pärast tänast olen ma küll veendunud, et teenindus, kui selline, ei ole toitlustusasutuste jaoks neil päevil enam mitte mingi prioriteet. kuna olime järjekordselt kristiine keskuses ja silmitsi asjaoluga, et süüa on vaja, otsustasime seekord proovida apollo raamatupoe filiaali mmuah filiaali. tegemist on küll scotland yardi perekonna võsuga, aga kaupsi mmuah on siiamaani küll hea mulje jätnud ja nii ei osanudki eriti midagi karta.

tütarlaps, kes leti taga seisis, nägi õrnalt paanikas välja juba siis, kui me letile lähenesime. kui sai ilmselgeks, et me kavatseme ka mingit sorti tellimuse esitada, peegeldus tema näol sulaselge surmahirm. hetk hiljem selgus ka selle põhjus -- tütarlaps oli õpilane ja miski keerulisem kui mikrolaineahju tööle lülitamine ja mahlapakist mahla klaasi valamine käis tal suure kaarega üle võimete. baguett, nagu välja tuli, oli 45 krooni eest mingit päev otsa vitriinis kile sees seisnud moodustist, mille ta lahkelt lubas minu tarbeks üles soojendada. jääteed ei saanud, sest seda ta ei osanud teha. ja kui ma siis selle asemel mahla palusin, loetelu ära kuulasin ja segumahla kasuks otsustasin, selgus välja valamise käigus, et seda on ainult pool klaasi. tütarlaps vaatas nõutult vaheldumisi klaasi letil, tühja pakki oma käes ja mind. ma olin ausalt öeldes peaaegu sama nõutu -- ühest küljest kindlustaks see, kui ma nüüd rätiku ringi viskaks, tütarlapsele ilmselt eluaegse trauma, teisest küljest tunnetasin mina, et olukorra absurdsus on mind ennastki trauma äärele viimas. tänasin kiirustades ja ütlesin, et lähen proovin kusagil mujal õnne.

no kesse jätab õpilase niimoodi ihuüksi poole klaasi segumahla ja kilesse mähitud saianutsakuga? ja kesse jätab talle selgitamata, et isegi kui tekib paanika, ei tohi mingil juhul vaheldumisi näperdada kliendi potentsiaalset toitu ja omaenda nägu ja juukseid? no ja üldse, mida kuradit?

h

... ja sellesse kolakasse kaubamajja ma ei jõudnudki.

h

ma ei ole päris kindel, kas see on mingi viimase aja tendents või olen mina lihtsalt tähelepanelikumaks/kannatamatumaks muutunud, aga mis värk on selle teenindamise kiirusega tallinna toitlustusasutustes. lugesin küll tänasest lehest, et tippi eriti ei maksta, aga no ikkagi. ma ei räägi isegi sellest ajavahest, mis läheb tellimuse esitamisest toidu saabumiseni -- ma mõistan, et siin on mängus kõrgemad jõud, vili tahab külvamist ja kana kitkumist, aga no see lihtne menüü minuni toimetamise ja minult tellimuse võtmise akt võtab ikka masendava igaviku.

eile kristiine keskuse scotland yardis kaarin ei pidanud enam vastu ja läks tõi ise menüüd. meid umbes kümme minutit juhmi näoga passinud ettekandja-noormehe käroni nina alt. ja igasugustes double coffeedes võib pigem nälga kõngeda ja eesootavatele üritustele hiljaks jääda kui tellimust esitada. kui leti juurde küsima minna, siis sind saadetakse lihtsalt kiire käeliigutusega laua äärde tagasi.

rootsi tütarlapsele, kes kaks päeva selle piinarikka protsessi tunnistajaks ja ohvriks on pidanud olema, selgitasin lihtsalt, kuidas me siin eestis oleme kõik suured loomuliku järjestuse protsessi austajad -- asjad juhtuvad siis kui nad juhtuma peavad. suvest saab sügis, sügisest talv ja kunagi jõuab sinuni ka teenindaja.

h

jalutasin just pahaaimamatult uksest välja ja nägin silmanurgast tagaaias maas midagi ootamatut. lähem vaatlus kinnitas esialgset muljet -- esimene lumi. näpuga puutuma ja keelega katsuma ei läinud. arvestades kohalikku kliimavöödet jõuab seda ilmselt veell teha.

