üle tüki aja üks üritus, mis piirnes masendavalt kodusega. selline loom nagu heyy korraldas vastlaliuglemise kaisanieme pargis ja hilisema sauna uues üliõpilasmajas. heyy on niisiis helsinki eesti üliõpilaste ühendus. inimesed olid äärmiselt eestlaslikud ja sellist eestlaslikkuse (mitte segamini ajada eestlusega) pitserit kandis ka kogu üritus. väike õlu, väike jauramine, kõik värk rahulik. polnud vaja muret tunda kellegi temperamendi pärast, ülemäära ei pandud rõhku oma välimusele, toidule jne. kõik oskasid ennast saunas üleval pidada. enam-vähem. nüüd võib jälle südamerahuga rahvusvahelise elu juurde naasta. kui mulle ainult pool aastat antud on, siis ei viitsikski seda eestlastega semmides mööda saata.


inimesi oli umbes kakskendkond. ajutisemate siinolijatega sai kiirelt kohe seda tavalist eestlaste "ma-tunnen-keda-sa-tunned" mängu mängida. mis tavaliselt algab küsimusega, kus koolis sa käid/käisid ja ülejäänu tuleb juba riburadapidi järele. sest vähe sellest, et selgus, et mingi kõva veerand seltskonnast oli erinevatel aegadel reaalkooli lõpetanud, aga ülejäänud tundsid ka inimesi, kes on reaalkooli lõpetanud jne. need, kes julgelt teatasid, et on soomes mingi kümme aastat olnud, jäid sellest mängust välja.


tõestamaks maailma teatavat piiratust, oli seal ka inimesi, keda ma varasemast ajast teadsin. tüs avalikku haldust õppiv rait näiteks, on siin mingi hy osakunta stipendiaadina. arhitekt nimega tarmo oli ka vägaväga tuttava näoga, aga see, kust ma teda tunnen, jäigi lõpuni müstikaks mulle. aga siis seal olid mingid kaks naljakat lühikest kasvu tüüpi, kelle juures oli valesti kas siis ainult see, et nad eesti keelt rääkisid või siis kõik muu välja arvatud see.


pärast oli sandro sama poole kahese rongi peal, millega ma koju tulin ja ma ei pidanudki üksi läbi metsa jalutama. peale selle selgus, et sandro on veel palju toredam, kui ma enne arvasin (eelarvamused itaallaste suhtes). õpetasin talle oma korterikaaslaste nimesid.


h

tunnen nende inimeste valu, kes sattusid eile siia selle mõnetunnise värvivahetamise protsessi jooksul. osad sinna kuidagi ilmunud variandid olid ikka päris valusad silmale vaadata. õnneks selliseid inimesi väga palju ei olnud. ja see on ikka kummaline, kuidas värvid eraldiseisvatena ja väikestes kogustes hoopis erinevad paistavad kui ansamblis. kunagi enne esimest kursust esimest tartu korterit värvides juhtus köögiga sama lugu. et värvipoes tundus selline leebe-õrn salatiroheline värv ja lõpuks seina pealt vaatas vastu ikka korralik lämmatavkärts...


toredaid kirju olen viimasel ajal saanud. vähe sellest, et iga kahe nädala tagant tuleb leheküljelt someonelikesyou.com hoiatus, et kui ma nüüd kohe härjal sarvist ei hakka, siis mu salajane internetiaustaja mõtleb ümber ja kaotab huvi. iga kord tuleb kaks täpselt identset kirja korraga. ükskord läksin isegi vaatama, et kes see mu salajane austaja on selline. läbisin hullu lehekülgede ja popupide kadalipu ja siis viimasel lehel oli kirjas, et nüüd pead meilt ainult ühe väikese asja osta ja siis kohe ütleme sulle sinu eluarmastuse nime. forget it! oli loomulikult minu reaktsioon sellele. parem elan elulõpuni ilma armastuseta.


aga natuke aega tagasi sain ma ka kelleltki zimbabwe miljokalt ahvatleva pakkumise. pikk kiri rääkis kurva loo sellest, kuidas robert mugabe tema suurfarmerist isa represseeris ja isa sellepeale oma $8.6 miljonit dollarit teemantitena kusagile lõuna-aafrika panka pani ja siis valitsuse poolt mahanotitud sai. ja nüüd on miljoka perekond hollandis asüüli nõudmas ja tahab oma raha ka aafrikast ära tuua, aga hollandis arvet avada ei saa ja kas ma nüüd avaksin ise omas riigis arve ja tema saaks siis selle kõik sinna kanda. ja mina saaksin protsendi. või siis võimaluse selle protsendi eest temaga koos äri tegema hakata ja ikka ropult rikkaks saada. milline kiusatus, milline ahvatlus...


h

haloscan on nagu erinevad kadri mobiilioperaatorid, kõigepealt q gsm ja siis see teine, mille nime ma siin praegu ei maini. et kogu aeg teostavad mingeid uuendusi ja asju ja parandatatkse teenuse kvaliteeti, nii et inimestele ei antagi nagu võimalust korralikult teenust kasutada. või siis on nende server ikka põhjaliikult pees. igatahes kommenteerimisega jälle hambad.


h

kas ma olen kõigi reeglite vastu eksinud, või mis?


