mulle iseenesest meeldivad need auhinnahooajaks kivi alt välja tulnud väiksed filmid, kus ongi kolm ja pool tegelast (kellest ühte kehastab paratamatult hope davis, kellel, nagu praegu selgus, on minuga samal päeval sünnipäev) ja väga konsentreeritud süzhee.

kipub olema nii, et ma vaatan selliseid filme üsna vahetult pärast kinost suurejoonelisi kassahitte vaatamast tulemist. reedel kinos 'king kong' ja laupäeval sellepeale kodus 'proof'. eilne paar oli 'narnia' ja 'the matador'.

ainuke pettumus selles valikus on olnud 'narnia', mille tehniline teostus oli ootamatult nõrk. sinise ekraani ees filmitud stseenid ei petnud küll kedagi ära, ühilduvus oli umbes sama hea kui 50ndate filmides tagaajamisstseenides. aga peab muidugi tunnistama, et filmi sai vaadatud ka äärmiselt rasketes tingimustes, keset dvd-ajastu lapsi, kellel puudus küll õrnemgi aim sellest, kuidas kinos kaaskodanikke arvestavalt käituma peaks.

aga jah, sellega, et mõlemad olid kompaktsed ja mõlemate peategelased kuldsele gloobusele kandideerivad 'proofi' ja 'the matadori' võrdlusmoment ilmselt ka lõppeb. seal, kus 'proof' on tõsine ja valus tuterdab 'the matador' rõõmsalt absurdi piiril. ma arvan, et brosnan ja kinnear said mõlemad korraliku kõhutäie naerda neid vuntse kasvatades. aga tundub, et brosnan on lõpuks leidnud hea tee bondi varjust välja tulemiseks. 'laws of attraction' ja 'after the sunset' olid sellesmõttes natuke valusad vaadata. ja kuidagi suutis ta kõigest hoolimata nii hea välja näha, et kui väga pingeliselt vaatada, siis võis need jubedad vuntsid hetkeks unustada.

h

oma enesekehtestatud erakluses unustan ma mõnikord, et inimesed on tegelikult ainult telefonikõne kaugusel ja mõnikord tasub neid telefonikõnesid tõesti ka ise teha. õnneks sai telefon lootusetult tühjaks alles siis, kui kõik olulisemad plaanid tehtud. ja õnneks oli sadanud lund, nii et sõbra ukse taha jõudes avastades, et mitte mingi nipiga ei anna enam ühtegi kõnet teha, sai hoopiski lumepalliga vastu akent visata ja kehakeeles ukse avamist paluda.

aga muidu oli tegus päev, mis leidis aset peamiselt kaarli pst.-narva mnt. teljel. õhus oli tunda koolivaheaja märke -- kinopilet maksis ainult 55 krooni ja trammi peal olevate tütarlaste elu kaotas eesmärgi, kui nad said telefonikõne, mis teatas, et ööklubi uksel kontrollitakse dokumente.

ja see meenus ka täna, et minu kapasiteet suhelda täiesti erinevate inimestega on peaaegu nagu kummist. sest tõesti, kui inimvaatlused ongi väikest viisi hobiks saanud, siis on osalusvaatlus palju efektiivsem meetod kui vaatluse eemalt teostamine. ma ei tea, kas kõigil minu tänastel suhtluspartneritel (või õigemini nende grupeeringutel) omavahel suurt midagi rääkida oleks (ja võimalik muidugi, et tähtsustan siinkohal omaenda isikut üle, aga kus seda veel teha kui mitte omas blogis), aga mina suhtlesin kõigiga küll üsna vabalt täna.

ja oli päris vahva. teinekord jälle, onju?

h

aru ma ei mõista, miks driimbigbänd selliseid trikke teeb. mardisalu pani ju tegelikult hästi, selle kohta, et ta ei ole ju tegelikult laulja. aga kui tehakse frank sinatrale tribuuti, siis on ootused ikkagi ju kõrgemal. mõne lauluga oli juba päris okei (the way you look tonight) ja siis järgmisega (strangers in the night) jällegi üsna kehvasti. kas siis ei ole eestis lauljat, kellest oleks pasunapoistele võrdväärset partnerit? loop oleks sellele kontserdile nagu rusikas silmaauku sobinud, aga loop vist ei laula eriti inglise keeles? pluss, minuarust oli ka heliga mingi jama, sest bändi saund lämmatas pidevalt lauljad ära.

aga täna päeval sihitult kanaleid mööda hüpates sattusin yle1 pealt nägema väga karmi ja otsekohest saatelõiku tarja halosest presidendina. ehmatasin kohe natuke ära, et kuidas nüüd riigikanal niimoodi häbenemata ametisse tagasi kandideerida sooviva presidendi vastastele tuult tiibadesse puhub, aga siis selgus, et selline saatelõik on tehtud kõigi kolme peamise kandidaadi, matti vanhase, sauli niinistö ja halose kohta (kui neid lehti alla kerida, siis võib sealt antud saatelõikude käsikirju lugeda). puhtalt selle info põhjal saaks muidugi ilmselgeks, et presidendiks ei kõlba neist ükski. (asjassepuutumatu naisterahvana olen ma muidugi erapoolik -- vanhanen on muarust hot).

kui eestis räägitakse sellest, et presidenti peaks otse valima hakkama, siis on üheks argumendiks selle vastu asjaolu, et sellisel juhul hakkaks rahvas presidendilt ka rohkem tegusid ootama, mille kordasaatmiseks presidendil aga volitusi pole, misjärel rahvas ka presidendis pettuks. üldjuhul olen ma sellise argumendiga muidugi nõus, sest minu kindel tõekspidamine on, et eesti rahvas on üldiselt idioot ja ei häbene seda ka igal võimalikul juhul välja näidata. ma lihtsalt mõtlen, et huvitav, kuidas soomlased selle presidendi otsevalimisega toime on tulnud, eriti arvestades, et minu mäletamist mööda on nad üsna hiljuti poolpresidentaalselt süsteemilt parlamentaarsele üle läinud -- kuna president oli vanasti tegusam, siis võiks ju arvata, et rahvas ootab temast ka praegu rohkem kui ta teha saab. võib-olla tuleb see sellest, et rahvas usaldab poliitikuid ja riiki üldiselt nii palju rohkem? (sellekohase statistikaga ma ei ole tutvunud, lihtsalt oletan).

aga üks, kes on soome presidendivalimistel ammu oma lemmiku välja valinud on ameerika talkshow juht conan o'brien, kes arvab et ta on tarjaga äravahetamiseni sarnane ja on seetõttu väga tarja poolt. selle fenomeni observeerimisel aitab kadri käest saadud link.

h

kuna eelmisel nädalal saabus lõpuks ometi kauaoodatud külmetus, olen tavapärasest rohkem harmoniseerunud oma telekaga. eile õhtul saabus selles valdkonnas teatavat laadi mõõn.

soome kolmest tuli mingisugune heategevuskontsert, kus showstopperiks oli ronn moss, kes ilmselt on otsustanud oma üleloomuliku populaarsuse soomes oma ego teenima panna ja ennast seal pikemalt sisse seadnud. tema ja kellegi kohaliku daame esitatud dueti jälgimine oli omaette kogemus. kui silmad kinni panna, ei olnud viga -- peab viisi küll. aga asja visuaalne pool... isegi kui sa oled endale varases nooruses ette kujutanud, et sa oled lahe rokkar, siis ilmselt teevad 20 aastat seebikas esimest armastajat mängides oma töö. sellest, kuidas ta laulu ajal oma kaaslast pidevalt nõtkete liigutustega käperdas, piisas, et külmajudinaid tekitada. ta on üle 50 ka juba ja seetõttu tundusid need tilpnevad kõrvarõngad ja libedad maneerid eriti kohatud.

tv3 pakkus meile samal ajal misse. mis tundusid mulle ka natuke absurdsed, nii et ma jäin hetkeks mõtlema. ma ei näe ausaltöeldes ühtegi põhjust, miks selliseid võistlusi ei peaks korraldama. kui leidub piisavalt subjekte ja objekte, siis lasku aga käia. ma ainult ei saa päris täpselt aru, milles seal võisteldakse. lihtne vastus võiks ju olla, et valitakse välja kõige ilusamat, aga nii arvata oleks ju lihtsalt naiivne. ilmselgelt on kõik tütarlapsed seal ilusad ja ühe eelistamine teisele on juba isiklikust maitsest kinni (mis omakorda sõltub tunduvalt rohkem sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist kui millestki, mis pretendeerib objektiivsusele). pealegi, milleks siis need talendivoorud ja talking pointsid. võib-olla on siis hoopiski tegemist naiselikkuse võistlusega? aga (ja ma ei pea ennast kindlasti mingisuguseks naiselikkuse eksperiks) mulle on alati tundunud, et suur komponent naiselikkusest on ka teatav küpsus, milles neid vaevalt täisealisi tütarlapsi küll süüdistada ei saanud. väga võimalik muidugi, et ma olen teinud ennatlikke järeldusi ja ürituse peamine eesmärk ei olegi mitte võistlus, vaid puhas funfunfun. nii objektidele kui subjektidele.

kõige selle tasakaalustamiseks näitas rootsi televisioon praktiliselt päev otsa nobeli preemiate kättejagamise gaalat. mingi hetk kui jälle sinna peale lülitasin, laulis seal pikkade laudade vahel miskine koor ja ma mõtlesin, et see kostub küll väga nagu eesti koorimuusika. ja kui koor lõpetas ja naishääl kaadri tagant rääkima hakkas, suutsin ma tema jutust välja pikkida nii palju, et tundub, et oligi eesti koorimuusika.

reklaamipausi kohta tahan öelda nii palju, et plaadipealkiri "nii head tüdrukud ei tee" on ikkagi nagu natuke vildakas.* et siis kas tegemist on 'nii heade tüdrukutega', kes ei tee? või ei tee tüdrukud 'nii head'? ma oleks eelistanud sõnastust 'head tüdrukud nii ei tee'. aga see on lihtsalt minu arvamus.

*kuna nii head politoloogid teevad, siis plagiaadi vältimise huvides pean tunnistama, et esimesena tabas selle vildakuse kaarin. juba mitu aega tagasi.

h

mul on üks sõber. mõnikord ta küll teeb liiga palju ja mõnikord on ta segaduses ja ei tea, mida teha. aga samas on ta siiski kõige parem positiivsete üllatuste genereerija, keda ma tean ja võimeline tegema väga laias sortimendis asju lihtsalt sellepärast, et ta arvab, et teistel oleks sellest hea meel (või et tal endal oleks hea meel, kui talle midagi sellist tehtaks). nii et iga kord kui see juhtub, hakkab mul natuke häbi sellepärast, et kui mul endal on võimalus ja keegi, kellele seda teha, jääb see tihtipeale tegemata, kas laiskusest või isekusest või lihtsalt sellepärast, et ma ei pane neid hetki tähele. nii et kui te leiate välismaal vireledes oma postkastist shokolaadi või juturaamatu või tehakse teile ülikooli lõpetamise puhul kollaazh fotodest või kingitakse kaks pöffi piletit, siis võib olla päris kindel, et asja taga on just tema. ja kuna ma olen alati sakkinud aitäh ütlemises, siis teen ma seda siin ja nüüd ja suurelt. AITÄH, KAARIN!

h

ilmselt juba by definition tulevad sellised asjad, mis jalust rabavad sellisest suunast, mida üldse kahtlustadagi ei oskaks. mis on muidgi nende boonus (positiivse jalustrabamuse puhul) ja miinus (kui tegemist on negatiivse jalustrabamusega). seekord siis klassivend, juba keset pilkast ööd. ja oluline polegi see, kas ta päriselt mõtles kõike seda toredat ja head, mida ta ütles, vaid see, et ta seda tegi. (muu hulgas sain ka lõpuks aimu, miks kõik need tüdrukutehordid tema järgi hullud olid.)

ja see võis ka olla umbes täpselt see hetk, või ehk isegi juba veidi varem, kui ma sain aru igasugustest minevikukollidest kinni hoidmise mõttetusest. kui ma sain aru, et sellest on möödas juba piisavalt kaua aega, et sellel, kes me olime siis või kes me arvasime ennast olevat, ei ole enam mingit tähtsust. mul on vahepeal tekkinud juba nii palju uusi komplekse, et vanade elus hoidmine ja üles soojendamine pole lihtsalt jätkusuutlik. minu koolikogemus polnud kaugeltki dramaatiline ega traumaatiline, see ei ole midagi, mille peale ma eriti tihti mõtleks, aga mingid eelarvamused on see minusse siiski jätnud.

ja ma ei mõtlegi väita, et kõik need eelarvamused on olnud alusetud. sest ikka juhtub, et nostalgiast ja hardusest meeltesegadusse sattununa hakkad juttu rääkima kellegagi, keda pole sada aastat näinud ja taasavastad, et teil pole teineteisele ikka mitte midagi öelda. ja mõnega ei suuda ikka kuidagi vältida väikest pissing contesti. aga mõne teisega saab jälle meenutada, kuidas me koolist koju minnes lumepalle vastu maja seina loopisime, et näha, kumb viskab kõrgemale. ja isegi selle poisi nägemine, kelle järgi päris mitu aastat sai eemalt õhatud, ilma et tal endal sellest aimugi oleks olnud või selle õpetaja, kelle valikainet me praktiliselt sellepärast võtsimegi, et ta oli NIII ilus, on hea. sest see kõik on osa sellest, kes ma praegu olen ja ilmselgelt kaugeltki mitte kõige halvem osa.

kuigi ehk siiski mitte kõige aktuaalsem. need, kes minu ellu on jäänud või tulnud, on seda teinud põhjusega. ja mõningaid selliseid nägusid ka tol õhtul enda ümber näha oli samuti väga hea.

h

kooli aastapäev. ruulis täiega. inimesed on toredad. minevik on kirju ja nii masendavalt lihtne -- i love you/i hate you. aitäh. aitäh. aitäh. (kolmele inimesele, ise teate, kes te olete).

