olen täna käinud neljas riigis. hommikul olin veel prantsusmaal, siis rongiga läbi luksemburgi brüsselisse ja õhtuks koduvabariiki. koju jõudes tõstsin kõik riided kohvrist põrandale kahte hunnikusse -- tumedad ja heledad. ma arvan, et tumedad just praegu lõpetasid pesumasinas. pühapäeval jälle minek.

aga sellest nädalast veel niipalju tähelepanekuid, et strasbourgi trammid on mulle väga sümpaatsed. vaiksed, voolujoonelised ja ruumikad ja ööplenaarist tulles asendamatud (sest viimane MEP saab ju autojuhi endale ette tellida, aga viimane abitööjõud vaadaku ise, kuidas hotelli saab -- navette'i selleks puhuks ei jagu). aga ma tõesti ei saa aru, kuidas seal linnas kogu aeg massiliselt inimesi trammi alla ei jää, sest need tõesti hiilivad ligi ja inimesed kogu aeg süstivad üle trammiteede ja trammiliiklus on väga tihe.

ja kui siiamaani on saanud irvitada selle üle, kuidas saadik ilvesel on nõunikud siil ja kala (ja tegelikult läheb see loomariiklus isegi sügavamale, eksole, sest enne seda, kui ilvese ema ilvesega abiellus, oli ta ju rebane, kaspolnud?), siis viimase aja ühiskondlik-poliitiliste puhangute tulemusena on parlamendi ülejäänud ametiajaks brüsseli ja strasbourgi koridoridesse saabumas ju meie ingliskeelse kuulajaskonna jaoks kindlasti palju mõtlemisainest pakkuva nimega saadik (ei olnud isegi osanud sellele asjale niimoodi vaadata, kuni j eile õhtul sellele meie tähelepanu juhtis). aga igatahes on eesti nüüd küll kõige emantsipeerunum riik euroopa liidus, sest ma ei usu, et kusagil mujal eurosaadikute sugudevaheline tasakaal nii täiuslikult paikatimmitud oleks.

h

tahaks koju.

kolm nädalat kohvri otsas elada on väga tüütu. kolm nädalat seljakott seljas ringi rännata oleks näiteks tunduvalt vähem tüütu. aga siiski ka. kui pool pagasist on juba must pesu ja asjad ei mahu kuidagi kotti ära ja neid peab vedama raudteejaamade ja hotellide ja lennujaamade vahet.

seekordne parlamendi graafik on vähemalt inimsõbralik. või vähemalt sellesmõttes, et hommikuti ei ole midagi. eile, kui kell lähenes jõudsalt südaööle, tuli plenaarikabiinis küll vaikselt haigutus peale, aga volinik kallase keeleharjutused turgutasid natuke.

tänaseks õhtupoolikuks on parlamendi planeerimisosakond mulle muidugi täiesti uue orienteerumisülesande välja mõelnud -- leida üles ruum N1.3. praeguseks tean ma ainult seda, millises majas antud ruum asub (selles kõigesuuremas muidugi). eileõhtused kabiinikaaslased ütlesid, et ahh seda ruumi on küll maailmakõigelihtsam leida. mis tähendab, et asun kaks tundi enne koosoleku ametlikku algust arglikult mööda koridore hiilima. suur maja ei ole küll vist päris selline labürindikunstnike meistriteos kui winston churchilli hoone (neid kõveraid-kaarduvaid, vasakule ja paremale sähvivaid, tagasi pöörduvaid ja täisnurki tegevaid koridore peab ise nägema, et seda uskuda), aga seeeest on ta väga suur ja väga klaasist.

homme õhtuks tallinna lennujaama ja sealt koju. tervelt kaheks päevaks. oma voodi. mmmm...

h

ajalooline päev -- täna esimest korda pani rahvusvaheline organisatsioon mind nutma. ma arvan, et on ainult aus, et selle au sai endale euroopa liit, minu kõigi rõõmude ja murede allikas (noh, mitte päris kõigi, nagu õhtupoolik näitas).

