähedal ja mõnus, kadakad on kõrged ja varjavad ja täna hakkas ee-em kah peale.

viimase auks (kuigi tegemist on ühe teise alaga, kus ka just em oli) tsitaat eileõhtustest etv spordiuudistest: "laure manadou püstitas oma nimele kuuluva maailmarekordi".

tshutshufrei. kuni neljapäevani

h

jah, ausaltöeldes on suvepuhkus pikale veninud küll. ja praegu on ka mõningane peavalu. mis võib tuleneda klassivenna osavalt miksitud kuubaliibredest või siis ka lihtsalt sellest, et kell on öö ja mul on täna olnud veho-eesti hoolduskeskus ja klassiõhtu ja peale selle on mul peas umbes miljon juukseklambrit, mis mu paruka kuidagimoodi kuklale kinnitab.

kõigepealt oli riia-ventspils-saaremaa-hiiumaa, millest ehk kunagi veidi hiljem. eelmine aasta läks reisikirja publitseerimisega veidi kehvasti, sest keegi lihtsalt ei kirjutanud seda. seekord suutsin ikkagi enamvähem härjal jooksvalt sarvist haarata. projekt vajab küll veel mõningast nikitsemist, aga selleaastane rattamatka reisikiri peaks siiski publitseeritud saama.

siis oli tallinn-helsinki-stockholm-göteborg-stockholm-helsinki-tallinn. umbes täpselt niimoodi, minimaalsete peatustega. igas perekonnas on omad kiiksud ja vussis närvidega indiviidid. meie omad on õnneks peamiselt rootsis. enne lahkumist sai siiski veedetud üks sume õhtu stockholmi külje all. rootsi laeva diskos oli hea bänd ja uskumatult saast mustkunstnik. soome laevas oli lihtsalt soome pööbli üledoos. sööklahinnad annavad siiski tallinna parimatele restodele silmad ette. pippuripihvi on 250 krooni.

järgmiseks oli vist aegna. enne seda oli reedeõhtune von krahl ja kaklevad paarid, kes muutsid minu vajaduse püsisuhte järele vähem imminentseks. vihma ka sadas, muidu oli lahe. pool neli tuli mulle osmani kebabi juurde järele väga ilus taksojuht, kes rääkis, et taksosõit on tal rohkem siuke suvine hobi. et talvel on ta kristiina shmiguni tiimis. aga aegnale viisime kringilt ja aegnal jõime iizibriizi suvejooki ja ühtegi puuki ei saanudki. juku viis ja tõi.

siis oli kaks päeva topus, mis möödusid peaasjalikult maja ees päikse käes madratsil erinevaid lamamispoose võttes. päiksekreemiga ei hakanud vaeva nägema, sestap kõrbend sääred ja õlad. pool raamatut sai läbi.

ja noh, nagu öeldud, täna kõigepealt veho-eesti hoolduskeskus. arvestades, et avalik esinemine on arvestatav osa minu tööst, on muidugi piinlik see, kuidas ma seda kardan. ja siis ma seisangi seal keset suurt ruumi ja mulle meenuvad kõik need põhjused, miks ma poleks pidanud seda tööd vastu võtma. aga kuna inimvaatlused on jällegi mu lemmikhobi, siis meenuvad mulle ka need põhjused, miks sellised eesti tööotsad mulle meeldivad. ja noh, üldsegi, kui paljud saavad öelda, et nad on citroeni kõige peadirektorimale peadirektorile kõrva sositanud? pressikal osalejate nimekirja vaadates selgus, et üks kahest ajakirjanikust on minu põhikooliaegne esimene crush. arvestades, et hoolduskeskuse avamiselt liikusin sujuvalt kohe edasi klassiõhtule klassijuhataja suvilas, tundus see ainult kohane.

aga selle klassiõhtuga on küll nii, et iga kord kui sa arvad, et oled jõudnud sinnamaale, et sulle tundub, et sa oled endale piisava kaitsekihi tekitanud, saab sulle selgeks millistest rongidest sa oled lootusetult maha jäänud. aga eks see tunne ilmselt oleneb sellest, millise mulli sees parajasti ringi sõita. sest ma olen igapäevases slus ümbritsetud takeyourtime inimestega, aga klassikaaslased on valdavas osas küll takentheirtimeandrunwithit. nii et võibolla peaks selles püsisuhte asjas siiski jällegi ümber mõtlema?

h

kuna sai lubatud (ja noh, kuna on asjakohane ka):


Kallis autojuht!

Ma pole kunagi kirjutanud ühelegi autojuhile ?kallis?? Kallis autojuht, kui sa sõidad mööda kruusateed ja näed tee ääres sõitvat ratturit, siis ole palun nii hea ja võta natuke hoogu maha. Täie tinnaga kruusateed mööda kihutades lööd vaese ratturi suud-silmad tolmu täis. Lisaks sellele võivad lahtised kivid kaitsetule ratturile tõsist füüsilist valu valmistada. Nii et, hea autojuht, ole teinekord nii hea ja võta hoogu maha kui kruusateel sõidad. Tänan!