h

hakkasin vaatama remington steele'i. kunagi üritasin seda telekast vaadata, aga nagu enamiku seriaalidega, mis siinsetest telekanalitest tulevad, oli ka sellel võimatu järge pidada. nüüd on sarjast dvd välja antud. jaanuari alguses tuleb ka 'hill street blues'i oma välja -- esindates kõike, mis oli hea 1980ndate juures. üks erinevus, mille ma tuvastasin tolleaegsete ja praeguste seriaalide vahel (peale selle, et 1982.aastal oli igasugune haitekk ainult äärmusnohikute pärusmaa), oli see, et tolleaegsed olid pikemad. kui tänapäeval on puhast seriaaliaega 41-42 minutit, siis kõik steele'i osad on vähemalt 47-48 minuti kanti. lühenemine on muidugi tulnud reklaami hulga suurenemise arvelt.

kaablikanalid saavad endale muidugi suuremat fleksibiilsust lubada. lahedalt kiiksuga seriaal 'nip/tuck' näiteks saavutab viimasel ajal kohati lausa vanade heade aegade taseme, hooaja 8.osa oli isegi 56 minutit pikk. osaliselt on see muidugi paratamatus, sest pärast mõningaid seriaalis kujutatud eriti võikaid trikke katkestasid mitmed suuremad reklaamitellijad (sealhulgas toyota) oma lepingud. loomulikult muretsevate huvigruppide survel. aga kuna 'nip/tuck' on algusest peale võtnud endale eesmärgiks lubamatu ja lubatava piire kombata ja laiendada, siis ei läinud nad sellest eriti sapsu täis, otsustasid hoopis formaadi reklaamivabamaks muuta. kuna tegemist on kaablikanalite vaadatuima draamaseriaaliga, siis töötab ta ilmselt sama hästi kaablitellijate ligimeelitamisel.

suurte televõrgustike saated lüpsavad reklaamilehma aga ikka korralikult. jaanuaris hakkab seda edetabelit pika puuga juhtima 'american idoli' viies hooaeg, mis küsib reklaamitellijatelt 660 000 - 705 000 dollarit 30sekundilise jupi pealt.

h

reedeöine taksopaanika võtab ikka absurdseid mõõtmeid. vähe sellest, et siin linnas ei või kunagi ette arvata, milliseks kujuneb sinu lõplik arve ja enamik taksofirmasid hoiab toru konstantselt hargilt maas. maksin just praegu oma 50kroonist arvet sajasega. taksojuht andis mulle tagasi kaheeurose ja paar nutsakus kahekroonist. hea et oma valehambaid, pastakat ja lõbumajaflaierite kollektsiooni ei andnud. kas sellist turumajandust me tahtsimegi?

h

salsallerist polnud big bandile siiski võrdväärset partnerit, kuigi idee oli iseenesest hea. selles veendusin ka, et ükskõik, mis pidi neid lugusid ka ei keera, smailers pole siiski minu tüüpi bänd. big band pani võimsalt ja raul sööt tantsiva dirigendina oli ka täitsa omaette nähtus, aga salsaller tundus kuidagi kohatu. pärast, kui nad natuke souli ja discoklassikat teha vihtusid, läks olukord veidi paremaks, aga see võis tuleneda sellest, et lood ise olid lihtsalt paremad. meeleolu oli siiski äärmiselt sõbralik.

ja silmailu pakkus juba enne saali sisenemist mees, keda ma eluaeg olen eesti kõige ilusamaks pidanud.

h

eile kohtasin nõmme ujulas oma kolmest pinginaabrist kahte. üks ei tundnud mind ära, aga ta on ka alati lühinägelik olnud. kolmandat pinginaabrit nägin nädalavahetusel, kui tegime klassiõdedega väikese koosviibimise, mis oli tore ka seltskondliku külje pealt, aga kujunes eriti vahvaks sellepärast, et kui ma kell 1 koju jõudsin ei jäänudki muud üle kui otsemat teed voodisse suunduda, sest maailm käis ringi. vahu- ja punase veini kombinatsioon on magic. tegelikult ka. aga selline kohtumiste jada ning kõrvalepõiked mineviku radadele on ilmselt veel üks osa sissejuhatusest järgmisel nädalalõpul aset leidvale kooli juubelile.

ujumise kohapealt jällegi segased tunded. kohale jõudes ei olnud seal meie jaoks piisavalt naiste kappide võtmeid, nii et pidime veerand tundi passima. aga basseinis ei olnud neid naistehorde siiski näha. muidu oli kõik seekord enamvähem tsiviliseeritud, isegi suurel vuntsidega onul meie rajal ei olnud jalas mitte need napid bodybuilderi spiidod, mida ujula administratsioon oma näitlike joonistega fuajees propageerida püüab, vaid midagi tsiviliseeritumat. kõige lõpus siiski ilmusid välja kaks süüdimatut tütarlast varastes 50ndates, kes rõõmsalt risti üle radade sulberdasid ja selle eest jooksvalt sõimata saanuna kelmikalt itsitasid.

ok, salsaller ja driimbiigbänd nüüd.

h

ma ei saa ju olla päris kindel, kas "georg" on kõige halvem asi, mis eestis kunagi lavastatud on, sest ma pole kaugeltki mitte kõiki etendusi näinud. aga minu kõige halvemate teatrikogemuste tipus figureerib ta küll. mul on sellega probleeme nii mitmel tasandil, et ma ei teagi kohe, kust alustada.

alustame siis sellest, et matvere laulis hästi. ja see hundikoer, kes selle jama vaikides ja nurka pissimata laval ära kannatas, oli ka sümpaatne artist. aga kõik muu... esiteks muidugi asjaolu, et tegemist on mingi baskini suvetuuri jätkulavastusega. janti ja jauramist on uskumatult, uskumatult palju ja kõik see kokku ei olegi nagu üldse mingi etendus, vaid pigem defineeriksin ma seda kui a series of unfortunate events. kusagilt tuleb mängu ülekaaluline elvis ja tema transvestiitne mänedzer, veealune maailm nümfomaanilise meriroosiga ja läbiva teemana robotihäälega rääkiv... noh, ilmselt pronkskuju (kelle osatäitja oli ilmselgelt mime schoolist välja kukkunud). julgeksin väita, et 'introl' ei oleks see etendus võitnud.

aga veelgi piinlikum ja nukram on asjaolu, et vaesele surnud inimesele niimoodi tehti. et seda on ilmselgelt sildistatud ja turustatud kui georg otsast rääkivat teost, aga tulemus on selline laadajant, millel ükskõik, millise tegelikkusega ja ammugi siis georg otsaga on ainult õhkõrn mõtteline seos.

kadri tahtis väga vaheajal ära minna, aga kuna mina eeldasin, et meil ei tule enam tükk aega võimalust midagi nii uskumatult halba näha, siis tegime hoopis 4cli jägermeistrit ja läksime istusime oma kohtadele tagasi. teine vaatus oli veidi vähem uskumatum, aga seda ainult sellepärast, et esimene oli meie meeli juba küllaldaselt tuimestanud. vähemalt ei olnud me piletite eest sentigi maksnud ega 40kroonist kava ostnud.

pärast mõtlesime scotland yardis hetkeks toibuda, aga kuna seal polnud eriti kohti ja oli elav muusika, mida me tänase õhtu jooksul juba rohkem kui piisavalt olime saanud, otsustasime, et kui trumm on läinud, pole mõtet pulkade pärast pirtsutama hakata ja võtsime suuna 'amarillosse', lihtsalt et uskumatule õhtule koos soome pensionäridega kaunis punkt panna. teel sinna üritasime paika panna, kas me mängime soomestunud eestlasi või saksa turiste. lõppkokkuvõttes võtsime lihtsalt ühed joogid ja istusime laua taha naistejuttu rääkima. soome pensionäre küll ei näinud, aga ei läinudki kaua kui meie halvasti varjatud nördimuseks istusid meie lauda tero ja ville, kes olid eestisse pikkujouluristeilyga saabunud ja vahepeal ka saku õlletehases ekskursioonil käinud ja nüüd valmis ise ka tunnistama, et on juba mõnda aega võluvalt kännyssä. mistõttu meil ei jäänudki muud üle, kui oma joogid kiirelt lõpetada ja koju minna.

h

conundrum multiplex

laupäeva öösel tartu-tallinn bussis

võib-olla ongi niimoodi kergem tulevaste päevade tähtsust hajutada -- pidevas liikumises. et hommikul tartusse ja öösel tagasi ja järgmisel hommikul berliini ja järgmisel hommikul brüsselisse. sest, päris ausalt, ma ei tea enam midagi.

ma ei tea, mida ma oskan ja ma ei tea, mida ma tahan (noh, suures plaanis muidugi world peace ja happily ever after, aga nii enda lähitulevikult). kui mul enne lõpueksamit oli vähemalt üsna hea ülevaade sellest, milleks ma võimeline olen ja seetõttu piisavalt enesekindlust, et teada, et ma saan hakkama, siis nüüd võib küll juhtuda midaiganes. esimene küsimus on muidugi, et kuidas leida üles 24 rue de mot.


esmaspäeva öösel

ma arvan, et igaüks peaks oma elust vähemalt ühe öö lennujaamas veetma. minul siin brüsseli omas hakkab kell igatahes neli saama ja mina istun suletud pizza hutis lennujaama kolmandal korrusel, sest siin on väga meeldivalt stepsel lauale lähedal. kuna selleks ajaks kui ma siia saabusin enam virgini check inni teha ei saanud, on minu territoorium piirdunud check inni eelse ala kolme lageda korrusega. nüüd hakkab siia ka vaikselt inimesi juba kogunema ja kuna neede siin täiesti tühjas lennujaamas veedetud kuus tundi on minus äratanud teatava omanditunde, siis näen neid peamiselt sissetungijatena. mis võib tuleneda ka sellest, et kohe saab täis 24 tundi sellest hetkest, kui ma hommikul berliinis ärkasin ja magama pole ma vahepeal saanud. ja ei saa ka, enne kui ma kell 9 ajal berliinis bayernalleel tagasi olen. kuna kõik asutused on suletud, olen tarbinud ka ohtralt automaadikokat ja nüüd sissejuhatava hommikusöögina alumisest, saabumiste saalist avastatud automaadist pärit kartulikrõpse. meelelahutuseks on olnud erinevad arvutisse kogunevad telesarjad ja vahelduseks supermario, aga kuna hand-eye coordination ei ole hetkel see, mis ta võiks olla, siis kipub see väike väänik üle pingutama ja libiseb igasugustele asjadele otsa ja servadest alla.


teisipäeva õhtu

berliin piinas mind täna hommikul mõnuga. umbes poole kuue ajal, kui ma olin lõpuks check innist läbi saanud, murdis väsimus mind siiski maha. sinna öisesse ootealasse ei olnud nad pannud selliseid toole, kus oleks normaalselt magada saanud, aga värava juures olid need olemas, nii et ma panin oma seljakoti endale pea alla, mantli tekiks peale ja äratuskella kuueks helisema. ärkasin ise paar minutit enne seda ja tajusin, et kuigi see tukastus oli paratamatu, ei olnud temast erilist kasu olnud. kui lennuk kolmveerand tundi hiljem õhku tõusis, olin ma jälle juba sügavas unes. ärkasin selle peale kui kõrvad maandumise viimases etapis lukku läksid.

schönefeldis sõitis esimene rong enne minema kui ma pileti ostetud sain. teisest visati meid ostbahnhofis ootamatult välja ja järgmine rong sõitis ka ainult zoologischer gartenisse, mis tähendas, et ma pidin metroo peale minema. kuna päike paistis silma ja rong loksus mõnusasti, pidin kogu selle matka jooksul umbes sada korda magama jääma. silmade lahti hoidmine oli raske füüsiline pingutus ja nii kui ma neid hetkekski sulgesin, olin ka praktiliselt kohe teispoolsuses, kust tiris mind välja see paratamatu tukastajate peajõnks. metroos oli natuke parem, sest sealne valgus on väsinud silmale inimsõbralikum. lõpuks voodini jõudes ma põhimõtteliselt kukkusin sinna ja enne kella viite ei liigutanud. siis olin sunnitud ennast siiski mobiliseerima ja kuskilt süüa otsima minema. kohalik döner kebab varustas mind ilmatusuure döner teller kleine portsuga ja nüüd on kell kaheksa, kõht täis ja uni kipub jällegi peale.

homme tegelen linnaga. võib ju tunduda kummaline, et ma olen riigis, kus ma kunagi varem käinud ei ole ja mina lihtsalt magan päev otsa kodus. aga arvestades viimase aja graafikut ja üldse sündmusi, oli selline vahepäev küll paratamatu. parem muidugi, kui see poleks aset leidnud kellegi teise kodus, aga minu elu käib sel nädalal euroopa liidu ja odavlennufirmade suva järgi, nii et pole midagi parata.

teisipäeva õhtu, natuke hiljem

see on kummaline maailm, kus inimesed sõidavad lennukiga nagu bussiga ja neil on käterätt ja hambahari kolmes erinevas euroopa pealinnas. 16 bussiga viru keskusesse sõites võib sellise maailma mõnikord ära unustada.


neljapäeva hommik

tagasi tallinnas olles ei taha nagu midagi teha, mis sellest limbost välja raputaks. kui mingit asja on nii kaua oodatud ja kardetud ja see asi siis lõpuks ühele poole saab, siis ei oska selle teadmisega nagu kuidagi elada ja oma elurütmi vastavalt sellele ümber kohandada.