bürokraatia hammasrattad on imetabased ja ma arvan, et see oligi pigem olukorra absurdsus, mis mul pisarad silma tõi. tahtsin teha oma tööandjale ettepaneku, et selle asemel, et sundida mind sõitma laupäeval läbi kopenhageni brüsselist tallinnasse ja pühapäeval läbi stockholmi ja frankfurti tallinnast strasbourgi ja selle kõige eest plekkida, võiksid nad hoopis kinni maksta minu rongipileti pühapäeval brüsselist strasbourgi ja laupäevaõhtuse hotelli. siin kutsutakse sellist asja hellitavalt atrikkel üheteistkümneks. rahuloleva olekuga onu tegi mõned kiired segased arvutused ja jõudis järeldusele, et minu siinhoidmine oleks neile umbe 10 eurot soodsam kui see, et nad sunnivad mind terve nädalavahetuse euroopa õhuruumis veetma ja seetõttu mitte piisavalt lucrative deal nende jaoks. sellepeale lasin voolata mõnel pisaral, käisin korra kempsus ja suutsin seejärel olukorda talle niipidi selgitada, et anda mulle oma õnnistus. kuna ma aga töötan sel nädalal ühe institutsiooni heaks ja järgmisel teise, siis tuleb mul homme kohtuda veel ühe endast kõrgel arvamusel onuga (kelle kohta ma pole ühtegi head asja kuulnud), et ka teda veenda.

aga vähemalt järgmiseks neljaks ööks olen tagasi hotellis.

h

brüsselis on täna autovaba päev, mida brüsseli inimesed tõepoolest väga tõsiselt võtavad. ilmselt kõik, kellel jalgratas on, on selle välja tirinud, et linna peale patseerima minna ja ühtegi sõiduautot tõesti lähiümbruses näha ei ole. mingi kõlakas muidugi rääkis ka, et kui täna enne kuut sõiduautoga politseile vahele jääda, siis teevad nad sulle trahvi.

samas on antud päevale lähenetud ka loomingulisemalt. esimest korda motiveeris voodist püsti hüppama ja aknast alla vaatama miski, mis kostus väga nagu kabjaplagin tänavakividel. visuaal kinnitas audiot, tegemist oligi üksiku ratsanikuga. lõunaunest äratas aga mingi vinguv puhkpillimuusika, mis tundus akna alt läbi venivat. mõneliikmeline bänd oli asetatud mingile kummalisele platvormile, mida seltskond inimesi lükkas ja tiris.

endal on täna küll kõige konkreetsemat mittemidagitegemise päev. tõsiselt. puhtalt millegi tegemise mõttest tuleb haigutus peale.

h

komisjoni labiilse planeerimispoliitikaga harjub üllatavalt kergelt. kui kaks päeva enne tööd eemaldatakse sinu graafikust sinna terveks päevaks märgitud koosolek, siis tuleb olukorda võtta rahulikult. hiljemalt järgmise päeva õhtuks selgub tegelik olukord. aga põhimõtteliselt, mul ei ole midagi pooletunniste tööpäevade vastu. suutsime väljaspoolt kangesti intergalaktilist tulevikuvanglat meenutavas berlayemonti majas üllatavalt kerge vaevaga leida üles pressiruumi, et tõlkida voliniku ja vastava norra ministri euroopa liidu ja norra vaheliste energiakõneluste teemalist pressikonverentsi (ja kuna see kõik tundus eelnevate päevade kõrval nii iizibriizi, siis loomulikult ununesid eestikeelsed vasted sõnadele nagu "press release" ja "continental shelf"). norra televisioon üritas vaheldumisi volinikku ja ministrit panna tunnistama, et norras on energiakriis ja et norralased on vingus nannipunnid, aga kumbki ei vääratanud. ja oligi üritus läbi.

