nii, publitseerin nüüd esimese installatsiooni ammulubatud ülevaatest konverentsitõlkimise kardinatagustesse. ma ei suutnudki otsustada, et millest peaks alustama, niisiis alustan tehniliste tingimuste kirjeldamisest.

ja et ma tunnistan endale selgelt ohtu minna liiga erialaspetsiifiliseks või ise liiga asja sees olevana pidada enesestmõistetavaks selliseid teadmisi, mis tegelikult sugugi enesestmõistetavad ei ole, siis on igasugused küsimused muidugi ka teretulnud.



selline on tõlkimispult parlamendis. põhimõtteliselt koosneb traditsiooniliselt kolmest osast -- kõrvaklappidest, mikrofonist ja konsoolist endast. konsooli peal on ekraan, mis erinevat informatsiooni annab ja umbes 20 vajutatavat ja neli keeratavat nuppu. ausaltöeldes ei ole ma kõigi nende funktsioonidest isegi teadlik, aga môned on päris olulised. see näiteks, mis mikrofoni sisse ja välja lülitab ja need, millest saab määratleda kuulatavaid ja räägitavaid kanaleid.

euroopa liidus peaks praeguse seisuga olema 23 ametlikku töökeelt (enne oli 20, jaanuarist lisandusid bulgaaria, rumeenia ja iiri), enamikel koosolekutel saavad kõik saalisolijad rääkida ja kuulata juttu oma lemmikkeeles. tõlkimise jaoks tähendab see seda, et mõnikord on teed, midapidi tekst ühest keelest teise transformeerub pikad ja keerulised -- näiteks ei ole eesti tõlkide hulgas praegu kedagi sellist, kes leedu keelest eesti keelde tõlgiks. kui aga saadik saalis leedu keeles rääkima hakkab, tõlgivad leedu tõlgid selle inglise keelde, mille mina omakorda tõlgin eesti keelde. mõnikord harva juhtub ka, et ma saan jutu kolmandast allikast, pikemaks neid kette tavaliselt venitada ei tule. sellest, kui mitme astme kaugusel originaalist mingit keelt räägitakse, annab mulle teada märgisüsteem. originaali puhul on konsooli ekraanil antud keele juures "0", esimese astme puhul "+", teise puhul "-", kolmanda "=" jne.

igal keelel on oma kanal. kui eesti saadik vaatab saalis kusagile oma seljataha, siis ta näeb, et ühe kabiini klaasile on kleebitud silt "eesti" ja selle kanali number, kust eesti keelt kuuleb (tavaliselt on see 13). meie konsooli ekraani all vasakus servas olevad viis nuppu on selleks, et tõlk saaks omale kuulatava kanali valida. need kanalid peame me ise enne koosolekut paika panema. paremas servas olevad kaks nuppu määravad väljaminevad kanalid. ühe neist on tehnikud meie jaoks paika pannud ja see on alati eesti keel, teise peame jälle ise kohale timmima ja see näitab seda keelt, millesse me eesti keelt tõlkida tahame. kui siiri oviir hakkab saalis eesti keeles rääkima, siis pean ma kabiinis sisse lülitama inglise kanali ja sinna sisse rääkima. väga oluline on mitte unustada kohe pärast lõpetamist inglise kanalilt väljuda, sest muidu ei saa teised sinna rääkida ja kõik, kes tahavad inglise keelt kuulata (ja neid on tavaliselt palju) kuulevad hoopiski sinu eestikeelset möla ja tekib üldine paanika.