jalutasin eile päev otsa berliinis ringi, kuni pimedaks läks. ma ei usu, et ma oleks kunagi päris sellises linnas olnud. sest ma olen ringi tuianud londonis ja pariisis, millel on grandioosne ajalugu, mis sulle iga nurga tagant täie iseenesestmõistetavusega vastu vaatab, aga berliinis on nii palju ajalugu, millest berliinlased justnagu peavad üle saama, leidma mingi uue nurga, mille alt seda vaadata, et selle üle uhked olla. ja selle tõttu on berliin nagu palju rohkem ajaloos kinni, iga samm peab midagi õigustama, sümboliseerima või kinnitama. it is a fucked up thing to do to a city, see, mis pärast teist maailmasõda berliiniga tehti. ideoloogiliste piiride geograafiliselt mahamärkimine seal, kus mingit loomulikku piiri ei ole, on julm ja jätab identiteedile mudase jalajälje väga pikaks ajaks. oma kodust näeme, et see on paras pitser isegi loomulike piiride olemasolu puhul, aga vähemalt ei kistud meid siin oma kodus ootamatult kaheks.

eksamist, muide, sain läbi.

h

samal ajal kui viimnepäev paratamatult läheneb, liiguvad oskused oodatult allamäge. eile rahvusraamatukogu salle francaise'is liinaga järeltõlget proovides selgus, et iseenda kirjaoskuslikkust ei tohi kriitilisel momendil kunagi iseenesestmõistetavalt võtta. esimene kõne läks sisseharjumiseks, teise ajal sai juba ka pilgu paberilt hetketi üles tõsta, kolmas juba enam-vähem sujus. ilmselt peab esmaspäeval brüsselis rue selleljateisel samuti soojenduseks suvalisi euroametnike vestlusi pealt kuulama ja neist kiirmärkmeid tegema. pooleaastase märkmetegemise pausi ajal on minu varamusse tekkinud selliseid sümboleid, mida ma ise hiljem paberi pealt enam lahti mõtestada ei suuda.

miljoni dollari küsimus on muidugi see, mis saab edasi. et siis pärast seda eksamit. et siis minu eluga. oht on, et tuleb vastu võtta mingeid otsuseid. brrrr, ma parem ei mõtle sellele praegu.

h

pärast tänast olen ma küll veendunud, et teenindus, kui selline, ei ole toitlustusasutuste jaoks neil päevil enam mitte mingi prioriteet. kuna olime järjekordselt kristiine keskuses ja silmitsi asjaoluga, et süüa on vaja, otsustasime seekord proovida apollo raamatupoe filiaali mmuah filiaali. tegemist on küll scotland yardi perekonna võsuga, aga kaupsi mmuah on siiamaani küll hea mulje jätnud ja nii ei osanudki eriti midagi karta.

tütarlaps, kes leti taga seisis, nägi õrnalt paanikas välja juba siis, kui me letile lähenesime. kui sai ilmselgeks, et me kavatseme ka mingit sorti tellimuse esitada, peegeldus tema näol sulaselge surmahirm. hetk hiljem selgus ka selle põhjus -- tütarlaps oli õpilane ja miski keerulisem kui mikrolaineahju tööle lülitamine ja mahlapakist mahla klaasi valamine käis tal suure kaarega üle võimete. baguett, nagu välja tuli, oli 45 krooni eest mingit päev otsa vitriinis kile sees seisnud moodustist, mille ta lahkelt lubas minu tarbeks üles soojendada. jääteed ei saanud, sest seda ta ei osanud teha. ja kui ma siis selle asemel mahla palusin, loetelu ära kuulasin ja segumahla kasuks otsustasin, selgus välja valamise käigus, et seda on ainult pool klaasi. tütarlaps vaatas nõutult vaheldumisi klaasi letil, tühja pakki oma käes ja mind. ma olin ausalt öeldes peaaegu sama nõutu -- ühest küljest kindlustaks see, kui ma nüüd rätiku ringi viskaks, tütarlapsele ilmselt eluaegse trauma, teisest küljest tunnetasin mina, et olukorra absurdsus on mind ennastki trauma äärele viimas. tänasin kiirustades ja ütlesin, et lähen proovin kusagil mujal õnne.

no kesse jätab õpilase niimoodi ihuüksi poole klaasi segumahla ja kilesse mähitud saianutsakuga? ja kesse jätab talle selgitamata, et isegi kui tekib paanika, ei tohi mingil juhul vaheldumisi näperdada kliendi potentsiaalset toitu ja omaenda nägu ja juukseid? no ja üldse, mida kuradit?

h

... ja sellesse kolakasse kaubamajja ma ei jõudnudki.

h

ma ei ole päris kindel, kas see on mingi viimase aja tendents või olen mina lihtsalt tähelepanelikumaks/kannatamatumaks muutunud, aga mis värk on selle teenindamise kiirusega tallinna toitlustusasutustes. lugesin küll tänasest lehest, et tippi eriti ei maksta, aga no ikkagi. ma ei räägi isegi sellest ajavahest, mis läheb tellimuse esitamisest toidu saabumiseni -- ma mõistan, et siin on mängus kõrgemad jõud, vili tahab külvamist ja kana kitkumist, aga no see lihtne menüü minuni toimetamise ja minult tellimuse võtmise akt võtab ikka masendava igaviku.

eile kristiine keskuse scotland yardis kaarin ei pidanud enam vastu ja läks tõi ise menüüd. meid umbes kümme minutit juhmi näoga passinud ettekandja-noormehe käroni nina alt. ja igasugustes double coffeedes võib pigem nälga kõngeda ja eesootavatele üritustele hiljaks jääda kui tellimust esitada. kui leti juurde küsima minna, siis sind saadetakse lihtsalt kiire käeliigutusega laua äärde tagasi.

rootsi tütarlapsele, kes kaks päeva selle piinarikka protsessi tunnistajaks ja ohvriks on pidanud olema, selgitasin lihtsalt, kuidas me siin eestis oleme kõik suured loomuliku järjestuse protsessi austajad -- asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. suvest saab sügis, sügisest talv ja kunagi jõuab sinuni ka teenindaja.

h

jalutasin just pahaaimamatult uksest välja ja nägin silmanurgast tagaaias maas midagi ootamatut. lähem vaatlus kinnitas esialgset muljet -- esimene lumi. näpuga puutuma ja keelega katsuma ei läinud. arvestades kohalikku kliimavöödet jõuab seda ilmselt veell teha.

h

ei ole blogimist maha jätnud. (seda oleks vist pidanud siia vahepeal rahustuseks kirjutamas käima). aga väike identiteedikriis on küll, nagu te vist juba aru olete saanud. ükskord keegi tark inimene (kes ise on blogimise maha jätnud) arvas, et kohe kui ammendama hakkab, peaks pillid kotti panema, aga ma tegelikult siiski ei raatsi. tegemist on ju siiski vaata, et kõige pikema commitmentiga minu elus. (asja teeb muidugi raskemaks ka see, et minu uusimal arvutil puudub vajalik '< >' nupp, mida blogimisel tihti vaja läheb...).

minu hea sõber daily show on vahepeal saanud väikese venna, nimega the colbert report. kuna stephen colbert on täpselt nii lahe nagu ta on, siis ootasin seda erutavat sündmust juba tükk aega huviga. daily show segment 'this week in god' ei ole muidugi rob corddryga enam sama, mis ta stepheniga oli, aga globaalsemas mõttes oli stephen jon stewarti varjust välja tulemise ära teeninud.

algus oli natuke karune, sest ilmselt läheb natuke aega kuni colbert oma tegelaskuju lõpuni välja töötab ja veel natuke kuni ta saate formaadi korralikult paika saab. vahepeal tekkis mul tema pärast lausa hirm. mõned naljad kukkusid kurvalt tagumiku peale ja colbert ise puterdas natuke. ma ei taha kindlasti öelda, et need esimesed saated olid halvad, pigem vastupidi. aga ilmselt olid minu ootused colberti suhtes köha selle kõrval, mida ootasid temast kõik need ameeriklased, kelle jaoks daily show ongi saanud peamiseks uudisteallikaks ja kes on jon stewartist ebajumaluse teinud. aga neljapäeva õhtuks tundus, et colbert hakkab asju joonde saama. kõik voolas juba kenasti ja see kohatine ettevaatlik kobamine, mis naljadelt osa teravust röövis, oli ka peaaegu kadunud.

kui mul oleks kuskil serveriruumi, siis võiksin paremaid palu kõigest sellest, millest ma just rääkisin ka teiega jagada. kahjuks mul seda ei ole. comedycentrali kodulehelt saab ka mingeid juppe vaadata. igatahes on mul tallel nii daily showd kui colbert reporti. kui keegi peaks soovima.

colbert reportist räägitakse aga veel siin.
h

käisime eile laagris ujumas. eelnevalt olime proovinud nõmmet, aga neljapäeva õhtuti on seal täielik inimsupp, nii et otsustasime improviseerida. eilse eksperimendi põhjal võib öelda, et järgmine nädal oleme ilmselt tagasi nõmmel.

laagri ujula boonuseks on see, et seal saab üliõpilane soodust. saun oli seal ka päris hea. aga kõik muu... esiteks oli seal tuhatmiljon reeglit ja tungivalt soovitavat juhist. sealhulgas ka mõned sellised asjad, mille peale ma polnud varem mõelnudki. nagu riietusruumis mitmel pool üles riputatud hoiatus kreemise jalaga mitte ringi tatsuda, sest nii võib kergesti libastuda. dushiruum oli kitsaste kabiinide labürint ja tegelikult oli paras labürint kogu see värk. nii meeste kui naiste riietusruume oli kaks, kohe alguses põrutasime me valesse naiste ruumi ja sattusime segadusse kui seal oma kapinumberid ei märganud. ja kui me dushiruumist väljusime ukse kaudu, millel oleva tingmärgi järgi võis oletada, et see basseinide juurde viib, siis hetkeks tundus meile, et me olime jalutanud kellegi kabinetti. sealt juhatati meid siiski lahkesti edasi nurga taha, kust ka bassein juba kätte paistis. sest dushiruumist minev uks viis meid vastakuti basseinivalvuri boksiga.

ja lõppkokkuvõttes oli see bassein samasugune inimsupp nagu nõmmel, ainult kogu interjöör oli tunduvalt külmem ja kõledam. lahe, et laagriinimestel täiesti korralik ujumiskoht olemas on, aga meie jaoks see siiski ei õigusta nii kaugele minemist.

h

eile seltsi koosoleku poole jalutades tundsin ennats vahelduseks tõeliselt hästi. tallinnas on ikka hea olla -- võib päris mitu tundi ringi liikuda, ilma ühtegi isiklikku tuttavat kohtamata. pealegi olin ma olnud umbes poole tunni jooksul veendunud, et ma olen oma telefoni tartu-tallinn bussi jätnud ja kui ma selle siiski auto istme alt üles leidsin, oli kergendustunne piisav, et mind madalal maakohal hõljuma panna.

pärastine vestlus mauruses oli nii intensiivne, et kõrvallauas istuvad noormehed sellest vist ka suuresti osa said. aga nii hea oli suhelda inimestega, kellega ma jooksvalt suhtlen, nii et vestlus ei pea algama sellest basic "kuidas-sul-läheb-mul-läheb-hästi" etapist, vaid võib kohe pakilisemate asjade juurde suunduda.

ma olen suht veendunud, et ma sel nädalavahetusel tartusse harjutama ei lähe. eelmise tartuetapi keskel sai mul sellest eksiilist ikka täiesti kõrini. tartust on minu jaoks saanud kummitustelinn, täis mälestusi ja inimesi, keda seal enam ei ole.

h

hommikul ennast voodiriiete küljest lahti koorides ei suutnud ma otsustada, kas ma vihkan oma tööd või ainult seda, et ma selle tõttu nii vara ärkama pean. vastust ma sellele küsimusele ausalt öeldes ei saanudki, sest siis läks kiireks ja töiseks, aga ma kaldun arvama, et pigem see teine variant.

lihtsalt, mul on tunne, et ma arendan endas aegamisi mingit kaunist väikest alaväärsuskompleksi välja. selles peab ka olema ettevaatlik ja osav, sest igaühel see ei õnnestuks, kui kõik tööandjad ja kuulajad teda taevani kiidavad. (mis tekitab muidugi küsimuse, et kes on need inimesed, kes on ilma igasugust keeleoskust omamata eesti suulise tõlke turu enda valdusse haaranud? sest kui sa oskad enam-vähem elementaarseid erialaseid termineid, siis tuleb kõigile tööandjatele härduspisar silma.) mul on lihtsalt tunne, et ma ei tee ise midagi, et ma ei tooda mingit väärtust, vaid olen lihtsalt flesh'n'blood masin, dekooder tegijate vahel.

ja nii võibki mõnikord unustada, kui palju see töö mulle annab. et ma saan käia väga erinevatel, elulisi ja põnevaid teemasid käsitlevatel seminaridel ja konverentsidel ja külastada kohti, kuhu ma muidu ilmselt kunagi poleks sattunud. eelmise nädala põhjal olen juba kõigile silmade särades rääkinud, kui vinge koht on vodja kool. ja tänane ja eilne ühistranspordiseminar on mulle tutvustanud selliseid asju, mis tunduksid üsna ulmelised, kui sakslastel need juba igapäevases kasutuses ei oleks. helsingis elades oli üks asjadest, mis mulle sügavat muljet avaldas, nende hästi korraldatud ja integreeritud linnatranspordi süsteem -- et erinevaid liiklusvahendeid kasutades oli kerge vaevaga võimalik jõuda ükskõik, millisest punktist ükskõik, millisesse punkti. sakslased on võtnud selle kõige aluseks ja tegelevad nüüd juba peenseadistusega. tõesti, selle seminari põhjal võib öelda, et kui ma elaks näiteks hannoveri linnas, siis ma küll ei näeks mingit põhjust kunagi isikliku auto muretsemise peale üldse mõeldagi. täiesti juhuslikult sattusin lõunapausi ajal kuulama kõrvaklappidest seda juttu ja kui see ja seminaril õpitu kokku panna, siis järeldusi andis teha küll päris mitmesuguseid ja huvitavaid. tallinna ühistransport on üldiselt rõve ja põhimõttelisi selle kasutajaid on arvatavasti väga vähe, pigem on see ikka äärmisest vajadusest tingitud. ja eesti ühistransport üldiselt on üsna nukras seisus. praegu näib küll pigem süvenevat tendents, et on sügavalt iga inimese oma mure, kuidas ta ennast transporditud saab.

