ilmselt tuleneb unetus nördimusest (ei ole kurb ega maniakaal-depressiivne ja ei nõustu ka sellega, et seda peegeldan -- ei suuda vaimustuda jõuludest, aga ei leia ka, et see oleks suurem õnnetus; muidu kõik balansis) ja unistusest normaalsest päevarütmist. läksin siis uitama.


selle tulemusel tahtsin mitmel pool sõna sekka öelda, aga seda nii triviaalsetes küsimustes, et ei hakanud risustama. tahtsin öelda, et james stewart ja cary grant mängisid koos "philadelphia storys" ja kui cole porter sellele muusika tegi, siis sai sellest "high society", kus neidsamu osi mängisid vastavalt frank sinatra ja bing crosby. ja teises kohas tahtsin öelda, et jasper pääkonen on sellisel juhul soome rahvast juba ammu alatult petnud, sest aastaid tagasi selle alguspäevil "salatut elämät" seriaalis mängides oli ta ka täitsa blond, mis blond.


enda poolt viimasel ajal vaadatud teatava pretensiooniga filmid on jätnud õlgu kehitama -- jääb mulje nagu oleks neil eesmärk, sulle millegagi näkku lajatada, suur hoog on sisse võetud ja sa kuuled seda nina eest mööda vihisemise häält, aga mis jääb tulemata on mats. võimalik muidugi, et ise olen süüdi, et asjad kohale ei jõua. tänaõhtuse "garden state'iga" oli täpselt niimoodi. võib-olla peaksingi vaatama selliseid asju nagu eileõhtune "the day after tomorrow", mis oma grandioossuses on täiesti pretensioonivabad (kuigi tsunamitemaatikasse läks see küll ilusti sisse) või tänane "super size me", mis kogu mõtlemisainese ilusti taldrikul ette tõstis ja mõneti ka suhu toppis. mis siin ikka ennast asja eest teist taga üle liiga kõrge lati upitama hakata.


aga ei, kõige praktilisem kingitus oli ikkagi see viiesajakroonine, mis võimaldas mul kergejalgselt ühest raamatupoest teise joosta ja trükiteoseid kokku krabada. surusin eemale selle "kui-ma-nüüd-selle-ostan-siis-ma-seda-enam-osta-ei-saa" mõtte ja võtsin rõõmsalt seda ja teist. ükspäev ehk sellest pikemalt.


ja kui euroopa liit peaks seda siin lugema, siis sulle on mul ainult üks palve (seda ja teist tsiteerides): "showmethemoney!"


h

miks kaotavad bussides mikrofonidesse rääkivad inimesed täielikult igasuguse diktsiooni ja kostuvad enamasti nagu raske insuldi läbi teinud? olen seda tihtipeale täheldanud nendes reisisaatjatega sebe bussides, kus ukse peal viisakalt inimesi tervitanud erinevas vanuses tütarlapsed suudavad kogu mikrofoni pasiatava teksti välja öelda ühe sõnana ja väha pianissimo. täna teadustas bussijuht bussis nr 36 peatusi nii, et isegi kui ma teadsin peatuse nime, ei suutnud ma bussijuhi öeldut deshifreerida. ja kuna ma olin temalt enne sõidu algust kõigi kombekuste (tere, palun, tänan jne.) saatel bussipileti ostnud, siis ma tean, et tal ei olnud kõnedefekti. ilmselt tegi ta vahetult enne nõmmet erilise pingutuse, sest ma sain peaaegu aru, et ta soovis reisijatele meeldivat aastalõppu. aga edasi läks kõik jälle allamäge (jah, ma tulin linna poolt).


mis neist jõuludest ikka rääkida. kõik said oma osadega päris hästi hakkama. ei oska isegi kergendust tunda, et nad läbi on. kõige märkimisväärsem kingitus ilmselt pühapäeval ilmnenud kõrvapõletik.


h

B; B-; B; B+ -- kokku siis B ja B. natuke uskumatu, aga tõsi. ma olen tubli. ülejäänud päeva tegelen enda premeerimisega. ja kõik olid nii toredad mu vastu. ei saanud üldse oma lolluste pärast sõimata ja kuigi ruumis istus ja passis mind seitse silmapaari, siis ei läinud üle mõistuse närvi ka. ja ma arvan, et ma olen jayde'i armunud (üldse tundub kontingent jagunevat inimesteks, kes on jayde'i armunud ja nendeks, kes seda veel ei ole). jayde on meie ameeriklane, kes räägib üsna vabalt eesti keelt. üldiselt vist elab leedus, aga käib iga natukese aja tagant meid aitamas. ja igatahes oli ta mõlemal eksamipäeval hädavajalik sõbralik nägu, naeratas säravalt, kui ma meeleheites kapiaknast välja vaatasin. ja täna oli öelnud, et mu inglise keel on suurepärane (hahaa! <- võidukas hüüatus, mitte sarkastiline naer). ainult, kui jutuks tuli see, et mu tukk oli häirivalt silma peal olnud, siis ütles naljatamisi, et "it's not just interpreting, it's also fashion and style." ja siis tuli mulle tänaval vastu ja nägi välja nagu vaesunud vene talupoeg ca 1930ndad -- kulunud hall kittelmantel, mille ülemine nööp oli puudu ja teised vaevalt ees rippusid ja suurte koledate aukudega hallid labakud. fashion and style my ass.


kõigepealt premeerisin ennast sellega, et võtsin riiulist varda nr.4 ja tühjendasin ära oma postkasti. liina pakkus koolis küll head nippi, et pliiatsi otsa tuleb panna kleeplint ja siis sellega postkasti kalale minna, aga varras nr.4 töötas sama hästi. saagiks oli kumminaali arve, uus vanity fair (kaane peal arnold ja maria -- tohutut mehelikkust õhkav foto) ja tohutult, meeletul hulgal pahna. ilmselt päris mitme paksu raamatu jagu paberimassi.


järgmiseks üritan ennast premeerida sellega, et sõidan ära koju, aga see ei taha kuidagi õnnestuda, sest ma olen lihtsalt meeletult laisk ja mugav. nüüd oleks vaja ainult köök ära koristada ja ma võiksin tartu selleks aastaks seljataha jätta, aga ei, ma pean siin ikka mula ajama. igatahes,


h

nonii. olles hommikupoolikul tõestanud oma fluentsust wannabe-ameerika aktsendiga pudikeeles, läksin kinno. iga hetkega, mis ma selle eksami peale mõtlen, tulevad meelde järjekordsed bläkid, nii et ma parem ei tee seda. üritan kasutada homset järeltõlke eksamit, et tõestada, et ma tegelikult siiski oskan inglise keelt. hmm, vähemalt ei jäänud ma vait ega jätnud lauseid vahele. aga "stblshmnt of higher eduction"? ikka juhtub?


igatahes, kino oli bueno. üle tüki aja väga jälgitav ja otsast lõpuni köitev film. 'ocean's twelve' siis. kuigi pigem juba 'ryan's twelve' seekord. mõned otsad muidugi narmendasid, aga üldiselt läks nagu rusikas silmaauku.


reede öösel saime lõpuks kokku ka gängi ja vaatasime ära vana 'thomas crowni' (tänks, sk!). ilmselt pean ma teda ühe korra veel vaatama, värskemas konditsioonis. rõhuasetused olid igatahes uuest versioonist mõneti erinevad (ilmselt ei töötanud see asja kasuks, et ma uut näinud olin -- neid filme ei peaks tõesti omavahel võrdlema). aga oli asju, millest ka mina oma väsinud peaga vaieldamatult aru sain -- saudträkk, nagu juba kusagil varem mainitud, väga hea ja kaameratöö ja montaazh samuti meistriklass.


kõige eelnevaga seoses kuulutan tagaotsitavaks järgmised shedöövrid:


an affair to remember (1957)

breakfast at tiffany's (1961)

charade (1963)

the italian job (1969)

the hot rock (1972)


ega ma väga palju ei looda, aga nii igaks juhuks...


h

jõulueelne koostlagunemine, võiks selle kohta öelda. aga kuna ma pole suurem asi jõuluinimene (piparkoogid mulle ei maitse ja jõulukuusk on minuarust mõttetu jurakas, mille okkaid veel jaanipäeva ajal vaiba seest endale jalga saab astuda), siis oleks see minust veidi silmakirjalik. ilmselt on kuskil lihtsalt jälle mingi ring täis saanud.


eile tundsin ennast päev läbi kuidagi kummaliselt, õhtul otsustasin ennast lihtsalt hasardist kraadida. tulemus oli arvestatav, eriti pidades silmas, et ühtegi käegakatsutavat tervisehäda ei paistnud. 37.9C.


täna hommikul keeldus käivitumast sõber lauaarvuti. andis mulle ainult mingeid krüptilisi teateid. õnneks olid lapsevanemad parajasti tartus käimas ja ma sain masina neile jooksvalt kaasa anda. ja õnneks oli baasvajadusi rahuldav läptop ka parajasti siin. täna olen juba tutvunud msn web messengeri võimalustega


aga homme eksamid. ja ülehomme. et tegemist on nii suure õnnemänguga on ühel ajal nii rahustav kui närvesööv. rahustav, sest õppida selleks ei saa. närvesööv, sest olukord ei ole absoluutselt minu kontrolli all. ratsionaalselt võttes peaksin ma sellega muidugi hakkama saama. kui tõlgitav tekst ei ole ainult mikromolekulidest või hulkuvatest ööpilvedest.


h

ostsin endale eile printeri, sest see pidev teksti arvutiekraanilt vihikusse ümber kirjutamine hakkas juba ära tüütama. aga mis ma tahtsin selle kohta öelda, oli, et täiesti obsöönne on, et nii palju raha on võimalik nii lihtsalt kulutada (ja ma saan aru, et tegelikult on võimalik veel rohkem raha sama lihtsalt kulutada, aga...). üks hetk on sul 3000 raha arve peal, siis ulatad kellelegi plastiktüki ja järgmine hetk on see sealt läinud. ilma et sa kogu protsessi jooksul oleks selle rahaga füüsiliselt kokku puutunudki.


ja kui te peaks olema muusik ja teil tekib millegipärast kihk teha jõululugudega plaat (mis, let's face it, muusikutel, kes on tabanud ära omaenda isiku tähtsuse, ikka tihtipeale tekib), siis soovitaksin ma teil eeskuju võtta brian setzerist (kui oleks umbes aasta 1965, siis soovitaksin ma siikohal frank sinatrast eeskuju võtta, aga kahjuks ei ole ja seda on juba liiiiiiga palju tehtud). pähklipureja igatahes ruulib -- tshaikovski bigbandile, iga kell.


h

hoolimata sellest, et miski (tõenäoliselt kool, sest see ongi ju ainuke asi, mis mu elus praegu on) oli mind suutnud täiesti soodastada, nii et ma ei jaksanud koju jõudes "daily showd" vaadata, hoolimata sellest, et ma lõhkusin oma fööni ja jäin seetõttu hiljaks ja jõudsin siis peaaegu bussipeatusesse, kui avastasin, et olin koju unustanud rahakoti ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks ja jõudsin siis peaaegu ristmikuni, kui avastasin, et olin maha jätnud koogivormi ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks, oli tegelikult siiski äärmiselt, äärmiselt tore.


sest isegi kui kursavennad on mõnikord natuke jobud, räägivad rumalusi, jäävad laua äärde magama ja norskavad, lähevad ja saavad lapsi, isegi siis on nad ikkagi kursavennad, omad ja armsad, kellega seob nii palju ühiseid mälestusi, sündmusi ja inimesi, mis paratamatult iga kord jälle jutuks võetakse ja jälle naerma ajavad. ja mõnikord teevad nad valmis salati ja küpsetavad vorste, katavad laua ja teevad kaminasse tule ja me räägime, naerame, aasime ja klatshime.


nii et kuigi see periood elust on möödas ja ei tule tagasi, on lohutav teada, et need inimesed ei ole läinud kaotsi.


häid jõule, pol99!


h

pealiskaudne pilk prügikonteinerisse annab tunnistust sellest, et peale minu varustab kohalik tirsi tasuta prügikottidega kogu siinset kontingenti. kasutud õhukesed krabisevad kotid, mis nagu möödaminnes ostuga kaasa pannakse ja mida on oht lihtsalt inertsist ka kotti pakkida.


laupäevaõhtusest paugust on närvid läbi. õhtusel ajal vaatan kahtlustavalt iga vastutulevat inimest -- mitte sellepärast, et ma kardan, et nad võivad mu rahakoti pihta panna või mind ära vägistada, vaid sellepärast, et ma kardan, et nad arvavad, et on lahe pomme loopida.


h

eile õhtul poest tulles pandi mulle pomm alla. autoaknast visati minu suunas midagi, mis nägi välja nagu kustutamata sigarett. hetk hiljem käis minust vähem kui kahe meetri kaugusel meeletu kärakas. kui selle triki teinud objekt oleks kusagil haardeulatuses olnud, oleksin vist esimese reaktsioonina, ilma tagajärgedele mõtlemata, talle lihtsalt lõuksi andnud. selline asi raputab ikka päris korralikult.


minuarust tuleks nende asjade müük üldse ära keelata. siin ei tööta ka nende lastele mittemüümise variant, sest mitte ühelgi eagrupil ei ole võimalik neid vastutustundlikult kasutada. milline vastutustundlik inimene käib ringi ja loobib asju, mille ainus eesmärk on tekitada meeletu ilmkärakas?


h

tänane päev on selge näide sellest, kuidas miski, mis on üsna hästi peale hakanud ikkagi täiesti käest ära läheb. hoolimata öisest filmist jõudisn hommikul peaaegu õigeks ajaks kooli ja ei saanudki lõuksi. eilset fiaskot lausa ei mainitudki. klassi ees oli õppejõude kui murdu, peale nende ka keegi keeleoskaja meesterahvas, kes nägi välja nagu see näitleja, kes hellboyd mängib. nad korraldasid meiega sotsiaalseid eksperimente. prantsuse-eesti-inglise-eesti-prantsuse tõlkeahelas juhtus niimõndagi põnevat. see, et aastaarvud muutusid, oli väike viga. ütleme nii, et kui päriselu situatsioonis oleks tekst niimoodi läbi tulnud, käiks praegu ilmselt juba kolmas maailmasõda. või vähemalt oleks konverentsilaua taga suur hulk äärmiselt ärritunud hiinlasi. aga minu osa selles käkis oli siiski marginaalne.