pärast oli jube isu karri järele, aga kuna mul ei olnud kaaslast käepärast, siis ei julgenud tee peale jäävatesse aasia restodesse sisse põigata. haarasin mingit teikautti hoopis ja tulin hotelli raamatut lugema. kliima on endiselt troopiline ja läbi lahtise rõduukse on kuulda, mis plaat kellelgi autos mängib.

aga raamat on selline, mis kohati pani üldse unustama, kus ma olen. kunagi juulis olin selle sunnitud kristiine apollost ostma, sest kaarinit oodates olin toetanud oma tagumiku ettevaatamatult ingliskeelsete raamatute riiuli ees seisvale diivanile. raamatu nimi on "to the baltics with bob" ja kirjeldab jahireisi, mille seltskond inglasi ette võttis, seilates inglismaalt peterburgi ja tagasi. esimesel lehel olnud kaart näitas, et mitmeid peatusi tehti ka eestis ja tagakaanel olnud blurbsid lubasid, et jutt on naljakas. tagakaanel on ka autori, griff rhys jonesi väike pilt, aga mul võttis siiski üle saja lehe aega, et aru saada, et tegemist on inglise koomikuteduo smith ja jonesi jonesiga. ja taani kõrval ongi eesti kõige rohkem käsitlemist leidnud, sest siin peatuti mõntu, kuressaare, haapsalu, vormsi, paldiski, tallinna ja vergi sadamates. ja jonesi märkused on tabavad-teravad, kuigi kohati ehk natuke pealiskaudsed. ja kuna ka ise olen enamikesse nendesse kohtadesse viimaste aastate rattamatkade tõttu sattunud, siis kiskus lugemine ja piltide silme ette manamine nii kaasa, et silmi raamatult tõstes pidin hetkeks mõtlema ja aknaalust autodevoolu kuulama, et meenuks, et ma ise hoopiski brüsselis olen.

h

välismaale tulla on sellesmõttes muidugi hea, et saab tehtud asju, milleks kodus olles ei ole mahti. magada näiteks. kuna olude sunnil olin vägavarahommikusel estonian airi lennul, siis laekusin hotelli juba kell kümme, kuigi checkinn algab kella 12st. õnneks juhatati mind seepeale siiski lahkelt ühte juba korda tehtud tuppa, misjärel ma otse külili ühte siin olevast kahest voodist kukkusin ja neli tundi magasin. kolm päeva eestis sellist head väljapuhkamise võimalust ei olnud pakkunud. eile öösel tuli und ju lausa meeliülendavad kaks ja pool tundi.

seejärel ajasin kargu alla ja läksin lähiümbrusse endale miskit hamba alla hankima. möödaminnes astusin läbi ka kohaliku mobiiliteenusepakkuja esindusest, kust soovisin saada prepaid numbrit ja veidi krediiti. mees (kes oli minu küsimuse peale, et kas ta inglise keelt räägib jätnud oma nimetissõrme ja pöidla vahele umbes poolteist sentimeetrit õhku) laiutas käsi ja teatas, et numbreid pole, tavaliselt tulevad kolmapäeviti. selline abonemendidefitsiit tundus mulle kummaline. proovin homme kusagil kesklinnasemas kohas uuesti.

kolmeks nädalaks euroopasse tulemine on ikka kohmakas ettevõtmine. kola on nii palju, et haldamine on muutunud keerukaks. aga ega ma oma pakkide zhongleerimises kunagi eriti osav ei ole olnud. eelmine nädal tõmbasin lennukist väljudes istmetepealsest kapist endale arvuti muljetavaldava matsuga nurkapidi vastu rindu, pärast oli tükk aega raske hingata. täna oleksin sama vahendiga äärepealt peast ilma jätnud ühe eesti europarlamentääri, kes minu taga väljumist ootas.

selline pilt aga avaneb mulle, kui ma otse oma teise korruse rõdult alla vaatan.

h

müttasime eile kõrvemaal. põhja-kõrvemaal, kui täpne olla. kontingent oli veidi balansist väljas, sest oli kolm üritust orgunninud hiljutist sünnipäevalast ja siis mina. aga ausaltöeldes, kaotus jääb täiesti nende poolele, kes ei tulnud.