vot ja mina ju saan sellistest üritustest osa võtta, nende kulul süüa ja hotellides viibida, ettekandeid ja arutlusi kuulata ja mulle makstakse ju selle eest veel peale. päris hästi sealjuures. aga ikkagi...

h

kaks päeva papagoitamist veski-sillal, kus ma muuhulgas hariduse teemal harituks sain. nüüd tagasi tartus. aju tundub katsudes küll natuke pehme, aga ilmselt saab sellest värske õhu, tasakaalustatud toitumise ja korraliku ööunega siiski homseks üle, sest homme on veel natuke vaja tööd teha. ja siis järgmise nädala alguses jälle. ilmselt ei saagi ilma ennast läbi küpsetamata seda tööd liiga tihti teha.

eileõhtuse observatsiooni peale võin teha tähelepaneku, et millegipärast meelitavad filminäitlejaid just sellised seriaalid, mis on erakordselt halvad. otsa tegi lahti melanie griffith, kes mängib nimitegelaste ema seriaalis "twins". ja eile õhtul pidasin vastu lausa 2/3 seriaali "e-ring" esimesest osast, kus muuhulgas mängib dennis hopper, päris peaosas vist siiski benjamin bratt. kuna üks halb klishee jälitas teist, siis ei suutnud tõelise paatose hetkel, kus bratti kehastatud major seejateine astub joint chiefside koosolekul kõnepulti, asudes pidama innustavat spontaanset kõnet vendlusest ja kohusetundest, siiski vastu pidada ja saatsin seriaali prügikasti.

h

kuna internetti igal suvalisel hetkel jalaga segada ei ole, edastan alles praegu ööl vastu pühapäeva kirja pandu. mis on ehk kaotanud veidi oma aktuaalsusest, aga üsna vähe oma relevantsusest.

kallid sõbrad,

pärast sellist päeva nagu tänane, kus ma kohtasin tänaval kahte oma vana eluarmastust ja tshitttshäti käigus sai ilmselgeks, et nemad on oma eluga igatahes kõvasti rohkem rahul kui mina enda omaga, tundus, et lõpplahendus saab olla ainult üks: i'm gonna get a-wasted. lõppkokkuvõttes selgus, et seda polnud vaja (pealegi oleks see olnud ka väsitav ja kulukas), piisas ka korralikust raputamisest.

sest kuigi pildikesi ülikooliajast, suvalisi ja juhuslikke, ikka silme ette kerkis, ei lubanud sisikonda põrutavad bassid ja muusika saatel jõnksumine ühelgi neist pikemalt püsima jääda. ma arvan, et see klaab tallinn oli ainuõige otsus.

viimase aja kontserdid on olnud head. reedene ewert sundja no96's, kus noorte ja uljaste sumin ja seerimine küll kohati kippus muusika lämmatada, suutis üllatada sellega, et julgete sammudega ei oldud vastu pükse saadud. tänaõhtune esineja tallinnas (kelle nime ma küll pärastki seina pealt lugesin, aga hetkel siiski ka surma ähvardusel meenutada ei suudaks) üllatas peamiselt ootamatusega -- et eestis ka muusikat niimoodi tehakse.

ja pärast loksutasid drummie ja orav.

esimene päev tartus on igatahes paljulubav.

ikka teie,

h

loetud minutud enne uksest väljumist, et hambaarsti juurde suunduda, ajasin peegli ees suu õieli ja üritasin olukorda hinnata. oma suureks ehmatuseks avastasin vasakult alt purihamba seest tohutu musta läraka, mis ei jätnud küll mingit kahtlust, et täna läheb andmiseks. lõug on tuimestusest siiamaani veidi hell ja väga laialt seda avada ei ole hetkel võimalik. aga must lärakas on läinud. halleluuja, regulaarsed hambakontrollid. muidu poleks ma seda ilmselt avastanud enne kui pool hammas läinud.

koju jõudes leidsin, et mulle oli kirjutanud musjöö ronan. ja teatanud, et tahab mind näha 7.novembril kell 14:30 brüsselis. asusin sellepeale tuvastama, kuidas brüsselisse (ja ka sealt tagasi) saab. estonian air on tänapäeval nagu mingi hädaabi, kena ja kodune, aga vastikult kallis. hakkasin siis easyjeti jälgi ajama, aga plaan läks liiga grandioosseks ja kusagil keset hollandit olin ma juba igasuguse järje kaotanud. seejärel otsustasin kasutada vana head 'tähekese' nuputamiskülgede "millises-majas-elab-jänku?" ülesannete lahendamise trikki ja suundusin brüsseli lennujaama. töötas. nüüdseks on estonian airist kaks ja pool korda odavamad piletid ostetud. keegi võiks ainult berliinis mõneks ööks öömaja pakkuda.

h

milline on tõenäosus kohtuda paari kuu jooksul kolmes erinevas kaubanduskeskuses ühe ja sama hulluga?

kõigepealt nägin teda kunagi juulis ülemiste keskus hyperrimis, kus ta juusturiiulite ees kükke tegi ja omaette rääkis. siis kohtasin teda mingis sarnaselt absurdses situatsioonis stockmanis. ja kui ta täna minu ees kristiine keskuse peauksest sisse jalutas, paksus nahkjopis ja roosa suusamütsiga, hakkas mulle tunduma, et kas a) ma käin liiga palju poes, b) hull jälitab mind või c) kuri saatus.

kaugenesin kiirel ja pikal sammul. ilmselt uute kohtumisteni.

h

kaks asja tegelikult.

ma olen viimasel ajal näinud päris mitmeid filme, kust on midagi puudu. ja ma pean siinkohal silmas justnimelt selliseid filme, mille meelelahutuslik väärtus ületab nende hariva väärtuse (sest ma olen täiesti valmis tunnistama, et on filme, mis käivad mul üle pea, aga siinkohal ma nendest ei räägi). ja eriti kurb on see, kui sa näed, mis kõik seal olla võiks, aga viimane nõks on tegemata jäänud. ma ei oota romantilistelt komöödiatelt tavaliselt just palju -- natuke keemiat ja sädemeid, natuke inimlikkust, võimalikult vähe labasust. eile öösel üritasin (for shits and giggles) meenutada viimast head romantilist komöödiat, mida ma olen näinud. või üldse viimast head komöödiat. ja kõik, mis mulle meelde tuli oli "mehed ei nuta". ja siis natukese aja pärast meenus "life of brian" ka. mis tegelikult, arvestades kui ebatervelt palju ma filme vaatan, on ju kurb.

täna tegin ka lühiekskursiooni väljapoole seda mulli, kus ma elan. pilt oli masendav ja jäi mulle natuke mõistmatuks. ausaltöeldes polnud ma siiani üheski kasiinos käinudki. ja kui ma täna seal vaatasin, kuidas see mutt stoilise rahuga viiesajaseid fruitsi-masinasse lükkas. ma ei saa sellest aru. ma ei saa aru, kuidas sellisest asjast võib hasart tekkida. ja kui sa oled nii emotsioonivaba nagu see fruitsimutt tundus olevat, siis ilmselt ei teki isegi seda. ukse juures kriiskasid peomeeleolu tekitada emilrutiku ja spelikõuhkna, mis andis kogu sellesse masendavasse kompotti oma maitsevärvingu. igatahes...

h

kunagi võtsin ma muretu enesestmõistetavusega fakti, et minust saab normaalne inimene. ilmselgelt seda ei juhtunud. väljaarvatud mõningatel nõrkusehetkedel, näiteks kui mul keset ööd uni ära läheb ja peale maksmata õppelaenu ja selle, et unustasin hambad õhtul pesemata tulevad meelde ka kõik muud asjad, mis elus valesti on, ei oska ma seda isegi nagu kahetseda. sest, noh, kõigest hoolimata on mu ümber toredad inimesed ja kui mu elu ka just midagi muud ei ole, siis on ta vähemalt faking mugav.

aga see vabakutselisus viib mind ikka liiga rajalt kõrvale. sest vähe sellest, et ma olen täiesti ebavõimeline oma sõpradele mingeid suhtenõuandeid jagama, ei suuda ma mitte midagi asjalikku välja pakkuda ka siis, kui nad minuga oma kontorimuresid jagavad. sest kuigi ma olen muretu enesestmõistetavusega võtnud ka asjaolu, et ükskord minust kontoritöötaja saab (isegi kui hommikul peab vara üles ärkama), ei näe väljavaated selleks hetkel just eriti roosilised.

h

nädalavahetus hiiumaal. teel sinna nentisin, et kui kaskede peal ei oleks juba neid kollaseid highlightse, siis ei oleks augustil ja septembril suurt vahet midagi. seenel käies tuli kampsun seljast koorida, aga kuna seenemets ise oli mingi ürgne rannaäärne tormidest rüsitud kuusetihnik, kus seente kättesaamine meenutas tihtipeale lapsepõlves keksukummiga mängitud mängu "o-lüm-pia-män-gud", siis oleks kampsunist kaitsevahendina suur kasu olnud. lõppkokkuvõttes lõõtsutasime tund pärast koriluse algust juba rannakividel, aga tulemus oli siiski 13 purki marineeritud timpnarmikuid ja au ning kiituse selle eest võtan ma küll vähemalt poolenisti endale.

aga pühapäeva õhtu oli juba sügiseselt jahe. ja tähti oli taevas sügiseselt mustmiljon. võtsin endale kolm tekki peale ja vaatasin voodis poole ööni "madissoni maakonna sildu". alguses kinnitasin küll endale, et lõppu ei vaata, aga juba üsna kiiresti sai selgeks, et ma ei saa seda filmi ikka niimoodi solgutada.

h

"brasiilia on endiselt ainuke riik, mis on osalenud kõikidel jalgpalli mm-i finaalturniiridel," teatasid eile tv3 spordiuudised.

et siis vahepeal pole uusi juurde tulnud.

h

eile kuulsin, et kaks inimest, kellega ma koos lasteaias käisin, on 20 aastat hiljem teineteist leidnud. iseenesest ilus lugu eksole. midagi romantikutele. aga mina tunnen ennast natuke petetuna, sest ma olen ikka lootnud, et midagi sellist juhtub minuga. et kui mõni inimsuhe läheb lörri või ei saavuta oma lõplikku potentsiaali, siis on ju alati võimalus, et kunagi hiljem, mingis teises situatsioonis, mingites teistes tingimustes...

h

tänapäeva kiire elutempo juures (kus, tõesti, inimesed kahetsusväärsel kombel liiguvad kiiresti ja hulgakaupa) juhtub ikka nii, et õhtul ei ole sa ehk enam hoopiski mitte seal, kus sa hommikul ennustasid ennast olevat. aga pärast sellist nädalat ei leia ma endas motivatsiooni kusagil võõras kohas mõttetult tiksuda. ja nii ma jõudsingi enesele ootamatult täna õhtul tagasi koju tallinnasse.

aga möödunud päevad lasuvad mu kuklal nagu tonn telliseid. või võib-olla on see siiski asjaolu, et ööklubis 'come back' sai jälle ettevaatamatult headbangitud, mille tagajärjel kael ehk hetkel peale nii palju tuge ei paku kui ta võiks.

see oli igatahes mu siiani kõige lemmikum tööots. nende päevade jooksul mõtlesin ma päris mitu korda, et ehk ma ei saagi seda tööd jätta (hoolimata tema ebastabiilsusest), sest kust mujalt ma saan selliseid ehedaid ja täiesti uusi kogemusi ja puutun kokku teiste inimeste tavalise eluga, mis on nii erinev minu enda tavalisest elust.

ja inimesed on nii toredad ja vahetud ja nendega on nii hea ja lihtne suhelda. millist tähelepanekut ei ole ma just tihti elus teinud.

ja sellepärast ma ei saagi sellest kõigest väga palju kirjutada. sest ma ei tea päris täpselt, kust jookseb see piir selle vahel, mida tohib ja millest ei peaks ja seekord ma tõesti ei taha selles suhtes midagi valesti teha.

kurb on ainult see, et isegi kui sa väga püüad olla hea ja tubli ja mitte midagi valesti teha, võivad mingid sinust sõltumatud asjad ikkagi lajatada paraja plöntsaka tõrva muidu täiesti meeldivasse ja hästi hoitud meepotti. see teeb mind murelikuks.

h

kuigi mõnikord, ma tunnistan ausalt, tekitab minu elu minus frustratsiooni, leidub siiski hetki, kui ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. mitte et ta mind ülemäära õnnelikuks teeks, aga elamusi on kohati ikkagi rohkem kui rubla eest.

kõik, mis ma praegu ütlen, on et puuraidurid on mehed omaette, mitte küll päris mõistuse juures (ilmselt saemootorist tulev ving teeb oma töö), aga üldiselt siiski väga vahvad. otepää ööklubi 'come back' on nüüd ka ära külastatud ja rajateele on tantsulõvi.

pikemalt vist ei saagi rääkida, siis läheb juba liiga pikaks.

h

homme algavad raievõistlused tulevad täiuslikul ajal. mitte ainult sellepärast, et raha tuleb kasuks, aga ma olen viimase nädala jooksul hakanud enda juures märkama tüüpilise puhkusenüristumise märke. mitte ainult ei ole ööpäev minu jaoks üha suurema nihkega, aga tekkima on hakanud ka murettekitavad televiisoriharjumused. olen tabanud ennast vaatamast bbc uskumatult seebist 'cutting it' seriaali (mida kahtlustan küll olevat euroopa kõige popim, sest hetkel jookseb see nii yle1, etv kui bbc prime'i pealt) ja, mis veel hullem, olen häirivalt hästi kursis kodumaise kultusseeria 'buss' viimase aja sündmustega. lohutust, et on olnud ka paremaid aegu, sain ma sellest, et mul polnud õrna aimugi, kes on rene või daniel.