h

ei ole blogimist maha jätnud. (seda oleks vist pidanud siia vahepeal rahustuseks kirjutamas käima). aga väike identiteedikriis on küll, nagu te vist juba aru olete saanud. ükskord keegi tark inimene (kes ise on blogimise maha jätnud) arvas, et kohe kui ammendama hakkab, peaks pillid kotti panema, aga ma tegelikult siiski ei raatsi. tegemist on ju siiski vaata, et kõige pikema commitmentiga minu elus. (asja teeb muidugi raskemaks ka see, et minu uusimal arvutil puudub vajalik '< >' nupp, mida blogimisel tihti vaja läheb...).

minu hea sõber daily show on vahepeal saanud väikese venna, nimega the colbert report. kuna stephen colbert on täpselt nii lahe nagu ta on, siis ootasin seda erutavat sündmust juba tükk aega huviga. daily show segment 'this week in god' ei ole muidugi rob corddryga enam sama, mis ta stepheniga oli, aga globaalsemas mõttes oli stephen jon stewarti varjust välja tulemise ära teeninud.

algus oli natuke karune, sest ilmselt läheb natuke aega kuni colbert oma tegelaskuju lõpuni välja töötab ja veel natuke kuni ta saate formaadi korralikult paika saab. vahepeal tekkis mul tema pärast lausa hirm. mõned naljad kukkusid kurvalt tagumiku peale ja colbert ise puterdas natuke. ma ei taha kindlasti öelda, et need esimesed saated olid halvad, pigem vastupidi. aga ilmselt olid minu ootused colberti suhtes köha selle kõrval, mida ootasid temast kõik need ameeriklased, kelle jaoks daily show ongi saanud peamiseks uudisteallikaks ja kes on jon stewartist ebajumaluse teinud. aga neljapäeva õhtuks tundus, et colbert hakkab asju joonde saama. kõik voolas juba kenasti ja see kohatine ettevaatlik kobamine, mis naljadelt osa teravust röövis, oli ka peaaegu kadunud.

kui mul oleks kuskil serveriruumi, siis võiksin paremaid palu kõigest sellest, millest ma just rääkisin ka teiega jagada. kahjuks mul seda ei ole. comedycentrali kodulehelt saab ka mingeid juppe vaadata. igatahes on mul tallel nii daily showd kui colbert reporti. kui keegi peaks soovima.

colbert reportist räägitakse aga veel siin.
h

käisime eile laagris ujumas. eelnevalt olime proovinud nõmmet, aga neljapäeva õhtuti on seal täielik inimsupp, nii et otsustasime improviseerida. eilse eksperimendi põhjal võib öelda, et järgmine nädal oleme ilmselt tagasi nõmmel.

laagri ujula boonuseks on see, et seal saab üliõpilane soodust. saun oli seal ka päris hea. aga kõik muu... esiteks oli seal tuhatmiljon reeglit ja tungivalt soovitavat juhist. sealhulgas ka mõned sellised asjad, mille peale ma polnud varem mõelnudki. nagu riietusruumis mitmel pool üles riputatud hoiatus kreemise jalaga mitte ringi tatsuda, sest nii võib kergesti libastuda. dushiruum oli kitsaste kabiinide labürint ja tegelikult oli paras labürint kogu see värk. nii meeste kui naiste riietusruume oli kaks, kohe alguses põrutasime me valesse naiste ruumi ja sattusime segadusse kui seal oma kapinumberid ei märganud. ja kui me dushiruumist väljusime ukse kaudu, millel oleva tingmärgi järgi võis oletada, et see basseinide juurde viib, siis hetkeks tundus meile, et me olime jalutanud kellegi kabinetti. sealt juhatati meid siiski lahkesti edasi nurga taha, kust ka bassein juba kätte paistis. sest dushiruumist minev uks viis meid vastakuti basseinivalvuri boksiga.

ja lõppkokkuvõttes oli see bassein samasugune inimsupp nagu nõmmel, ainult kogu interjöör oli tunduvalt külmem ja kõledam. lahe, et laagriinimestel täiesti korralik ujumiskoht olemas on, aga meie jaoks see siiski ei õigusta nii kaugele minemist.