tõlkimiskabiin (ehk siis kapp, eksole) ise on helikindel ruum, mille mõõtmed varieeruvad. meil siin on tavaliselt kolme või nelja puldiga kabiinid ja küünarnukiruumi on päris korralikult. eestis tellitakse igasugustele seminaridele ja asjadele tavaliselt kahekohalised kokkupandavad putkad ja need kipuvad üsna ahistavad olema. novembris käisin korraks ka luksemburis kohtu tõlkekabiinis ja see oli suurem kui mõne inimese korter, aga ma ei saanud päris hästi aru, miks. tavaliselt on kabiin ehitatud ka nii, et tõlgi nägemisväli oleks vôimalikult lai, mis tähendab seda, et vähemalt lauast kõrgemal asuv seinapind on üks suur aken. siin on klaasist ka küljeseinad. ja mõnelpool, näiteks nõukogu majas brüsselis, on kabiinis ka ekraanid, kust näeb, kes kus parajasti räägib. inimesele otsa vaadates on tunduvalt lihtsam tema juttu jälgida.

helikindel peab kabiin olema mitmel põhjusel. esiteks segaks mujalt sissetulev müra mind tõlgitava jutu jälgimisel. parlamendis käib koosolekute ajal alati suur sisse-välja sebimine ja teineteisele õlalepatsutamine. kuna töökeeli on euroopa liidus nüüd rohkem kui maju ehitades keegi ilmselt uneski nägi, siis on nüüd mõnelpool tekkinud see probleem, et kabiine ei jätku. strasbourgis on näiteks alde fraktsiooni saali neli kabiini saali tahaosa põrandale püstitatud. eestlased olid ka vahepeal sinna lükatud, aga me võitlesime ennast sealt siiski välja. heli need kapid suurt ei pidanud, läbihingatud õhku aga küll. nüüd on seal rebased, bulgaarlased ja rumeenlased. teine, ja ilmselt tunduvalt olulisem põhjus, miks kapid peavad helikindlad olema on see, et mikrofonid on väga tundlikud ja igasugune üleliigne heli hakkab kõvasti kuulaja kõrva kriipima. eelmise sessiooni ajal strasbourgis oli näiteks vahepeal tunne, et inglise kabiinis on poltergeist, sest samal ajal kui tõlk rääkis, kostus klappidest ka ebakorrapärase rütmiga prõmmimist. tegelikult nõksutas tõlk ilmselt eneselegi aru andmata laua all põlve, aegajalt sellega vastu lauaplaati toksates. sellepärast on ka äärmiselt oluline, et kui mikrofon on sees, siis kõik, kes kapis parajasti ei tõlgi, istuvad seal hiirvaikselt, ei krabista paberitega, ei kääksuta tooli ja mitte mingil juhul ei sosista omavahel. ja kui mikrofoni rääkides aevastus peale tuleb, siis selle jaoks on olemas n.ö köhanupp või "mute" nupp, millega saab aevastuse hetkeks mikrofoni vait lülitada. eesti kabiini puhul tähendab see põhimõtteliselt seda, et enamuse päevast sa istud kannatlikult ja vaikselt ja vaatad inimeste kuklaid ja nägusid klaasi taga. näiteks inglise kabiinis on elu natuke teistsugune, sest kuna niimõnigi kõneleja räägib ise inglise keeles (ja enamik niiöelda vanasid kabiine tõlgib ainult oma emakeelde. mis on ka eesti kabiini puhul tulevikueesmärk, sest ühtegi teise keelde ei ole ka parima tahtmise puhul võimalik sama hästi tõlkida. aga see sõltub sellest, kui kiiresti teiste kabiinide tõlgid eesti keelest tõlkimise selgeks saavad), siis saavad nemad samal ajal niisama muliseda kabiinis. ja nagu minu ühepäevane inglise kabiinis istumise kogemus näitab, keel on neil seal aastatega päris teravaks saanud.

votnii. kui jälle aega saan, siis järgmine installatsioon peaks rääkima sellest, kuidas kapis töö korraldatud on.