minu kolmas ja seni viimane etteaste postimehe nädalalõpulisas on paratamatult pannud mind keyboardi järele haarama. esimene kord, kõige esimeses numbris oli päris meelitav ja teine kord ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, sest selleks ajaks oli juba üsna selge, et tsiteeritud blogidejadal polegi mingit muud mõtet, kui ehk kirjutajate enda ego paitada, sest isegi, kui need inimesed on kunagi oma blogides midagi asjalikku kirjutanud, on lauselõikude väljavalijad nahast välja pugenud, et kõik vähegi asjalik sellest rubriigist võimalikult kaugel eemal hoida. aga kuna viimane kord oli minu tekstide seast välja rebitud äärmiselt kohmakas ja suurt mittekellelegi mitte midagi ütlev lause, siis pean vist edaspidi püüdlema pigem antud zhanrist eemaldumise poole. ei hakka siia hetkel veel mingeid diskleimereid lisama (nagu ma aru saan, ei ole neist nagunii suurt midagi kasu), loodetavasti saab niisama.

h

sel hetkel kui seis oli makarov-thorkildsen-värnik olin ma seisuga päris rahul (ja võistlusjärgsest emotsionaalsest intervjuust jäi mulje, et värnik oleks ka sellega rahul olnud), sest ausalt öeldes on nii makarov kui thorkildsen tunduvalt sümpaatsemad kutid kui see meie oma. rahuldust pakkuv oleks selline lõppseis olnud veel paaril põhjusel -- esiteks oleks see sobiv ja valus koha kättenäitamine soome kommentaatoritele, kes undasid mitu päeva järjest, kuidas konkurentsis on tegelt ainult kolm meest (pitkämäki, makarov ja thorkildsen, sellises järjekorras, nohja äärmisel juhul võib-olla ka parviainen, kes pidada olla fyysisesti huippukunnossa) ja kellelgi muul pole medalitele asja ja teiseks poleks eesti kõigi aegade esimene kergejõustiku maailmameister olnud värnik, kes on küll üks mu lemmikumaid mooroneid, aga ikkagi...

yle raadio tegeleb terve tänase öö soome rahvusliku identiteedi turgutamisega (vahepeal kinnitades, et eestlased on vennad ja tublid spordipoisid). soome blogijate reaktsioon näitab, et oleme tõesti sarnased. kuigi soome keelt ei oska meie sportlased küll karvavõrdki ja ehk ongi nii kõige parem.

aga ameerika sportlased on kah lahedad:

- Menimme muutama päivä sitten syömään ja sanoimme nuoremmille, että heidän on haettava meille juotavaa. Jotkut luulivat meidän yrittävän kiusaavan heitä ja he halusivat soittaa äideilleen tai ties kenelle, Capel ihmetteli.

- Sen jälkeen he kielivät asiasta joukkueen tytöille, jotka nostivat asiasta äläkän. He saivat kai jonkinlaisen äiti-syndrooman ja tekivät asiasta isomman, kuin se oikeastaan oli, Capel sanaili

h

misasi on prantsuse polonees?

a. chopini teos
b. riik
c. oksüümoron
d. marko kaljuveeri järjekordne kuldmuna

õigesti vastajate vahel läheb loosi lõngakera, millega saab raevuhoos ohutult vastu teleriekraani viasta.

h

'the secret life of usi' viimane osa oli kerge pettumus. mul on hea meel, et ma seda rihtides varem hullumajast ei lahkunud, vaid hoopiski koju jõudes videomaki kaasabil vaatasin. selle operatsiooni suurim boonus ongi ehk see, et suutsin päeval hiljaks jäämisega riskides videomaki taas lindistama veenda. pärast kolimist ja starmani suurest ja turvalisest rüpest lahkumist oli ta natuke segaduses.

muidu on nüüd muidugi oht, et vanematele jääb homseid lehti lugedes mulje nagu oleksin ma lapseootel. et seesama mulje jääb sama pildi abil veel kolmest tütarlapsest neid ilmselt eriti ei lohuta. võin kinnitada, et vastavasisulised kuuldused on alusetud. see, et ma olin täna lennujaamas osa bännerist 'mel i'm pregnant' oli lihtsalt väike süütu nali.

h

piinlik lugu küll, et selline majapidamismässulise sissekanne nii kauaks kõige pealmiseks on jäänud. vabandust.

nädalavahetuste arvestuses on see olnud üks neid häid. laupäeva hommikul kell kaheks bussi pealt koju jalutades oli küll selline tunne nagu aeg oleks lateksist ja väga elastne. minul oli veel eelmine päev, aga teised inimesed tegid juba järgmise toimetusi. juurdeveo tänaval on mingi kaubanduslik ettevõte, mis avab oma uksed iga päev kell kaheksa. oma tolle hetke olekus ei suutnud ma tuvastada, mis ettevõttega on tegu, aga hetk enne avamist oli selle ukse taga igatahes saba. ilmselt mingi hea ettevõte.

aga nende varahommikuste vestluste põhjal, milles ma olen osaline olnud ja hilisõhtuste vestluste põhjal, mida ma olen lihtsalt vaikides pealt kuulanud, on mulle hakanud tunduma, et ma olen oma ohutus tavalisuses peaaegu, et eriline. sest peaaegu keegi ei ole nii tavaline kui mina. nii et võib-olla ei ole see isegi tavalisus (mis eeldaks ju mingit normi, mingit keskmist), vaid lihtsalt arengupeetus. teiste inimeste elud ja emotsioonidevikerkaared ja kõik see, mida nad teevad, et neid vikerkaari esile kutsuda ei ole miski, mille poole ma püüdlen ('walks to the beat of a different drummer...'), lihtsalt võimalik, et mõnikord on minu side reaalsusega hingematvalt habras.

aga natuke elektrit tõi see nädalavahetus minu ellu küll. tundub, et sellest, kui ma viimati kohtasin stimuleerivaid uusi inimesi, on juba hiiglama ammu.

h

ma pean tunnistama, et on asjaolusid, mis räägivad triigitud pesu kasuks. see on esteetiliselt nauditavam, kindlasti on seda mõnusam selga panna kui triikimata pesu ja triigitud puhaste linade vahele ronimine on puhas bliss.

samas peab muidugi tunnistama, et kui hakata asjadele suhtelist väärtust andma, siis kestab see triikeefekti poolt loodud õnnetunne umbes sama kaua kui triikimise kallal vaeva nägemine kestis. seega tegin täna triikides executive decisioni -- mina enam tekikotte ei triigi.

h

viimastel päevadel on üles kerkinud mõningased infrastruktuuri ja hoolekannet puudutavad küsimused. kuna on suvi ja rutiini puudumise tõttu muutun ma tavalisest veelgi laisemaks, ootab minu lauanurgal piinlikul kombel juba lubamatult kaua posti panemist üks allkirjastatud töö üleandmise akt. täna lõpuks tegin üliinimliku pingutuse seda postitada, aga pingutuse tulemused jäid kesiseks. nimelt ei suutnud ma tuvastada trassil stockmann-veerenni tänava lõpp ühtegi postkasti. (kahtlustan, et olümpias sees järsku on postkast, aga ma ei tahtnud toidukotiga hotellides käimisest igaõhtust traditsiooni teha -- eileõhtusest kohvitamisest radissoni katusel ehk piisab). küll aga jäi teepeale väga mitmeid telefoniautomaate. pealiskaudse ühiskonnavaatlejana tundub mulle, et hoolimata välkposti võidukäigust, digitaalallkirjast jne. võiks postkasti järele tänapäeval siiski suurem nõudmine olla kui telefoniautomaadi (mulle ei meenu praegu oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, sülelapsest vanaättideni, kellel ei oleks mobiiltelefoni).

asju, mis veel veerenni tänaval puuduvad: prügikastid (majade juures on küll olemas konteinerid, aga kui sind on juba üks kord elus süüdistatud oma prügi võõrasse konteinerisse smuugeldamises, siis kaob isu sellise tegevuse järele).

asju, mis on veerenni tänaval puudulikud: tänavavalgustus. talvel on olukord ilmselt parem, aga praegu on küll ebamugavuse tipphetk, sest kõnniteele ei jõua läbi tiheda pärnaallee valgust üldse, aga kõnnitee on kaetud vihmas ligunenud ja ühtlaseks ligaks muutunud pärnaõitega. eile kahlasime seal püksisääri üles sikutades ja ülalmainitud toidukotti balansseerides kodu poole.

kõik muu on veerenni tänaval päris hästi, tänan küsimast.

h

nüüdseks saan juba raporteerida hellamaa raamatukogust. matk lõppes edukalt laupäeval ja ma tõesti loodan, et seekordse reisikirja internetiseerimisega ei lähe aastat.

nüüd on kavas reedeni mittemidagi teha ja siis tallinnasse tagasi tulla. suvi ruulib, kaspole?

h

kiire vahereportaazh roostast, kuhu oleme jõudnud teise matkapäeva lõpuks.

eile õhuks jõusdime vihterpalu külje alla paradiisiranda, aga olime nii alibad, et vajusime peaaegu kohe ära. tänane päev on endaga toonud jobusid autojuhte, kes kruusateedel täie tinnaga panevad, nii et meil on suud ja silmad tolmu täis, kärbseparvi, kes meid kilomeetreid jälitasid ja põlenud põlveõndlad ja puusad.

lõpp veel ei paista. homme õhtuks noarootsi lõunakaldale.

h

homme loode kaudu läände. kui ma hommikul õigel ajal üles saan ja raudteejaama jõuan ja paldiski rongi peale saan. järjekordne rattaretk viib seekord mööda mereäärt rohukülla ja võimalik, et ka vormsile. ilmateade lubas kaheks järgnevaks päevaks paradiisi ja sealt edasi välku ja pauku.

eks siis kunagi jälle saab sellest kõigest lugeda. seekord loodetavasti varem kui aasta pärast.

h

näedsa, jälle üks kraad käes. viimasel ajal tuleb neid lausa robinal. diplomile, öeldi, mine ise kunagi juuli keskel õppeosakonda järgi.

niisiis olen üldiselt veetnud aega oma uue mänguasjaga jahmerdades (ausalt, see on vist küll kõige ilusam ost, mille ma teinud olen. karp oli ka selline nagu oleks sinna pakitud peened juveelid).

hansapäevad, kui sellised, on ideena vahvad, aga siiski mitte minu tass teed (aga igasuguste massiürituste mõnu on mulle pärast peer pressurei leevendumist alati mõistatus olnud -- ma ei ole vist käinud ühelgi suurel kontserdil, kus ma oleks suuremat elamust saanud kui sama artisti plaati kodus tugitoolis kuulates. laulupidu on vist ainukeseks erandiks siikohal. hence muidugi vajadus ülalmainitud aparaadi järele).

ja internetist avastasin sellise päris huvitava jutu wimbledoni kohta.

The irony, of course, is that Wimbledon grows in prestige as it declines in importance. Grass is to tennis what vinyl now is to music. No one grows up playing on grass anymore, and apart from a few Thurston Howell-types in Newport and Haverford, hardly anyone plays on grass, period. The pros wouldn't set foot on the stuff but for Wimbledon, and the grass-court season, such as it is, now consists merely of two weeks of Wimbledon tune-up events.

aga kahju ikkagi, et ma seda ei näe. hetkel allesjäänud kolmest mängijast ei ole ma igatahes roddicki poolt. johanssoni poolt võiks ju sellepärast olla, et ta on underdog. küll juba suure slämmi võitnud underdog, aga underdog siiski. federer ilmselt võidab.

h

homne kaitsmine... hmmm... tundub, et kedagi eriti ei huvita. mind ennast ammugi mitte. kohal ei ole ei juhendajat (kes ei suutnud lapsehoidjat leida) ega oponenti (mingil mulle teadmatule, aga kindlasti väga heal põhjusel). tea, kas mulgi maksab minna. saadan neile ehk meiliga midagi, mida keegi saab monotoonse häälega ette lugeda (kaarin juba oli vabatahtlikult valmis selles rollis üles astuma).

aga vähemalt oli retsensioon seekord asjalik.

h

täna mööda kodukandi mitteniikeskseid tänavaid koju jalutades avastasin enda jaoks niimõnegi kena parginurga. pinkide ja kiikede ja värkidega. jällegi arutasin omaette teemal 'kuidas oleks olnud siin üles kasvada?'. jällegi jõudsin järeldusele, et hoopis teistmoodi.

tänavanimed on siin ka kaunid. vaikne tänav näiteks. ja siis kohe tallinna vangla ja miskine kaitseväe objekt, mille väravale oli kirjutatud "stopp, tulistan!" või midagi taolist.