Meeldivate kohtumisteni,
Kaarin

õhtune aiakastmine on päris zen üritus. vesi pritsib kauni kaarega vooliku otsast, sina seisab ja mõtled elu üle järele. kõrval askeldas siil, kes aia otsas pojengipõõsas elab. tuvastasin ta sealt eile koju tulles. nüüd on meil siis kaks kodulooma. maja taga kompostihunnikus elab rott. kui me maja ees grillime, käib ta meid kõrvalasuvast lillepeenrast võõrasemade vahelt piilumas.

homsest alates siis jällegi see hoopis isemoodi zen. kolme tunni pärast pean ärkama, et raske rattaga läbi vaikse linna balti jaama valga rongi peale jõuda. ja sealt edasi juba lugazi ja riia ja kuramaa ja ventspils ja saaremaa laev. loodetavasti. päike lõõskab ilmselt nagu loom ja lätlased tõmbavad naha üle kõrvade, aga misteha.

kohtume kolmesaja kilomeetri pärast,

h

euroopa institutsioonide pardakaardifetish on viinud asjad niikaugele, et kui ma täna tallinnas oma kohvrit oodates taskuid ja kotisahtleid läbi lappasin, siis variant, et ma olen oma id-kaardi kopenhageni lennuki istmetaskusse olen unustanud ei tekitanud minus suuremat ärevust. aga selle asjaolu meenumine, et ka pardakaart on ilmselt sealsamas, kus id-kaart, sundis mind tegutsema.

jõudsin juba pagasilaua tütarlast oma olukorrast teavitada, aga siis käivitus kadunud asjade otsimine esimene reegel: kui sa oled kõik võimalikud kohad läbi otsinud, siis tuleb hetkeks rahulikult hinge tõmmata ja seejärel vaadata uuesti kõige loogilisemasse kohta, kus antud asi olla võiks. loomulikult olid nii pardakaart kui id-kaart püksitaskus.

h

tabloo tänaval näitab, et õues on 34 kraadi. kell kaheksa õhtul. toas on vähemalt sama palju, seekord siis hotellis monty, millel oli mingi vahva slogan. kohe vaatan, mis see oli... "small design hotel". mis põhimõtteliselt väljendub selles, et toolid on läbipaistvast plastmassist ja telekas on millegipärast klaasist kasti sees.

imetabane, kui kiiresti kõige sellega ära harjub ja see juba rutiiniks muutub. mis võib minust veidi fafafa tunduda, arvestades, et ma olen ainult kuu aega euroopasse tööle commutinud, aga tõesti, neljandaks lennureisiks sama hulga nädalate jooksul on see tõusmine ja langemine juba täiesti sameoldsameold. inimesed on muidugi alati huvitavad. täna näiteks maandus mu kõrvale mingi norra miljonär, kes rääkis, kuidas ta kogu euroopas bisnist teeb ja hobikorras hättasattunud inimesi aitab. näiteks erinevatele õnnetutele eesti üksikemadele kortereid ostab, nõu strings ättatshd. alustuseks rääkis muidugi, kuidas ta öösel oma magaval vene päritolu göölfrendil niidiga sõrmeümbermõõtu võttis, et talle järgmisel õhtusöögil kihlasõrmus sõrme suruda. kõik oli väga kaunis, kuni ta minu sõbraliku küsimuse peale, et millal siis pulmad, pidi tunnistama, et ta on tegelikult juba abielus. aga vene göölfrendiga sain mina ka rääkida, sest tüüp helistas kopenhagenis sellele ja teatas, et ta on endale uue göölfrendi hankinud ja surus siis telefoni mulle vastu kõrva. tervitasime teineteist, inglise keeles. tema ütles, et tema on veronika, mina ütlesin, et mina olen hanna. tema küsis, et kuhu ma reisin. mina ütlesin, et brüsselisse. soovis mulle head reisi, ulatasin telefoni steinile tagasi. lõpetuseks suudlesime teineteist sõbralikult põsele ja läksime omi teid.

nüüd võiks tööga ka rutiin tekkida. aga seda vist ei ole niipea loota. ma pean vist välja mõtlema mingi märgisüsteemi ja siis paluma oma kabiinikaaslastel seda kasutada. sest kui saalis öeldakse näiteks sõna council, siis laskub minu peale täielik segadus. sest see võib ju olla euroopa nõukogu ehk council of europe, mis on euroopa liidu kontekstis küll vähemtõenaöline, aga ilmub aegajalt ikka välja, just siis kui ma teda kõige vähem kahtlustada oskan. või see võib siiski olla council of europe, aga tähendada ministrite nõukogu (mis on ka council of the european union või council of ministers). või siis võib see olla european council, eesti keeles euroopa ülemkogu. või see võib muidugi olla ka mingi täiesti suvaline council.

homme päev otsa immigratsiooni. vähemalt on seal justus lipseuse majas õhukonditsioneer.

h

there is but one.

ja ma ei teagi, millal ma sinna saan. aga seda kuulates tuleb valus igatsus.

h

hea pr/prl piret nukki (ja kesiganes toimetas filmi "lucky number slevin" tõlget võib ka sellest ülesandest ennast puudutatuna tunda):

milline nimi ei sobi siia ritta?

a) sean connery
b) roger moore
c) george haselby
d) timothy dalton
e) pierce brosnan
f) daniel craig

h

(know thy bonds, man, know thy bonds. kuidas ilma üldse filme tõlkima saab?)

holiday inn on minu jaoks ilmselgelt liiga peen hotell. käisin tükk aega toas ringi ja klõpsutasin kõiki lüliteid, suutmata mõista, miks ükski tuli põlema ei lähe. lõpuks olin sunnitud lugema infokiirköitjat, sealt sain teada, et kuna on säästurezhiim, siis pean ma oma uksekaardi mingisse pilusse sisestama, et tuled süttiksid. samas palutakse lahkelt akent mitte avada, sest see viiks pidevalt huugava õhukonditsioneeri segadusse. konditsioneeri juhtpuldi kaudu sisestatavad temperatuurieelistused on siiski ilmselgelt soovitusliku iseloomuga. sääst missugune. siin on igatahes olemas kõik need kohustuslikud hotellividinad, millest ma kunagi elus ei ole osanud puudust tunda. nagu minibaar ja püksipress.

muus osas võin progressi raporteerida juukseharjamise küsimustes. avastasin nimelt täna täiesti kogemata de brouckere'i metroojaamast supermarketi. kui mul homme komisjoni töögraafiku seadjate kiuste peaks tõesti õnnestuma endale sissepääsukaart hankida, siis ei näe ma selle pildil õnneks poolearuline välja. või kui näen, siis mitte kammimata juuste pärast.

