täna püssikast välja astudes valgus üle minu tunne, kuidas ma vihkan seda linna, kirega. neli sügist olen siin üsna rahul olnud, aga viies on ikkagi liig. aga mis ma nutan. eestimaa on meie kätes. homsest otsustasime ka ilusateks hakata. (usinateks muidugi ka -- tänahommikune teoretiseerimine kassiaidsi üle saate 'sõber koer' kordust vaadates oli siiski tipp).


aga ülikooliharidusega (või peaaegu) inimesed väikeasulates räägivad vahvaid lugusid. kernu vallas vallakirjutajana leiba teeniv kursavend pajatas pikalt, kuidas tema viimase nädala põhitöö on olnud vene keele õpetaja korteriremondi orgunnimine. suvel rääkis ka kohalikust ööelust, mis leiab enamasti aset külapoe ees. seltsis rääkisin täna antslasse ajaloo- ja ühiskonnaõpetajaks läinud tüdrukuga. rääkis sellest, kuidas abituriendid ei tea, mis on demokraatia, ei tea isegi, et see sõna 'd' tähega algab. ja et 11 klassis pole tõenäoliselt ühtegi, kes riigieksamid ära teeksid (üks noormees olla kirjutanud, et pärast I maailmasõda jagunes saksamaa ida- ja preisimaaks. ja muistse vabadusvõitluse etapid on neoliitikum, mesoliitikum ja see kolmas). minu ainus objektiivne kokkupuude (sugulased välja jättes) keskmise inimesega maapiirkonnas pärineb kolme aasta tagusest toomla/taru politoloogia/sotsioloogia küsitlusest viljandi maakonnas. selle põhjal võib öelda igasuguseid asju.


h