h

õel (või lausa kuri) soome saatus oli võtnud täielikult ignoreerida sellise fakti nagu eesti vabariigi 85. aastapäev, mis oma loomult on juba aastaid olnud täiesti aus riläksimise päev, ja veeretanud minu ette mitmeid takistusi. järgmisel päeval kell pool kolm ikka veel öösärgis oma voodil vedeledes (olen oma väikse armsa lauaarvuti üle pika aja jälle sülevariandiks mugandanud) võin julgelt tunnistada, et seljatasin sellesinatse saatuse.


hoolimata ikka veel kimbutavast haigusest, mis olulisematel hetkedel mind endiselt õhuga varustatusest ilma jätab, kirjutasin kella neljast poole kuueni kuus lehekülge eksamit, lahkusin seejärel konspiratiivselt eksamiruumist, et tormata üle tänava, teha hädavajalik suur ring ümber maja ja jõuda teise loengusse. kus ma pidasin ettekande, mis hoolimata minu nasaalsest hääldusviisist piisava soojusega vastu võeti.


seejärel naasesin koju, et lõpetada suurejoonelise pidusöömaaja ettevalmistused. liha vajas veel poolt tundi ahjus. kartulid olid küll juba eelmisel õhtul kooritud, nõudsid aga enne söögikõlblikuks saamist veel mõningast protsesseerimist. lõppkokkuvõttes olin siiski olukorra tasemel, kuigi vesi, mille sees kartulid külmkapis olid, oli omandanud sellise piisava poolesentimeetrise jääkirme ning kartulite elule aitamine võttis sellevõrra kauem ja süüa saime alles pärast üheksat. aga toit ise oli täiesti äravahetamiseni päristoidu maitsega.


söömaaja taustaks tuli telekast isegi hümni, kui mingi soome kanal näitas oma suusahüppekoondise autasustamistseremooniat. presidendi vastuvõtu jälgimsest jäin kahjuks ilma (htv hüüab küll välja, et nende võrgus on võimalik ka etvd näha, aga kuna meie siin ei hakka ennast telekamaksu maksmisega vaevama (kui keegi meid tõsiselt hirmutada tahab, võib tulla ukse taha ja mängida, et on litsensiinspektor), siis jõuab see meieni negatiivikujul. ja kuigi neegripresident arnoldit ja tema kaunist mustanahalist kaasat oleks ehk natuke aega täitsa lõbus vaadata, on see pikas perspektiivis siiski üsna väsitav), aga noh, vaatan siis järgmisel aastal topettähelepanelikult.


h

dushi all hakkab lamp läbi minema, ma arvan. või siis on ta õppinud uuemaid trikke oma suguvendadelt. sest praegu dushi all oli umbes nagu moodsamates diskoasutustes. tuli sähvis ühtlaste intervallidega.


igatahes, nüüd jooksuga eksamit ja muud põnevat tegema. liha ei saanudki veel valmis, jätkab õhtupoole. ja kapsast tegin vist liiga vähe. aga esimese korra kohta ehk ei kuku täiesti läbi...


hopsassaa... head aastapäeva ja värki.


h

mõtlesin astuda blogimistsölibaati, kuni kõik oluline õpitud on (parimal juhul üldse oma näpud sellest väikesest krõbisevast kastist eemale hoida), aga näedsa, eksole. tegelikult olen kummalisel kombel oma tavalisest graafikust nagunii ees. võttes arvesse hiljutises msn vestluses kadri vennaga selgunud tõde, et mul on 'ollino geen'. et siis see näriv tunne enne eksamit, see 'fakk, oleks mul mingi tund/kolm tundi/päev veel aega õppida olnud...' (tulenevalt muidugi sellest, et õppimist sai alustatud absoluutselt viimasel minutil), oht on, et seda seekord ei tule. sest ilmselt olen ma homseks eksamiks juba praegu rohkem materjali läbi töötada jõudnud, kui kunagi ühekski teiseks. üks kord ka on kompendiumi täitsa huvitav lugeda.


raamatukogus käisin reedel esimest korda, oma teaduskonna omas, klixis. kõige oma põhjamaise korra- ja süsteemiarmastuse juures on nad raamatukogunduses küll käega löönud. et siis on mõelnud välja mingid siuksed eriti abstrahheeritud kategooriad (heil, vello pettai!) ja siis kõik raamatud kirjanike nimede järgi lihtsalt riiulile visanud. olemasoleva näitena siis näiteks 'yhteiskuntalainen historia'. rõõmsalt mingi 50 meetrit riiuleid. kõik vähegi poliitilise ajaloo alla kuuluvad raamatud, keelest või värgist, rääkimata siis kitsamatest teemadest, hoolimata. teoorias tuleb siin loomulikult abiks hüperinternetiseeritud otsingusüsteem. aga kui parim asi, mida sa suudad sinna kirjutada, on 'soome ajalugu', siis saad muidugi 12,000 vastet, kõigist ülikooli umbes 50nest raamatukogust, ja kergem on juba lihtsalt kõikidest riiulitest silmaga üle lasta. ja laenutamisest ei tulnud, täiesti iseseisvatel põhjustel, ikka miskit välja.