h

komisjoni graafikutrikid (täna siin homme seal) ajasid mul närvi nii mustaks, et panin parlamendi arvutiruumis laksuga kõik brauseriaknad kinni ja tulin ära metroo peale. vihaga läksin võtsin kohalikust pizza hutist ühe ja araablase pudipoest teise. õues hakkas samal ajal padukat sadama. tundus kuidagi kohane. parlamendis olime just neli tundi sotsiaalkomisjoniga ühtekuuluvusfondist, täiendavate pensioniõiguste kaasaskantavusest ja muust pünevast rääkinud.

hotelli jõudes avastasin siit eest interneti. nii et nüüd ootab mind ees kaks tundi saksakeelset argentiinat ja hollandit ja 50 lehekülge euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi makseteenuste kohta siseturul.

homme hommikul pean siit lahkuma oma kena punast kohvrit järel vedades (jällegi komisjoni graafikutrikid), järgmised kaks ööd olen ühes teises hotellis. heameelega jääks siia, aga neil ei ole mu jaoks rohkem ruumi. kella poole kümneks pean ma olema hoones, mille asukohta ma ei tea tõlkekabiinis, mille asukohta ma veel vähem tean. ja mul ei ole olnud aega endale komisjoni sissepääsukaarti meisterdada, nii et pole üldsegi kindel, kas mind sinna hoonesse sissegi lastakse.

ahjaa, juukseharja jätsin koju kapi peale ja siin pole jooksvalt ühtegi kammipoodi näinud. homseks soenguks ennustan võluvalt trendikat bedhead stiili.

h

hotellieksperimentalistika on mind seekord viinud sellisesse kohta, kus voodi kohal on katuseaken. nii et sealt välja vaadates vôisin ma täna hommikul veenduda, et ilm siin brüsselis on tômbunud pilviseks ja tuuliseks ja seda just nüüd kui ma eelmise nädala strasbourgi kogemuse pôhjal (iga päev +32C) otsustasin enam mitte kaasa vedada oma jakki. euromutri elu toimub muidugi ônneks peamiselt liinil hotell-transpordivahend-eurokoridorid ja pealegi on üle kolmekümne kraadi siiski liig, mis liig, aga loodetavasti vihmavarju kojujätmine siiski ennast kätte maksma ei hakka.

muidu on hotell siuke tüüpiline brüsseli kakstärni, puhas ja korras, aga kulunud. continental breakfast pole nii nôrk kui queen annes, aga piirdub pôhimôtteliselt siiski singiviiluga röstsaial. aga teleka jaoks sain sellise puldi, mille peal ongi ainult seitse nuppu. ühele neist on kirjutatud "magic". kahjuks ei toonud sellele vajutamine kaasa ühtegi märgatavat imetegu. vôi üldse mingeid tagajärgi.

huvitav, kas nüüd on ôige aeg üles tunnistada, et ma olen saksamaa poolt? liiga vara? vôi peaks sellise asja üldse maha salgama?

h

parlamendi arvutitest ei saa blogida, sest millegipärast ei ilmutu bloggeri lehele minnes brauseriaknasse "ok" nupp sinna kasutajanime ja salasõna lahtri kõrvale. edasise vaikuse vältimiseks pean endale ilmselt hankima publisheri.noh, selle, kes läheks ja "publish post" nuppu vajutaks vajaduse korral.

aga ma arvan, et väga mõnus oleks, kui kogu aeg olekski nii, et kusagil taustal tiksub mingi riikidevaheline jalgpallimäng (noh, et ei oleks mingi täitsa suvaline türgi kolmanda liiga mäng, vaid ikka siuke, kuhu saab möödaminnes veidi emotsionaalselt investeeruda). sellesmõttes ka sobilik spordiala, et selle jälgimisega võib vabalt suvalisel hetkel liituda, mäng ise on piisavalt pikk, et tõenäoliselt jõuad sa sellesse veel sisse elada ja punktiarvuestus selline, et otsustavad hetkel võivad täitsa vabalt olla veel ees. reedel, nähes jalgpalli neljas erinevas riigis, sai rahvaste sõpruse element asja juures küll ilmselgeks. neljapäeval strasbourgis leidis saksa/prantsuse/jne seltskond küll ühise keele vastumeelsuses inglismaa suhtes, aga nende võidu üle keegi siiski pisaraid valama ei hakanud.

selleks ajaks kui ma frankfurti jõudsin, oli argentiina juba kaks väravat teinud. tshekkinni ajal lisandus veel üks, ajaleheputkast väljudes nägin neljandat väravat ja viiendale ning kuuendale elasime juba kõik naerulaginal kaasa oslo lennuki ootesaali suuri ekraane vaadates. tore oli vaadata, et saalitäiel inimestel nii lõbus oli. jalgpallivaatamise võimaluste vähesuse üle frankfurtis küll kurta ei saanud. oslos ootesaali jõudes olid holland ja cote d'ivoire (mitte siis elevandiluurannik või norsuluuranniko, onju? huvitav, kas spordikommentaatoritele on antud eriluba neid endise nimega kutsuda?) lõppseisu juba fikseerinud. ja mehhiko ja angoola mängu lõpuminutiteks olin ma juba omas voodis.

h

just nüüd, kui ma oskan juba nii siin, de brouckere'is kui ka maalbeekis niimoodi metroojaamast väljuda, et ma ennast õiges kohas leiaks (või üldse kohas, mis on häguseltki tuttav), kui ma parlamendis olen võimeline juba kõik offissid üles leidma, tuleb asjad pakkida ja koju kärutada. et siis pühapäeval asjad jälle kokku pakkida ja strasbourgi minna. ei, aga kõik on lahe.