mets oli puupüsti rahvast täis, korvide ja kilekottide ja nugadega varustatud seltskonnad peamiselt. seentega oli tehtud üsna puhas töö, aga ega me õnneks sinna seente järele ie läinudki. teele ette jäänud seitse puravikku korjasime ikka kaasa ja panime pärast õhtusöögi sisse. muidu käis meil niisama maastiku nautimine. sellesmõttes oli eriti lahe värk, et kahel suht kõrvuti asetseval rajal oli maastik täiesti erinev. põhjapoolsem oli mööda raba minev laudtee, mis lookles väikeste laugaste ja mätaste vahel. värvivalik oli juba sügiseselt silmipaitav. paar kilomeetrit lõuna poole jäänud rada, ümber paukjärve, oli maha märgitud aga kõrgete mändide ja järsu kaldaga ooside vahel. sinna sügis veel jõudnud ei olnud.

kolm päeva kuus kodus olemine on muidugi omaette vahva, sest kogu aeg miskit nagu toimub. samas, ma ei näe praegu, millal ma normaalselt välja puhata saan. aga ilmselt see hetkel ei olegi niivõrd aktuaalne.

homme 6.40 tal-bru.

h

strasbourg mulle tegelikult väga meeldib. ja minu politoloogihing on ka parlamendis töötades rahul, eriti praegusel ajal kui ma päevapoliitilise olukorra tõttu eestis enam politoloogiaerialast tööd füüsiliste vastunäidustuste tõttu teha ei saaks.

kolmapäeva õhtul oli hetkeks muidugi terav ka südamerabanduse oht, sest elus teist korda täiskogu istungit tõlkides olin öise istungi ajal eesti kabiinis ainuke tõlk, kes oli kvalifitseeritud eesti keelest inglise keelde tõlkima ja oma suureks ehmatuseks avastasin, et tunne kelamil on euroopa liidu ja hiina suhteid käsitleva raporti arutamisel kaheminutiline kõneaeg (üldse olid eesti saadikud seekordse plenaari ajal väga jutukad). mis oleks tähendanud seda, et mina oleks pidanud seda paratamatult tõlkima ja kõik ülejäänud 19 kabiinitäit tõlke oleks mind pingsalt kuulanud ja üritanud asja omas keeles edasi anda ja see teadmine nööris mu kurku hetkest kui oma kõnelejate nimekirja olin näinud. olukord õnneks siiski lahendas ennast, sest kelami kõne oli aegsasti ära saadetud ja pealegi veel inglise keeles. nii, et öine plenaar läks rahulikult, kohati isegi liiga, sest kui kell oli saanud juba 11 ja saalis kohal olevad 20 saadikut arutas kalatoodete ökomärgistuste teemadel ja mina ise ei tõlkinud, kippus silm küll vaikselt tagurpidi pöörama.

eilne kojusõit, läbi frankfurti (mis on ilmselgelt liiga suur lennujaam või siis liiga väike, sest igasugust sabas seismist on seal meeletult) ja kopenhageni (kuhu jõudes lugesin ekraanilt, et tallinna lennuk läheb väravast D104, mis natuke hirmutas, sest jättis mulje nagu oleks D tiivas üle saja värava, millest ma mööduma pean, aga tegelikult oli see siiski ainult suhteliselt karupees. ja karupeest peavad eesti lennukid minema, sest eesti ei ole schengenis, aga taanlased ka ei diskrimineeri, sest londoni heathrowsse minev lennuk läks sealtsamast kõrvalt) muidugi röövis sellelt strasbourgi värgilt natuke romantikat. siiski healmeelel septembri lõpus jälle.

h

loomulikult on dushigeel hügieenitarvete kotis kaotanud oma korgi ja täitnud kogu antud koti ja kõik seal olnu libeda, limaja vedelikuga.