pärast kooli oleksin pidanud magama minema, aga ei läinud. oleksin pidanud lepingut tõlkima, aga ei tõlkinud. kui olin asjad tädi juurde ära viinud, oleksin pidanud koju tulema, aga ei tulnud. creppis ei oleks pidanud seda kuuma shokolaadi jooma, aga jõin. toredad inimesed ei peaks elu käest kogu soppa korraga kätte saama, aga saavad.


ja kõige lõpuks, viimase bussiga koju sõites oleksin pidanud oma peatuses maha tulema, aga ei tulnud. tulin järgmises. hea, et niigi läks. seda võib ka kogu kompoti kohta öelda.


h

olukorra drastilisust joonib alla (ja ma ei tahaks mingil juhul näidata välja mingit negatiivset ellusuhtumist, aga...) asjaolu, et koolis oli täna kuuldavasti ainult üks inimene. ja te vist juba mõistsite, et see inimene ei olnud mina. nii et homme ilmselt saame kõik lõuksi. mängisin hetkeks juba võimalusega ka homme mitte kohale minna, et anda teistele võimalus lõuksi saada, aga ilmselt võtan ikkagi vastu, mis minu suunas tulemas on.


ka on kadunud postkasti võti ja see situatsioon hakkab samuti juba kriitiliseks muutuma (jällegi, mitte et ma vinguks või midagi). kuigi praeguseks on juba üsna selge, et väikese punase võtmehoidjaga väike võti on ilmselt laia maailma õnne otsima läinud, võiks võtmete asukoha tuvastamiseks olla ikkagi ka sama variant nagu mobiiltelefonil -- võtmetele võiks saada helistada. ja kui juba laristamiseks läks, siis ma võtaks sama teenuse ka telekapuldile.


aga nüüd läjen ma kinno, seanss algab kell 23.59 nii et pean vist sättima hakkama.


h

mõtted, arusaadavalt veidi katkendlikud, hommikul kooli minnes:

1. vau, tartu raekoja platsi kuusk rokib.

2. hmmm, tartu raekoja platsi kuusk rokib soome keeles?


kui oleks mingi mugav viis linnaliini bussiga sõita, siis ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu. pühapäeva õhtul koju sõites istusid bussi tagareas näiteks kolm meesterahvast, kes rääkisid oma võrdlemisi värvikat juttu nii kõvasti, et mul tekkis vahepeal kahtlus, kas tegemist ei olegi mingi peene näitemänguga. üks mees oli tavaline jope, kaks ülejäänut pikkade rasvaste mustade juuste ja kogukate nahkjakkidega tüübid. ma ei ole päris kindel, kes neist õpetlikku monoloogi pidas, sest nad jäid mu selja taha. igatahes oli meesterahval a läinud kehvasti naisega, kes oli ilmselt jalga lasknud ja väikese poja mehele kasvatada jätnud. meesterahvas b teadis aga täpselt kuidas asjad on, mida tegema peaks ja mis on õige ja vale. kõigepealt väljendas õiglast viha naisterahva suhtes, kes sellise alatu tembuga hakkama oli saanud. siis teatas meesterahvale a, millist naist tal vaja on -- sellist, kes hoolitseks tema ja poja eest ja ei üritaks neid muuta, vaid oleks lihtsalt olemas. ja siis väljendas veendumust, et küll ta varsti sellise naise leiab. sest "ma ei ole küll mingi fatalist ega midagi, aga sa oled piisavalt mees selleks, et mitte üksikisa olla." votnii.


täna olid minu ees vanemat sorti tädid, kes läksid vaidlema selle üle, kas "eelmisel eesti ajal" oli parem kui praegu (klassikaline vaidlus, kaspole?). ilmselt oli teema alguse saanud arutlusest, miks läksid eestlased vabatahtlikult siberisse (enne küüditamist siis). igatahes kujunes oluliseks argumendiks aja headuse kohta taaskord see, et "siis maksis väike sai 5 senti, nüüd maksab, mis, 4 krooni." ja nii lihtsalt mõõdetav see ongi.


h

uskumatu lugu -- seekord ongi nädal aega mitte midagit. siiani olemegi jõudnud, isegi mõte ei liigu.


mis ma oskan öelda. tahtsime paremini, aga läks... noh, teate ise ka seda lugu.


(nonäed, olen edukalt kasutanud oma võimalust mitte kirjutada kõigest. aga ei suutnud kirjutamata jätta mitte millestki).

h

mõnikord, pärast selliseid päevi nagu täna, tahaks tõesti kõigest hingest, et rohkem sõpru, kui poole käe näppudel võib üles lugeda, elaks minuga samas linnas (või samas riigiski). osa minust isegi tahaks, et meil siis oleksid selged ja lihtsapiirilised graafikud, mis lubaks meie järgnevaid kohtumisi planeerida vähemalt suurema regulaarsusega, kui mitte tihemini kui praegu. et keegi ei peaks saama peapõrutust, et nendega kohtuda oleks võimalik, et keegi ei peaks poolt eestit läbi reisima (või poolt euroopat).


sest on olnud selline tüüne pealinna pühapäev pärast mitte nii tüünet ööd, mille varjus tartu vallutas tallinna. on käidud tshikkidega kinos, kus on lastud colin firthil jälle oma süda murda, aga samas ka kinotoolis tugitoolitantsu tehtud. on istutud punase kattega diivanitel teise kino juures pubis ja söödud ja lobisetud nii et süda oli juba peaaegu varrukate peal. ja siis on kiiresti isegi shopatud. selline working girli nädalavahetus.


ei kujutagi ette, et homme peab minema tagasi tartusse, kust saab küsitava väärtusega haridust ja bussipiletid on ka kallimad.


h

inimvaatlused on mõnikord valusad.


mitte see, kuidas inimesed üksteisele haiget teevad -- see on tavaline.


aga see, kuidas inimesed iseendale haiget teevad, murrab mu südame.


Wet, Wet, Wet -- 'Goodnight Girl'


h

kas me oleme nüüd õnnelikumad?


(kusjuures, ma arvan ka, et see avalik musta pesu pesemine peaks olema võrdsem. eesti ajakirjanduse põhjal võib tõesti mulje jääda, et tü ja just politoloogia osakond ongi see põhiline plagiaadipesa eestis.)

h

otsustasin lõpuks, et see mahakerimine peab lõppema ja võtsin päeva magamise jaoks. see, et ma ärkasin üles kell pool kaks, näitab kui õige selline otsus oli. kohati on küll tunne, et ma võiksin igavesti magada, aga loomulikult pole selleks aega.


seega siis täna linkide päev. ja seriaalide. daily show, gilmore girls, csi miami ja loomulikult pooleteisttunnine hooajaalustaja seda. üldjoontes ongi seal kõik ära öeldud. tahaksin lihtsalt lisada, et seal on maailma vingeimad vanainimesed, kes ei valikuid selle põhjal, et nad on vanad ja väsinud ja on üksteise vastu nii ütlemata nunnud. loodetavasti olen mina ka sellises vanuses nii funky ja nii eluterve.


homme vana hea lossi 3 ja tallinn. arvut saab ka selle nädalavahetusega seest suuremaks ja ilusamaks. kõik see piraatkraam, mida ma siis saan sinna sisse tõmmata is making me downright giddy!


h

our deepest sympathies from the isle of ny... right off the coast of europe.


h

terve nädal hullumaja ja kumuleeruvat unevõlga, mis kulmineerus muidugi täna hommikul kell kaheksa, kui ennast aegluubis mööda vanemuise tänavat voodi poole lohistasime. tegelikult olen nädal aega tahtnud kirjutada, aga olen koju jõudes olnud nii väsinud, et suudan ennast riideid seljast puistates ainult voodisse vedada ja siis seal väga aeglaselt hingata.


eelmisel pühapäeval näiteks tahtsin kirjutada, et oli intro. ja et kursavennad, kuigi ilmselt mitte seda tüüpi, kellega tahaks abielluda, on iseenesest toredad. ilusad pikad poisid ja vähemalt olemas, kui tekib vajadus kellegagi plõksida (mis ju aegajalt ikka tekib). ja kuigi pidin järjekordselt väitlema teemal "miks sa blogid?" ja mulle tuli järjekordselt üllatusena, kuidas teised inimesed seda asja näevad. ja kuigi järjekordselt sai kinnitust fakt inimeste edevusest ("you're so vain, i bet you think this song is about you...", kes seda laulis?), siis sellest ma tegelikult ei tahtnud kirjutada. neid, kes seda siin regulaarselt loevad ilmselt minu eneseõigustused ei huvita. ilmselt saavad nad ise ka aru, et see ei ole koht minu kõige sügavamate saladuste avaldamiseks (kui ma seda teeksin, saaksite te ilmselt teada, et minu sügavaimad saladused on üsna igavad).


teisipäeval, või oli see juba esmaspäeval, tahtsin ma kirjutada sellest, et olen oma eluarmastuse otsinguil vähendanud kahtlusaluste nimekirja. ilmselt tuleb ta briti saartelt. järjekordseks tõestuseks sellest james rose, meie järjekordne brüsselionu, kes oli igatahes kompu, stiilipuhas inglise kuivik, kui ta ainult kogemata poleks shotlasena paljastunud. või võib-olla ma ei tahtnudki sellest kirjutada, võib-olla ma ainult mõtlesin seda.


neljapäeval jälgisin ma mormoonitüdrukuid in action bussis number üks ja tahtsin kohe kirjutada sellest, et huvitav, kas neile õpetatakse ka, et kui eestlane kolme esimese särasilmse küsimuse peale 'möh' vastab, ei tähenda see veel, et ta viienda küsimuse peale elavalt jutustama ei hakkaks. või on see midagi, mida nad töö käigus omandavad. minu taga istuvat tüdrukut ei suutnud nad küll piibliringi meelitada, aga igatahes tegi kusagil neljanda küsimuse ajal vestlus kannapöörde ja enne kramplikult aknast välja vahtinud tütarlaps hakkas elavalt seletama, mida ja kaua ta koolis õpib ja küsis isegi ise seda ja teist.


eile öösel vaatasin ma lihtsalt inimesi ja mõtlesin, et milliseks neist ma hakkan. sest olemasolev variant vajab ilmselgelt kiiret täiustamist. kuigi loomulikult 'i am what i am' jne.


niisiis tagasi eetris.


h

sellest kõigest on mul süda ausalt öeldes natuke paha. mul on sellega nii sügav probleem, et mitu korda neid kommentaare lugedes tekkis mul peaaegu vastupandamatu tahtmine ise ka midagi öelda. viimasel hetkel sain alati ikka sõnasabast kinni.


loomulikult need inimesed ei tea. ei tea, mis toimub politoloogia osakonnas, ei tea kuivõrd vähetõenäoline on, et ringo ja tiidemann kuulsid ruusi loengus või üldse ruusi enda käest midagi sellist (mis pole igas põhiõpikus kirjas), mida nad oleksid söendanud uurimustöös kasutada ja sellele siis veel oma nime alla panna. või et kumbki neist oleks suutnud seal loengus midagi konspekteerida, millest siis hiljem uurimustöö jaoks suurepäraseid ideid ammutada. (ruusi loengus ollagi on raske, ilma et hakkaks 20 minuti järel pead vastu lauda taguma). aga isegi kontekstivabalt peaks olema selge, et kui keegi ikka sõnasõnalt kellegi teise kirjutatud teksti kasutab, siis peab viitama. ja kui seda ei tehta, siis on tegemist plagiaadiga. ja plagiaat, nagu kõik, kes me eelmise aasta nõiajahiga politoloogia osakonnas otseselt või kaudselt kokku puutusime, teame, on maailma suurim no-no, mida ei karistata surmanuhtlusega ilmselt ainult mingi tehnilise vajakajäämise tõttu.


ja veel on mind surmani ära tüüdanud see, et eüs-i poistele saab nende akadeemilist kuuluvust igal võimalikul ja võimatul juhul nina peale visata. hoidku jumal siis veel selle eest, kui sa oled mingil eluhetkel, ilmselt üsna noores ja ärksas eas, seal juhtival positsioonil olnud. või, appi-appi, sealt endale mõned sõbrad saanud. lihtsalt möödaminnes ringo nime ajalehes mainimine mõjub mõnele nagu punane rätt härjale, sundides automaatselt valimatut tuld ja tõrva pritsima. kole lugu küll, kui rist, mida sa pead kandma on see, et sa oled lihtsalt võimekam kui teised.


nii, kui keegi tundis ennast nüüd puudutatuna, siis palun mitte hakata minu suunas rusikatega vehkima, vaid rahulikult ära seletada, mis talle ülaltoodus ebakohane tundus.


h

nagu lubatud, viimased mõttekatked. kui kerry on minna lasknud, võin mina ka seda teha:


- ma ei saa aru, miks on rahva jaoks oluline, et nende juht oleks samasugune kui nemad. ma mõtlen, et kui ma peaksin omaenda ja oma lähedaste elu ja heaolu kellegi kätesse usaldama, siis ma tahaksin, et see inimene oleks targem kui mina. aga ei, üldiselt on rahvale olulisem, et president oleks one of us, simple folk. ja see ei ole mingi ainult ameerikale iseloomulik omadus, seda võib mitmel pool kohata.