eriti lahe on muidugi maailmakõigeesimese tööpäeva alguses jätta oma hotellituppa kõik isikut tõendavad dokumendid, see avastada sissepääsukaarte väljastava leti ääres ja siis hotelli ja tagasi kihutada (300 meetrit jooksu, neli peatust metrooga, 300 meetrit jooksu, võtiliftukskotthuhhliftvõti, 300 meetrit jooksu, neli peatust metrooga, 300 meetrit jooksu). ma lootsin väga, et nad ei taha mu külalise kaartile minu pilti panna, sest olin parajasti näost väga punane ja püstiste juustega (pärast muidugi selgus, et nad ei diskrimineeri -- ka muidu väga ilusad inimesed näevad nendel sissepääsukaartide momentvõtetel üsna jõledad välja). kappi jäin 10 mintsa hiljaks ja olin seal alguses muidugi pehmelt öeldes töövõimetu, tegin mikrofoninupuga mingi triki ja ei suutnud ühtegi nime kauem kui sekundi murdosa jooksul meeles pidada. aga hetkeks sain ikka tunnele tõlkida ka.

arvestades, kui paindumatu on süsteem, on süsteemi moodustavad inimesed kõik äärmiselt toredad. eriti vahva hüperbool on see, et parlamenti ei saa sisse ilma parlamenti sisse saamata -- selle paberi, et tehke sellele pliksile badge, ta hakkab siin tööl käima saab teiselt korruselt G tiivast dariusze käest, aga ilma badgeta on suht võimatu dariusze juurde pääseda. mind smuugeldati õnneks külalisena sisse. dariusz oli lahke vuntsidega poola onu ja andis kohe vajaliku paberi. leedu nimega tüdruk, kes nägi välja minust oluliselt noorem ajas lahkelt ja operatiivselt korda minu avansisaamise süsteemi ja kui ma olin nii juhm, et ei olnud läinud oma raha kätte saama ja cash office veerand tunni pärast sulguma hakkas, siis helistas cash office'i onu leedu tüdrukule ja leedu tüdruk helistas mulle ja siis ma saingi kohale tormata. ja cash office'i onu ütles mulle raha andes, et ta arvutist nägi, et ma olen esimest korda ja sellepärast hakkas minu pärast muretsema. pärast õhtul sõitsin metrooga koju, 1000 eurot sularaha kandekotis.

ja muidugi on veel sada muud muljet. sellest, kuidas europarlamendi söögisaal on suurem kui lido. ja sellest, kuidas ma enam eskalaatoriga sõita ei oska, sest eestis puudub eskalaatorikultuur. aga ei, kõik on lahe. lähen nüüd vist ära lennujaama. brüsseli omaga on mul ju sügisest omamoodi soe suhe.

kell kukkus kolm ja queen anne'i vastuvõtulaua esine täitus nagu imeväel tohutu ameerika pensionäride massiga. võiks neile öelda, et vann on siin bueno, aga continental breakfast ei kõlba kuhugi. ilmselt mõni neist saab endale minu toa.

h

tänane päev on jälle üks nende hulgast, mis kestavad igavesti. mingit müstikat siin ei ole. päeva saab pikemaks nii, et tuleb ärgata pool viis hommikul ja sõita teise riiki. hotell on lääne-euroopa mõistes anomaalne oaas, sest siin on tasuta wifi toas. hommikul oli küll hetkeks touch and go, et kas mul üldse on reserveering, aga siis sai kõik siiski korda. sisse küll tshekkida ei saanud enne kolme, aga asjad sain siiski siia jätta ja siis patseerisin aega parajaks tehes pool linna läbi.

jube vara oli ka tegelt veel ja siin tähistatakse täna täiel rinnal nelipüha, nii et nagunii on kummaliselt vähe suminat tänavatel. aga ma mõtlesin, et lähen vaatan siis selle grande place'i ära. kõigepealt sattusin mingi nurga peale, kus olid hommikul poole kümne kohta kahtlaselt üleslöödud naisterahvad. ja siis keerasin umbes kaks korda paremale ja järsku olid igal pool vikerkaarevärvilised lipud ja teisel pool tänavat käsikäes kõndiva paari ühel meessoost osapoolel oli täpselt sama kärtsroosa kampsun seljas, mis mul. see on see nädalas kolm korda "angeli" kohvikus istumine, nüüd ei pääse selle eest enam kuhugi.

toredad inimesed andsid melonit, suppi ja inffi ja panid siis bussi peale. homme kell kümme on töö. raamatupoest sai kolm kahe hinnaga, aga kuna ma olen ülejäänud kaks päeva reservis ja järgmine nädal pool strasbourgi ajast ka, siis oli see õigustatud. neljapäeval saab aega ehk muid kaubanduslikke vajadusi ka rahuldada.

ja kuna kodus on telekast eurosport ära võetud, siis on väga tervitatav see kanal siin hotellitoa telekas, mis prantsuse lahtisi näitab. see on küll prantsuse keelse kommentaariga, nii et võimalik, et saan teada, kuidas on topspin volley prantsuse keeles (tubli tõlgina pean ausalt üles tunnistama, et ma ei tea, kuidas see on eesti keeles. aga loodetavasti väga palju tenniseteemalisi kohtumisi tõlkida ei tule), aga enamik toimuvast räägib iseenda eest nagunii.

maailm on minu auster. siuke väike ja ligane.

h

esimest korda üle pooleteist nädala on natuke rahulikum olla. sest lennukipiletid on kõik ostetud (noh, enam-vähem, frankfurti omad on ainult buukitud) ja hotellid on ka teada ja üldse hakkab minu peale laskuma see vana hea teadmine, et "things have a way of working out". sest vahepeal oli küll tunne, et kogu see euroopas tööl käimise värk käib mul suure kaarega üle pea. et ma ei saa oma logistikat kunagi klappima ja ei leia kunagi strasbourgis endale hotelli ja kui ma tegin selleteemalise meeleheitliku blogisissekande, siis jooksis brauser hetk enne publish post nupu vajutamist kokku ja ma tõesti ei leidnud endas enam jaksu midagi muud asjalikku öelda.