homse vabariigi aastapäeva puhul teen seapraadi hapukapsaga ja ahjukartuleid. pole küll kunagi varem teinud, aga sain isa käest täna täpsed juhendid. mirjami isa tõi eelmisel nädalal eestist vajalikud proviandid. korea korterikaaslased saavad ka ilmselt osa. üldse on toimunud ka spontaanne tutvumine rahvaste köögiga. ma ei olegi päris kindel, kust see alguse sai. ilmselt itaallaste täiusliku mozzarella otsingutest. aga eelmisel pühapäeval tegi pavel endakal tshehhi toitu, milleks osutusid kartulipannkoogid, hästi küüslaugused ja hästi rasvased. ja sellest innustununa võttis nicolas kolmapäeval kätte ja tegi mingit prantsuse vormirooga, kus põhiliseks komponendiks oli samuti kartul, sellele lisaks veel sink ja sibul ja hapukoor ja mingi spetsjuust. oli kah selline natuke raskepärane toit. ütles nime ka, aga ma parem ei hakkagi üritama seda siin kirja panna. igatahes pidi olema mingi selline roog, mida nad söövad pärast seda, kui on mägedes suusatamas käinud ja palju energiat kaotanud. ja ungari-mirjam oli kodust guljashshi retsepti järgi küsinud.


pöördun nüüd igatahes tagasi õpingute juurde.


h


ahjaa, kas kellelgi on juhtumisi seda vendade johansonide lugu, mis on 'silla' etenduse taustamuusika? nimi võiks olla 'nii külm' või midagi sellist.

suhteline vaikus on tingitud sellest, et kogu energia läks muule. ja see muu ei olnud mitte esmaspäevane eksam või ettekanne, mille jaoks ma kõik see aeg tublisti õppima oleks pidanud. tegin hoopis põhjalikult ümber blogi taga oleva kodulehe. uut ja põnevat saab niisiis imetleda siit. paar asja vajavad veel muutmist, nagu näiteks blog ise, mis muuga nüüd enam kuidagi kokku ei sobi, aga ei viitsind enam oodata. ongi kõik praegu. magama peab minema.


h

maapinna kohale on saabunud kevad. vihjas sellele juba esmaspäeval ja nüüd on ilmselt täie auruga edasi pannud. ainult minul ei ole võimalust seda vääriliselt nautida, sest solidaarsusest oma tallinnas vireleva perekonnaga, olen ma jäänud haigeks. aga täna sain jälle õue ja nautisin nii palju kui suutsin (nohust tulenevalt hakkas pea, nende katsete peale suuri õhusõõme sisse tõmmata, muidugi varsti ringi käima).


unicardi sain lõpuks kätte. või noh, juba kätte. et ütlesid, et läheb 4-5 nädalat ja 6 nädalat hiljem tuligi teade, et olge lahked tulge järgi. ilmselt olen sellest keerulisest situatsioonist auga välja tulnud. sügisest siin olnud inimesed rääkisid hirmujutte, kuidas nad andsid avalduse kaardi saamiseks mais sisse ja said selle oktoobris. kujutasin endale ette, kuidas nad selle kaardi mulle sügisel tartusse järele saadavad. ma ei saa ainult aru, kuidas võib ühe väikese plastikkaardi tegemine üldse nii kaua aega võtta. ilmselt kasvatasid ise hoole ja armastusega plastikupuud või midagi sellist.


ja üldse, arvestades, kui paha on mu enesetunne, on täna olnud täitsa tugevast klassist päev. esimese telefoniarve sain küll ka, aga samas tuli postiga ka pakk eestist, kus oli sees üks vahva raamat ja intro pildid (© siim teller) ja kiri. mis tegi kohe tuju heaks. ja ühe toreda e-maili sain ka. kas ma pole mitte teatavates ringkondades kuulus lause poolest: "elu üllatab?"


ja noh, ilmselt tuleb ka seda positiivseks lugeda, et oma 2 1/2 tasemel suusatajaga on eesti osutunud maailma teiseks suusariigiks. (kas mulle ainult tundub või on seal maailma meistrivõistlustel seekord kuidagi vähe rahvast?)


Bob Schneider "Big Blue Sea"


h

eesti suusatajate jõudmine maailmatasemele on suusatamise vaatamise minu jaoks täiesti ära rikkunud. enam ei saa vabalt valida, et kelle poolt olla, võitjate pärast ei saa rahulikult rõõmu tunda jne.


vaatasin täna seda 30 km sõitu ja kui veerpalu seal pikalt eest ära läks, siis hakkas süda millegipärast nii kõvasti taguma, et silmamunadel oli oht pea seest välja kukkuda. mõtlesin, et see on ikka tobe küll, et ma ennast millestki sellisest nii liigutada lasen. siis mõtlesin, et ehk see, kui ma nüüd südameataki saan, aitab kuidagi veerpalut. noh, et keegi on ikkagi tema pärast surnud. lõpuks ei pannud siiski pingele vastu ja vahetasin kanalit (võttis natuke klõpsutamist enne kui leidsin kanali, mis ei näidanud suusatamist. vaatasin subtv pealt conan o'brieni kordust). veerpalu jäi kõigest hoolimata kõige haledamal kombel medalist ilma. norrakad tegid kambaka...


ilmselt oleks suusatamisest mittehuvitumine palju tervislikum. võiks keskenduda mingile spordialale, kus eestlased ainult mingid marginaalid on. ei tohiks olla väga raske sellist leida.