h

hommikul hotelli kôrvalt kaubanduskeskusest süüa ostes jäin jälle keelebarjääri taha. vôiks ju tunduda täiesti loogiline, et prantsusmaal räägivad inimesed prantsuse keelt, aga mind tabas see küll täiesti ootamatult. kuna minu vähene prantsuse keele oskus blkeerub täiesti ära niipea, kui keegi sujuvas prantsuse keeles minu poole pöördub, siis muutun ma äärmiselt ebaviisakaks -- suures innukuses ennast arusaadavaks teha hakkan ma kasutama vôimalikult minimalistlikku keelt (kombineerituna rahvushavelise kehakeelega, kus vôimalik), mis tähendab, et automaatselt kaovad minu kônepruugist kôik viisakusväljendid (palus, tänan jne.). täna siis, selle asemel, et lihtsalt oma singisaia haarata, sain leti äärest lôpuks tulema terve einega. puuviljakook ootab siiani kotis tarbimist.

kuna strasbourg on strasbourg, siis ei saa siin vist kunagi käidud ilma hotellielamusteta. eelmine kord oli mul täiesti viisakas hotell kaks kilomeetrit linnast väljas, nii et ôhtul raudtee- ja maanteesildade alt koju minek vôttis veidi kôhedaks. seekord on siis lokatsioon täiesti viisakas, aga hotell ise näeb välja nagu ta ei oleks veel päris valmis. tuba on igavene suur, aga mööblit pole sinna eriti jagunud. seina peale on küll kinnitatud kaheinimesevoodi peaplaat, aga selle all kükitab ônnetu kitsas lavats. eile ôhtul keerasin voodi vähemalt teistpidi, nii et saan pead vastu seda suurt plaati toetada. dushikardinat ei ole (veesurve seeeest on muljetavaldav), ka ei suutnud ma tervest majapidamisest tuvastada ühtegi prügikasti. ise stiilipuhtaks jäädes avastasin hommikul dushi alla minnes, et olen kaasa vôtnud kaks juuksepalsamit ja null shampooni. samas, pole môtet viriseda, sest juba puhtalt isikliku hotellitoa olemasolu, pealegi veel sellise, mis ei asu 10 kilomeetrit linnast väljas maantee ääres, on siin linnas selline luksus, mida kôigile ei jagu.

parlament ise on hetkel veel veidi kummituslik, sest esimene sessioon algab alles täna kell viis. tund aega tagasi tôlkide tohutusse arvutituppa sisse astudes tundus mulle hetkeks, et olen sattunud sinna lasteraamatusse, kus palle kôik inimesed minema soovis. siin toas on julgelt üle saja vilkuvate tulukestega arvuti, aga täielik inimtühjus. juba maha istununa nägin, et kôige tagumise arvuti taga on siiski ka üks meesterahvas. minu esimene töö algab täna kell pool neli. pärast seda pean kellelgi sabast kinni haarama ja paluma tal mulle näidata, kus asub plenaarisaali tôlkekabiin, sest homme kell 9 pean ma juba seal asjalikku juttu ajama.

h

kuna homme on tarvis strasbourgi sõita, siis on ju täiesti loomulik mitte asju pakkida või isegi mitte ära koristada oma lauda, et tuvastada, kus on eelmiste reiside paberid, mille eest võiks euroopalt raha küsida või isegi kus on homsed lennuki- ja bussipiletid, mille pealt võiks välja lugeda, millisell kellaajal võiks lennujaama minna. sest aega, nagu alati, on ju nagu tatart.

selle asemel on täiesti normaalne lüüa lugematu arv tunde surnuks youtube'is ringi konnates. kaarin arvas, et on kätte jõudnud hetk, kus mul oleks tarvis hankida endale PA. ma ise arvan, et mul oleks pigem sellist pöidlakruvidega varustatud disciplinariani (PD) vaja. ja see peaks siis olema keegi, kellel on rohkem autoriteeti kui mu emal, kes mõistliku inimesena on mind päevade kaupa tegutsema suunata.

no aga youtube on ju ikkagi põhjatu rikkuste allikas:


h