aga viimasel ajal on nagu juba läbivaks teemaks, et see, mis saab pärast kontserti on veel palju huvitavam kui kontsert ise. sest eile tanel padaril oli mingi jube saast soojendusbänd, kes tundus iseendast ebaproportsionaalselt heal arvamisel olevat. ja ilmusid täiesti põhjendamatult ja enamike kohalolijate (kes, muide, olid piinlikult noored) halvastivarjatud pahameeleks keset saali kaks tütarlast, kes piinavalt kaua mingi vihmavulinamuusika saatel väänlesid. padar oli ok, isegi arvestades, et ma pole suurem fänn (tunnistan, et paar lüürilisemat lugu on päris tabavad), aga kui ta niimoodi karjumist jätkab, siis teda enam kauaks pole. eilegi tekkis lõpuks selline olukord, et ta ei saanud enam normaalse häälega laulda, sest seda tal lihtsalt enam ei olnud.

aga mingi seletamatu impulsi ajel suundusime me kohe pärast kontserdi lõppu riidehoiu järjekorda, mitte ei lasknud mõistlike inimeste kombel esimesel ärevusel settida. sest järjekorraks sai seda küll ainult tinglikult nimetada, pigem oli tegemist tihedalt kokku surutud dünaamiliselt lainetava rahvamassiga riidehoiu esises piirkonnas. sellist õlatunnet oma kaaskodanikega pole ammu saanud. minu kõrval trügeleva korpulentsemat tüüpi naisterahvaga asja arutades jõudsime järeldusele, et oleme selle hõõrdumisprotsessi käigus juba märgatavalt saledamaks jäänud. emotsioonid olid ka kõrgel, aga rüseluse üks osapool ei olnud vist hingega asja juures ja teine oleks eelistanud seda jätkata väljaspool antud epitsentrit, nii et see õnneks vaibus enne kui nende poolt algatatud doominoefekt kulminatsiooni jõudis saavutada.

hmm, 'van helsing' pole tõesti suurem asi film...

h

nüüd on küll juhe täitsa koos. vähe sellest, et kaks päeva konstantset mikrofoni rääkimist pärnu turunduskonverentsil on mult täiesti võtnud isu tükk aega enam üldse eriti midagi rääkida. aga täna üritasin pool päeva leida strasbourgis hotellikohta juuni keskpaigaks ja see osutus täiesti üle mõistuse raskeks, tegelikult lausa võimatuks ülesandeks. saatuse nöök, et tööle kohale jõudmine nii kuradima keeruline on. homme hakkan brüsseli asju ajama, promise. praegu kuulen kõrvus läheneva peavalu monotoonset mühinat.

h

kõik algas vist sellest, et reedel kell pool kuus oli veerenni tänav mõlemat pidi umbes kilomeetri ulatuses umbes. millest poleks ehk suurt midagi olnud, ainult et mina pidin kella kuueks teatrisse jõudma ja kui ma kella 17.55ks olin taksoga juba pärnu maantee ummikusse jõudnud, siis hakkas see ülesanne mulle juba üsna võimatuna tunduma. see, kuidas see tartu maantee remont kogu linnaliikluse dünaamikat muudab on vist küll nagu mingist linnageograafia õpikust maha kirjutatud.

aga ma jäin ainult mingi kolm minutit teatrisse hiljaks ja siis meeldib tütarlaps juhtis mind mingitest treppidest üles ja alla ja siit ja sealt uksest läbi kuni ma lõpuks olin sisenenud linnateatri "taevalavale" mingist alternatiivsest uksest ja sain kohe sinna kõrvale ka maha istuda. etenduseks seekord "sebastian". ma olin meelega just "brideshead revisitedi" lugenud ja ma arvan, et ma sain aru, mis waugh arvates sebastianil viga oli ja miks, aga subjektiivselt ma seda fenomeni siiski ei mõistnud. ma arvasin, et järsku, kui nad on etenduse nimeks pannud "sebastian", siis nad ehk keskenduvad sellele sebastiani teemale natuke rohkem ja teevad mulle asja selgemaks. aga mulle jäi sealt hoopis natuke mulje, et ega see alo kõrve ka eriti aru ei saa, et mis või miks see sebastian oli. mulle raamatus tegelikult meeldis kõige rohkem kolmas osa, see kus sebastiani enam praktiliselt ei olnud ja olid igasugused muud probleemid, mis täiskasvanud inimesed enda jaoks välja mõelnud on. aga kõigest sellest ratsutati etenduses lihtsalt üle. võimalik muidugi, et selle raamatulugemisega rikkusin teatrikogemuse enda jaoks lihtsalt ära.

siis tuli see pidu. täiesti sleeperina. sest kohale jõudes tundus, et täiesti surnud üritus. ja siis paar hetke hiljem... vau. kõige selle tagasid muidugi need hullult hea hinna-kvantiteedi suhtega viinakoksid.

aga kuna paratamatult what goes up must come down, siis järgmisel õhtupoolikul narva rongis olime kajaga mõlemad suhteliselt pastlad. päikeseloojanguks toilasse jõudes olime siiski suutnud ennast juba veidi koguda. loojang ise oli väga bueno. ja sanatooriumi restos, kus keegi onemanband üsna jõledat muusikat tegi, läksid asjad isegi nii kaugele, et ühte meist kolmest palus keegi vuntsidega vene härrasmees tantsimagi. suundusime siiski valaste juga vaatama. selleks ajaks oli päev jõudnud sinna küllaltki kottpimeduse staadiumisse, aga kuna juga on kaunilt välja valgustatud, siis oli see ka üsna võimas vaatepilt.