h

keegi oli eile näinud suurt vaeva ja tekitanud trepikoja teadetetahvlile installatsiooni lärmi teemadel. ikka siukse korraliku seinalehe oli teinud. seal oli väljatrükk sisekorra eeskirjadest (öörahu 23.00-7.00) ja pikk inglisekeelne kiri sellest, et some people eksole võib-olla tahavad õppida ka siin ja peale selle oli veel kaks "rebi/lõika-ja-kleebi" tehnikaga a4 lehte, mis kandsid loosungeid "stop the noise!" ja "noise -- out!". kusjuures peab tunnistama, et need kunstiteosed olid nii lasteaia kolmanda rühma tasemel. võib-olla oli ärritus nii suur, et käsi kippus värisema.


tudeerisin seal seda asja parajasti, kui pavel koolist koju tuli ja siis vaatasime seda natuke aega kahekesi. pavel arvas, et väike valjuhäälsus on üliõpilaste puhul loomulik, nii et igasugune pahandamine on ülekohtune (samas peab muidugi tunnistama, et on vaja kõvasti ettekujutust, et pavelit kõvemat häält tegemas näha). minul isiklikult pole ka lärmiga probleeme olnud.


tänaseks oli installatsioon maha võetud...


Sinead O'Connor "You Do Something To Me"


h

käisin eile valimas. viimase hetkeni oli valik üsna segane, nii et lõppkokkuvõttes sai ilmselt antud protestihääl. lisaks veel muidugi see välismaal valimas käimise eksootika.


see koht, kus suur osa saatkondadest asub, näeb suures joones välja nagu kadriorg. pärast õhtul üks soome tüüp ütles, et muud saatkonnad asuvad kõik mingi saare peal ja seal on veel ilusam. aga jällegi tekkis tuline kahju, et praegu nii rõvedalt külm on, eriti seal mereääres. oleks tahtnud natuke mõnusalt ringi vaadata. nüüd nägin ainult itaalia kompleksi, mis nägi välja nagu mingi shikk vahemere äärne hotell ja hollandi dooria sammastega ehitist otse eesti ilusa funktsionalistliku maja vastas. kusagil taamal lehvis ka hispaania lipp


eesti saatkond oli tahtnud heausksete valijatega lollitada. peaväraval on statsionaarne silt, et sisenemine kõrvalt. ja kõrvalväravale oli kleebitud a4 paber, mis juhatas valijaid peavärava juurde. üks õnnetu tädi tegi juba ma ei tea mitmendat otsa seal kahe värava vahel selleks ajaks, kui me kohale jõudsime. kurtis, et politsei oli ta vahepeal juba kinni pidanud, sest ta käis saatkonna aiale liiga lähedal. või midagi sellist. terava noore politoloogipilguga tabasime peaväravalt siiski sildi, mis instrueeris valijaid kella helistama. nagu imeväel avaneski vastava liigutuse peale värav.


maja fuajees istus paberitega kuhjatud laua taga umbes viis naisterahvast, vanuses 35-45. puhusid mõnusasti juttu, möödaminnes andsid meile ka sedeli ja kaks ümbrikku. avastasin ka, et pean passi ära vahetama, sest tagumine kaan tuleb väikese tahtejõupingutusega ülejäänud raamatu küljest lahti. igatahes, nii kui mirjam oma kandidaatide nimekirja (ringkond nr. 3, ilmselt midagi sellist nagu nõmme ja mustamäe) kätte sai, hakkas ta itsitama. varsti paisus see homeeriliseks naeruks. tädide näod tõmbusid ka muigvele. manitsesin teda minema ja irvitama valimiskabiini privaatsuses. mirjam jätkas nimede ettelugemist, turtsudes vahepeal ülemeelikult (mainigem ära, et nimekiri algab anonüümse keskpartei kandidaatidega), kadus siis kabiini ja edaspidi kostus sealt naeru nii iga kümne sekundi tagant, kuni ta nimekirja läbi töötas.


kabiin polnud muidugi mingi kabiin. rohkem oli see nagu kabinet. umbes 3x3 meetrit, laud ja tool ja laua peal kandik sonja ja tiina kommidega. lugesin siis seda oma tartu nimekirja ja aegajalt jagasin paremaid pirne kõrvalkambris kommi vitsutava mirjamiga. kõike arvestades oli valik üsna piiratud. õnneks olen siinmail pääsenud igasugusest valimiskampaaniast (vaalikeskustelu välja arvata), mis oleks (arvestades kodumailt minu kõrvu ulatunuga) minu niigi piiratud kollektiivset austust kogu parteiskonna vastu veelgi kahandanud. lõppkokkuvõttes kirjutasin ühe numbri sinna vapi kohale kasti, panin lipiku ümbrikusse, ümbriku teise ümbrikusse (see, et oma kodanikuõiguste ja kohustuste täitmisel peab niisutusvahendina keelt kasutama ei ole minuarust üldse mõnna) ja lahkusin, jättes mõned kommid ka järgmisele valijale. valimiskastiks oli mingi suvaline sony teleka pappkast. libistasin oma väärtusliku paki sinna, ütlesin tädidele hüvasti ja tulin tulema.


ülejäänud huvitavate küsimustega võib ilmselt pöörduda rudolf osmani poole (käis valimas kas kopenhagenis või stockholmis, hoiab meid viimase hetkeni põnevuses).