- see teema tegi mulle väikest viisi rõõmu juba esialgu sellele sini-punasele kaardile pilku heites, aga nüüd on ka jon stewart seda paar korda esile toonud. kuidas terrorism ja riiklik julgeolek oli valijatele vabariiklaste osariikides, kesk-läänes palju olulisem teema kui valijatele demokraatide osariikides, näiteks new yorkis. cnn-is vilksas selle kohta isegi mingit statistikat, aga ma ei suuda seda hetkel leida. aga tõesti, ilmselt on nebraskas, wyomingis ja kentuckys tõesti need peamised kohad, mis võiksid al-quaeda sihtmärkideks saada. sest oma nahk on ikka kõige lähemal -- see, et küla kultuurimaja aatomirünnaku ohvriks langeb on siiski hoopis akuutsem probleem kui näiteks riigi majandus (hoolimata sellest, et osama viimase "10 steps to world domintaion" menuvideo üks teemasid oli ka "ajame ameerika pankrotti", mis praegusel kursil, nelja aastaga kõigi aegade suuremast ülejäägist kõige suuremasse defitsiiti, ei tohiks olla väga raskesti saavutatav). sest on, mis on, kui ta ikka lubab, et maksud ei suurene, siis see raha ei tule ju minu taskust. see, kelle taskust see raha siis tuleb, ei ole juba minu probleem.


- ja lõpetuseks -- kui mina oleks george, siis ma väga linna peale uitama ei läheks. ma ei tea, millega ta on ära teeninud kaaslinlaste halvakspanu (valju muusika hilja õhtul? ei hoia oma maja ja aeda piisavalt korras? halvad sõbrad, kes ümbruskonna rahu rikuvad?), aga washington d.c. elanikud olid ta igatahes üksmeelselt otsustanud linnast välja saata. valimistulemused: john kerry 90%, george w. bush 9%.


h

allnightersid ja tõlketöö siiski ei käi omavahel kokku. kui olin suutnud mingi ime läbi õigeks ajaks kooli jõuda, siis esimese loengu lõpuosa suutsin kapis väga ilmekalt tõlkida nii, et mikrofon oli välja lülitatud. ja auväärt hr puusepp seda mulle ütlema ka ei hakanud, lasi lihtsalt niisama maigutada. aga siiski, on mõningad juhtumid, kus allnighters on õigustatud. õnneks toimuvad nad ainult iga nelja aasta tagant -- usa valimised (eesti omad ausalt öeldes ei paku niipalju pinget, ilmselt ei ole minu jaoks piisavalt glämm ja grandioosne), olümpiamängud... ja oskarid, raisad, mis on ju igal aastal.


minu uus lemmikosariik on igatahes oregon. suur neljakandiline maalahmakas (u 255 000 km2), kus ainult 3.5 miljonit inimest, kellest rohkem kui pool elab portlandis. elu on lihtne ja maalähedane, hääletamine toimub posti teel. kuulusid kerry gängi. naabrid on ka vahvad -- ülevalt naaber on washington, kus eilsest on kaks naissoost senaatorit ja ilmselt naissoost kuberner, alt naaber on kalifornia, mis on küll veidi sooda, aga siiski heatahtlik. noh, ja siis veel nebraska ja idaho, aga igalühel on mõni mitteniinunnu naaber.


aga et ükski päev ei läheks päris luhta, siis valis euroopa liit just tänase, et teatada, et otsustasid mulle raha anda. nende sellist sammu ette aimates, on oluline osa sellest summast muidugi juba mõttes ära paigutatud.


homme veel üks jupp usa valimiste teemal ja siis on sellega selleks korraks lõpp. ma olen üsna kindel.


h

ameeriklased on imelikud. kui maailm oleks nii demokraatlik nagu nemad kõik ameerikat arvavad olevat ('the most uniquely democratic nation in the world'), ei valiks küll keegi neid maailma juhtima. nendega peab suhtlema nagu lapsega, ei saa oodata, et nad täiskasvanute jutust aru saaksid, aga kui neile nende oma loogikat kasutades midagi selgeks teha, siis ei ole olukord veel päris lootusetu. et kerryl, kes ometigi ei ole nii isikustatud valimiste jaoks eriti hea kandidaat (tõesti, umbes sama karismaatiline nagu aiapäkapikk), niigi hästi läks, on juba hea märk. huvitav, et maailma rahvaarvult kolmas riik, kus ometi välisele särale nii palju rõhku pannakse, ei ole suuteline iga nelja aasta tagant enda hulgast kahte intelligentset JA karismaatilist inimest välja panema.


praegusel juhul ei saanud vist enamik rahvast päris täpselt aru, miks nad ühe või teise kandidaadi poolt hääletasid (see kivi läheb ilmselt ka ameerika reaktsioonilise uudismeedia kapsaaeda), aga vähemalt on seal 'demokraatia hällis' suudetud massidesse viia see põhimõte, mida mitmel pool vanas heas euroopas kasutult korrutatakse -- iga hääl loeb. nii tunnebki väike inimene, kuidas tema käes on suur võim. oskaks ta sellega ka midagi peale hakata.


sellest hiljem edasi. tänuväärne materjal.


h

mis selle iraagi informatsiooniministri nimi oli, kes oli jätkuvalt nakatavalt positiivne, kuigi ameerika väed olid juba bagdadi ukse taga? pragu telekat vaadates jääb mulje, et ameerika demokraadid on samasuguse suhtumise omandanud. bush on 193/112 ees, aga rõõmus joe lockhart (senior advisor for the kerry campaign) räägib säravalt, kuidas võit on praktiliselt taskus.


h

valimisterror on päris huvitav, samas siiski mitte eriti loominguline. aga peab ikka olema üsna jobu, et selle õnge minna. või vähemalt enamiku sellest. mingitele tüüpidele floridas helistati ja öeldi, et nad peavad kusagile teise jaoskonda valima minema. see oli kas mingi lahe nali või nad tõesti arvasid, et suudavad sellega neid inimesi hääletamast takistada. loomulikult said need inimesed ainult kurjaks, et pidid sellise kõrvalepõike tegema. palju vahvamad on need flaierid, mis mõnel pool postkasti on pandud, mis ütlevad, et valima peab minema homme. või et kui keegi sinu perekonnast on olnud kohtulikult karistatud, siis sa ei saa valida. või et kui sa tahad valida, siis sa pead kaasa võtma kaks pildiga dokumenti, avalduse ja käekirjanäidise. aga need on kõik süütud naljad. eestis ei ole keegi midagi sama lahedat üritanud?


eriti vastik valimisterror on hoopis selline asi nagu 'push-polling'. kui helistatakse ja küsitakse, kelle poolt sa kavatsed hääletada. ja kui selgub, et demokraadi, siis küsitakse: 'kui te teaksite, et see kandidaat on vägistanud alaealisi ja võtnud altkäemaksu, kas te hääletaksite tema poolt suurema tõenäosusega või väiksema tõenäosusega?' ja seda taktikat ei hoita ainult demokraatide jaoks. 2000. aasta vabariiklaste eelvalimistel, kui hakkas tekkima oht, et john mccain teeb bushile ära, helistati põhja-carolinas enne sealseid eelvalimisi niimoodi inimestele ja küsiti, et 'kui te teaksite, et john mccain has fathered an illegitimate black child, kuidas te siis hääletaksite?' ja muid selliseid toredaid asju. mccain on lapsendanud väikse kambodzha tüdruku. mccaini naine käis kambodzhas vabatahtlikuna heategevust tegemas ja sattus seal kokku lapsega, kelle ta ameerikasse operatsioonile organiseeris, selle käigus lapsesse nii kiindudes, et otsustas ta lapsendada. aga mida mccainil ei ole, on ebaseaduslik neegrilaps.


huvitav, kuidas ma peaksin pärast tänaöist spordivõistlust (iga nelja aasta tagant nagu olümpiamängud) homme kooli jõudma? mh? ah?


h

vannitoas on pirn läbi (mis laseb järjekordselt püstituda klassikalisel, lausa habemega küsimusel: mitu hannat on vaja selleks, et vahetada elektripirni? tänase päeva põhjal võiks igatahes oletada, et rohkem kui ühte). ja ma tean üsna kindlast allikast, et homme teen koolist poppi (põhjustel, mida ma kunagi kindlasti plaanin siin avada, aga selleks pean ma olema nukramas meeleolus), mis tingib ka minu vabameelse suhtumise kellaajasse.


vaatasin seda filmi nüüd hoopis teise pilguga. see oli nagu 'mesmeri ringi' lugemine enne ja präast akadeemiliselt organiseerumist. jon stewart on sama pikk kui mina, üritan ikka veel selle mõttega harjuda, aga see teadmine iseenesest ei kahadna üldse tema väärtust. ja seal filmis olid nad suutnud selle osavalt ära maskeerida.


homme kavatsen igatahes lõpetada selle kampsuni kudumise, mida ma kaks kuud edasi olen lükanud. pange mu sõnu tähele.


h

kui etendus kestab viis tundi, siis jõuab ta omandada teatud elutsükli. viie tunni jooksul jõuab kõike juhtuda. mina näiteks kaotasin esimesel vaheajal oma rahakoti ja teisel vaheajal leidsin selle, nii et keskmise vaatuse draama omandas minu jaoks täiesti uue värvingu.


publikum oli täis tiinekaid, kellele see teos on ilmselt kohustuslik kirjandus ja kes lootsid selle viie tunniga kaelast ära saada. täielik raiskamine. sest vähe sellest, et ees ja kõrval istusid nihelevad jõmmid, kes nina nokkisid ja sõrmeliigeseid ragistasid, taga oli tütarlaps, kellele kõrvalistuv sõbranna kogu süzhee pidi arusaadavalt ümber jutustama. küsimused käisid nii tehniliste peensuste (ma ei saa aru, miks need mehed seal laval siiapoole vaatasid, kui isa vaim oli hoopis neil seljataga?) kui sisulise külje täpsustamise (kes see on? v: laertes. kes on laertes? jne.) kohta. ma ei ole küll mingi asjatundja, aga mulle tundub, et oleks olnud hoopis valutum, kui kirjandusteadlikum sõbranna oleks talle kodus selle raamatu ümber jutustanud. oleks võinud selle sada krooni hoopis sõbrannale anda ja kõik oleksid olnud rõõmsamad.


ühesõnaga räägin siis theatrumi 'hamletist' katariina kirikus. natuke jahe ja kitsas oli, aga see mis laval toimus, jättis küll väga hea mulje. eriti marius petersoni hamlet ja roman baskini claudius. kuigi baskinil on kombeks oma kõige võimsamatel hetkedel nii asjasse sisse elada, et tal kaob mõneti kontroll selle üle, mis tal suust välja tuleb, ehk siis puterdama hakata. märkasin seda juba 'südamete murdumise majas'.


pärast istusime veel saiakangi kohvikus, kuni see kell 1 kinni pandi. kõik olid seal, akadeemilised sõbrad tartust, lootustandvad noored muusikud tallinnast jne. lapsang souchong võrgutas ja peibutas ja oli jälle nii hea.


aga see, et mul on kergem leida tallinnast reede hommikul inimene, kellega reede õhtul teatrisse minna, kui mul on tartust kolmapäeval lõunakaaslast on küll paljuütlev.


h

paari päeva tagune tunne, et pea hakkab kohe plahvatama, on taandunud. millest on omaette kahju, eksole, sest väike spliin aegajalt toob ellu vürtsi. praegu on kõige suurem traagika selles, et kell on öö ja ma pean kell 9 tõusma.


aga tänane õhtu on ilmselge näide sellest, kuidas mõnikord peab mingeid tüütuid asju tegema, et teha mingeid toredaid asju. kunagi ei tea, mis milleks hea on. igatahes saavutan inimestega erinevatel tasanditel kiiresti kontakti, sest kui tegemist on millegi lapseliku või labasega, olen ma seda ilmselt kunagi teinud. eriti kui asi puutub lasteraamatutesse või seiklusjuttudesse -- kindlasti olen ma neid lugenud. näiteks konstateerisime täna kursavennaga, et me ei suuda harry potteri fenomeni ehk piisavalt hinnata, sest kuulume dr. doolittle'i põlvkonda. tõepoolest, lindgreni raamatute kõrval olid justnimelt need hugh loftingu raamatud need, mis sai ribadeks loetud. ja mida ilmselt praegugi hea meelega loeks.


ja mis ma enne silma sulgumist veel tahan öelda on see, et mulle tõesti käib närvidele kui mingis suvalises kontekstis, mingid täiesti asjasse puutumatud inimesed, kasutavad akorgide väljendeid ja lühendeid. dzhiisus, kui sulle tõesti vil! või ksv! või silencium!i kasutamine sellist erutust pakub, astu siis kuskile akorgi. sest muidu on see lihtsalt nõme kiibitsemine.


head ööd.


h

ma ikka ei ole võimeline ostma endale uusi teksapükse nii, et vanad ka veel millekski kõlbaksid. seekord suutsin jälle venitada sellega nii kaua, et eelmised ja päris hingelähedaseks saanud püksid on prügikastikandidaadid. kas see, et pükstel tagumik hakkab ära kukkuma on mingi minuspetsiifiline probleem või juhtub seda teistel ka?


viru keskuse all olevasse tunnelisse suhtun ma äärmise eelarvamusega. mulle tundub, et ma ei ole sinna sisse minnes kunagi väljunud sellest avausest, kus ma tahaksin väljuda või kus ma arvan ennast väljuvat. ja ometi olin ma kunagi põhikoolis wolfis üsna kõva käsi, eriti mis puudutas mööda labürinte tormamist. ja maaalune helsinki oli mul täiesti käpas, sellel külmal talvel, kui terve jaanuar oli -25C, osutus see täiesti asendamatuks. olen üsna veendunud, et ühel heal päeval leiab aset üks kahest stsenaariumist: 1) paremal juhul ei õnnestu mul tunnelist väljuda kusagilt mujalt, kui sellestsamast avast, kust ma sisse tulin, 2) halvemal juhul ei õnnestu mul üldse tunnelist väljuda. sestap valisin eile targu maapealse raja.