täna hommikul läks liialdatult vara rabelemiseks (eriti arvestades, et eelmisel ööl kell kaks olime veel kostüümiproovi teinud), sest raudselt oli vaja minna saka mõisa juurde just avatud matkarada vallutama. kajal olid ainult kontsaga, tagant lahtised kingad ja minu matkavarustus polnud ka just kiita, aga ükshetk olime me kirjutanud mingitele sedelitele, et suundume 10km rajale ja asunud seejärel 7 km rada vallutama. vähe suurema ettevalmistatuse korral oleks see olnud puhas ilu ja mõnu, sest rada kulges enamuses mööda aa randa, siis üsna otse 53 meetrit üles pankrannikule ja mööda panka tagasi. aga kõige selle vaeva eest loositi mulle välja üks saka mõisa pastakas. nii et vaesemaks ma kindlasti ei jäänud.

see hetk, kui me asutasime ennast piia korterist välja astuma, saabus lõpuks kohale terve päev tulla ähvardanud vihm. jäimegi hetkeks kohalikku tuttuude selverisse vihmavangi, aga kollased vihmakeebid päästsid meid siiski välja. luksemburgi sümfoonikud olid head, kuigi selle william waltoni sümfoonia viimaste osade ajal jäin ma vahepeal rohkem imetlema sümfooniaorkestri dünaamikat, orkestrit kui organismi, kui muusikat ennast. brahms ja wagner olid siiski meeliköitvad. hooaeg kontserdimaja pole jõhvi publikul kindlasti mööda külgi maha jooksnud, kuigi tihtipeale tuntakse siiski kihku valedes kohtades tormilisse aplausi viskuda ja rõdu esimesest reast keset kontserti välguga pilti teha.

sümfoonikud võtsid meid pärast lahkelt ühe peale oma kolmest tallinnasse suunduvast bussist. kahjuks ei tulnud pinginaabriga tutvumisest midagi välja, sest tema poole vaatamine oli pimestav (päike paistis tema tagant sisse, noh). haljalas läks meie buss katki, mistõttu hetkeks terendas silme ees variant tee äärde jääda. rahvas jaotati siiski sõbralikult kahe ülejäänud bussi vahel ära ja toodi central hotelli.

siuke nädalavahetus. olgu muld talle kerge.

h

aasta pidu. seriously. tänks.

h

vaatasin seda stephen colberti valge maja korrespondentide õhtusöögil peetud kõnet (133Mb) (tegelikult juba mõnda aega tagasi, sest asi ise leidis aset aprilli viimasel nädalavahetusel, aga mul polnud siiani aega neid videolõike välja lõikuda ja netti panna. kuna nüüd vajab paar pakilist tööd tegemist, siis loomulikult ma leian aega.) ja minu reaktsioon oli umbes täpselt sama, mis jon stewartil. sõnum, mille ma kaarinile saatsin, kõlas vist umbes täpselt nii: "colbert on uskumatu mees".

loomulikult järgnes sellisele ülesastumisele jubetum meediakära ja tundub, et reaktsioonid olid peaaegu äravahetamiseni sarnased nendega, mis järgnesid stewarti ülesastumisele oscarite õhtujuhina ("tabav nõme huumori tippsaavutus jne."). kaasaarvatud kärapõhjustaja enda "fukitall, i had a blast!" reaktsioon.

aga ma ei mõista üldse seda üllatust asjaolu üle, et colbert ennast seal niimoodi üleval pidas. kui ta sinna kõnet pidama kutsuti, siis pidi ometi teatama, et ta tuleb sinna oma tegelaskuju "stephen colbertina" (sest selle tegelaskuju pärast ta ju vastavasse huviorbiiti sattuski) ja ei hakka mingeid järeleandmisi tegema (sest igasugune järeleandmine maksaks talle igapäevatöös valusalt kätte, pealegi on ta ju "miskit pole püha" gängist). ja ma ei usu ka, et ürituse korraldajad ta kõnet enne ei skriininud. noh, vähemalt antonin scalia naeris nii, et särp oli rebenemas.

cbsi nõudmisel on "60 minutes" saate lõik stephen colbertist youtube'ist välja roogitud. aga siin on link kõigele muule colbertiga seonduvale, mis youtube'ist leida võib. ja poliitiliselt vähemtundlikumatele ka stephen colberti ja steve carelli "saturday night live'i" sketshid "the ambiguously gay duo" (siseneda omal riisikol).

h

nüüd, kui ma olen asunud pikematele retkedele, on lõpuks ennast ära tasuma hakanud ka see suurepärane komplekt kaitsmeid, mille ma koos rulluiskudega ostsin.

kuigi ma mõistan nüüd paremini ka seda erinevates politseiseriaalides korduvalt kuuldud statistikat, et enamik surmaga lõppevaid õnnetusi leiab aset kodus. see fakt võib ameerikamaal küll rohkem kinnitust leida kui siin, sest ameeriklased on tuntud selle poolest, et nad oskavad väga loomingulisel, ma ütleks lausa idiootsel viisil surma saada (ja siis on neil kohe käepärast ka statistika selle kohta, kui levinud antud suremisviis on). kahjuks olen ma selle sünnipäevaks saadud bill brysoni raamatu välja laenanud, muidu saaks kohe siin ka humoorikaid näiteid tuua.

üleeile sõitmast tulles kodu uksest sisse astudes sõitsid uisud mul ootamatu teekattevahetuse tõttu jalge alt ära ja ma kukkusin, kuklaga üsna muljetavaldavalt vastu esiku kena valget kiviseina. natuke aega nägin tähti ja linnukesi, siis pilt aegamööda taastus. veidi hiljem võis kuklal tunnetada impressiivset muhku.