h

sain endale täna brüsseli metroos stalkeri. ma pole täpselt kindel, millises etapis, aga ma arvan, et see oli siis kui ma arts-lois rongi vahetasin. kunagi novembris hilisõhtusel ajal kinost tulles juhtus rongi vahetades umbes samasugune asi, aga kuigi siis olin ma sunnitud hassaniga liibanonist olude sunnil kümme minutit seltskondlikku vestlust arendama, tundus see tänane asi kuidagi palju hirmutavam ja agressiivsem. tavaliselt lasevad kõrvasolevad klapid rahulikult ümbritsevast eralduda, aga täna see millegipärast ei töötanud. väike õliste juustega tõmmu sell, siuke peen ja hooitsetud, ronis minuga samasse vagunisse (võimalik, et ta rongi sisenedes ütles mulle midagi, aga ma ju ei kuulnud), tuli samas peatuses maha, järgnes mulle läbi kahe parempöörde ja mööda pikka eskalaatorit (ta oli must umbes 30 meetrit maas, aga kui ma eskalaatorile astudes igaksjuhuks selja taha vaatasin, lehvitas ta mulle rõõmsalt) ja suurde toidupoodi. seal suutsin ta tagant raputada, kuigi nägin teda paar korda riiulite vahel otsivalt ringi vaatamas. väga kriipi igatahes.

muidu samuti meeliülendav päev. hommikul kabiini sisenedes ütles teine kolleeg kolmandale, et tema kohta ta täna raportit kirjutama ei pea. misjärel oli muidugi enam-vähem selge, et ju siis minu kohta peab. ilmselt oleks kohe pidanud istet pakkuma ja vett klaasi valama, aga tegelikult ma arvan, et nii kehv ma oma töös ka ei ole, et selle väikese raporti pärast rõngastest läbi hüppama peaks hakkama. koosolek ise oli muidugi meeliülendav. kõige põnevam hetk oli siis, kui komisjoni inglasest esimees tegi leedu saadikust raportöörile kümme minutit raugematut peent iroonilist briti sõimu (sest see oli olnud laisk ja polnud endale võetud kohustusi täitnud) ja leedulane üritas ennast üha meeleheitlikumalt välja vabandada, kuni lõpuks pidi siiski süü omaks võtma. pärast lõunat võttis uni komisjoni aseesimehe üle võimust ja päris lahe oli vaadata, kuidas ta pea presiidiumi laua kohal jõnksus, korduvalt ka kätele vajudes ja siis ta jälle toibus ja siis ta jälle uinus. positiivne on jällegi see, et europarlamendi saadikutel on ilmselgelt siiski vähe parem arusaam sellest, misasi on internet ja kuivõrd vajalik asi see on kui näiteks ameerika eelmise senati internetiasja eest vastutava komisjoni esimehel, alaska senaatoril ted stevensil, kellele kuulub ju ometi kuulus tsitaat: "internet, it is like a series of tubes..."

h

strasbourgis kiskus ka eile vähe tuuliseks ja cnn näitas, kuidas sealsamas lähedal lennukid ei lenda ja tuul veoautosid teelt puhub. frankfurti lennujaamas oli täna siiski üllatavalt rahulik. sellesmõttes, et frankfurti kohta (üldiselt ikkagi kõle, ülbe ja ülerahvastatud). kuna eile sealt vist suurt midagi minema ei saanud, siis oli täna ilmselt topeltkoormus, mis tähendas, et 95% lendudest hilines, aga selleks olime me ka valmistunud. hullem variant oleks olnud, kui vaibumatu torm oleks meid sundinud kusagil saksamaa külalennuväljal hädamaandumise tegema.

teisipäevane tööpäev kujunes põhimõtteliselt kaheteisttunniseks. mispeale suundusin taksoga otse hotelli ja magasin seal järgmised kaksteist. ja järgmisel kahel päeval viibisin parlamendis ainult niipalju kui töö tingimata nõudis. moraal täielikult ei taastunudki ja tänane pikk päev ei teinud asja paremaks. praegugi on ikka üsna küpse ja vingus olla. nagu väike laps.