õhtu möödus, mängides eluvõõraid tartu üliõpilasi pealinna reedeõhtuses ööelus. kõigepealt sattusime kahe suhteliselt blondi suhteliselt tütarlapsena suurema osa raekoja platsi ületavate mustade meeste tähelepanu objektiks. ma ei tea, võimalik, et see on mingi julm murphy seadus, et minu tüüp läheb hirmuäravatalt hästi peale sellele suhteliselt piiratud ringile meesterahvastele, keda ma ei tahaks pika pulgaga ka puutuda -- ehk siis väiksed puhmaskulmulised (parimal juhul ka vuntsidega) hindud. pärast viieminutilist ootamist põgenesime. siis läks meil hirmus kaua, et leida söögikoht, mis vastaks meie büdzhetile. ja kui me enamvähem sellise koha leidsime, siis toimus söömine aja peale, sest kolmveerand tundi pärast lauda istumist pidime me selle vabastama reserveeringule. ja siis ülejäänud õhtu istusime rahulikult ja võimalikult vähe tarbides saiakangis, kus elina ja kaarin hakkasid mängima strateegiapõhist lauamängu, jättes mulle ja siimule suusaretke, mis koosnes kolmest tükist ja millel puudusid instruktsioon, nupud ja täring. olime olukorra tasemel.


tallinn on vahva, sest olemasolevasse piiratud ajavahemikku tuleb suruda võimalikult palju vajalikku tegevust. ja siis pühapäeval tuleb ikka niimoodi tartusse tagasi minna, et pooled asjad jäävad tegemata.


h

eileõhtust daily showd vaadates meenus mulle veel üks hea põhjus, miks kerry peaks võitma -- james rubin, ehk naaseb meie teleekraanidele. viimase debati ajal igatahes tegutses aktiivselt taustajõududes. hmmm, ma ei teadnudki, et ta christiane amanpouriga abielus on... see on küll üks paras power couple. väiksel darius johnil on ilmselt karismat rohkem kui rubla eest.


h

täna hommikul vaatasin aknast välja üle emajõe luhtade ja mõtlesin tõsiselt selle üle, kas koolist puudumine on vabandatav sellega, et ma ei leidnud bussipeatust üles. esimeste põõsaste siluett oli veel eristatav, aga nende taga voolav oja juba täielikult udusse mähkunud. mõistus siiski lõpuks võitis, suutsin isegi bussi udust kinni püüda. muhe vuntsidega bussijuht ütles, et rikkus minu jaoks peatudes eeskirju ja järgmine kord pean ma talle selle eest õunu tooma.


täna õhtul vaatasin noori inimesi ja imestasin selle üle, et nad nii kurjad on. loomulikult on hetki, kus ma ise olen ka üsna kuri, aga see ei ole mingi püsiv seisund. mõne inimese jaoks tundub see olevat nagu mingi imago, mille nad endale valinud on. ma võin olla sarkastiline ja terav, aga ma tahaks loota, et ma ei ole ründav. aga täna vaatasin ma neid noori ja korraks arutlesin ka selle üle, kuidas nii agressiivseteks saadakse. üldiselt oli mul lihtsalt nende pärast väga piinlik, tekkis tahtmine endal pastakaga silma peast torgata. kui inimene sinu poole iga kord vihaselt silmi kissitades ja plärtsuva hääletooniga pöördub, mõjub see kergelt öeldes pärssivalt igasugusele konstruktiivsele suhtlemisele ja koostöömeelele. vihkan, vihkan, vihkan igasugust agressiivsust.


h

tulenevalt sündmustest, mis laupäeva õhtul lahti rulluma hakkasid (põhjustajaks üks äärmiselt solvunud käärikune telefonikõne), käisime täna anonüümses tartus asuvas ministeeriumis. et anda kursavend Juhataja KT-le üle isiklik kutse kolmapäevasele Üritusele.


(Lgpeetud Juhataja KT, meil on au kutsuda Teid seltskondlikule koosviibimisele, kuhu Te olete väga oodatud.

Riietus: soliidne.

Tuju: hea


Peo- ja pulmastuudio


R.S.V.P)


anonüümses tartus asuvas ministeeriumis tegi väga palju inimesi tööd. see oli lausa aukartust tekitav. kaarin näitas üles salaagendile au tegevat osavust ja valetas mitmetel valvelauatädidel suud ja silmad täis. allkorrusel tunnistas küll, et meil pole Juhataja KT juures aega kinni pandud, aga ta ootab meid (mida teatud kõvera nurga alt võiks isegi tõeseks pidada). olles keerulise treppidelabürindi kiuste jõudnud neljandale korrusele, teatas ta sealsele sekretärile, et meil on küll Juhataja KT-ga kokku lepitud. veel õrnalt kääriku järelmõjude all kannatav Juhataja KT rääkis pärast, et kui sekretär meie saabumisest teatas, jõudis ta juba hirmuga mõelda, et on mingi olulise kohtumise ära unustanud.


aga üldiselt oli vahva. kursavend Juhataja KT leidis oma kiires graafikus isegi augu ja tuli meiega rõdule vihma kätte lausa suitsu tegema (jätame siinkohal märkimata, et me ei suitseta) ja puhus törtsu juttu. tahaksin mõelda, et tõime mõned helged hetked riigiametniku halli päeva. majast väljudes mõtlesime, et peaksimegi hakkama oma töölkäivaid kursakaaslasi rõõmustama neid tööpostil külastades. kaitseministeerium, põllumajandusministeerium, rahandusministeerium...


kaarin says:

no kui ta peale sellist isiklikku kutset ei tule, siis mina teda küll järgmine kord ei kutsu

kaarin says:

me põhimõtteliselt riskisime oma eluga

kaarin says:

hea oli, et nende turvamehed lõunapausil olid

kaarin says:

muidu oleks see võinud meile ikka väga kurvalt lõppeda


h

kui kellelgi juhtumisi on vana 'the thomas crown affair', see, kus mängisid steve mcqueen ja faye dunaway, või kui keegi teab, kust seda käepäraselt saada, siis mina oleksin käsi. sest see uus (või noh, märgatavalt uuem) mulle väga meeldib, aga igalt poolt saan ma lugeda, kuidas ta ei anna vanale näolegi. seda võin ma küll öelda, et kui uue soundtrack on selline keskmisest parem kooslus, siis vana oma on maasterpiiss. ilma filmitagi, aga filmiga ilmselt veel enam.


Michel Legrand -- 'His Eyes, Her Eyes'


h

käkkide eest tahan avaldada tänu jamie oliverile (kuigi mulle tundub, et minu lõppprodukte vaadates oleks ta krokodillipisaraid nutnud. võib-olla teda lohutaks natuke, et need olid päris hea maitsega...).


muu eest tahaksin avaldada tänu seltskonnale. tõestasime järjekordselt, et häid lambaid mahub palju. seekord siis paneelmaja kööki ja arvuti ette lahtikäivale diivanile.


ja muidugi pierce brosnanile.


h

al frankeni raamat on üsna kole. vaesest al gore'ist hakkas vahepeal nii kahju, et pidin nutma hakkama. osad asjad olid naljakad. ülejäänud asjad olid lihtslt hirmuäratavad. igatahes parem kui michaelmoore. ei hakanud käibetõdesid korrutama ja ei kasutanud nii blatantly populistlikke võtteid. aga demokraatlidele soovitaks billclintonit kuulda võtta ja oma kõrge hobuse seljast maha ronida. kui äsatakse, siis vähemalt sama valusalt vastu äsada, rõhk võiks siiski olla pigem asjadel, mis vastavad tõele. muidu siit ilmselt head nahka ei tule.


h

alustame tagantpoolt ja vaatame, kaugele jõuame. mõningad põhipunktid jne.



minust on lõpuks saanud politoloog. sees- ja välispidiselt. täna näiteks tehti loengus konverentsi saksamaa hariduse teemadel ja malltamm turtsus saksamaa valitsuse poolt välja antud ametlikus saksamaa-raamatus kasutatud termini "basic law" peale, väites, et see on ju tühipaljas "constitution". ja siis ma pidin seletama, miks see on justnimelt basic law ja mitte constitution. pärast kõik vaatasid mind imetlevalt, kuna ma sellist asja tean. ilmseöt oligi vaja mingit teist asja õppima minna, kus tekib vajadus ennast kõigist filolodest ja teistesteristavalt defineerida.



minu apteeker ei kattu tavapärase ettekujutusega apteekrist. sest apteekrid ei ole tavaliselt noored jutukad poisid. esimene kord ma täitsa ehamatasin ära sellise ebakonventsionaalsuse peale. eile teatas ta, silmitsedes mu koti külge kinnitatud rmk "mine metsa" märki, et kolmapäeval ta võib minna, siis on tal vaba päev. huvitav vestlus nohusprei ostmise kõrvale.



aga miks ma seal apteegis üldse käisin, oli järjekordne haigestumine, tulenevalt laupäevastest otepää looduspargis toimunud talgutest ja teatavast külmetusest, mille ma sealt hankisin.



muidu olid talgud vahvad, toredad jällenägemised ja metsas müttamine, pärast soustikastet ja veel pärast pühajärve-äärses alpimajas "gurmaanide öö" ja muu fann. tuvastasime, et lauamängudel on masse hüpnotiseeriv ja mobiliseeriv toime. kui teised sauna läksid, avastasime riiulist doomino. selleks ajaks, kui meil lõplikult üle viskas, oli doominot mängima kogunenud selline seltskond, et kõigile soovijatele ei jagunudki enam nuppe. enamvähem sama juhtus, kui me kamina pealt leitud kaardipakki sihtotstarbelielt rakendasime.



Raivo Tafenau -- '(I Watched Her) Walk Away'

h

põhiline õppejõud on haige ja see teine kasutab võimalust, et meile igasugu segaseid vanamehi loengusse vedada ja meid siis nende segast juttu tõlkima panna. (vähe sellest, ta ajab meid ka kappi -- mis on, nagu ma teiste õppejõudude jutust aru olen saanud, nagu varsaga enne õiget aega ratsutamine, rikub ära ja pärast ei saagi enam asja). ei, see ei ole minu arusaamine heast ajaveetmisest. jah, aju on küll pärast täitsa krussis.



ükspäev ta tõi meile tundi mingi vana pensionil arsti, kelle ta oli maja pealt uitamast leidnud. dr. enno kross oli tema nimi. nagu vanematele inimestele kombeks, ajas ta täiesti seosetut juttu ja kasutas miljonit erinevat meditsiiniterminit. kui me seal tema tõlkimise kallal pusisime, meeleheitlikult järge ajades, kuidas ta ühelt mõttelt teisele jõudis, tõdes ta et me oleme suurepärased tõlgid, kellel on hea tõlkijaaura. ja muidu oli ka nunnu. aga natuke seniilne.



tänane pirn oli mõneti võimsam. nimelt tiris malltamm kohale lord carlyle'i, kes, nagu teada, näeb välja nagu vaimse häirega asotsiaal ja räägib vabalt eesti keelt, ainult keegi ei saa sõnagi aru, mida ta räägib. tema tõlkimine on rohkem selline tunnetuslik protsess. inglise keelest eesti keelde oli natuke parem. rääkis meile oma sõjaväelisest karjäärist ja muust toredast. ja tundub, et tegemist on väga hea inimesega, võimalik ka, et üsna intelligentse. ainult natuke hulluga. ja loomulikult, kuna ta on etoni ja oxfordi lõpetanud, siis ei suutnud ta jätta porisemata meie ameerika aktsendi üle. kui ära läks, jättis endast maha väikeste taskurätinutsakute rea.



loodetavasti saab angeelika ikka järgmiseks nädalaks terveks. ma ei oska ettegi kujutada, keda malltamm meile veel muidu leiab.



h

selliseid õhtuid nagu tänane on vaja, et ma ei unustaks elu võimalikkust tartu linnas. või vanu häid aegu. muidugi on meid nüüd palju vähem, me oleme palju rahulikumad ja mõneti targemad, aga me oleme ikka veel sama toredad.


mul on viimasel ajal olnud tunne, et ma olen omaenda elus kõrvaltvaataja. et ma ootan midagi, teadmata isegi, mis see on. elu on saavutanud staadiumi, kus liikumine toimub põhimõtteliselt ainult punktide 'paabel' ja 'mõisavahe' vahel. midagi ei ole halvasti, aga midagi ei toimu ka,. vaikne rahutus kriibib nagu liivapaberiga sisemust. aga vanasti...


ma loodan, et neid üritusi tuleb veel. me olime selleks liiga head, et sellel lihtsalt minna lasta. või vähemalt enamik meist oli.


h

peab tunnistama, et valju homeeriline naer kajab tühjas korteris päris hirmuäratavalt vastu. õnneks ma ei ole eriti üksi homeeriliselt naerja tüüpi, aga täna tuli seda mõned korrad ette. ma arvan, et kui miski suudab mulle niimoodi mõjuda, peab see tähendama tõelist armastust.



see, millest ma räägin, on daily show. sattusin selle global editionile peale üks öö cnnis, aga seda oli natuke tüütu vaadata, sest iga paari minuti tagant oli viis minutit reklaami. armastus puhkes meie vahel siis, kui ma terveid reklaamivabu osasid internetist noppima hakkasin. ma arvan, et asi on selles iroonias, mis daily showst ameerikas ilmselgelt nishikauba teeb. kui iseenda üle nalja heitmisega saavad ameeriklased veel kuidagi vaevaliselt hakkama, siis, eriti 9/11 järgses ameerikas on teatud teemad, mille üle naljatamine on paras julgustükk.



sest iroonia ja sarkasm ei ole miskit, mis ameeriklastele tegelikult iseloomulikud oleks. see torkab eriti valusalt silma, kui võrrelda neid niiöelda sit-come niiöelda brit-comidega. sest ka parimad ameerika komöödiad on siiski suurejooneline "tort-näkku" spektaakel. võtke või 'friends', kus ainuke iroonia- ja sarkasmihaardega tegelane oli chandler ja temagi puhul keerati vint kohati üle. ülejäänud tegelased olid lihtsalt rohkem või vähem idiootlikud. ma ei ütle, et see pole naljakas, aga see suudab väga harva minust valju homeerilise naeru välja meelitada. aga noh, need, kes tahtsid, said sealt oma musta huumori pisku ja ülejäänud oma slapsticki.