õhtuti jookseb läbi meie piireteta aia keegi koer. sellist keskmist mõõtu, tiigrimustriga. kaob üheltpoolt maja tagaaeda ja mõned tunnid hiljem tuleb teiselt poolt tagasi. ja peenra pealt sai täna esimesi maasikaid.

h

hoolimata ilmselgetest tõenditest vastupidisele have not gone off blogging. lihtsalt...

elu tallinnas on omandanud stabiilse rütmi, mis tähendab, et ükskõik, kuidas päev algab, lõppeb see umbes südaöö paiku koju jalutamisega. näiteks viimasel tallinna-õhtul sattusin eneselegi ootamatult kunstiakadeemia lõpupeole nende enda fuajees (üritasime endale ette kujutada sarnast situatsiooni omaenda alma materi peahoone fuajees ja jõudsime järeldusele, et viimastel sajanditel sellist asja ilmselt juhtunud pole). sai süüa ja juua ja laval rokkis uno loop (kes ei väsi oma joviaalsuse ja vitaalsusega üllatamast, peale selle on tal ka kõige kickassim hääl koduvabariigis).

pärast seda on olnud seljakotielu, mis on aidanud küll üle saada kurvast tõsiasjast, et safin wimbeldoni kolmandas ringis kurval kombel jällegi hispaanlasele alla vanduma pidi, aga muidu on tekitanud vastakaid emotsioone. tundub, et ma ei jaksa ennast enam igaks peoks ja igaks uueks potentsiaalselt elukestvaks ja rikastavaks tutvuseks üles kerida. sest palju lihtsam ja mugavam on magamiskoti peal pikutada ja raamatut lugeda. sõbrad on mul siiski vahvad (viljandimaal, pühajärvel ja kusiganes) ja nende sõbrad (juba by proxy) samuti.





h

no dääm. sellega on nagu shoppamisega -- et niipea kui sa oled kuskilt mingi asja ära ostnud, näed sa järgmises poes palju odavamat, ilusamat ja kvaliteetsemat sama asja. nüüd kui magprojekt on ära esitatud, hakkavad igalt poolt esile kerkima sõnad, mis peaksid ka seal sõnastikus olema, aga mingit põhjusel ei ole. tänane sõna (courtesy of daily show) -- 'caucus'.

aga muidu oli täitsa lahe päev. pargis magamisest kuni selleni, et kui ma mööda veerenni tänavat koju jalutasin tuli mulle vastu reibas vanaonu, kes esitas mulle jooksvalt militaarseid võrdlusandmeid -- iraagis 2, afganistanis 1500. eestlast surma saanud siis. kaubamajas oli ostuorienteerumine. nii kui ühest osakonnast midagi ostsid, said teise osakonda sooduskupongi. mängisime kaasa läbi ilu-, noorte- ja raamatumaailma, siis läksime hella hunti jäätist sööma.

homme jälle päev.

h

alates eilsest võin öelda, et olen teinud praktiliselt kõik endast sõltuva, et juuni lõpus topeltmagistriks saada. (kellegi teise jaoks ei saa selline väide olla jalustrabavam kui minu enda -- arvestades, et eelmisel kevadel oli taskus kuidagi läbi häda saadud bakalaureus ja ees aastane täiendkoolitus kapisistumises) piinlik lugu, aga ilmselt tuleb paari aasta pärast vist siiski ka kolmanda poole püüdlema hakata. ilmselt on mul mingi pärismagistratuuriga seotud kinnismõte.

aga, seoses järjekordse käki äraesitamisega (kui printimis-, paljundus-, köitmis- ja kullerteenust pakkunud instants käkki salakavalalt kõrvale ei toimetanud...) ei teagi nüüd, mida eluga peale hakata. ilmselt võiks sandra eeskujul minna aeda päevitama, aga see näeb välja nagu oleks seal peamiselt kõrge rohi ja siplegad. võiks minna ennast tondi raamatukogusse lugejaks registreerima, aga siis ma paratamatult ei loeks ju läbi kõiki neid raamatuid, mis mul siin virnas ootavad...

hmmm...

h

täna õhtul rattaga sõitma minnes tabasin ennast avastuselt, et tallinnas on üles kasvanud inimesi, kelle lapsepõlv on olnud hoopis teistsugune minu magala-lapsepõlvest. et ongi lapsi, kes on üles kasvanud kesklinna tagahoovides ja kelle lähim toidupood on stockmann. ei noh, ilmselt ma ikka teadsin seda varem ka, aga ma polnud vist seda kontrasti niimoodi tabanud. huvitav, ilmselt olen ma siiski getos üles kasvanud, kuigi mustamägi on mulle alati armas ja turvaline tundnud.

selle nädalavahetusega saime praktiliselt ära kolitud. nüüd on seal ainult vanad tühjad kapid ja veidi äravajunud diivanid. ma arvan, et ma siiski ei kujuta endale ikka veel päris selgelt ette, et minu päriskodu ei ole enam seal. ma ei ole seal kuus aastat püsivalt elanud, sellepärast ei taba see mitte-pidevalt-sealolemine mind ilmselt samamoodi nagu näiteks sandrat, aga sealt on ikkagi sada aastat mälestusi.

h

kui ma täna bussi peale jalutasin, oli veerenni tänav mõlemas suunas täiesti umbes (kahtlustan, et linna poole suunduval teepoolel järvevanani välja), sest raudteeinimesed olid otsustanud vist kogu päeva normi ronge ühe tõkkepuu allalaskmisega üle lasta. meenusid vanad head ilmatsalu tänaval elamise ajad, kui öösel kell 3 sai taksoga näituse tänava raudteeülesõidu tõkkepuu taga istutud ja ööraadiot kuulatud, taksomeeter metronoomina taustaks tiksumas. ainuke asi, millest sellel kaunil hetkel puudust tundsin, oli rong.

nüüd vaatasin ka mööda jalutades autojuhtide tülpind nägusid. mõtlesin, et see, kes esimesena puu taga istub peab küll arvama, et tegemist on julma saatuse nöögiga -- nõks veel ja ta oleks juba pool tundi tagasi olnud seal, kus ta peaks olema. paar autot hiljem tuvastasin rooli tagant oma orkuti-sõbra paralleelklassivenna, kes blaseerunult nina nokkis.

mina läksin istusin bussipaviljoni maha ja võtsin vanity fairi kotist välja. mõni aeg hiljem tuli ka buss.

h

mõtlesin, et olen täna iseenda kõige suurem ärritaja ja seetõttu muu maailma kohta põlastavaid tähelepanekuid ei tee. aga nüüd kui ma olen 9 lehekülge juhendajale ära saatnud ja aja parajaks tegemiseks meili lugema läksin, nägin seal ometi postimees online pealkirja, mis mind piisavalt stimuleeris.

endine tipptennisist göran ivanisevic on pankroti lävel

hmm, göran on ju üks tavaline horvaatia poisslapse nimi. või oli see hoopis üks hea rootsi poisslapse nimi? ja horvaatia poisi nimi hoopiski goran?

segane lugu.

h

võtame nüüd näiteks russel crowe. siiamaani on ta tundunud umbes sama emtsiooniderikas nagu raudbetoonplokk. fenomeni ei ole eriti kunagi mõistnud. pärast ülesastumist 'daily shows' olen sunnitud oma arvamust korrigeerima. seda saadet nüüd juba peaaegu aasta pidevalt jälgides on selgeks saanud nende inimeste väärtus, kes suudavad jon stewartile lihtsalt vastu plõksida. ilma et nad ise endale samal ajal jõle vaimukad ette tuleks. crowe'le selle eest props igatahes.

muidu on lihtsalt hea, et 'daily show' pausilt tagasi on.

h

ühest küljest muidugi täiesti ebaõnnestunud nädalavahetus. sest peale skoorimatuse globaalsel skaalal (mis iseenesest ei ole ju mingi eriline ebaõnnestumine, pigem tavaline asjade seis -- liiga palju skoorimist erinevates eluvaldkondades devalveerikski selle väärtust), sisaldas see ka närvidemängu ja emotsioonidevikerkaart teemal "tuleb jaht või ei tule?" ning öö vastu pühapäeva leidis mind vastavale kellaajale mõeldud klubist pattaya, kus santraibi viiest liikmest esines vaid kolm (ja täna lugesingi õhtulehe kaane pealt, et laura riputas viiuli varna) ja kuna minu rattamatka standardvarustusest puudusid kahetsusväärsel kombel nii miniseelik kui rihmikud, olin ka täiesti ebainspireerivalt rõivastatud. õnneks ei jõudnud see sajakroonine, mis zeppelini rahaautomaadist minu taskusse ja mõni hetk hiljem ööklubi kauni piletimüüja näppude vahele rändas, mulle selle ajaga veel liiga hingelähedaseks saada. ja põhilise toitlustaja tiitli peale on käinud tihe rebimine macdonaldsi ja statoili vahel (olen aru saanud, et hamburger on ka üks nendest asjadest, millest vanusega välja kasvab -- nagu poppmuusika ja akne -- kunagi tundus väga hea, nüüd konstateerisin, et haiseb ta igatahes küll vastikult). peab siiski tunnistama, et ikaldus tipnes reisil tartust tagasi tallinnasse, kus rauteejaamas ilmnes, et tartust jõgevale viib mind ja minu kaheksat kompsu (lugesin kokku -- koos rattaga oli kaheksa) meeldiv maaliinibuss. ja kui mu olukord mulle seal bussitrepil loksudes juba maksimaalselt halenaljakas tundus, selgus, et jõgeva perrooni ja rongipõranda kõrgusevahe on vähemalt kaks meetrit. kui keegi lahke noormees poleks mind aidanud, kõlgutaksin ilmselt siiamaani rongi ukse peal jalgu ja minu jalgratas ripuks mul nukralt esiratastpidi käes.

teisest küljest muidugi üks paremaid nädalavahetusi üle tüki aja. sest rattaga sai sõita ja kui piisavalt valgeks läks, sai telk marjapõõsaste vahele üles pandud ja vastu katust rabiseva vihma saatel kella poole üheni magatud. poisid olid vahvad, klubis pattaya polnudki ma kunagi varem käinud, lennundusmuuseumis samuti mitte. kuigi pärast laupäevaöist kellaviiest kojulaekumist oli järgmisel hommikul hing natuke hell (aga mitte miskit, mida rohke veetarbimisega ei parandaks), oli seekord siiski tegemist light tüüpi ettevõtmisega. ilmselt ongi jätkusuutlikkuse mõttes hea, kui traditsioonilised ettevõtmised ikka ja jälle üllatavaid pöördeid võtavad. kogu ürituse ainukeseks miinuseks võibki pidada laupäevahommikust peataolekut teemal, kas minna edasi (lt.k "eidazi") või tagasi (lt.k. "tagazi"). edaspidi tulekski lähtuda pigem tõsisasjast, et "kui vihma sajab, siis me ei sõida" (ehk siis ümberpööratult -- kui me sõidame, siis vihma ei saja), kui ilm.ee'st. ja rongis, kui ma selle peale lõpuks sain ja ennast pingi peale kerra tõmbasin, mängisid sõjaväest tulnud poisid kitarret ja laulsid, et "ei ole maaaa/veel selles eaaaas".

see, muide, olen mina.

ja möödunud toredate aegade auks, aga eriti antud traditsiooni minevikule, olevikule ja tulevikule mõeldes,

Münchener Freiheit -- 'Keeping the Dream Alive'

h

kaarin says:
ahjaaa. kuima kinos käisin siis fantastic fouri reklaamis...

kaarin says:
ühel mehel põrkasid seal autud vastu biitsepsi.. ma naersin laginal.. rahvas vaatas et lollakas

Hanna says:
nüüd ma ka naeran laginal

kaarin says:
mille peale.. et ma kinorahvale rõõõmu tegin

Hanna says:
jah

Hanna says:
ja et auto vastu biitsepsit põrkas

kaarin says:
aga seal oli täitsa see koht. suur veoauto läks vastu biitsepsi lömaks

Hanna says:
mulle lihtsalt meenub see kaunis hommik, kui see nali esmakordselt tehtud sai

Hanna says:
kui me veel kõik koos bakakoolis käisime

Hanna says:
kui me ükskord käisime hommikul elina ja sina ja mina ujumas ja pärast läksime otse sinna baltdefcoli loengusse

kaarin says:
ajah

kaarin says:
nii ilusad ajad olid ikka

Hanna says:
ja siis me kiirustasime üle tee, aga sellest poleks midagi olnud kui auto oleks otsa sõitnud, sest me olime otse trennist tulnud ja meil olid kõvad biitsepsid

kaarin says:
ma arvan et me peaks siis fantastic fouri vaatama minema

h

nii.

arvestades, kuidas siinkandis valitseva protestantliku tööeetika järgi on laiskus kõige suurem nono, on käesolev hetk nii piinlik, kui ka eriti fenomenaalne.

ja arvestades, et reedel algab uus rattamatkahooaeg, on praegu ilmselt tõesti kõige viimane hetk arveldada eelmise hooaja võlad.

niisiis, ilma pikema keerutamiseta --

LUGUSID SELLEST, KUIDAS HANNA, PIIA JA KAARIN 2004.AASTA JUULIS RATASTEGA MATKAMAS KÄISID

nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga valmis nikerdasin...

h

magistriprojekti tollendamal päeval olen suutnud ennast herneks vihastada. pöördusin heauskselt õigustõlkekeskuse poole, et lasta pilk üle riigikogu valimiste seaduse tõlkelt ja kontrollida mõningaid sõnu. alguses tundus see tekst mulle lihtsalt kummaline, kuidagi poosetatult elokventne. (no miks, oh miks peks ütlema "Estonian citizens who have attained 18 years of age by election day", omandanud 18 eluaastat?), aga mida edasi ma lugesin, seda kurjemaks ma sain.

ma mõistan seda probleemi, et ei ole olemas sellist ühest allikat, kust kõiki neid termineid võtta ja ilmselt on isegi onu silvet osad asjad lihtsalt tagumikust välja tõmmanud. aga siis võiks asjale vähemalt loominguliselt läheneda. ja osade asjadega, millel on siiski laialdaselt kasutatud vasted olemas, oldi siiski kergema vastupanu teed mindud.

kui ma olin jõudnud 24 paragrahvi juurde (iroonilisel kombel on selle nimi "Checking correctness of information entered in polling list and correction of errors", pealkiri, milles ma näen kohe vähemalt ühte lollakat terminiviga ja mõnda grammatikakiiksu) ja lugesin sealt, et linnasekretär on nende arvates city secretary (palju neid citysid nende arvates eestis on? antsla city?), siis sai mul mõõt täis ja ma pidin siia seletama tulema.

vabandust.

h

minu toa akendel ei ole kardinaid. minu esimese korruse tänavapoolse toa akendel. õnneks maja ise ei ole tänava ääres, aga kui sissesõidutee otsast sisse vaadata, siis näeb otse minu toa tagaseina (ja fookuse õigel sättimisel loomulikult ka kõike seda, mis nende kahe punkti vahele jääb). ja maja ees laovad mehed (vahelduva koosseisuga duo) plaate. nii et ma pean oma hommikusi riietevahetamisi hoolikalt planeerima.

lennukid sõidavad nii madalalt üle, et võiksin lihtsalt vaatlusandmete põhjal koostada erinevate lennufirmade graafikud. praegu just maandus näiteks mingi "estonian airi" lennuk.