üldiselt on mõlemal 20kilomeetrisel retkel aset leidnud 1,5 kukkumist, need poolikud peamiselt seetõttu, et on juba üsna hämar ja ma ei keskendu piisavalt sellele, mis on minu ees. ja selliste ettepoole maha viskumiste puhul töötavad kaitsmed imetabaselt hästi. kõige suurem jama ongi pärast seda püsti saamisega. koreograafia peab hästi paigas olema, et teist uisku vertikaalasendisse ajades esimene uuesti alt ära ei sõidaks. kuni ma seal võimlen, täheldan tihtipeale möödasõitvate autojuhtide murelikke pilke. eks ma ise ilmselt oleksin ka natuke mures kui ma tänava ääres siukest abitut rabelemist näeksin.

h

täna käis meil külas mees tolmuimejaga. kuna ta saabus täpselt õhtusöögi ajaks, siis pakkusime talle süüa ka. müügitrikk seisnes peamiselt meile surmahirmu nahka ajamises. lasi meil oma tolmuimejaga vaiba puhtaks teha ja siis lülitas enda oma sisse ja sai samast vaibast veel terve tolmukoti täie tolmu. siis tõmbas umbes sama palju välja ka sandra voodi kattemadratsist ja voodiriietest. ja tugitoolist. ja kõik see oli tõepoolest väga muljetavaldav.

aga mida aeg edasi, seda agressiivsemaks ja suurustlevamaks läks tema müügikõne ja kui hakkas saama selgeks, et ta kohe praegu oma 17 tuhandest vidinat meile maha ei müü, siis hakkas aina rohkem seda guilt trip nuppu suruma ("ise teate kui oma mustuse sisse ära surete" stiilis), et see muutus juba väga tüütuks.

sellisega jagasime siis oma makaroni-hakkliha rooga.

h

mis on volbri hind?

tallinnast tartusse (täpsustamisel), toomkiriku vaateplatvorm (15), õhtusöök ja kaks koksi panges (130), vesi fennicas (5), jägermeister vironias (20), eysi "kauatehtudkaunikene" stiili viljelevate noorliikmete meisterdatud rummjakoola (20) ja bailey's (20), riisiroog ja limps sakalas (25+10), takso peetriturgu ja tagasi jagatud kahega(100), 50 krontsa, mis ma täna kella ühe ajal päeval rotalia ukse peal pidin välja käima ja rong tallinnasse (90). ehk siis 450 krooni kandis.

plus asjaolu, et mul pole ühtegi mittevalutavat kohta (eriti rõhutaks neid pontoone, mis päkkade alla on tekkinud ja kaela ning pead, millel on nüüd omavahel jäikühendus). mille võiks küll trendikalt kõrge vanuse kaela ajada, aga tegelikult tuleneb sellest nohutsüklist, millest ma ennast kuidagi välja murda ei suuda. volber pole ennast muidugi kunagi hea raviprotseduurina tõestanud.

aga ma arvan, et lisaväärtuse mõttes teenis ta ennast siiski tagasi. sest oli siuke rääkimiste ja inimesi mõista püüdmise öö. ja sellisena täitsa erisugune omasuguste seas.

(teel tartusse märkas kaarin tee ääres silti, millel pakuti müüa tootmismaad. sellest küpses kohe mõte, et võiks midagi tootma hakata. mina pakkusin, et võiksime seal näiteks lisaväärtuse tootmisega tegelema hakata).

h

ilmselt oleks ma pidanud oskama märke lugeda juba siis kui ma ürituse-eelses kohvilauas hambad ühte üsna isuäratava väljanägemisega pallikesse lõin ja oma ehamtuseks avastasin, et see koosnes kokkumätsitud kookoshelvestest. pidasin siiski vapralt vastu, et sokutanud suutäit lähimasse lillepotti laulasmaa spa fuajees.

sest lõunasöögiks mööda suurt restoranitreppi üles ronides eristas isegi minu nohune nina õhus ilmeksimatult tilliaroome ja sellel läbitungivusel oli ka põhjus. spa restoran oli saavutanud täiesti uue taseme minuvastases toitlustuses -- absoluutselt iga toidu sisse oli lahtise käega tilli puistatud. seal oli tilliriis ja tillist nõrtav kanakaste ja lillkapsavorm tilliga. sellest, kui entusiastlikult eestis tilli igale poole pannakse (ja ma tõesti olen üritanud juurutada ennast igal pool mainima, et nad mu toidu peale seda ei kallaks, aga kuna ma ise ei tule kunagi sellepeale, et mingi toit tilli vajaks, siis läheb see mul alati meelest), olen ma aru saanud küll, et eesti rahvas heameelega ainult tillist toitukski. aga see lõuasöök, kus konkreetselt iga amps mul selle kõike muud lämmatava tillimaitse pärast suus ringi käis, oli küll kõrgem pilotaazh isegi siinses restoranikliimas.

pärast lõunasööki terrassil istudes avanes armas vaatepilt sellest, kuidas pintsaklipslased paarikaupa mööda rannaliiva jalutasid. midagi selle pildi juures tundus kohatu, aga kuna mu pea oli eskaleeruvast nohust paks, siis ma ei viitsinud eriti juurelda, mis.

h

kuna homme on kindel kavatsus tõlkida ühte majanduseteemalist seminari ja hoolimata sellest, et ma sain majanduse aluste loengu lõpueksamil legendaarsed 104%, tulin rahvusraamatukokku, et siinsete teoste abiga endale mõningased terminid selgeks teha. sest mina olen majanduse alal selline looduslik anne, niiöelda lihvimata teemant ja samas selline veidi vastumeelne ja teemast mitte eriti huvitatud. (mis tähendab, et ma pean ikka tükk aega mõtlema, enne kui ma julgen arvata, kumb on netto ja kumb on brutto. ja siis on ka tõenäosus, et ma panen mööda).

aga noh, avan mina siin mingi tea kirjastuse kaunis köites kuldtähtedega majandussõnastiku ja avastan, et k-tähe all on esimene sõna "karakteristik". mõtlen natuke, omaette tuntud viisijuppi ümisedes teen kindlaks, et mul tähestik ikka korrektselt meeles on. ja olen siis sunnitud nentima, et "kapital" ei ole enam majandustermin.