kui michael moore või isegi al franken üritavad oma publikut igal sammul õpetada ja harida, kasutades huumorit lihtsalt ühe ligipääsuvõimalusena mõneti piiratud auditooriumile (tõsi, al frankeni ootused oma publiku suhtes on ehk veidi kõrgemad kui moore'il enda oma suhtes), siis jon stewartil tunduvad sellised ambitsioonid täiesti puuduvat. stewart lihtsalt kommenteerib, balansseerides skriptitud huumori ja valusa ühiskonnakriitika piiril. ja samas ei jäta ta mingil juhul muljet, et tegemist on veel ühe inimesega, kes teab palju paremini kui kõik teised või kes on tunduvalt objektiivsem. (pluss, stewart in ka tunduvalt ilusam kui kumbki teine eelpoolmainituist. ja vasakukäeline).



aga, vastupidiselt sarkasmile, ameeriklastele äärmiselt iseloomulik statistika ja avaliku arvamuse nuumamine räägib midagi nende ameeriklaste kohta, kes eelistavad stewartit lenole või lettermanile või isegi suurtele uudistekanalitele.



nüüd on daily show seltskond välja andnud raamatu 'america (the book)'. ma arvan, et ma väga tahan seda.



ja ikka on poliitiline huumor see, mis mu südame kiiremini põksuma paneb. ma arvan, et need politoloogiaõpingud on mind kogu ülejäänud eluks ära rikkunud. you can take the girl out of political science, but you can't take political science out of the girl.



h

ennevanasti, siis kui väike maja mere ääres värssus oli ainult säde minu isa silmis, suvitasime me üldiselt ikka vasalemmas. see väike männisalude ja paekivikarjääridega pikitud liivane asula oli enne teist maailmasõda tallinna kultuuriinimeste populaarne kuurort. minu vanaema majas oleva suur, mingist riigistatud mõisast päästetud tiibklavergi on niimõndagi jämmi näinud. tänapäeval tuntakse vasalemmat ilmselt rohkem valla territooriumile jäävate rummu ja murru vanglate poolest.


aga täna seenemetsas mütates meenusid mulle hoopis need suved, kui ilusast vasalemma marmor-paekivist nõuka ajal killustikku tehti. nii, et lõhati suuri paekiviplaate. paar korda päevas voogas üle asula hoiatussignaal ja siis käis kõmakas, mis pani maja aknad värisema. mingil hetkel ostsid rootslased killustikutööstuse ära ja lõppes see ilusa paekivi tohutu raiskamine. killustikku teevad edasi, aga tunduvalt väiksemas koguses ja tunduvalt väiksemate kadudega. ja paugutamine lõppes ka ära. nüüd on ainult suur tuhamägi, mille otsa hakkavad juba puud kasvama.


aga seda peab tunnistama, et hoolimata muutunud aastaajast, pole puugioht eestimaa metsadest kusagile kadunud. oma väikse helepruuni koera pealt korjasin neid pärast metsaskäiku nii nagu sammalhabe habemest jõhvikaid. inimese jaoks on lisandunud põdrakärbsed. siiamaani nopin neid enda küljest. kusjuures, nagu tavaliselt, on meelisobjektiks pea.


h

avastasin, kuidas shoppamine võib teraapia olla. üldiselt on see pige masendav -- raha ei ole, õigeid asju ei ole jne. aga kui sa suudad leida midagi, mis sobib vajadustega täiuslikult ja siis veel sada krooni hinda alla ka kaubelda, siis on see igatahes raviv/lohutav.


järve selveris velloandrespettai. jälle. ma ei saa aru, mis värk sellega on -- viimasel ajal on ta igal pool. oleks ma temaga selle aasta jooksul, kui ta mu juhendaja oli, pooltki nii palju kohtunud... aga igatahes ladus ta oma ostud riidest kotti. nii et vähemalt keskkonnateadlik.


kõige selle peale pean siiski tunnistama, et mu uued saapad on kõige kallimad riietusesemed, mis mul kunagi olnud on. ei tohi lasta elukvaliteedil langeda. vastupidi, anname elukvaliteedile tiivad!


h

sain oma magistriprojektile juhendaja, sekunditega. ja ta on nunnu. ütles, et ta küll lubas enam mitte rohkem inimesi võtta, aga ei saa oma politoloogile ära öelda. samas, see eelmine tüüp jalutas mulle eile praktiliselt otsa, kui me vastassuundadel rüütli tänava mägesid ületasime. ja ükski lihas tema näos ei liikunud. nojah, ega me samas väga palju kohtunud ei ole ka. ehh, bygones!


tegin endale tähesuppi ja potti pesema hakates avastasin, et sinna oli jäänud üksik "p". huvitav, kas mingi kosmiline teadaanne?


muidu olen omadega jälle üsna ummikus. laiskus, laiskus, lase mind lahti.


h

kaks uskumatult pikka päeva, mis on nüüdseks juba natuke ajaudusse mähkunud. üks lugu teise otsa, meeleheitlik meeleshoidmine ja struktureerimine ja nõuanded ja näpunäited, hunnikute viisi, üksteise otsa. kümnest kuueni ja siis õhtul koju voodisse, tundes ennast nagu tühjakspigistatud käsn.


ma pole päris kindel, mille najal ma püsti olen püsinud, sest tahtejõudu pole mul kunagi ollagi olnud. võimalik, et see oli see tylenoli laks, mida ma igaks petteks hommikuti endale sisse ajasin. või lihtsalt teadmine, et mul ei ole valikut. ja need lugematud pudelid vett ja hommikuti hoole ja armastusega termosesse villitud teed, mida ma läbi linna endaga kaasa olen vedanud.


sest nohu, nagu teada, halvab igasuguse mõttetegevuse ja kui ma olen suuteline kasvõi natukeseks ajaks unustama need kipitavad silmad ja kiheleva nina ja lukkus hingamise, siis on kerge ennast kangelasena tundma hakata. kuigi täna hommikul, kui ma kannatlikult tänavanurgal vihmas bussi ootasin ja see, hoolimata minu meeleheitlikust vehkimisest, minust lihtsalt külmalt mööda sõitis, mind niimoodi viis minutit loengusse hiljaks jättes, oleksin ma küll kellelegi lõuksi võinud anda. oh, well, you can't win them all...


aga nüüd läks brüsselionu (inglise onu tegelikult, kelle c-keelteks (et siis teeb nendest keeltest tõlget inglise keelde) on ainult prantsuse, saksa, taani, portugali ja hollandi) brüsselisse tagasi ja mina võtan selle auks homme vaba päeva. enam-vähem tuli kõik välja, üldiselt sain onu käest kiita, mõned probleemid vajavad ründamist, saame hakkama. aga nüüd võiks üks selline päev ka tulla.


h

mis uus populaarne elluastujate nimi on üllar? ja õpilasmalevas toimus malevapulm noorte vahel, kelle nimed olid heino ja sirli. kusjuures seal malevas oli ka teismeline ants. mis järgmiseks tagasi tulevad? endel ja endla? lembit, kalju ja helju?


h

kassanäe, tööpõld on suur ja lai...


h

eilne märgade jalgade maraton päädis tänahommikuse kurguvalu ja paari nukra aevastusega. ma ei näe samas, mida ma oleksin teha võinud, peale loengus sokkide jalast võtmise. ja see ei olnud ilmselgelt an option. loomulikult ei ole see päris põhjus sellele, miks ma tänases maratonloengus ei ole, aga igatahes tegi see raske loobumisotsuse tunduvalt kergemaks.


vaatain siin oma aknast välja, üle emajõe luhtade ja muidu meeliülendava võsa ja mõtlen, et kui tervis vastu peab, võiks nädalavahetusel kusagile minna. muidugi oleks vaja nädalavahetusel ka veoautotäis tööd teha. eks vaatab, kuidas prioriteedid kujunevad. minu puhul ei või kunagi teada.


kes üldse nädalavahetusel tartus on?


h

ei, ma tean küll, miks ma kella kümnestesse loengutesse alati ilma probleemideta õigeks ajaks jõuan ja kella kahestesse hiljaks jään. sest kui kool hakkab kell kaks, siis on loomulikult aega kodus molutada ja igasuguseid asju teha, kuni järsku avastad, kui palju kell juba on. kella kümnesesse loengusse minek käib nagu mööda konveierilinti. üles-riidesse-söök-mukk-pakkimine-lahkumine.


täna raskendas kooli jõudmist veel see, et raekoja platsi äärel olin sunnitud seisatama ja otsima parimat võimalikku rada, sest põhimõtteliselt oli kogu plats muutunud kiirevooluliste jõgede keerukaks süsteemiks. ja see asfalteeritud lõik, mis läheb sealt raekoja apteegi ja draakoni vahelt oli lihtsalt defineeritav joana. tundi jõudes olid igatahes püksid põlvini märjad ja sokid olid niisked ka siis kui ma pool üksteist õhtul koju jõudsin.


kell pool kaheksa vallutasime pange ja kuna meid oli nii palju, tekitasime teenindavale personalile ebameeldivusi. võitjaks osutus nälg. nii toimuski konverentsitõlkide tutvumisõhtu kahes sektsioonis. raha ei saa ilmselt enne detsembrit, eksamist kukun ilmselt läbi jne. aga muidu oli vahva.


tahanelutahanelutahanelu


h

elu hakkab vaikselt paika loksuma. tänane internetiajastu algus on selle kõige selgemaks tunnistuseks. peale selle andis ennast näole ka nõudekast. ja mul on isegi olemas telekava, mis ilmselgelt näitab teatud stabiilsust minu elus.


nüüd tuleks leida veel põnevaid hobisid. eile, kui seltsi külalisõhtul see ja teine rääkis, kuidas ta oma erialaseltsis uskumatult tegev on (rohutedlaste seltsis meelelahutuse eest vastutaja? see on küll põnev amet, arvestades, millistele kappidele rohuteadlastel teoreetiliselt hea ligipääs peaks olema), arvasime kaariniga, et peaks tegema tõlkide erialaseltsi. ja siis loomulikult, meeleheitlikkus ent äärmiselt leidlikus meelelahutuse tekitamise püüdes korraldama kohe balli. mõelge selle üle, nelikend naist ja kolm meest, kaasaarvatud too üks, kes 1980ndal aastal tpis elektronarvutite eriala lõpetas...


ja ikkagi ei näe ma mingit võimalust sel aastal käärikule minna. eile oli pettai täiesti ettehoiatamata telekas, patras midagi enne billclintoni intervjuud (ma ei ole päris kindel, mida, sest kogu mu tähelepanu tõmbas endale tema uskumatult siiras soeng) ja ma kogesin jällegi midagi allergilise reaktsiooni sarnast. oh, lapsepõlve süütud, muretud mängud... meil aiaäärne tänavas jne.


h

kaks ärritavat asjaolu.


esiteks see, kui juuksekummid neid pähe pannes pooleks lähevad, lajatades heleda laksuga vastu mu näppe, nii et kätt vaadates on täiesti imekspandav, et ma ei näe seal sügavat sinakaslillat vorpi. viimaste päevade jooksul on seda kaks korda juhtunud. mine või scrunchyde peale üle.


teiseks see, et tartus maksab takso kilomeeter peaaegu poole rohkem kui tallinnas. huvitav küll, kuidas naftabarreli hind maailmaturul tartu jaoks hoopis teine on.


ahjaa, veel see asi ka, kuidas tallinna linnast (ilmselt siis kogu eestist) ei ole võimalik leida normaalseid saapaid. ma ausalt öeldes oleks valmis eksperimenteerima, ostma isegi ehk õrnalt kummalisi jalanõusid, mingite huvitavate värvide või kujunduselementidega, maksma ehk isegi natuke rohkem. aga ei. korralikke saapaid ei ole. igasugusid nikk-näkk kingakesi on küll juba tekkinud, aga septembri lõpus ei saa ju eestis enam ette kujutada, et me elame vahemere ääres...


muidu kõik bueno. õhtul tagasi tartusse.


h

tagasi tallinnas. nädal aega täiesti uut ja harjumatut elurütmi. nüüd on selge, kuidas asjad käivad. peaks leidma mooduse kuidagi need vanad head sisseharjunud asjad ka sinna sisse mahutada. sest sel nädalal oli küll niimoodi, et koju tulles mõtlesin kõigi nende asjade peale, mida teha võiks, aga kui ma korraks ennast voodile toetasin, olin võimeline ainult telekapulti käsitsema.


neli tundi päevas naljakaid lühilugusid tõlkides tekib küll tunne nagu oleks tagasi neljanda klassi inglise keele tunnis. ja iga päev vaatavad loengus otsa needsamad kümme nägu. ei mingit anonüümsust.


kodusel rindel on endiselt lahingumöllus teadmata kadunud nõudekast. oletan, et see on kusagil vanaema valdustes aegviidus, mis on üks kolmest kohast, kuhu minu kola pärast kevadist tartust lahkumist pudenes. nõudekastis on mõningad asjad, millest ma köögirindel valusat puudust tunnen. näiteks veekeetja (kuigi ka ilma selleta ei ole ma olnud sunnitud klaaskausis teevett keetma...) ja terav nuga ja minu oma teekruus.


teisipäeval peaks internet saabuma mõisavahesse. loen tunde ja minuteid. eriti ebamugav on selle puudumine olnud seoses minu suhtlemisega eurosuunal. stipi-inimeste nõudmised olid minu igapäevase tehnoloogialigipääsu jaoks liiga peened. vajalike dokumentide skännimine toimus brüsselist tartusse tulnud korralduste järgi tallinnas. seejärel e-mailiti need mulle, et ma saaksin need tartust brüsselisse edastada. tähtajad lähenesid ja mõttetud pisiasjad (allkirjad, kuupäevad jms.) jäid kahe silma vahele. nii saigi rmk iti-inimene minu pangaandmeid kolm korda sisse skännida. aga täna tuli lõpuks teade, et "your file is complete". jään pikisilmi ootama rahavoogude saabumist oma pangaarvele.


h

kannatan internetivaeguse all. starman ei luba enne järgmist teisipäeva midagi. sestap nüüd siin seltsis.


positiivsete uudiste alla kuulub see, et mulle lubati, et teatud pingutuse korral teenin ma järgmisel aastal rohkem kui eesti president. samas mainiti muidugi ka, et see pingutus võib olla tappev. kapis sain ka juba istuda, nii eksperimendi korras. homme on selline loeng nagu mälutreening.