pühapäeval brüsselisse. loodetavasti selleks ajaks vähe taastunud.

euroopa parlamendis on täna vahevalimiste päev. kuna pool parlamendi ametiaega on läbi, siis valitakse kôik postid ümber, hommik hakkab peale presidendivalimistega, kui sellega ühel pool, valitakse asepresidendid, siis kvestorid jne. saladuskatte all vôib öelda, et peaks juhtuma midagi väga suurt ja ootamatut, et suurima fraktsiooni, rahvapartei juht pöttering järgmiseks presidendiks ei saaks.

muuhulgas tähendab see kôik ka keerulisemat tôlkemeeskondade paigutust, sest kunagi ei tea, millal üks vôi teine fraktsioon tahab spontaanselt koguneda ja strateegiat teha. seetôttu istub vist enamik tôlkidest praegu erinevates fraktsioonides kappides, lihtsalt nii igaks juhuks. ja ise ühelt fraktsioonikoosolekult teisele kepsutades on natuke nagu poliitilise spiooni tunne -- hommikul ühes kohas kuuled, kuidas murelikult arutatakse, et mis käru need teised vôivad salakavalalt keerata ja siis ôhtul nende teise koosolekul oledki käru kokkupanemise tunnistajaks jne.

ise olen kella üheksast alates üldreservis. istun, peiler tasku küljes, arvutiruumis ja üritan internetist midagi pônevat leida, et mitte näoli klaviatuurile kukkuda ja ebaväärikalt norskama hakata. australian openi oma leheküljel live scores aken ei lae värksemaid uudiseid, mistôttu pean eurospordi lehel aegajalt refreshi vajutama. eile hommikul nägin vähemalt marat safini avaringi mängu algust, kui peakski nüüd nii minema, et me rohkem ei kohtu. ja hugh laurie sai teist aastat järjest kuldgloobuse. go, bertie!

h

jätsin koju parlamendi sissepääsukaarti. kuu aega on ju tööde vahel vahet ka olnud ja ega pea pole prügikast, eksole. turvateenistus osutus loomulikult umbkeelseks ja kuna seoses saabuvate rumeenia ja bulgaaria tôlkide hordidega on neil parajasti käsil ka tipphooaeg, siis oldi minuga ka üsna kannatamatud. hea, et kôrval oli oma kaarti taotlemas ka üks mitmekeelsem noormees (tôlki tôlkimas), nii sai minu konkreetne hädaolukord ka daamidele selgeks ja mulle väljastati ajutine kaart, mille peale ei hakatud siiski kaelapaela kulutama, mistôttu see nüüd mul ka näpitsat pidi kampsuni polokrae küljes ripub. tasku küljest oleks ma ta juba äärepealt ära kaotanud ja kuna üks piinlik sellesisuline intsident juba minu permanent recordsis on (mida tädi ka noormehe suu läbi toonitas, mistôttu noormees ilmsesti minuga midagi sellist jagada ei tahtnud, mis mingisugustki vastutustunnet nôuaks, lapsi näiteks vôi midagi), pean kuidagi üritama kuni neljapäevani seda siiski enda ligi hoida.

kuna huvi tundub olevat, siis lähipäevil üritan ehk siis midagi oma töö kohta kirja panna. hetkel olen prantsuse klaviatuuri taga, mis mind vahelduva eduga marru ajab ja millel trükkimine vôtab umbes sama palju aega, kui vanasti onu mehhaanilisel trükimasinal.

h

seoses eile öösel vastu võetud lepinguga fikseerus järgmise kahe kuu elusaatus. kolm nädalat brüsselis, kaks strasbourgis, üks ateenas, üks eestis, pluss nädalavahetused ka enam-vähem eestis. mis tähendab, et kuuajane lakkesülitamisperiood on pühapäevast well and truly läbi. hetkel ei oska seda nagu isegi taga veel nutta, aga küll see itk tuleb, varahommikul kusagil metroorongis või arlanda kummituslennujaamas (sest tõesti, see schengeniväline tiib seal näeb väga välja nagu lennujaam tolles stephen kingi raamatu järgi tehtud miniseriaalis, kus mingid kollid aega tagant ära sõid ja grupp inimesi lennukiga kogemata läbi ajaaugu sõitnud oli) lennujaamas ühest väravast teise tormates või kui kell on juba palju, aga eurosaadikutel ikka juttu jätkub kauemaks.

