tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h

hmm, arlanda lennujaama sas-i lounge'i internet teatab mulle praegu, et ei saa mind mu oma kodulehele lasta sest:

URL: hanna81.planet.ee/
Category: Pornography

no rootslased on ju tuntud piprad, aga ikkagi, mismõttes?

h

brüsselis on terve nädala valitsenud selline rusuv vines palavus. metroos õhk täiesti seisab ja mingi ime läbi pole ma veel konditsioneeritud hoonete vahel tiirutades kopsupõletikku saanud. pikkade varrukatega riietusesemed on olnud täiesti üleliigsed, ka hommikul kell 8 ja õhtul kell 11.

läbi lahtise akna tuleb tuppa igasuguseid hääli ja helisid. hotelli hoovis lobisevad inimesed, prantsuse ja flaami ja ameerika keeles. aegajalt sõidavad sireenitavad operatiivautod mööda. laialdasest isiklikust kogemusest tundsin mööda tänavat kaugenevas klõbinas ära järelveetava kohvri hääle. hotell asub kahe kohaliku tähtsusega tänava ristil ja kui foorituli juhtub punane olema, siis jõuab minuni igasugust ootuspärast ja ootamatut muusikavalikut. just nüüd, kui whitney houston südanlõhestavalt laulis, kuidas ta mind igavesti armastab, üritasin biovoolude abil tuld vahetuma sundida.

aga täna kinos jõudsin väga lähedale kahe inimese verisele mõrvamisele. 'catch and release' filmi ajal istusid minu taga kaks täiesti süüdimatut tütarlast, kes terve filmi ajal naerda röökisid ja täiel häälel omavahel seletasid. ma ei saanudki aru, et miks nad ei olnud vaatama läinud beani-filmi või midagi sellist, sest siukeste slapstick-kohtade ajal elasid nad väga filmile kaasa, itsitades ja erinevad p- ja m-tähega prantsuskeelseid roppusi hüüdes, aga siis kui film nagu vähe tõsisemaks läks, kaotasid nad selle vastu täiesti huvi ja rääkisid omavahel omaenda naljakaid jutte edasi. mistõttu ma ei teagi, kas see film mulle meeldis või mitte, sest ma ei saanud absoluutselt süveneda või kaasa mõelda või mingit tervikpilti asjast omandada. vaimusilma ette kerkis kujutlus, kuidas ma tütarlapsi aeglaselt ja valusalt erinevate tömpide torkeriistadega piinan ja ma arvan, kõik need ülejäänud kümme inimest saalis oleks pealt vaadanud, plaksutanud ja siis võib-olla minuga liitunud. üsna filmi lõpus ei pidanud üks meesterahvas enam vastu ja röögatas nende peale umbes viis rida eestpoolt, millepeale tütarlapsed reageerisid umbes nii, et kamoon, nii on jumalasta normaalne kinos käituda.

h

aru ma ei mõista, miks need volinikud alati ilmtingimata peavad punnitama inglise keelt rääkida. no rehn ja piebalgs ja hübner, kelle pikki kõnesid regioonide komitee täiskogu istungil ma täna tõlkisin, vähemalt oskavad üsna rahuldavalt keelt, mitte nagu üks teine volinik, kes ka ilmtingimata inglist purssima peab, sest tema tõlkesse ei usu. aga need maailma rahvaste aktsendid olid siiski meelierutavad. mõnikord läks ikka päris tükk aega, et, samal ajal ise edasi tõlkides, mõni sõna ära deshifreerida ja see siis kusagile teksti vahele surada. rehniga polnudki nii hull, sest soome aktsent on küll kole ja kandiline, aga siiski selge. ja ausaltöeldes oligi antud tõlkemeeskonda arvesse võttes niimoodi parem. kui pärast soome keelest inglise keelde tõlget teinud kolleegiga kõrvuti majast väljusin, tekkis mul küll kange tahtmine teda lüüa -- kui te ei ole kunagi kuulnud, kuidas täiskasvanud meesterahvas mikrofoni mökitab, siis ei ole te tõesti ka millestki meeldivast ilma jäänud.

aga muidu õnnestus mul nende kahe põneva regioonide komitee päevaga endale uut tüüpi sudoku lahendamine selgeks õpetada. olen tuvastanud, et see aitab hästi motoorse rahutuse vastu ja samas ei takista üldse tähelepanelikult kuulamist.

h