klassi kokkutulek ei olnud nii hull kui ma kartsin, olemasolevat kontingenti silmas pidades. mingit positiivset üllatust ka näkku ei karanud. need, kes olid tüütud, on ikka tüütud, need, kes olid toredad, on ikka toredad ja need, kes olid kummalised on ikkagi täiesti pöördumatult kummalised. saab ühe õhtupooliku küll koos oldud inimestega, kellega kaksteist aastat oma elust viis päeva nädalas ühes majas viibitud. siis on jälle hea koju tulla ja oma sõpradega suhelda. aga see maja, kus üritus toimus -- kui ma poleks seal ise käinud, siis ma ei usukski, et eestis selliseid maju on...


h

ilmselge märk maailma lõpust on see, et panges olid pulgad otsas ja keegi eestis ei müü pulki ja nii ma pidingi oma india pähkleid taldriku peal kahvliga taga ajama. huvitav, kas enne oli mingi keskne pulgapank, kust kõik hiina toidu asutused oma pulgad said?


esimene mammutloeng oli täna. mitte kõige põnevam, ma pean tunnistama. nentisime, et meil on kohe nagu mingi magnet, mis meid pseudoteaduste poole tõmbab. kõigepealt politoloogia ja nüüd siis see. esmaspäevast hakkavad erialaspetsiifilised ained, ehk on need natuke rõõmsamad. aga seda peab küll tunnistama, et kui tartu linnas üldiselt tunnen ennast juba gerondina, siis seal tõlkemagistri loengus olin jälle nagu noor laps. oluline kontingent oli juba halli peaga.


ja korteriga on nii, et see on viimase peal. ja hea on üksi elada. ja suur pood on lähedal. ja raha ei pea selle eest ka eriti maksma. miks, oh, miks ta siis nii kaugel peab olema?


homme midagi hoopis põnevamat. klassi kokkutulek. hmmm...


h

kui jätkub selline pakkimise teemaline prokrastineerimine, siis võibki teoks saada minu unistus võtta kaasa võimalikult vähe asju. tõenäosus, et maha jäävad eriti olulised asjad sellega siiski suureneb. ja üldse, mis oleks elu ilma pideva viimase hetke paanikata?


aga ma arvan, et ma lähen nüüd võitlen natuke selle tuulega. isal on imetabane omadus osta sööke, mida mina ühel või teisel põhjusel tarbida ei saa.


h

tartust tagasi jalavigastuse, korterivõtmete ja millegagi, mis häguselt meenutab loenguplaani. tartu trepid on salakavalad, seekord ei saanudki aru, mis täpselt juhtus, aga ilmselt sikutasin natuke mingit sidet. paar aastat tagasi vääratasin vanemuise esisel trepil, kolm kuud hiljem, kui üks jalg ikka teisest erines, selgus, et oli olin mingi väikse armsa luu seal sees ära murdnud. elama hakkan tartu linna viimases majas. ilma liialdusteta. nii et olen endiselt pakkumistele avatud. samas otsin võimalust üks väike paber skännida, et ma saaks selle brüsselisse saata, et nad saaksid mulle raha anda.


muidu vaikus ja ootamine. teen väheseid asju suurtes kogustes. olümpia oli emotsionaalselt üllatavalt kurnav. ilmselt on minus siiski väike spordiajakirjanik peidus. tegin eelmisel nädalal impulssostu -- haarasin prismast möödaminnes 'eesti spordilehe'. esmamulje oli üsna karm, hiljem mõtlesin asja üle järele ja leebusin natuke. potentsiaali ju oleks, aga kahjuks on ainult murdosa sellest rakendunud. domineerima jääb küsimus, millist lisaväärtust see pakub, võrreldes näiteks 'postimehe' spordikülgedega. minuarust väga marginaalset. aga noh, vähemalt oli jutt üsna asjatundlik. eriti võrreldes näiteks etv-ga. millisele asjaolule juhtis minu tähelepanu ka üks lugejakiri. centerfoldil oli aga küsitlus, mis mind tõeliselt hämmastas. umbes viieteistkümnelt spordiga seotud inimeselt oli küsitud paar küsimust, nende hulgas ka seda, kui rahule nad jäid olümpia meediakajastusega. ja ainuke, kes ei arvanud, et etv oli suurepärane ja eriti head olid emotsionaalsed võistlusjärgsed intervjuud sportlastega, oli jüri tarmak. kes arvas, nagu minagi, et ebaeetiline on sportlast teleeetris nutma ajada ja mingit mõistlikku seletust sellele, mis persse läks sellisel hetkel nagunii oodata ei saa. dzhiisus, võib-olla tõesti olen mina loll...


aga täna tulin tallinnasse ühes bussis täies olümpiavarustuses ja vahemere päevitusega anu sääritsaga...


h

ma ei ole päris kindel, mis täpselt eile juhtus, aga tükk aega spordile reserveeritud emotsioonidevikerkaar sai igatahes tervislikumat kasutust.


tuksamsibuljürjental linnateatris oli kena, kuigi natuke igav. sest iseenesest saund on hea, aga kõik lood on enam-vähem ühesugused. ikka juhtub. umbes viienda lisaloo ajal (siis kui sibul ja tuksam olid viksis koorilaulja poosis lava ääre peal kõikudes ka "minu isa oli pullimunalõikaja" ära laulnud) tõmbas sibul uttu ja tuksam vabandas, et tal tuleb teine üritus. selle peale kargas publikust püsti ka tõnis mägi ja lippas väljumisava poole.


tund aega hiljem nägin tõnist valges ülikonnas raekoja platsi kohal kõikumas ja "looja, hoia maarjamaad" laulmas. sibul mängis tüüri esiettekandel kitarret. aga raekoja platsi üritus oli võimas. ma polnud sellest mitte midagi kuulnud, tegemist oli ilmselt raekoja 600ndale sünnipäevale pühendatud üritusega. koor ja orkester ja tulede mäng, heeroldid raekoja aknal ja pasunakoor katusel. suurel ekraanil käidi läbi kogu raekoja ajalugu, mida jutustas raekoda ise, aarne üksküla häälega.


ja noh, pärast seda... hea, kui õhtu on sume ja inimesed suhtlevad vabalt. kui keegi peaks seal taani kuninga aia kandis elama, siis vabandan nende eesti eurolaulude ehk mitte kõige õnnestunumate arranzheeringute eest. ja 'saaremaa valsi' ja 'eesti lipu' omade, sest kuidagi oli ju vaja valssi ja rumbat tantsida. koju jõudes pidin kohe magama minema, sest muuks ma tõesti enam võimeline ei olnud.


h

sellele tuleb lisaks mainida kindlasti ka yuleidyst, osleidyst ja mileidyst (kuuba sportlaste seas leviv nimetrend) -- suurepäraseks inspiratsiooniks värskete kolmikute vanematele.


seal käib värniku teemaline arutlus. ja hoolimata sellest, et värnik nuttis, ei suuda ma siiski muuta oma arvamust tema kohta. seda ma muidugi mõistan, et veidi liialdatud eneseusk on tippsportlasele vajalik -- kui sa ise ei usu, et suudad midagi korda saata, miks siis keegi teine peaks sellesse uskuma. ja järjekordselt sai kinnitust, et marko kaljuveer on esmaklassiline jobu. midagi ei läinud ju nii uskumatult halvasti, kuues koht olümpial on sitaks hea tulemus. see, et värnik ise oma lootused üles kerib, on normaalne. see, et kaljuveer iseenda omad üles kerib ja siis värnikut haletseb, kui see ei suuda nendele vastata... nojah. mis mõtet sul on üldse inimesi intervjueerida, kui sa ise õigeid vastuseid kõige paremini tead?


ja ilmselt on üldse nende olümpiamängude ajal rahvast usinasti teenitud, piinates pikalt, tuliselt ja heavanemlikult sportlasi, kes nutavad (värnik, kolukanova) või on nutmise äärel (rahnu, budõlin, kanter; ja tegemist pole mitte rõõmupisaratega) ning korraldades nõiajahti sportlastele, kes nendega rääkida ei taha. alguses tundus see ajakirjanikele halvasti ütlemine või nende eest uttu tõmbamine mulle ka natuke nõme, aga nüüd ma mõtlen, et mina ka ei tahaks nendega rääkida. kõik need kohapeal tehtud intervjuud on ikka üsna jubedad olnud. isegi nende sportlastega, kellel läks hästi.


vastukaaluks on jällegi helge vaadata yle poiste kergejõustikustaadioni koridoris tehtud välkintervjuusid. asjalikud/asjakohased küsimused, kiired ja löövad. sportlase põhitöö on ikkagi sporti teha, mitte sellest rääkida. ilmselt on asja taga ikkagi mingi motiveeriv filosoofia, ka ei peaks tipptasemel spordi tegemine välistama ajude olemasolu. aga selliste jutuajamiste eesmärk peaks siiski olema emotsiooni edasi andmine. soomlane ei küsinud zelezny käest, et kuidas nüüd on sportlaskomisjonis olla. küsis hoopis, et miks nii läks (zelezny ütles, et keha oli valmis, aga vaim oli nõrk) ja mis edasi saab (olümpiaga hambad, aga oda varna veel ei riputa) ja oligi kõik. lasti mees dushi alla.


natuke veel spordiblogi. pidage vastu.


h

õhtu üle platsi roosa otsaga majas. vaadatud pilte kahest pulmast. üks oli klassivenna oma. ilmneb, et viis aastat peale keskkooli lõppu on neid klassivendi, kellel ei ole veel last järgi jäänud umbes poole käe sõrmede jagu. kuidagi ahistav teadmine. mitte ainult sellepärast, et "näed, alles see oli...", vaid ka sellepärast, et avastad, et oled ise elanud mingis hoopis teises mullis. kus inimesed ei abiellu veel ja ei saa veel lapsi ja see ongi normaalne.


ma olen tõesti juba piisavalt vana ja kogenud, et teada -- normaalsus on linnalegend. aga kuna ongi ainult üks elu, siis aegajalt kerkib ikka see paaniline küsimus -- kas ma olen seda valesti elanud? kas ma olen jõudnud juba kõik ära rikkuda, kõik ära raisata?


h

selleks aastaks jälle hambaarstiga ühel pool. uskumatu kergendus. olen väga andeksandvas meeleolus. võib tuleneda ka sellest, et viimased paar õhtut olen sporti soome pealt vaadanud.


muidu magalarajooni rõõmud. eile hakkas kell 6 õhtul kellegi autoalarm röökima ja lasi niimoodi kella kümneni välja. ei, see oli sellist tüüpi alarm, kus umbes neli erinevat viisijuppi vahelduvad, nii et igav ei hakanud. aga ehk seletab see eileõhtust peavalu.


ja vahelduva eduga on mul jälle poisid rõdul. kuigi nad ei ole enam eriti poisid. on siuksed vanad, krimpsus ja tolmuste tunkedega. nii et erilist elevust nende saabumine minus ei tekita.


vastupidiselt teadmisele, et backley on finaalis.


h

kui moonika aava ka täna oda endale varba pihta viskab, siis võtab küll nägu kahtlus, et seal kalamata treeninglaagris toimus mingi tshikipriki. kanter, leis, rahnu ja indrek turi salapärane kõhuviirus?


see on see ilusate naiste rand, ma ütlen. tänks, pallase.


h

tartu ülikool, kallis alma mater, on ikka oma tuntud headuses, mattes inimesed omaenda bürokraatia alla. peaksin juba olema targem ja jooksma sellest nii kaugele ja kiiresti kui võimalik. aga näe, ikka kipun tagasi ronima. see pole mitte esimene kord, kui nad mind lihtsalt ära kaotanud on.


aga noh, see toob jälle teistpidi ühele mind vaevavale probleemile lahenduse. sest sellisel juhul tuleb minna tööle, mis tähendab, et mul on ehk piisavalt raha, et järgmise aasta MMile helsinkis kohale minna, mis päästaks mind selle jõleda spordiülekande käest.


sest see pilt, mis kergejõustikust tuleb, ei kannata mingisugust kriitikat. väljakualad on midagi sellist, mida näidatakse siis, kui isegi suurt staadioniplaani enam näidata ei saa, pükse jalast võtvatest või harjutusstaadionil sõprade ja perekonnaga suhtlevatest 400 meetri eeljooksjatest rääkimata. ja kui juhtumisi kaamera korraks leiab selle kõrgus- või kolmikhüppaja sealt väljaku pealt, muudab nähtav pilt olukorra vaataja jaoks veel segasemaks -- sest informatsioon, mida jagatakse selle kohta, kes kurat see on, kes seal parajasti hüppab, millist kohta ta parajasti hoiab ja kui kõrgele või kaugele ta peab hüppama, et midagi saavutada, on minimaalne.


ja eesti kommentaatoritest pole ka mitte midagi kasu, sest nad ei suuda pakkuda peaaegu mingit olulist informatsiooni lisaks sellele, mida ma parajasti oma silmaga näen. sest kui toimumas on kolme väljakuala finaalid ja kaamerasilm on järjekindlalt 1500 meetri eeljooksjate peal, siis tahaks natuke teada sellest, mis mujal väljakul toimub. palju rohkem kui sellest, et kõige aeglasem eeljooks oli atlanta olümpiamängudel. sest nemad on ju seal väljakul, seega eeldatavalt hoopis vähem teleekraanist sõltuvad kui mina. ja see on veel täiesti süüta möödalase. nagu isegi anu sääritsa kohutav, ajakirjaniku jaoks täiesti lubamatu keelekasutus. sest kõige suurem pärl on siiski marko-eee-kaljuveer. nagu lapsesuu, räägib suure enesekindlusega, lausa sugestiivselt (ilmselt on need 'e' tähtedega täidetud pausid sõnade vahel või isegi liitsõna keskel mõeldud justnimelt seda sugestiivsust suurendama) seda, mis parajasti keelele tuleb, isegi kui see käib risti vastu sellele, mis parajasti ekraanil on (nagu näiteks, et näete, seal taga kõnnib erki nool, kes sai kahjuks-kahjuks kõrgushüppes nulli -- mis on ju ometi selline ootamatu teadaanne, mis poolel eestil südame seisma võtab ja jumal tänatud, et tegemist on kaljveeri poolse alatu valega, mida näitas ka hetk varem ekraanil vilksanud tulemustabel; või, et "kreeklannale ei valmistanud sellest kõrgusest üle saamine mingeid raskusi", kui parajasti näitab, kuidas kreeklanna latile sellise raksakaga peale kukub, et latt vaevalt ühte tükki jääb ja siis, et "oi näed, ikka ajas maha, nüüd peab kreeklanna teisele katsele minema", kuigi suurelt ekraani alaosas siravad kolm punast risti tähistavad ju ometigi seda, et see oligi kreeklanna kolmas ja viimane katse, mille peaks ometigi reetma ka see, et kreeklana kummardab ja lehvitab kodupublikule tänutäheks ja hüvastijätuks. aga see on ehk juba liiga peen sherlockholmslus markolt nõuda). ainuke spordikommentaator, kes kuidagigi on õigustanud seda maksumaksja raha, mis magama pandi, et teda ateenasse saata, on helar osila, aga kui mitut koormat tema, vaesekegi jõuab kanda.