aga õunapuuõisi on kõik kohad täis. mitte ainult meie aias, vaid igal pool. eile jalutasin õhtul liivalaiast koju ja kõik aiad olid nagu paksu lume all. ja isa ülemise korruse kaptenisilla illuminaatorist on pilt selline:



h

ma elasin terve oma lapsepõlve ilma ühegi sahtlita. esimesed sahtlid sain ma oma kasutusse alles siis, kui ma ülikooli läksin ja siis ei olnud need ka minu omad, vaid kuulusid selle kirjutuslaua juurde, mis minu esimeses üürikas oli. nüüd võin siin oma uues toas ringi vaadates kerge vaevaga juba kaksteist sahtlit loendada. juba selle järgi võib tunnetada teatavat järsku tõusu elukvaliteedis. nagu ka selle järgi, et kui ma kell 18.02 rahvusraamatukogus laua tagant püsti tõusen, siis olen ma juba pool seitse jala kodus.

nüüd on probleem ainult selles, et mul ei ole siin ühtegi riiulit. ja pooled mu asjad on endiselt mustakal. pluss, kui tekib tungivalt vajadus midagi telekast vaadata, siis pean ma ka sinna minema. seda vajadust eriti tihti õnneks ei teki, aga täna näiteks oli selline olukord. pärnu maantee oli viru ringist kuni tammsaare tee viaduktini ühtlaselt paduumbes, pärast seda läks natuke lahedamaks (ilmselge märk sellest, kuidas tallinna praegune liiklusskeem ei suuda seda suurenevat jõukust varsti enam hallata).

koju jõudes investeerisin neli tundi oma elust ja väärtuslikust teaduse tegemise ajast tennisemängu, kus oli küll palju draamat ja mis murdis mu südame, aga päris hoogu kunagi sisse ei saanudki (ilmselt oleks mu süda muidugi murdunud ka siis, kui safin oleks finaali jõudnud, sest kõigi eelduste kohaselt olen ma selle ajal veel jalgrattamatkal. nüüd vähemalt on üks tähelepanuhajutaja vähem). ja siis tulin bussiga veerenni tagasi, mis tänu suvisele aastaajale ei olnud eriti piinarikas ettevõtmine. kristiine keskuse juures üritasid mingid noormehed välgumihkilga süüdata seda grilli, mis suurtel reklaamplakatitel kanakoibade all on.

h

nii palju siis selleks korraks. saabki rahulikult teadusele ja logistikale pühenduda. järgmiste võistlusteni...

h

olude sunnil olen ikka pidanud saama eurospordi kodulehe pidevaks kliendiks. õnneks ei pea refreshi vajutama, see vajutub seal ise. aga ma tunnen, kuidas see, kes seal apdeitte teeb ikkagi täiest hingest püüab meile õnnetutele telekata ja rahata kontoriinimestele fiilingut edasi anda. eile kasutas ta iga lause lõpus vähemalt kolme hüüumärki. tänane apdeittija rakendab oma kaherealiste kommentaaride dramaatilisemaks tegemiseks ilukirjanduslikumaid võtteid:

....the pair sipping fervently on isotonic beverages specially cooled to deal with the soaring, searing heat beating down on Roland Garros.

või

Gonzalez applies a damp towel to his head, but it won't do him much good. He'd be better off trying to whip Federer with it in an old fashioned boarding school-style jape.

aga ei, see pole siiski riil diil. kui ma prantsusmaal olla ei saa, siis ma oleks pigem kodus teleka ees. aga kindlasti mitte siin, näoga kiviseina poole.

ise käisin täna kursaõdede-riigiametnike lantshil. teel sinna kohtasin kedagi, keda pole kümme aastat näinud ja ta tundis mind ära. seda ei juhtu küll peaaegu kunagi. ma arvan, et ma pole eriti mälestusväärne. samas, esimesi armastusi ju ikka ei unustata. või kuidas?

h

hommikul äratas mind malltamm, kellel oli järjekordne tööots pakkuda. võtsin vastu. loodetavasti saab raha ka. õnneks on üritus alles juuni lõpus-juuli alguses. samas ma natuke siiski murran pead selle üle, kust ma peaksin tööd saama, kui ma seda kooli kaudu enam ei saa.

aga kui mul tuleb jälle meelde prantsuse lahtisi vaadata (sest ühe telekaga ja ühe telekata kodu ja raamatukogu vahel liikudes läheb see ikka ja jälle meelest ära), siis tuleb tagasi ka kiusatus lõputöö hoopis tennisesõnavarast teha. off the top of my head loetlesin kohe umbes 60 sõna, siis jäin natuke jänni. pealegi ei tea ma mõnedele sõndaele üldsegi eestikeelseid vasteid, sest ainuke kokkupuude eestikeelse tennisekommentaariga on mingid iidsed margus uba poolt porgandihäälega tehtud ülekanded. valimistest on ilmselt siiski lihtsam teha. peaksin ilmselt siiski selle juurde jääma, eriti arvestades, et tähtajani on vähem kui kolm nädalat.

h

rahvusraamatukogu on ikka häppening koht. aknast õue vaadates lohutan ennast sellega, et seal ongi kindlasti liiga palav. aga siin kohtub paljundusmasina ääres vanade sõpradega, keda sada aastat pole näinud. ja kõrval istuval halli peaga onul on telefonihelinaks "club kung fu". just praegu hakkas helisema ja onu jooksis omaette vandudes saalist välja.

h

alustasid täiesti salaja prantsuse lahtistega. see juhtub, kui lehti ei loe ja telekat ei vaata. nüüd tekib muidugi küsimus, et kuidas lõputööd kirjutatakse. sest võiks muidugi raamatukogus eurospordi koduleheküljel kogu aeg refreshi vajutada, aga tennis on minu jaoks pigem ikka siuke vaatamise sport kui statistika. selles mõttes, et muidugi on mul omad lemmikud, aga ma olen võimeline peaaegu igas mängus valima oma lemmiku ja siis täiest hingest tema poolt olema.

nii, et võiks kodu kokkupakkimise eesmärgil siin teleka ees vegeteerida, vahepeal ka mõned asjad õrnalt kastidesse asetades. aga ikkagi...

h

kõigepealt olime me piiri ääres. tumedate ülikondadega meestel hakkas pikapeale palav ja kuigi teiselpool tõkkepuud oli ilmselgelt näha kaks oodatavat bussi, säilis status quo siiski peaaegu tund aega.



siis me sõitsime bussiga ja enne kui ma arugi sain, seisime me estriga järsku kõrvuti sangaste lossi trepi peal ja ester muudkui ütles eesti keeles, et teretulemast leedu ja türgi põllumajandusministrid ja mina korrutasin seda takka inglise keeles järgi ja ago gashkov või kesiganes see ak lõunaeestimees on, oli suunanud meie peale oma kaamera ja nii ma tänaõhtusesse ak-se sattusingi.



siis me sõime sangastes lõunat, mina ja ester ja kazimiera ja see türgi mees ka, intiimses õhkkonnas. pidin türklastele veel kinnitama, et salati sisse ei ole salakavalalt sealiha peidetud. ester küsis, et mis teil türklastel põllumajanduses peamine suund on ja türklased vastasid, et lehmadega peamiselt jandavad, aga lammast ja kana ikka kasvatavad ka. neil sellevõrra kergem, et seakasvatusega pole vaja vaeva näha.

siis me jätsime estri sinna ja läksime mööda valgamaad rallima. ühelt taluõuelt teise. ikka vilkuritega politseieskort ees ja meie ilus hall buss järel.



nägin ennenägematuid asju. kuidas kuuskendtuhat kana muneb liinile ja munad siis sealt liinilt ilusti karpidesse lähevad. ja kuidas lehmadele tehakse karusselli, mille käigus nad märkamatult ka ära lüpstakse. valgamaalane oli kohale tulnud ja klõpsis muudkui pilte teha.

kazimiera (taasiseseisvunud leedu esimene peaminister, nüüd siis rohkem põllumajanduse peal) tundis muret, et kas lehmadel ei tule niimoodi laudas istumisest stress (kaarin pärast tundis muret, et kui lehmi niimoodi karusselli peal lüpstakse, kas piim siis võiks ei lähe). aga muidu oli kazimiera funky ja tal oli vingem telefon kui mul.



siis me saatsime bussid jälle lätti tagasi ja tulime ise otepääle. seal lugesin natuke karupesa kiige peal national geographicut, kuni tunnetusraja inimesed mulle järele tulid ja mind tartusse sõidutasid. siis me mingi hetk olime emajõe biitshil ja sõime jäätist ja kooki, kuigi oli juba jahe ja olid sääsed. sits pidi ka kingad jalga panema.



ja siis edasi sulab kõik juba natuke ühte. ma tean, et me vaatasime, kuidas keskealised sheikspiiris tantsisid ja siis me jõudsime täpselt punktide andmise ajaks zumi ja oleks spontaanse kokkuleppe tagajärjel äärepealt pidanud riiga kontserdile minema, aga õnneks läti ei võitnud. ja siis meid oli järsku palju rohkem ja kell oli öö ja mulle kippus lst liigmugavatel diivanitel kangesti uni peale.

ja ohimet, koju jõudes oli kell jälle kolm. oleks ma hommikul ärgates teadnud, et pooltki selline päev tuleb...

h

eile öösel kell kolm koju jõudes tuvastasin, et lärm on väljas võtnud järjekordsed uskumatud mõõtmed. salvestasin seda ühe jupi, et asjast aimu anda, aga kahjuks ei tee see tõelisele olukorrale au (kuulata saab näiteks quicktime programmiga). igatahes kujutage ette olukorda, et



kõik see on kottpime ja vidistamist, sillerdamist ja krooksumist täis.

aga eileöise kella kolmese koju laekumise põhjustaja oli ka väga vahva. sest kursaürituste seeria hooajale pandi lõppakord eesti naisüliõpilaste seltsi hubastes ruumides. hoolimata nõudekakofooniast ja esimese pannkoogilaari totaalsest (või absoluutsest?) ebaõnnestumisest, oli siiski pidulik ja asjakohane meeleolu.



nii et meid võib küll olla ju kokku neli ja pool (nende nuudlite eest võiks ju terve punkti anda, aga samas see "tulen-ei tule" põnevusmäng viib jälle skoori alla), aga meie lahedust see ei vähenda.

h

ma ei saa aru, miks need linnud keset ööd kisavad (alguses ma kahtlustasin, et mõni naaber on mingi dzhunglikasseti rõdule mängima jätnud, aga tundub, et see dzhungel on siiski riil diil)? aga seda peab küll tunnistama, et see värske roheline värk seal väljas lõhnab hästi.

ja mul on faking hea olla. mis on peaaegu risti vastupidi sellele, kuidas ma ennast umbes täpselt aasta tagasi tundsin. nii, et see peaaegu paneb mind mõtlema... aga mõtlemine, nagu juba ammu teada, on üks ohtlik ja valus tegevus (väga lihtne on ennast ära nikastada). ja seetõttu ma parem ei lähe sinna.

hommikul enne eksamile minekut ma lausa mõtlesin selle peale, kui palju ma sakin asjade lõpetamises. kuidas ma olen üsna hea alustaja, aga põhimõtteliselt ikkagi quitter. ja kui mul ongi midagi õnnestunud lõpetada, siis on see tihtipeale õnnestunud äärmiselt ebarahuldava tulemusega.

nii et ma ei teagi, kas see, et kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi oli ootuspärane või risti vastu ootust. aga nii igatahes juhtus. nii, et ma olen täna olnud juba mitu korda pilves. pärast sealt ruumist lahkumist oli see natural high. ja õhtul, pärast vorsti ja siidrit ja shampust tähtveres oli see alcohol induced high. aga kõik see tähendab, et kool kui selline on jällegi läbi. ja isegi kui ma ei tahtnud sinna alguses üldse minna ja isegi kui see ei olnud mõnikord üldse nii nagu ma tahtsin või ootasin, on tegelikult kõik ikkagi hästi.

kahju ainult, et mõnedest asjadest aru saamine nii kaua aega võtab.

h

taksojuht, kes mind hommikul tööle toimetas, oli ilmselt lähisugulane jabba the hutiga. peale selle, et leidsin hämmastava sarnasuse nende näojoontes, oli ta ka nii suur, et pärast vahetuse lõppu eemaldatakse ta autost ilmselt koos istmega ja hingeldas terve tee meeletult (kuidas taksofirma kindlustab, et siuke tüüp poole sõidu pealt südamerabandust ei saa?). pluss, tema osa meievahelises kommunikatsioonis koosnes peamiselt erineva intonatsiooniga "õõõh"idest. ja riigikohus kui selline oli tema jaoks ka täiesti tundmatu kontseptsioon (ilmselt ka institutsiooniliselt, aga, mis taksojuhi puhul veelgi sobimatum, geograafiliselt samuti).

h

dzhiisus, mis see siis nüüd on? minu elu "kui-sajab-siis-kallab" iseloom on sel nädalal võtmad ekstreemseid pöördeid. palgalist tööd tuleb järsku ustest ja akendest sisse ja kõike seda nädal enne lõpueksamit kui teoreetiliselt peaks ehk istuma hoopis koolis kapis ja mediteerima. ja mul on ju seda raha vaja, aga see tähendaks, et ma elaksin terve järgneva nädala inglise keelest eesti keelde...

ja millal,pray tell, peab inimene niimoodi oma lõputööd kirjutama?

h

kuna tallinna-elamises süveneb asjadel tendents mitme majapidamise vahel ära hajuda, siis ma polekski teadnud, et tänu minule on minu akadeemilise perekonna tegemised leidnud kajastamist üleriigilises meedias. kui imk poleks sellele tähelepanu juhtinud. aitäh. sellepeale läksin ja ostsin uue "postimehe" selle asemele, mille isa veerenni oli viinud.