Pink Floyd "Another Brick In the Wall"


h

laupäevaõhtune viimane rong. väljub rautatieasemalt kell 02.50. inimesed minu vagunis:


paar väga valjut ja minuarust ka üsna noort inglise päritolu haiglaõde, täpsemalt, töötavad röntgenis. kõik see ei selgunud muide mitte isikliku vestluse käigus, ka ei olnud mul suuremat soovi nende vestlust pealt kuulata. muuseas tegelesid ka ennustamisega, teatades prohvetlikult teisel pool vahekäiku istunud soome poisile, et ta abiellub naisega nimega saija (või äärmisel juhul eija) ja neil on kolm poega, kellest kõigist saavad jäähokimängijad. keskmise poja nimi on malcolm. et oma prohvetivõimeid tõestada arvasid nad ka ära, et tüübi lemmikjook on õlu ja et ta elab kusagil soomes, täitsa võimalik, et helsinkis.


maailma kõige rohelisema näoga naisterahvas. käis selle nelja peatuse jooksul vähemalt viis korda wcs, muutudes samal ajal näost aina rohelisemaks. täitsa jube. inimesed, kes on nii näost ära, ei tohiks üldse enam elus olla.


inglise keele peale reageerivad natuke räsitud olekuga soome noormehed, kes esitavad tüüpilisi küsimusi a la where are you from? ja how do you like the finnish culture?. viimane neist on loll küsimus igal ajal ja eriti kell kolm öösel rongis. mis kuradi finnish culture ja mida me selle kohta peaksime öelda oskama? eriti kui me oleme tema esimesele küsimusele vastanud, et me oleme eestist. et siis pole just soome tulekuga endale erilist eksootikat teinud.


vahekoridoris oli veel mustmiljon hispaania keelt rääkivat tüüpi ja inglise pliksidega koos kreeka ja shoti inimesed. ja selja taga istus mingi must mees. mina istusin kahe mirjami vahel ja üritasin mitte mõelda järgnevale kümneminutisele jalutuskäigule külmas öös, läbi metsa.


h

umbes kümme minutit jalutuskäiku läbi lumise metsa, üle maanteesilla ja lugematute suusaradade ja minu kodu juurest jõuab mingi meeletu spordikeskuseni. laupäeval käisime seal mirjamiga ujumas. täna käisin seal mirjamiga uisutamas (seal on kolm uisuplatsi -- hoki jaoks ja kiiruisu jaoks ja iluuisu jaoks, kõik täitsa tasuta ja valgustatud). ainult et mitte sellesama mirjamiga, vaid selle teisega. kes elab esimesel korrusel ja on pärit ungarist. tuli soome ja ostis endale kohe uisud, sest senises elus on talispordialad olnud tema jaoks kadunud väärtus. nüüd on kuus korda uisutamas käinud ja paneb peaaegu sama hästi kui mina. ja mina õppisin ometi kunagi nelja-aastaselt. aga seekord sain lõpuks ometi selgeks selle üle jala astumisega kurvi võtmise.


koju tagasi jõudes avastasime, et maja on üle võtnud itaallased. täitsa võimatu, nad on igal pool ja kogu aeg, neid on mustmiljon ja minuarust näeb enamik neist täitsa ühesugused välja ka (eile õhtul oli meil carmeloga -- jajah, kah itaalllane -- pikk vestlus teemadel, milline näeb välja tüüpiline itaalllane ja miks see on petlik stereotüüp ja miks on väga erineva väljanägemisega itaallasi. need, kes täna siin ringi jõlkusid, olid küll täitsa ühesugused). pidasid läbi kolme korruse mingit pitsapidu ja siis suundusid sauna. käisin ka hetkeks seal, aga ei jäänud. see oli nagu kääriku, ainult ilma fiilinguta. täitsa ihualasti meesterahvad seerisid kiljudes sisse-välja ja loopisid kelmikalt üksteist lumega. marcus oli ka kohal, aga siivsalt t-särgi ja aluspükste väel.


kurioosne intsident (pole minuga enne juhtunud) oli see, kui üks noormees mind kõrvade järgi ära tundis. vaatas mind ja ütles, et ma tundun talle kuidagi tuttav, siis vaatas mu kõrvu lähemalt ja ütles, et muidugi, me oleme ju selles loengus koos. tegelikult oleme ka. tutvustas ennast kui giacomo (jee, veel üks itaallane!) ja pakkus pitsat. see pitsavärk on itaallastel ikka rohkem veres kui arvata võikski. eile hakkasid ka seal pubis seletama, kuidas napoli pitsa on üle kõige ja soomes ei saa seda teha, sest siin pole korralikku mozzarellat. ma ei tea, mina panen eesti juustu pitsa peale ja minuarust on jumalasta hea...