liisi, ma leian, et sinust oli äärmiselt ettevaatamatu nõuda, et etv peaks veel rohkem ja marginaalsemaid olümpiaalasid näitama. mõtle nüüd ise, kui nad hakkaksid kommenteerima asju, millest nad veel vähem teavad. juba see, kui rääk ja kuuse suusahüppeid kommenteerivad, on piisavalt piinlik.


h

michael phelps võib ju olla tubli, usin ja andekas ameerika poiss, aga minul on ta küll lõplikult üle visanud. ja kui ma kuulen veel üks kord, kuidas ta on jällegi jõudu ammutanud sellest, et kuigi 1980. aastal arvasid kõik, et nliidu hokikoondis on võitmatu, tulid väiksed, tublid ja osavad ameeriklased (kelle salarelvaks oli no doubt ka Demokraatia ja üldse põhimõtteliselt see, et neil oli Õigus) ja tegid neile säru, siis... nojah, ilmselt ma ei tee siis suurt midagi, aga olen igatahes veelgi rohkem nördinud. kõigepealt rääkis ta säravate silmadega sellest siis, kui talt küsiti, mis ta arvab kaheksa kulla võitmise võimalikkusest (kostub kangesti nagu oleks siin jumala sõrm mängus, kas pole?) ja nüüd enne 4x200 vabalt finaali oli ta oma toas vaadanud dokumentaalfilmi just sellest samast imetabasest hokivõidust, et ennast õigesse meeleollu saada. no tõesti, palju võib? nii et iga kuld, mida phelps ei võida, on vesi minu veskile.


mitte et mul ameerika ujujate vastu üldiselt midagi oleks. aaron peirson on minu arvates näiteks väga ilus. ja natalie coughlin on ka nunnu. ja scott goldblatt peab lausa blogi, kust me saame veenduda, et tippujujad on inimesed nagu meie, ainult nad ujuvad rohkem.


aga pieter van den hoogenbandi pärast on mul siiski kõige parem meel.


h

huvitav päev. ziti kristiine keskuses, zatoichi sõpruses, lapsang souchong apollo kohvikus (kuidas saab miski, mis nii jõledalt lõhnab, olla nii hea maitsega) ja kuum shokolaad rendez-vous's.


aga peamiselt tahaks ma siiski rääkida hansapangast. sest pank peaks ju olema üks nendest asutustest, mis oma kliente nagu sitta pilpa peal kohtleb. arvestades, et tegemist on teenusega, mida praktiliselt iga inimene kuni surmani peab tarbima, seega on nende käitumine täna väga pikaajalise mõjuga. ja kui ma täna tahan nendega oma õppelaenu tagasimaksmise graafikust rääkida, ei välista see ju võimalust, et ma homme oma miljoneid nende hoolde ei jäta.


viru keskuse kontoris teenindamisega tegelev mitte just verinoor tshikk neid asju küll niimoodi ei näinud. sest tema suhtumine meisse oli kergelt öeldes üleolev. ilmselgelt oli tal mingisugune napoleoni kompleks, või siis arvas ta, et meie poolt esitatavad küsimused on lihtsalt väga rumalad ja ta ei vaevunud oma suhtumist ka kuidagi varjama. pank on jumal ja nii kuidas pank ütleb, nii ka on.


peale selle on kõik õppelaenuga seotu pangas nagunii täiesti idiootse vindiga. sest selle tagasimaksmise juures ei näidata mitte mingisugust paindlikkust üles. eriti peen huumor on see, et enne kui nemad ütlevad, et nüüd tohib, ei saa seda ka tagasi maksta. inimesele, kes võttis esimesel kursusel laenu ja tahtis seda teisel juba tagasi maksta, teatati, et sellist võimalust ei eksisteeri. tagasimaksmisega peab ootama nominaalõppeaja lõpuni. ei ole ju mingit kohta ka, kuhu seda laenu vägisi tagasi maksta, nad ju võtavad selle raha arve pealt, siis kui nende suva ette näeb. magistriõppesse astudes saab tagasimaksmise graafikut ainult siis edasi lükata, kui sügisel uuesti laenu võtta. vastasel juhul nad arutavad asja indiviidipõhiselt ja otsustavad, kas magistriõppesse asumine on piisav põhjus, et tagasimaksmist edasi lükata. ja nende poolt koostatud graafik on paindumatu -- seletus, et läksin septembrist tööle ja peaksin teile 18.september intresse maksma, aga ei saa palka enne oktoobri algust, nii et kas saaks graafikut kuu aega edasi lükata, vastatakse, et ei, selline asi küll kohe kuidagi võimalik ei ole, mis te õige endast arvate.


nii et rõõmu kui palju selle laenuga. ja hansapanga teeninduskultuuriga üldiselt. järgmine kord kui ühiskond jälle uskumatult ebaõiglane tundub, pajatan teile monopolettevõttest tallinna vesi.


h

pärast nädal aega tiksumist suutsin internetist välja manada 'pride and prejudice' 3. ja 4. osa. selle, kus on jennifer ehle ja colin firth, nii ilus, noor ja tõsine. tunnen ennast tõelise töökangelasena, sest loomulikult sai sellest 94% alla laetud ja siis teatas suprnova, et seedi ei ole ja ei tule. praegu patsutan endale tunnustavalt õlale selle eest, et ma ikka alla ei andnud. ja vaatan piineldes, kuidas 5. ja 6. osa arvutisse tiksuvad, täiesti kindel, et enne kui nendega ühele poole saab on internetijumalatel mulle veel vindiga palle visata.


aga 'uhkus ja eelarvamus' on mu nõrkus olnud juba varasest teismeeast saadik. ma olen alati pigem selle, kui jane eyre'i koolkonda kuulunud. tunduvalt helgem, igatahes. ja ilusam.


h

päev on veel poisike, aga mitmed tõsiasjad on juba kinnitust saanud. näiteks see, kuidas ma trolle vihkan (eriti muidugi talvel, aga praegu nr 9 trolliga koplist mustakale sõita oli ka üsna rõve -- mul on tunne, et iga kord, kui ma kusagilt käega kinni võtan, saan ma mingi surmahaiguse) või see, kuidas ma olümpiamänge armastan (minu viha ja põlgus lemps "see matsakas tädi, kes on dominikaani vabariigi "lippur", on felix sanchez" kuuse ja marko "senegal on olümpiamängudel võitnud kokku ühe medali" kaljuveeri vastu sai kinnitust juba eile õhtul).


mõned asjad on siiski suutnud mind ka üllatada. nagu näiteks see, et koju tulles leidsin oma õe 'age of empiresit' mängimas. elu see poleks arvanud, et tal nii palju püsivust on.

olles nüüd juba peaaegu viis kuud jälle oma perekonnaga koos elanud, olen ma valmis tunnistama, et varsti on saabumas kriitiline piir. sest kuigi tegemist ei ole eriti sellise in-your-face tüüpi perekonnaga, on see viietoaline mustamäe korter kõigi nende egode jaoks siiski liiga kitsas. eriti muidugi minu oma jaoks, mis ütleb kindlasti niimõndagi minu ego kohta. siin on küll äärmiselt mugav ja odav elada, aga see kommuunivärk on siiski natuke ahistav. kui veerenni residents elamiskõlbulikuks saab, on perega koos elamine muidugi jälle hoopis teine tera. aga augusti lõpuni peab vastu küll, puhtalt selle teadmise peal, et siis on jälle minek.


teine kana on mul kitkuda nende putukatega, kes tuppa ronivad. lahtise rõduukse vahelt kui toas tuli põleb. kõige kummalisemad kujud. juba minu lagi on hommikuti iga entümoloogi unistus ja just praegu üritab üks graatsiline liblikas vastu arvuti ekraani enesetappu teha. eile olin sunnitud õue transportima ühe sellise tohutu isendi, kes katki minnes hingematvat lutikahaisu ajab. tõesti, nagu ei elakski magala kortermajas, vaid kusagil looduse rüpes. mingid eelised peavad sellel linnaelul ju ka olema!


h

avastasin praegu, et olen endale järgmiseks nädalaks igasugu sotsiaalseid kohustusi möllinud, täielikult arvestamata asjaoluga, et sel nädalavahetusel algab ju rõõmus kahenädalane periood, kus ma rohkem või vähem teleka külge kleebitud olen. tugitoolisportlase märg unenägu, kas pole? aga vanade sõpradega peab ikka kohtuma aegajalt, muidu pärast mõtled, et kus nad said ja kahetsed.


ja seda avastasin ka, et peedu on elanud selles majas, kuhu ma septembrist kolin. tüüpiline tartu värk.


h

kosmoses kahekümne krontsa eest 'eternal sunshine of the spotless mind'. hallid ajurakud liikusid, mis on filmi puhul alati positiivne. ja esimest korda elus mulle jim carrey isegi meeldis, varem on alati meganõme tundunud. soovitan.


vestlused on viimasel ajal väga diibid. kellel on ajutine maailmavalu, kellel püsiv. küsimus siis selline, et

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

minuarust on kaks nurka -- kas elu on plastiliin või elu on kaabakas, kes üritab sulle keerata

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

mina ise usun rohkem sellesse plastiliini asja


give me strength to change the things i can't accept and accept the things i can't change. päike tõuseb homme kõigest sellest sõltumata.


h

ärge küsige, millega ma kell pool neli öösel tegelen, aga igatahes sattusin ma sinna ja sain peatäie naerda (võimalik, et öiselt võimendunud absurditunnetus).


igatahes meenus mulle kohe, kuidas ükskevad uppsalas kevadballil olles hakkasid meie rootsi sõbrad meile demonstreerima oma soome keele oskust, loetledes fraase, mida nad teavad. "kaakaojuomajauhe", "ei saa peittää" (arvasime, et ehk kuskilt soojapuhuri pealt) ja, minu vaieldamatu lemmik -- "paljon lunta, ei taskulamppua". niimõnigi tugrik sellele, kes suudab tuvastada, kust rootslased sellise väljendi omandada võisid.


h

niisiis veetsime mina, siim, juhan, indrek, veel lugematul arvul inimesi ja iga inimese kohta umbes sada sääske õhtu viinistu maalilises kalurikülas, vaadates näitemängu nimega "külmetava kunstniku portree". kuigi asja tempo oli pehmelt öeldes hüplik (võimalik, et kunstiline taotlus) ja minu istekohalt oli visuaalne side laval toimuvaga pehmelt öeldes nõrk, oli siiski täitsa tore. sest omamoodi irooniapisik oli kivastiku tektsis ilmselgelt olemas. ja näitlejad, noh, nende puhul on ju teada, et mingit jama ei ole oodata. suurepärases statistirollis astus üles ka meri (lääne), mis suutis taevaga täiesti ühte sulandudes ühel hetkel lihtsalt haihtuda.


eile öösel, pärast tõlketööga võiduka lõpuni jõudmist, vaatasin veel romantilist komöödiat nimega "laws of attraction", mis jättis üsna mageda mulje. olen näinud romantilisi komöödiaid, kus kohustuslikud elemendid on täpselt samal tasemel esitatud, kuid on siiski palju parema mulje jätnud. tükk aega ei suutnud selle põhjusele näppu peale panna, aga siis sain aru, milles probleem -- pierce brosnani ja julianne moore'i vahel puudus küll igasugune keemia. sellepeale pöördusin kohe hea sõbra kazaa poole ja asusin "thomas crown affairi" tõmbama. üks vähestest filmidest, kus toosama keemia lausa pulbitseb.


h

langetasin koorma oma seljast, lõpetades metsamaterjali müügilepingu tüüptingimuste tõlkimise. oli rõve küll. muu värgiga on nagu on.


eile veerenni poole vändates, kusagil pärnu maantee ja juurdeveo tänava ristumiskohal lahkus sandra jalgratta küljest sadul tükkis oma varrega. võimalik, et jäädavalt. tolle tuunikaga tüübi väide, et piisavalt pika pulgaga saab maakera paigast nihutada, sai jälle kinnitust. pidin järjekordselt saateauto järgi tellima. boonuseks oli see, et kui veerennis herned söödud said, jõudis täiesti turvaliselt koju tcm-i pealt "high societyt" vaatama. originaali ("the philadelphia story") boonuseks on muidugi cary grant, aga "high society" soundtrack on vist küll kõige stiilsem, mida ma tean.


täna viisin ratta veloplusi meestele pusida. mehaanikuonu vaatas asja, torkas oma õlise näpu erinevatesse rattapragudesse ja teatas mõtlikult, et võimalik, et ratta raam on lõplikult pees. see, eriti arvestades, et tegemist ei ole minu enda rattaga, oli küll võpatamapanev uudis. tal oli siiski olukorrale, kui asi peaks tõesti nii kaugele jõudma, loomingulisi lahendusi välja pakkuda.


homme õhtul jällegi viinistu, seekord külmetava kunstniku tõttu. ausalt öeldes on mul sellest viinistust endast juba üsna kopp ees. mitu korda võib ühe aasta jooksul sattuda kohta, millega sind mitte miski ei seo?