üldiselt tundub, et vaikselt hakkab maad võtma kolimisega seotud paanika ja abitusetunne. sest mõlemad mu vanemad on mulle öelnud, et nii kui mul lõpueksam tehtud saab (nädala pärast), pean ma tulema koju asju pakkima. sest mina olen viimase kuue aasta jooksul umbes viis korda kolinud ja seega tean, kuidas need asjad käivad. ja nemad pole viimase 22 aasta jooksul kuskile kolinud ja seega pole neil aimugi, kust peale hakata.

aga eile käisime sandraga soomes. superseacat viis meid hommikul sinna ja tõi õhtul jälle tagasi. juhuse tahtel tegid täpselt sama tretti ka maris ja co. h&m, pizza rax, kiasma, akateeminen jne. ma polnud helsinkis käinud sellest ajast kui ma umbes kaks aastat tagasi sealt ära kolisin. oli hea ja kodune tunne küll. ma arvan, et nendest linnadest, kus ma elanud olen (ja, et mitte endast liiga lahedat ja kosmopoliitset muljet jätta, neid on olnud kolm) on helsinki mulle vaieldamatult kõige rohkem meeldinud.

h

ma ei suuda otsustada, mida peaks arvama tüübi kohta, kes üritab meeleheitlikult skoorida samal ajal kui bänd laulab lava peal "mulle tundub, et täna ma ei skoori". kas ta üritab lihtsalt bändimeestele näidata, et teda see konkreetne ikaldus ei puuduta? või lihtsalt halba õnne pöörduma sundida? agressiivne müügitaktika võib ju mõnel puhul töötada, aga inimsuhetes on siiski kindlam uskuda, et kui naisterahvas ütleb "ei", siis ta seda ka mõtleb.

von krahl oli väga suitsune, sestap lahkusin enne kui 'genialistid' lõpetasid. homme soome.

h

i feel disconnected. ei oskagi teistmoodi seda tunnet kirjeldada. asjad kuidagi libisevad käest. eile oleksin selle tagajärjel äärepealt küsinud lukumuukijapoistelt, kas nad annavad ka mingit püsikliendisoodustust. täna viskusin ratta seljast kõhuli asfaltile. trikk, mis ilmselt toob endaga kaasa uued teksad.

võib-olla ei ole siinkohal võti muidugi asjadel minna lasta. võib-olla peaks kõvemini nende külge kleepuma. jõudma kooli esimeseks loenguks, mitte teiseks. olema seltsis hullunult aktiivne selle asemel, et vilistlaseks astuda (nojah, see samm on nüüd igatahes tehtud, nii et vaevalt on seda mõtet taga nutma hakata). aga, nagu iga nõrga iseloomuga inimene, ajan ma selle kõik siiski paratamatuse kaela.

sissejuhatuseks sellest ehk piisab.

h

selgub, et mõnikord ei erinegi päriselu eriti simulatsioonist. et asjaolust, et inimesed kuulavad pingeliselt seda, mida sa räägid saab üsna kergesti üle, kui sul on teadmine, et sina ja sinu rääkimine on ainult vahend, mida inimestel on vaja, et nende kohalviibimine oleks mõttekas.

tõlkisin täna nelja tunni jooksul fotodokumentalistika teemalist ümarlauda eesti rahva muuseumis, mis peale selle, et ta oli materiaalselt ja hariduslikult kasulik, osutus ka üsna huvitavaks. sest kunstiinimesed ei hoia tagasi, panevad ikka nagu torust tuleb. eriti kui nad tunnevad, et nende kunst on ohus.

pärast tundus, et nüüd oleks kohane kärsad likku panna (tm veikko kala), aga kuna volber oli just, siis ei jaksanud. rahustasime meeli hoopis lantshiga 'wildes'.

homme jälle tagasi rööpasse.

Five For Fighting -- '100 years'

h

kell seitse hommikul eysi lubamatult uinutavatel nahkdiivanitel lamaskledes ei tundunud kella kümnene saun maailma parim idee. maailma parim idee tundus hoopis uni, kui võimalik, siis igavene. tegelikult oli selline suhtumine muidugi puhas iseloomunõrkuse tunnus, täiesti sobimatu minu akpere liikmele. kaarini juures kukkusime tunniks ajaks külili ja üllataval kombel oli see täiesti piisav. mõneks ajaks.

plasku saun oli imetabane, eriti selles kontekstis. volbri hommikul, alasti tartu kohal. palju häguste silmadega naisi ja jalamassaazhi pakkuv bassein. ja uskumatul kombel, pärast seda -- nagu uus.

avastasin, et sinna satun ma väga tihti pärast asju. kella kaheteistkümene supp tundus seega täiesti loogilise tiksumisena. oli siiski üllatavalt konstruktiivne. ja humoorikas.

flashbackid on siiski tänuväärsed. öised flashbackid eelmisest aastast, ja hommikused flashbackid eelmisest ööst. ülejäänud päev möödus magades. nüüd jälle. homme tuleproov.

h

millegipärast satun ma ujuma alati siis kui dushiruum on paksult täis viimase vindini rasedaid naisterahvaid. täna istusin saunalaval koos kuue raseda naisega. ausalt, see oli bioloogiline kell natuke liiga up close and personal. vahva tshikk, kellel oli okastraat ümber vasaku käsivarre tätoveeritud pajatas lugusid sellest, kuidas ta on oma rasedust saboteerima hakanud, sest arsti määratud tähtaeg oli pühapäeval ja tal on juba täitsa kopp ees. nädalavahetusel vehkis seega aias tööd teha ja õhtul viskas saunas jõudsalt leili ja asi lõppes sellega, et öösel kell kaks pidigi maalt haiglasse sõitma hakkama, sest asi nägi juba väga sünnituse moodi välja. aga osutus siiski tüngaks.

sellepeale mängis minust teisel pool istuv vene aktsendiga naine shamaani ja teatas, et tal on kohe selline tunne, et okastraadiga thsikk hakkab täna õhtul sünnitama. ja okastraadiga tshikile see väljavaade päris meeldis, aga samas oleks ta eelistanud pigem reedet, sest muidu oleks pidanud mehe keset töönädalat tallinnast kohale kupatama. ja kuigi ta uskus, et tegemist on üsna mõistliku mehega, on esimese lapse saamise puhul siiski oht, et tal tekib kiusatus tallinn-tartu maanteel autoga madalat lendu harrastada. ja siis nad rääkisid natuke aega rasedate keeles. mis on vähemalt sama spetsiifiline kui autohullude või professionaalsete muusikute keel.

üritasin seal mitte väga jultunult pealt kuulata, aga see loomulikult ei õnnestunud. nii palju nii rasedaid naisi korraga ei ole ikkagi loomulik. samas muidugi tahaks nüüd teada, et kas vene naise ennustus läks täppi...

dääm, ilmselt ma vaatan liiga palju teleseriaale.

h

minu ja beriti vastastikkustel külaskäikudel on üks oluline konks -- pärast peab läbi szolnoki koju minema. just hetk tagasi läbisin selle muljetavaldavat kiirust arendades. kogu ümbritsevat arvestades on see koht täielik anomaalia -- 100 meetrit ükskõik millises suunas sellest ei tunne ma oma kodukandis enam mingit hirmu. aga szolnok muutub iga aastaga aina kriipimaks. nüüd ei tööta seal isegi pangaautomaat enam juba mõnda aega, aga ilmselt kardavad hansapanga töötajad päevaselgi ajal sinna tulla.

szolnoki pärl on restoran 'izmir' (varasem restoran 'szolnok'), mis on selline imetabane koht, kust saab kõike. suured sildid teavitavad, et "hiina, india, tai toit. müüme kaasa" ja "igal õhtul tantsi muusika" ja "saun, karaoke". tänagi sealt möödudes võisin tõdeda, et karaokevõimalust kasutatakse seal jõudsasti -- avatud uksest kostis mingi valju venekeelne jorin. ausalt, mulle peaks vist päris palju peale maksma, et ma sinna sisse astuksin.

h

kui ma ka midagi muud teinud ei ole, siis olen seltsile andnud vähemalt gloria gaynori. arvestades inimeste reaktsioone, on see ilmselgelt midagi, mille üle võib uhke olla. nad võiksid seda panust siis ka hinnata ja mängida selle originaalversiooni.

h

ma lihtsalt pidin 'kroonika' ostma, sest poes seda lapates jäi mulle silma järgmine nupuke:

Lavastaja Ago-Endrik Kerge(60) võlus ära endast 12 aastat noorema kauni näitlejanna Elle Kulli(53) "Reigi õpetaja" võtetel pea 30 aastat tagasi.

aastad on paari ilmselgelt teineteisele lähemale toonud.

peaks olema päris humoorikas lugemine.

h

hajameelne 'next blog' nupule vajutamine (selle asemel, et midagi asjalikku teha, näiteks magama minna) on viinud avastuseni, et blogspoti serveris on koha sisse võtnud ilmatu hulk spämmbloge. alguses ma ei saanud hästi aru, misasjad need on, ei viitsind eriti süveneda ka (nagu ka nende aasia tiinekate blogidesse, mis on kirjutatud tumeroosaga tumelillale, igas suunas vilguavd ja välguvad ja on nii tihedalt täis topitud, et silmanägemise võtab ära). aga kui neid aina rohkem hakkas ette tulema, hakkasin asja üle mõtlema. ilmselt ei saa nad olla vähemefektiivsed kui e-maili teel saabuv spämm, nii et miks ka mitte.

asi ise näeb välja selline. või selline või selline. natuke mingit meeliavardavat keemiat ja see võib päris diip lugemine olla.

h

miks on nii, et mida halvem muusika, seda kõvemini see peab mängima? miks naabrite korteris kunagi bill evansit või bossanovat täistuuridel ei mängita, miks peab see olema alati mingi saba ja sarvedeta tümakas? pluss, mürareostus tundub olevat otseses seoses ka ilma soojusega. kui päike väljas paistma hakkab, siis ei jäägi muud üle kui muusikakeskusel bassid põhja keerata ja aken lahti teha?

h

milline suurepärane päev. päike paistab, koerad möllavad tähtvere pargis, vene poisid räägivad avalikult taga ja esimese klõpsuga nupul "next blog" sattusin sinna. nüüd nutan ainult oma jalgratast taga -- akna taga vonklev luunja poole minev tee huikab kutsuvalt. loodetavasti mannavaht lohutab.

h

viimasel ajal on mind tihti tabanud üks igatsus. ma olen aru saanud, kui raske on mul iseennast üllatada, avastada midagi nii uut ja nii ootamatut, et see (ja tõesti, täpse eesti keelse vaste puudumisel) would blow my mind. samas kui lapsena oli see nii lihtne. taustateadmiste pagas oli nii väike, et iga uus samm võis praktiliselt maailma avastamist tähendada. mida rohkem on minu peas ja käeulatuses informatsiooni, seda raskemaks selline asi on muutunud.

mõnikord piisas sellest, kui me isaga maalt tulles paar peatust enne nõmmet rongi pealt maha tulime ja koju matkasime. või see kord kui ma esimest korda viiuli kätte võtsin, viieaastaselt, oma esimese õpetaja juures. toidupoe lõhn, kui me perega 90ndal aastal kuu aega rootsis olime, miski mis mul ilmselt kunagi meelest ei lähe, kuigi ilmselt lõhnavad meie poed nüüd samamoodi (välja arvatud t-market, seal on alati rõve liisunud pesulapi hais).

hetk tagasi vaatasin "jake in progress" nimelist seriaali, mille lõpus tuli jamiroquai "virtual insanity" ja mulle meenus hoobilt aeg, kui see laul minuni jõudis, kümnenda klassi kevadel ja minu maailma avardas. ja ma pean tunnistama, et ainuke asi, mis mind juba tükk aega niimoodi jalustrabavalt üllatada on suutnud, ongi muusika. sest head muusikat ei ole võimalik kirjeldada, selle kuulmiseks ei ole võimalik kuidagi ette valmistuda. hea muusika tabab alati hoobina. kõige muu hea nimel peab selle kätte saamiseks nii palju vaeva nägema, et kui selle lõpuks kätte saab, siis ei ole ta enam mingi üllatus. siis jääb ainult omamise rõõm.

h

ma arvan, et täna võiks olla see päev, kus ma lõpetan oma spontaanse eksperiemndi koduökonoomika vallas. eksperimendi eesmärk oli ära kasutada kõik nõud, mis mul siin on (mis nad seisavad niisama). kuulutan eksperimendi juba paari päeva järel ebaõnnestunuks. katsetuste käigus avastasin, et mul on nõusid ebaproporstionaalselt -- samal ajal kui taldrikuid ja kausse oleks veel kõvasti jätkunud, lõppesid juba varakult kõik lusikad. kahjuks jääb see tükiks ajaks ilmselt viimaseks võimaluseks sellist eksperimenti korraldada, sest seda saab teha ainult üksi elades. ühiselamises on ilmselge, et just seda potti, mille sa eelmisel õhtul pesemata jätsid, on kellelgi vaja hommikul pudru keetmiseks.

aga, hoopis muust asjast rääkides, eesti lapsevanemad ei ole kaugelt ainukesed, kes oma lastele idiootseid nimesid panevad:

The actual source of a name is usually obvious: There's the Bible, there's the huge cluster of traditional English and Germanic and Italian and French names, there are princess names and hippie names, nostalgic names and place names. Increasingly, there are brand names (Lexus, Armani, Bacardi, Timberland) and what might be called aspirational names. The California data show eight Harvards born during the 1990s (all of them black), 15 Yales (all white), and 18 Princetons (all black). There were no Doctors but three Lawyers (all black), nine Judges (eight of them white), three Senators (all white), and two Presidents (both black).

kummalisel kombel ei ole need ülaltoodud muidugi mingi ühe üliambitsioonika lapsevanema vaimusünnitis, kalifornias jookseb hetkel vähemalt kaks väikest musta presidenti ringi (kompsenseerimine? nagu dr. gregory house ütles: "they don't call it the white house for the paint job."). keskmiselt on ameerika mustad lapsevanemad oma hääldusimedega muidugi palju loomingulisemad kui eestlased (ja muidugi sylvester stallone, kelle poja nimi on seargeoh, aga sly on ka düsleksik, nii et talle võib andestada. ja poeg on autist, nii et ilmselt polnud nimi see kõige suurem potentsiaalse koolikiusu põhjus).

h