Crosby, Stills, Nash & Yong "Wooden Ships"


h

võtsin ennast lõpuks nii palju kokku, et vedasin ennast õhtul pubisse nimega wave, kus igal teisipäeval on välja hõigatud rahvusvaheliste üliõpilaste kohtumispaik. marja-liisa on mind aegade algusest sinna kutsunud, aga siiamaani pole erinevatel, peamiselt laiskusest tulenevatel põhjustel sinna jõudnud. sest see asub kesklinnas, kuhu on kodust vähemalt poole tunni tee. kuna ma pole aga nädal aega praktiliselt kellegi teise, kui korterikaaslaste ja mirjamiga suhelnud, leidsin, et seekord pole pääsu. tuleb ennast päästa mandumise äärelt.


olin seal ainult poolteist tundi, aga üldiselt on hea meel, et läksin. alati on hea, kui sa tunned kedagi, kes tunneb kõiki (eriti kui sa ise mitte kedagi ei tunne). tavaliselt on selleks marja-liisa, aga kuna ta tuhiseb hetkel kusagil slovakkia nõlvadel, siis täna osutus selleks mirjami korterikaaslane klara. kuna protsentuaalselt enamik inimesi on itaallased, siis oli ka suhteliselt tõenäoline, et ma nendega suhtlema satun. aga nad on toredad, suhtlevad vabalt. neile vahelduseks hispaania poiss albert ja tema eestlasest korterikaaslane sten. või sven. igatahes mingi libe sell, õpib tartus neljandal kursusel juurat. ja friikidega ei puutunudki eriti kokku.


üks nendest on eestlane, nagu täna selgus siis nimi on tal jaak (ja siiamaani on jaagud ennast ainult heast küljest näidanud... ah, noh, ilmselt erand kinnitab reeglit...), õpib keemiat. tal on selline meeletu põõsas põskhabe. esitas kohe esimesel päeval nendel niigi pikkadel ja tüütutel tutvustusloengutel igala jumala teema kohta pikki ja lohisevaid küsimusi, mis tegelikult küsimust ei sisaldanudki. ja igasugustel koosviibimistel on tal komme sulle väga lähedale selja taha tulla ja vestlusi pealt kuulata. ja kui ta kuuleb, et tegemist on kaaseestlasega, haagib ta ennast sulle sappa ja ei lähe enam ära. täna pääsesin ainult küsimusega, et kas ma lähen pühapäeval või esmaspäeval valima.


teine tüüp on hispaanlane nimega marcus. või markus. õppis eelmisel aastal tartus balti uuringute programmis ja muidu õpib hys soome keelt ja sellepärast räägib eesti keelt ka. tutvudes tuleb paari esimese lause juures välja, et tal on ema surnud, ka on tal mingi fiksatsioon "pededega" (võib uskumatult pikalt rääkida, kuidas need talle mingis tartu joomakohas külge lööma hakkasid ja muidu ka). on täpselt siuke kuju, kes tuleb sulle neljapäeva õhtul vastu ja teatab uhkusega, kuidas ta on sel nädalal juba neljal peol käinud. täna sai mind kätte, siis kui ma lahkuma hakkasin. tutvustas mind mingile oma pidevalt itsitavale hispaania sõbrale. lubasid tingimata homme meiekale sauna tulla (meil on kolmapäevaõhtuti mixed sauna).


kell pool üks oli kogu meie maja rahvas viimase nr 43 bussi peal. luke agiteeris kõiki laupäeval kell 2 raudteejaama juures iraagi sõja vastu protestima. olla umbes 6000 inimest oodata. natuke eksootiline on olla ühiskonnas, mis päriselt ka asjade vastu protestib. kui ma ei vihkaks igasuguseid massikogunemisi (üldiselt pooldan, et inimeste ja õhu vahekord kalduks õhu kasuks), siis võiks selle asja ju üle vaadata...


h

sain lõpuks oma telefoni tööle. nüüd võivad poisid vanuses see ja teine mulle piltsõnumeid ja roppe nalju saata numbril 0415 488 199. kui väljamaalt, siis tuleb +358 ka ette valida. mõtlesin tükk aega, et kas see siin on ikka hea koht (noh, et turvarisk jne.) seda välja hõigata, aga siis jõudsin järeldusele, et ma ei viitsi küll seda igaleühele eraldi ütlema hakata.


esmaspäeva hommikud on kuidagi kujunenud pesupesemisehommikuteks. mis tähendab siukest vinget hakitud und, mis alati kõige sürrimaid unenägusid toodab. et noh, kell üheksa üles, elementaarsed riided selga, must pesu kaenlasse ja vastasmajja pesukööki. tähtis on segase peaga meeles pidada, et pesupulber tuleb ka võtta ja eriti kindlasti seda, et võti tuleb kaasa haarata. sest korterikaaslased on koolis ja vastasel juhul oled lihtsalt oma talvemantli ja pidzhaamaga ukse taga. kui pesu on masinasse lükatud, siis sama teed tagasi ja tunniks ajaks uuesti magama. siis kordub kogu protsess, vaheetapina pesu masinast välja võtmine ja kuivatisse toppimine. pärast kuivati start-nupu vajutamist saab jälle tunniks ajaks magama tulla. eelmine kord oli hea valge kuivati katki ja pesu pidi kuivatama suures punases kuivatis. see võttis peaaegu kolm tundi aega. tookord ma sain umbes kuus korda seda kodu-pesumasinala otsa ette võtta. seal pesuköögis on sellised tabelid, kuhu peab oma nime umbes nädal aega varem kirja panema. tabelite serva peale saab kaaspesijatele ka huvitavaid teateid jätta.


lõpuks puhta kuiva pesuga tagasi jõudes otsustasin, et nüüd on aeg hommikusöögiks ja virutasin lõdva randmega kaks viilu leiba rösterisse. tagajärjeks peaaegu tulekahju. röster (millel teatavasti, nagu enamikel kodumasinatel, on mind of its own) nimelt otsustas neid leibu küpsetada ikka nii kaua, kuni seal enam midagi küpsetada ei ole. tabasin tema kurja plaani siis kui laealune juba paksu suitsuga kaetud oli. päästeoperatsioonide hulka kuulusid muuseas masina seinast välja tõmbamine, söestunud känkrate kraanikaussi lajatamine (nende suitsemise lõpetamise eesmärgil) ja akende avamine. suitsu hajudes märkasin lae all ka suitsuandurit, mille minu väike fire drill aga täiesti külmaks jätnud oli. kui korteris enam käsikaudu ringi käima ei pidanud, läksin tagasi kööki ja tegin endale riisihelbeputru.


siuke päev siiamaani. nüüd lähen urban cultures in britain and ireland loengusse (näed, kaarin, mingi täiega käin koolis!), kus õppejõud andrew meile täna terve loengu briti urban muusikat laseb.