öösel panin endale ka kiiresti hotelli kinni, sest kuigi brüsselis ilmselt ei saa kunagi tekkima päris seda kriisi, mis strasbourgis kogu aeg peakohal ripub (sest kesiganes on kunagi üritanud parlamendi plenaarinädalal strasbourgi tulla, see teab, et absoluutselt kõik hotellitoad, olgu siis odavad või kallid, on vähemalt pool aastat ette ära broneeritud), tundub magusamate palade ampsamiseks kümme päeva ka üsna lühike etteteatamisaeg. tegelikult polnud hullu, jaanuari keskpaik pole ilmselt kõige teravam turismihooaeg. aga kui ma poleks sherlock, siis ma ei olekski oma soovitavat hotelli üles leidnud. tulip inn, mis väidetavalt on belgia suuruselt teine (ja ma kahtlustan, et suuruselt esimene saab olla ainult sealsamas kõrval olev sheraton), on nüüd hoopiski miskine tuunikalanimeline majutusasutus ja seda sain ma teada alles siis kui ma kolmandat korda hotellivalikut läbi sirvides märkasin, et thon hotelli tutvustav 2x3cm pilt kujutab midagi, mis on väga sarnane tulip inni fuajeega.

ja seoses järjekordse tööhooaja algusega mõtlesin seda ka, et võib-olla peaks kasutama juhust ja mingil hetkel siin natuke rääkima sellest, kuidas see kapis tõlkimine üldse käib. sest niipalju kui ma olen inimestega rääkinud, siis ega sellest eriti ei teata (ja ega ma ise ilmselt ka ei teaks, kui ma seda ei teeks). et miks teid seal mitu tükki peab olema kui ainult üks räägib jne. kui huvi oleks või nii...

kui te mingil põhjusel kunagi olete teada tahtnud, et kus tänapäeval pubekad leiavad võimaluse teineteisega intiimselt omavahel olla, siis selle müsteeriumi olen ma teie jaoks nüüd lahendanud. see koht on nimelt kalevi ujula bassein. võiks ju arvata, et see on üks koduse kasvatuse alustalasid -- noh, et ära matsuta süües, austa oma vanemaid ja ära amele ujula kolmandal rajal. aganoh, tänapäeva noorus...

ma arvan, et on üsna turvaline väita, et kalevisse ma enam tagasi ei lähe. liiga suur ja liiga kitsas ja üldiselt täielik anarhia. ujumiseks see küll mõeldud ei ole, kuigi ma ei saa päris hästi aru, miks on lastele hullamiseks olümpiamõõtmetes basseini vaja. ja loomulikult ongi oodata, et pühapäeva õhtupoolikul on ujulas ebamugavam ja ülerahvastatum kui kolmapäeva hilishommikul, aga seal oli ikka täiesti võimatu. kõiksugustel lastel puudus igasugune pieteeditunne kui asi puutus mulle pähe hüppamisse või suvalises kohas keset rada minu ees materialiseerumisse. ja peale selle olid veel need supelsaksad, kes oma täiesti obsöönsetes spiidodes risti üle raja lamaskledes rajapiiretes rippusid (jällegi, me räägime siin kolmanda raja umbes 30ndast meetrist), nii et nende uhkelt vaatamiseks välja pandud kubemepiirkond mul iga läheneva tõmbega üha rohkem vaatevälja vallutas.