h

jah, eks ma ise leian ka, et see on suht häbitu, et ma juba päev otsa arvuti küljes istun ja siin ikka vaikus valitseb. tänan, maris, et minusse karmilt suhtusid. aga see on ilmselt lihtsalt töölaiskus, mis muudesse valdkondadesse üle kandub. kas keegi palun ei tahaks mulle raha lihtsalt anda nii et ma ei peaks selle nimel vaeva nägema?



hiiumaal olid seened (marineerisin iseseisvalt 6 purki, jõudsin järeldusele, et koduperenaiseks ma saada ei taha -- liiga tüütu ja kohustav) ja mustikad ja raamatud ja linnud ja loomad. inimesed ka, aga neid õnneks seekord röögatult palju vähem. ema sünnipäev oli. kärdlas spottisin ükspäev vahurit.



eile läks ilm ilusaks ja mina tulin hiiumaalt ära. üsna loogiline, kas pole? buss oli rõvedalt palav ja paksult täis. sellesmõttes on vaba graafikuga hiiumaalt tulek ikkagi parem variant, fleksibiilsem. laevas sain pool tundi rahulikult istuda, siis vallutas minu aknaaluse laua saksa perekond, kahe väikse hüperaktiivse murjanist lapsega (väiksema nimi oli igatahes jascha, sest seda röögiti pidevalt). loomulikult tulid nad ka bussi, kus jascha kuni tallinnani ühtlase detsibelliga pasundas. ma ei tea, mis värk selle lastekasvatusega tänapäeval on. nädala alguses saabus värssu isa pinginaabri perekond, kaasaarvatud 7ne teele ja 4ne jaan, kes vallutasid maja nagu tuulispask ja kukkusid meeletult laamendama. sõnagi lausumata. mina igatahes olen veendunud, et kui ma kunagi peaks lapsi saama, siis kavatsen ma kindlasti saada distsiplineeritumad väljalasked. ma olen selliseid ka näinud, nii et nad on olemas. vähe sellest, et endal on kergem, niimoodi ei pea ka iga natukese aja tagant häbi pärast maa alla vajuma.



nii ma siis needsin kurja saatust seal põrgubussis, aga kui me tallinnasse sisse sõitsime, sain ma millestki rõõmsa äratundmisega aru. nimelt, et ma üsna armastan seda linna, eriti suvel. mitte seda ülerahvastatud ja heitgaasistatud kesklinna, vaid minu oma tallinnat. nõmmet ja mustaka nõmmepoolset otsa. kõrged männid, nende vahelt immitsev päike ja tshill. ja ometi on kõik käeulatuses. ja täna lähen veerenni vaarikaid ja herneid sööma. tallinn on see, mis sa temast teed.



muide, kas keegi ei tea mõnda mõistliku hinnaga mõistlike tingimustega tuba, mida tartus saaks üürida? hädasti oleks tarvis.



New York Voices -- 'Traffic Jam'





h

ebaiseloomulikult (või siiski?) räägin hoopis sellest, mis selle kõige juures valesti on. lausa viriseksin.


see on lihtsalt üsna suur mull. liiga suur. sest see muusika, mida seal mängitakse, on ju heal juhul huvitav. ilmselt see ongi tema peamine eesmärk. ainult, et mulle meeldib rohkem, kui muusika on hea. maitse küsimus. aga see elurõõmsuse element esitatavas muusikas, see missioonitunne, mis seda elurõõmsust õigustab, on ilmselt part of the experience.


paar krõbedat sõna oleks öelda ka elamistingimuste kohta. suhtumine vihastab mind kohati pimedaks, aga see on ilmselt ka part of the experience. iseenesest saan ma ju aru, millise kullaauguga on tegemist kõigi nende rõõmsate karvaste näol, aga see ülespuhutus ja ülbus asja juures, see et kempsupõrandad hakkavad juba esimese õhtu jooksul ujuma ja keegi selles suhtes midagi ette ei võta, et sooja vett ei ole, et sulle näidatakse kätte pool meetrit kriibitud parketti ja sealjuures tehakse nägu, et sulle tehakse tohutu teene... ja tõesti, lugu ongi nii, et ega mul suurt kusagile mujale minna ei ole ja seal on ka üsna turvaline, aga no siiski -- selle eest, et ma saan pea kuskil pingivahes radiaatori alla toetada, maksan ma neile 40 krooni. öö. mis tore idee kõigi nende ideeinimeste jaoks.


nii et kui ma sinna lähen, siis on see ilmselgelt ikkagi inimeste pärast. klassikaline "ole oma soovidega ettevaatlik" juhtum. sest inimesi on seal tõesti karvaseid ja sulelisi, iga kuju ja suurusega. enamik neist teeb mind mõneti nukraks ja suurt hulka ei tahaks pulgaga ka surkida. seekordne välilaatsaret/magamissaal oli vähemalt üsna steriilne, ei midagi sellist nagu kahe aasta tagune perekond folk. nurgas siiski oli üks onu, kelle dressipükste otsad olid kingade sisse topitud, magamistarveteks olid päevinäinud tekk ja padi ning kogu ürituseaegse toidu oli ta ka ilmselt pooleliitristes purkides kaasa võtnud. muidu olid ruumis üldiselt noored, sorakil juustega pliksid, kes hommikupoolikutel oma lahtris väga iseloomulikult kerouaci lugesid. või seinaäärsest riiulist haaratud "tervishoiu käsiraamatut". kõige parem koht inimvaatlusteks on ilmselt ikkagi rohelise lava esine. kõige ekstreemsemaks näiteks see tohutu vesinikblondi poisipea ja poolemeetriste roosade kunstripsmetega naisterahvas, kelle põhiliseks riietusesemeks oli napp pesu, läbi tema õhulise valge kleidi (puhas formaalsus) oli selgesti näha, et tegemist oli roosa rinnahoidja ja valgete stringidega. jagan kõige selle juures üha rohkem üritust ilmselt seestpoolt õõnestama saabunud kodanik m.k. arvamust, et enamik folgipeere on tõesti päris ebasümpaatsed. omaenda sõpru (ei loe neid peerude hulka, isegi kui nad on kuid varem passi ostnud -- see ei ju ei läheks) näeb ka vaid jooksu pealt, sest enamikul on mingi selge missioon -- purju jääda, võimalikult paljudele kontsertidele jõuda, võimalikult palju inimesi teretada, võimalikult palju olukorrast üle olla või siis sellesse sisse elada... sinust ei saa ma aru. ja sinust ammugi mitte. "mehed," ütles ta ja ohkas. (kui te ise aru ei saa, kes te olete, siis mina ka teile ei ütle)


ja kui iga roju oma urgu magama ronib, jääb sellest kõigest järgi lihtsalt meeletu, meeletu laga, kogu linnas pole ühtegi prügikasti, mis üle ei ajaks ja maast võib leida kõige loomingulisemat saasta. part of the experience?


see asi lihtsalt ei ole see, mis ta kujutab, et ta on. minuarvates ei ole see asi isegi selle asja sümbol. täitsa võimalik, et ta kunagi oli see. nüüd on ta lihtsalt väsitav ja kurnav ja meeletult kallis. ja fake.


ja ikkagi olin ma seal juba kolmandat aastat järjest. laupäeva hommikuks oli küll täitsa kõrini. istusin rõõmuga bussi peale ja tulin koju. tasakaalustamiseks kuulasin kohe natuke carpentersi ja break'n'bossat.


aga tore oli teid kõiki näha, siiski.


h

midagi nende kadunud tükkide jaoks.


sellest kõigest muust ehk homme.


h

ma ei tea, kas mul on ainult tunne, et see pidev ringirallimine pole enam päris minu tass teed või ongi see tegelikult nii. tahaks lihtsalt olla kodus. ükskõik, kas siin või hiiumaal, mõlemad on nagu päris omad -- seal on boonuseks see ukse all loksuv mereraas, siin jällegi pidev ligipääs internetile. aga suvel pigem vist ikkagi seal.


sest tegelikult polegi ju vahet, kas sajab vihma ja saab selle hüpnotiseerivat rabinat vastu katust kuulates käina raamatukogust tähtajatult ja ausõna peale laenatud raamatuid lugeda (et muudkui võtad ühest virnast, loed läbi ja paned teise virna ja kui kõik läbi saavad, siis võtad rampsist uue satsi) või paistab päike ja saab raamatut lugeda terassil lamamistoolis või hoopis rannas. ja oma lahes on meri ka juba niipalju soe, et ei raatsi mitte ujuma minna, kuigi see hetk, kui püksid märjaks saavad, on ikka parajalt shokeeriv ja see hetk kui laine üle kõhu käib veelgi enam. või siis võib minna sõprade juurde kõppu maasikale ja korjata väikse vaevaga kaks liitrit metsmaasikaid, pärast tulla koju ja soojaksköetud saunas kõik puugid maha pesta.


ainuke zeni kõigutav moment oli peretuttava sünnipäevale minnes leida sealt eest oma baktöö retsensent (dzhiisus küll, kui kaugele see kõik minust vaevalt kuu ajaga on jäänud -- seljataha), kes südaöö saabudes, siis kui ennast juba minema asutasime, küsib, et kas ma tahtsin midagi oma kaitsmisest rääkida ja kui ma pingsalt naeratades teatan, et ei tahtnud mitte, ütleb lihtsalt nojah ja räägib ikka. ja mul on tunne, nagu räägitaks hoopiski kellegi teise elus aset leidnud sündmustest. ja ikkagi on kuidagi paha -- ma ei tahtnud ju midagi muud kui rahulikult ühest eluetapist välja loksuda.


aga täna hommikul oma sauna pööningule püstitatud telgis (muidu tulevad ööliblikad katuselainete alt sisse ja hakkavad vastu nägu viskuma, sääskedest rääkimata) üles ärgates nägin oma pea kohal  sisaliku varju -- oli teine ennast telgi katusele peesitama sättinud. votnii.


neljapäeval lähen ma folgile, aga ega ma sinna kauaks ei jää. esmaspäeval tagasi saarele...


h

järgmine kontrollpunkt käina raamatukogu. kaks viimast päeva on läinud kui unenägu. oleksin äärepealt kirjutanud, et märg unenägu, sest kuna vihma on lakkamatult sadanud, siis oleks see õigupoolest sulatõsi, aga räpasema mõtlemisega inimesed võiksid seda valesti mõista.


igatahes, uus saar, uus elu. õnneks on orgunn olnud niipalju tasemel, et viimastel öödel ei ole pidanud telgis magama. ja nüüd olen ma muidugi ka juba täitsa omas kodus, väikeses rookatusega majas värssu sadama juures. kus on saun ja muusika ja puhtad, kuivad riided.


ka mustjala-leisi ja leisi-värssu etapi värvikaid momente tutvustan lähemalt, kui olen tsivilisatsioonis püsivamalt tagasi. vahepeal jätkub meelelahutus- ja kultuuriprogramm. tulge reedel kõpu tuletorni juurde tafenau kontserdile!


h

kiire vahelepõige mustjala raamatukogust. vilsandi oli super, kaks päeva läks kui linnutiivul. koidulast, jaanist ja muust pajatan teile hiljem.


siis kaarin külmetas ja plaanides toimus korrektuur. mille tagajärjel asjad on kõvasti paremini kui nad oleksid võinud olla. resideerime siin mustjalas tubastes tingimustes ja õhtul läheme vähemalt ühele, võimalik ka, et kahele kontserdile.


hetkel oleme teel avastama matkarada, mille ääres on ka paul saagpaku sünnipaik.


pühapäeval loodetavasti leisi ja sealt edasi juba hiiumaa.


suvi on ilus.


h

see, et ma praegu veel üleval olen, on täiesti lubamatu. arvestades, et umbes kolme tunni pärast tuleb üles tõusta ja minna bussijaama lunima, et saaremaa buss meid koos ratastega peale võtaks.


sellest tulenevalt ka mõningane planeeritud paus blogimises. ehk nädala pärast hiiumaalt jälle paar sõna.


aga pärast on lubada veel üht ametlikku reisikirja.


adjöö,


h

ma ei saa sinna midagi parata -- mulle tundub, et viimase paari päeva jooksul on käinud hoogne matka peaproov. eriti muidugi eile.


botaanikaaiani oli bueno ja botaanikaaias endas oli ka peaaegu lõpuni bueno, kuigi läbisime selle täiesti seadusevastaselt jalgrataste seljas. aga pärast seda demonstreeris ilm järjekordselt oma väikelapse tagumiku iseloomu. natuke aega hiljem olime juba metsakalmistu bussipeatuses ja üritasime sinna pitsat tellida. kui piial lõpuks õnnestus veenda tütarlast, et surnuaeda pitsa tellimine ei ole mingi eriti peen practical joke, tuli meil hetke pärast siiski tagasi helistada ja tellimus tühistada. tegime hoopis meeleheitliku sööstu järgmisse vaheajapunkti, milleks sedakorda pirita selver. seal õnnestus meil laadapäevaliste vahelt endale söök välja võidelda ja järjekordne pooltunnike ilma eest peidus olla.


kaarin hankis mulle ja endale vihmakeebid, mis suutsid täita murdosa kaitsevajadustest, aga oli siiski stiilne vaadata, kuidas kaarin mere taustal kihutas nagu lendav hollandlane, punane keep purjena tagant püsti paisumas.


järgmine vaheetapp kalamaja, kus oli elav tuli ja melissitee ja meesaiad. arvasin, et mul ei tasu oma märgi pükse jalast ära võtta, sest pärast neid jälle jalga panna on veel vastikum. kahjuks ei olnud ma sandaalide puhul selle variandiga arvestanud. brrr.


rongi peale sõites tuli kalamajas vett trotsides vastu alex lepajõe (noh, nüüd saab siis näha, kui palju teda guugeldatakse...), kalamehemüts sügavale silmile tõmmatud. ja siis rongi ja nõmmel maha ja jäigi ainult mäest alla kimada.


aga piia astus täna hommikul kuuldavasti koos rattaga trolli, kutsudes inimestes sellega esile erinevaid reaktsioone. jällegi üks kasulik õppetund teisipäeva jaoks.


aga homme laulupeole. keep ja vihmavari kaasa. samas ei loo mingeid illusioone, et need mind kõigevägevama raevu eest kaitsta suudavad...


h