Colin Hey "Waiting For My Real Life To Begin"


h

selline asi nagu fan fiction. inimesed vaatavad seriaale ja asju ja siis kukuvad ise fantaseerima lugusid sealsete tegelastega. iseenesest huvitav konseptsioon, aga siit selgub ka tõsiasi, et tänapäeval on igaüks kirjanik. eriti kui on olemas internet, kuhu neid asju vabalt toppida saab. siis on süda selles suhtes ka rahul, et pole oma kunsti lihtsalt endale hoitud, vaid maailmgi on sellest osa saanud. kesse kurat viitsib neid lugeda on muidugi iseasi. sest need on ikka tõsiselt pikad. peatükkide kaupa fantaasialende.


aga fakt on see, et enamus sellest kraamist on ikka tõsine saast. siuke, millele võiks fabio pildi kaane peale panna. et siis on ikkagi põhjus, miks kõik need sulepea (või ehk klaviatuuri) järele haaranud rahvahulgad ei kirjuta tegelikult nende seriaalidele skripte. ja jumal tänatud selle eest. minge vaadake kasvõi ise.


brrr. natuke hirm hakkab enda loomingut siin niimoodi avalikult hoida. usaldan siiski positiivset tagasisidet.


h

täna sai jälle palju raha üüriks makstud. üritasin seda juba eile teha, aga jõudsin sinna ukse taha kell 16.06 ja see oli täpselt kell neli kinni pandud. üldiselt on offissitel, eriti ülikooli omadel, suhteliselt kummalised, kohati mitte mingit loogikat järgivad lahtiolekuajad. international office näiteks esmaspäevast neljapäevani 10-14, see koht, kuhu saab raha maksta (suuremate paljundustööde ja spordivõimaluste kasutamise eest näiteks) teisipäeval ja kolmapäeval 12-14, atk osakond kella 15.45ni, arvutiklass 19.15ni jne. tartu soome konsulaat võttis ka pabereid vastu tööpäevadel 9-12. kuna soomlased ei ole just spontaanse käitumise etalonid, võib arvata, et selle kõige taga on mingi kristallselge ja tervanurkadega loogika. esimese mõne hetkega ei suuda minu tavainimese mõistus seda siiski haarata.


siis hakkasin sealt (see oli pohjoinen rautatiekatu, seesama, mille ääres tennispalatsi on) põhja esplanaadile jalutama. keset seda teekonda laiutab seesama uue (ja augu sügavuse järgi otsustades suuresti maaaluse) linna, kamppi ehitus, mida juba siin ükskord mainisin. seega võtsin sisse enam-vähem oletatava suuna ja hakkasin mööda igasuguseid väikseid tänavaid minema. peab tunnistama, et mulle meeldib enamus helsinki kesklinnast (kuigi kohati on nad läinud ikka seda "teeme uue ja moodsama/koledama" teed). suured, lihtsad, rahulikud majad. ainult, et ma tahaks, et oleks juba kevad. peale selle, et paha on kõndida ja ringi vaadata, kui igast august lund ja muud möga sisse sajab, muudab selline külm ja kõle ilm ka linna tunduvalt külmemaks ja kõledamaks.


teine asi selle ringi vaatamisega, asi, mis iga kord murrab mu südame (eriti praegusel aastaajal, mida on hoopis meeldivam aknast vaadata, kui ise läbi elada), on need mõnusad, pehme sisustusega rauged kohvikud ja söögikohad. kaisaniemenkatu nurgal on eatz (iga päev jalutan kooli minnes mööda) ja siis üks on kohe stockmanni vastas, akateemise kirjakauppa kõrval, nimi ei tule praegu meelde ja neid on muidugi veel. tahaks kohe sisse minna ja kakao tellida ja seal tükk aega istuda ja inimestega juttu rääkida. aga isegi kui ma suudaksin südame kõvaks teha ja sinna sisse minna ja kõige odavama, ent siiski mulle üle jõu käiva asja tellida, ei leia ma kindlasti inimest, kes oleks nõus minuga koos sellist ohvrit tegema...


aga üldiselt on nii, et kui võimalikult kaua millestki ära öelda, tuleb see lõpuks palju soodsama diiliga ise kohale. mirjam läks praegu poodi jäätist ostma (üritas mind enne kampa keelitada, aga ma ei viitsind) ja kuna seda on tema enda jaoks liiga palju, toob ta selle siia ja ma PEAN ka jäätist sööma. einoh...