noh ja siis veel kõik see muu, mis mind nõmme ujulale truudust vanduma paneb. need haitekk riietusruumid, mis olid ahistavalt kitsad ja puuduv dušisurve jne. ja ohh, mis meil veel omalajal põhja-haagas... (kuigi jah, mtv3 näitab just uue idolsi hooaja esimest osa, nii et ei tasu seda soomet ka liiga palju idealiseerida)

h

istusin täna sikupilli vastas fahle kohvikus, lugesin kolm nädalat vana "new yorkerit", jõin teed ja ootasin kaarinit. idülli rikkus see, et kusagil selja taga keegi meesterahvas rääkis keskmiselt kõval häälel märkimisväärselt lolli juttu (midagi sellest, kuidas vaglad on nagu krevetid jne). olin juba teinud mentaalse märke, et ühel hetkel keeran ennast nii muuseas ringi ja vaatan, milline siuke tohman välja näeb, kui kaarin saabuski, heitis pilgu üle mu õla ja teatas teatraalsel sosinal, et seal istub ju aivar riisalu. polnudki vaja enam selja taha vaadata.

pärast läksime jeti jäähalli kurlingut mängima (mina ja kaarin ja vahepeal saabunud elina siis, aivarit ei võtnud). meie seltskond moodustas spontaanselt kaks neljast meeskonda, millest üks (tulenevalt asjaolust, et seltskonna ainus meesterahvas oli teises) koosnes ainult naistest. niimõnelegi kohalesaabunule täiesti ootamatult, palju keerulisem akrobaatika kui telekast vaadates tundub. mind kahe esimese harjutusheite ajal takistasid mu teksad, kolmandaks oli vasak säär kannika alt juba niipalju rebenenud, et andis juba piisavalt painduma küll. palusin siiski endale kodust vahetuspüksid tuua, trendikalt lõhkiste pükstega panen aluse oma tulevasele "gayporn" teemalisele teksamoekollektsioonile.

põhimõtteliselt, pärast kahetunnist kivilibistamist oli teatud progressi märgata küll -- kõik kivid ei purjetanud enam uljalt rajalt välja, ühe või kaks sain lausa punktikohale märklaua sees. kõige rohkem võttis võhmale see nühkimise eesmärgil kivi ees kappamine. kui tallinnas oleks rohkem kui üks koht, kusagil tsivilisatsioonile lähemal, kus sellega tegeleda saaks, siis võiks ju veelgi asjaga tegeleda.

h

uue aasta puhul jõudsin järeldusele, et minu suhe minu blogiga nõuab teatavat värskendust. päris jalgratast leiutama ei hakanud, eriti arvestades, et templeitide maailmas on lihtsa joone hoidmine raskem kui võiks arvata. võtsin shnitti hotellist, kuhu ma oma blogi eelmisel talvel ajutiselt kolima olin sunnitud. oletan, et alguses võib uus asi ehk veidi silmale harjutamatu olla. ma ei oska muud soovitada, kui et saage sellest üle.

kas siis vahetult enne või vahetult pärast uue aasta saabumist niitis mingi salakaval alkohoolsete jookide kombinatsioon mind praktiliselt jalust. nii et sellesmõttes oli väga lahe aastavahetus. arvestades, et ilmaolud olid sellised, et ei jäänudki muud üle kui saapad kaks korda kuivaks juua.

umbes poole kuuest hommikul olen omas voodis põõnutanud. vahepeal on koju laekunud erinevaid pereliikmeid ja telekast on tulnud "helisev muusika", heastades mõneti selle, et ma ei märganud terve jõuluperioodi vältel ühegi kohaliku või poolkohaliku telekanali kavas "it's a wonderful life" filmi.

minu lemmik uusaastaessemmess oli: "Lubasime uut aastat -- tehtud! Edgar"

(ja te peaksite veel nägema, millised head naljad mu õele kõige rohkem meeldivad)

h