h

kontserdikülastavus on viimasel ajal olnud üllatavalt tihe. isegi võttes arvesse, et jazzkaar käimas on. sest esiteks olen ma rohkem tugitoolist või ipodist muusikanautleja kui innukas headbangija kontserdilavade ees (mistõttu jazzkaare kava vaadates välistasin kohe rock cafes toimuvad asjad, kuna see on minuarust väga ebamugav koht muusika nautlemiseks) ja teisest küljest olen ma rohkem nagu heade kavatsuste kui tegudeinimene. aga seekord on täiesti juhuslikult juba kolm kontserti hinge taha saadud.

eelmise pühapäeva liisi koiksoni "väike järv" jõhvis oli nunnu. selja taga istunud väike poiss laulis elisa-laulu ridade lõppe kaasa. ikka et "heaaaaad" ja "reaaaaad". pärast jäi õnneks magama. pärast piia tegi kontserdimajas tuuri ja jõudsime veel hetk enne konsumi sulgemist poodi jogurtit ja veini ostma.

no99's istusime kajaga trepi peal, sest selleks ajaks kui me kohale jõudsime, oli all juba kõik hõivatud. aga kuna sealt trepi pealt ikka lavale liiga hästi ei näe, siis unustas enamik seal istujaid vist, et nad on kontserdil, mitte ei tshilli niisama ja põhimõtteliselt lahendus sellele, kui muusika kõvemini mängima hakkab, on ise kõvemini rääkima hakata. ja nii ma mõistan täiesti jürmo eesperet kui ta ükshetk püsti tõusis ja teatas, et kuna esinejad hästi iseennast enam ei kuule, siis võiks need, kellel on tähtsamaid või huvitavamaid jutte rääkida, seda näiteks ülakorrusel tulettruumi esisel alal teha. kuigi üldiselt tundub ta ikka natuke kurjakuulutav oma pikkade pulkas juuste ja kipras kulmuga. kontsert seeeest oli väga sümpaatne (eriti kui me ennast lõpupoole kokku võtsime ja alumisel tasandil enale pool ruutmeetrit põrandapinda välja võitlesime. tütarlaps, kes seal lauluga tegeles (hea lugeja abiga on selgunud, et tema nimi on kadri voorand), oli igatahes küll muljetavaldav.

ja eile sattusin puhta kogemata ikkagi rock cafesse 'the bad plus' nimelist kollektiivi kuulama. rock cafe muidugi üllatas toolidega, millel istuda ja kuna kontserti andnud poistes oli ka pauerit (trummar dave king on ilmselt kõige paremini võrreldav duracelli jänesega) ja mõnusalt eklektiliselt voolavaid viisijuppe, siis oli jällegi väga hea kogemus.

h

jällegi päev, mil aknast välja vaatamine tekitab tugeva tahtmise "uiiiiii!" hüüatada. niisiis ka suurepärane hetk koukida õuekeldrist välja sõber jalgratas ja vaadata, mis temast talvega järele jäänud on. polnud tal häda midagi, oodatult olid ainult kummid tühjad.

jalgratast käekõrval kummitöökoja poole lükates olin nii ülevas meeleolus, et võtsin nõuks töömeestega lausa nende emakeeles rääkida. hoolimata sellest, et ma oskan vene keeles tegelikult umbes 20 sõna ja ei "rattakumm" ega "pumpama" ei kuulu nende hulka. äärmisel juhul suudan meenutada sõna "õhk", kui see peaks kuidagi relevantseks osutuma, nii et lõppkokkuvõttes nägi minu etteaste välja selline, et lükkasin säravalt naeratades jalgratta neile ukse ette ja ilmekalt kulme kergitades ning esikummile koputades küsisin "moozhna?". ja tegelikult oligi olukord ju suhteliselt üheseltmõistetav. ja tegelikult rääkis kummimees ka täiesti viisakalt eesti keelt. nii et seitse kilomeetrit hiljem ja õrnalt teetolmuga kaetult, siin ma nüüd olen.

h

päev algas põhimõtteliselt sellega, et üks minister nähvas mu peale oma merevaatega kabinetis. kuna ta polnud nagunii mu lemmikminister, siis pole sellest hullu (muidugi, kui nüüd peaks kerkima küsimus, et kes siis on mu lemmikminister, jääksin ma ilmselt väga pikalt mõtlema).

koju jõudes tegin haigele õele pitsat ja siis tegin järjekordse vapra katse rulluiskudel. mul oli vaja kontrollida, kas allectos on ühte raamatut, enne kui ma seda krisostomusest tellima asun, niisiis otsustasin ma ühendada kasuliku... noh, kasulikuga. meeldivat oli selle kõige juures nutuselt vähe. üldse ma ei saa aru, kuidas ma veel kordagi kukkunud ei ole. ja kuigi seljas oli ainult dressikas, hakkas lõppkokkuvõttes jube palav.

nii et ülejäänud päeva olen ma mööda saatnud raamatut lugedes. ja hetk tagasi sain ka hugh laurie esikteosega 'the gun seller' ühelepoole. kuigi minu esimene pidevam kokkupuude briti huumoriga oli ehk 'the darling buds of may', on põhikooli päevil iga päev raudse järjekindlusega kell 17.05 yle ekraanile ilmunud jeeves ja wooster siiski mulle kõige südamelähedasemaks jäänud. ja loomulikult on gun selleris kõvasti rohkem woosterit kui greg house'i, sest hoolimata igasugustest koledatest sekeldustest, millesse endine sõjaväelane thomas lang satub, on ta siiski läbi ja lõhki tüüpiline iseenda ja maailma üle kuiva nalja tegev britt. kusagil film noir'i ja tänapäevase äkshöni vahel platseeruv lugu veereb mööda üsna sirget ja lihtsat rada, aga laurie keelekasutus on tabav (isegi kui ta vahest kaldub täiesti p.g.wodehouse'ilikku paljusõnalisusesse). ja kuna raamat on kirjutatud mina-vormis, siis on vaimusilma ette kerkiv peategelane paratamatult laurie välimusega.

h