Josh Zandman "Beautiful"


h

haloscan teeb miskit põnevat oma serveriga. kommenteerimisega on seega antud hetkel hambad. mulle eriti meeldis see, et mittetöötav kommenteerimisesüsteem ajas lolliks ka kogu lehe, teatades seda keelt (arvuti oma, noh) mitte rääkivatele inimestele midagi segast ja hirmutavat (sest noh, let's face it, enamik asju, mis rahuliku surfamise ajal sulle ekraanile viskuvad, tavaliselt ka mingit massiivset punast märki sisaldades, on segased ja hirmutavad), kui nad blogi lehe avasid. seega eemaldasin selle ajutiselt template'i küljest. kirjutage-joonistage. h

ilm on saast, mis tähendab, et täna õhtul jäi jälle välja minemata. ehh, soomest saabki minu jaoks kaotatud sotsiaalsete võimaluste maa. kindlasti oleksin just täna oma hingesugulast kohanud. see on saatusega mängimine, ma ütlen. oleks siis, et ma võtan selle ajaga midagi muud kasulikku ja toredat ette, aga ei, ma lihtsalt istun siin ja vusserdan oma ajuga.


laupäeva õhtul mängisin sellist maailmavallutamise lauamängu nagu "risk". ma ei tea, mina polnud sellest igatahes enne kuulnudki, aga igatahes olin üsna osav. ei võitnud küll, aga hoidsin tükk aega aasia ja aafrika mandreid oma hirmuvalitsuse all. eksootikat lisas veel see, et kogu atribuutika oli ungari keeles. ja seda ütlen ka, et prantslastega ei saa maailma vallutama minna. nicolas igatahes murdis minuga sõlmitud pakti aafrika läbimise kohta kohe esimesel hetkel kui see talle kasulikuks osutus.


muidu olen siin muffinseid küpsetanud (laiale ringile lähevad kole hästi peale, kaks plaaditäit kadus nagu poleks olnudki) ja liiga palju seriaale vaadanud. need on kõik mu peas nüüd selliseks ühtlaseks pudruks sulanud. ilmselt läheb veel päris mitu aega, enne kui ma asjad nii selgeks saan, et sealt ka mõni täiesti irrelevantne sügavfilosoofiline mõte kooruks.


ah, ja see nali mulle ka meeldib, kuidas politoloogia listis on lahti läinud "kes on kõige tuusam väljamaa koolis õppija?" rüselus. sellise eksootilise tegevuse nagu eesti saatkonnas hääletamise kattevarju all (sest üks on lundis ja sealt on tal ükskõik, kas kopenhagenis või stockholmis hääletada ja teine on uppsalas, aga on lundis ka olnud jne.). et siis tõesti, mina lähen ka mingi HELSINKIs hääletama ja palun, eksole, kui kellelgi on küsimusi, et kuidas siis oli, siis need esitada mulle võimalikult ruttu, sest ma olen ka väga bizi ja kõikidele ei saa vastata. kadri, kas sina lähed tokyo saatkonnas hääletama ja kas sa tahaksid sellest meile rääkida? ja terje, kuidas sinuga lood on?


Sophie B. Hawkins "As I Lay Me Down"


h

iga vahetusüliõpilase toa seina kohustuslikeks ornamentideks on vist fotod. mitte, et sõbrad meelest ei läheks, aga lihtsalt endale kinnituseks koduse maailma püsivusest. ma ei saanud tükk aega midagi seina peale panna, sest kolimisoperatsioonide käigus jäid kõik mu pildid tartusse. nüüd ilmutasin fotoka sees olnud filmi poole aasta piltidega ära ja sealt leidus palju tänuväärset seinale kleepimise materjali. mina ja elina vihmakeepides folgil, kadri leedus järve ääres kai peal istumas, elina ja kaarin meie väikesel väljasõidul munamäele, mina ja kaarin ja siim seltsi aastapäeval, kaarin ja mell kursa jõulupeo ajal kokkamas...


ja muidugi igatsen ma oma sõpru, üldiselt ja mitmeid indiviide eraldi. aga ma tean, et asjad ei saa enam kunagi olema samad. ei saa, sest see aeg on paratamatult möödas. me oleme juba praegu kõik mööda maailma laiali ja tagasiteed enam ei ole. ilmselt segunevad siinkohal ootused iseenda kohta ja teiste ootused tapvaks kombinatsiooniks, mis ei lase enam rahulikult aega surnuks lüüa. sund kusagile jõuda... mitte, et see kusagile jõudmine sellega garanteeritud oleks.


ma ei ütle, et head ajad on lõplikult möödas (see oleks ju masendav). ma lihtsalt arvan, et need ajad on möödas. vajaduse sõpradega suhelda peab jälle ümber defineerima. muus osas on siin ikkagi väga hea olla.


kogu selle jutu peale helistas mulle jaapanist kadri. kolmas kord selle poole aasta jooksul tema häält kuulda. ikkagi natuke uskumatu nagu alati. ma ei tea, kas asi on minus ja minu aeglases ajatajus, aga see pool aastat pole mitte midagi muutunud. ei ole tunnet nagu meie suhtest oleks mingi üüratu tükk välja lõigatud. tundub nagu kõik oleks ikka täpselt sama. ainult öösel kell kolm tee joomise ja sügavmõtteliste aruteludega maailma asjade üle (rakendades ideoloogiat: "mõtlemine on kurjast!") peab veel pool aastat ootama.


Coldplay "We Never Change"


h