h

eile seltsi koosoleku poole jalutades tundsin ennats vahelduseks tõeliselt hästi. tallinnas on ikka hea olla -- võib päris mitu tundi ringi liikuda, ilma ühtegi isiklikku tuttavat kohtamata. pealegi olin ma olnud umbes poole tunni jooksul veendunud, et ma olen oma telefoni tartu-tallinn bussi jätnud ja kui ma selle siiski auto istme alt üles leidsin, oli kergendustunne piisav, et mind madalal maakohal hõljuma panna.

pärastine vestlus mauruses oli nii intensiivne, et kõrvallauas istuvad noormehed sellest vist ka suuresti osa said. aga nii hea oli suhelda inimestega, kellega ma jooksvalt suhtlen, nii et vestlus ei pea algama sellest basic "kuidas-sul-läheb-mul-läheb-hästi" etapist, vaid võib kohe pakilisemate asjade juurde suunduda.

ma olen suht veendunud, et ma sel nädalavahetusel tartusse harjutama ei lähe. eelmise tartuetapi keskel sai mul sellest eksiilist ikka täiesti kõrini. tartust on minu jaoks saanud kummitustelinn, täis mälestusi ja inimesi, keda seal enam ei ole.

h

hommikul ennast voodiriiete küljest lahti koorides ei suutnud ma otsustada, kas ma vihkan oma tööd või ainult seda, et ma selle tõttu nii vara ärkama pean. vastust ma sellele küsimusele ausalt öeldes ei saanudki, sest siis läks kiireks ja töiseks, aga ma kaldun arvama, et pigem see teine variant.

lihtsalt, mul on tunne, et ma arendan endas aegamisi mingit kaunist väikest alaväärsuskompleksi välja. selles peab ka olema ettevaatlik ja osav, sest igaühel see ei õnnestuks, kui kõik tööandjad ja kuulajad teda taevani kiidavad. (mis tekitab muidugi küsimuse, et kes on need inimesed, kes on ilma igasugust keeleoskust omamata eesti suulise tõlke turu enda valdusse haaranud? sest kui sa oskad enam-vähem elementaarseid erialaseid termineid, siis tuleb kõigile tööandjatele härduspisar silma.) mul on lihtsalt tunne, et ma ei tee ise midagi, et ma ei tooda mingit väärtust, vaid olen lihtsalt flesh'n'blood masin, dekooder tegijate vahel.

ja nii võibki mõnikord unustada, kui palju see töö mulle annab. et ma saan käia väga erinevatel, elulisi ja põnevaid teemasid käsitlevatel seminaridel ja konverentsidel ja külastada kohti, kuhu ma muidu ilmselt kunagi poleks sattunud. eelmise nädala põhjal olen juba kõigile silmade särades rääkinud, kui vinge koht on vodja kool. ja tänane ja eilne ühistranspordiseminar on mulle tutvustanud selliseid asju, mis tunduksid üsna ulmelised, kui sakslastel need juba igapäevases kasutuses ei oleks. helsingis elades oli üks asjadest, mis mulle sügavat muljet avaldas, nende hästi korraldatud ja integreeritud linnatranspordi süsteem -- et erinevaid liiklusvahendeid kasutades oli kerge vaevaga võimalik jõuda ükskõik, millisest punktist ükskõik, millisesse punkti. sakslased on võtnud selle kõige aluseks ja tegelevad nüüd juba peenseadistusega. tõesti, selle seminari põhjal võib öelda, et kui ma elaks näiteks hannoveri linnas, siis ma küll ei näeks mingit põhjust kunagi isikliku auto muretsemise peale üldse mõeldagi. täiesti juhuslikult sattusin lõunapausi ajal kuulama kõrvaklappidest seda juttu ja kui see ja seminaril õpitu kokku panna, siis järeldusi andis teha küll päris mitmesuguseid ja huvitavaid. tallinna ühistransport on üldiselt rõve ja põhimõttelisi selle kasutajaid on arvatavasti väga vähe, pigem on see ikka äärmisest vajadusest tingitud. ja eesti ühistransport üldiselt on üsna nukras seisus. praegu näib küll pigem süvenevat tendents, et on sügavalt iga inimese oma mure, kuidas ta ennast transporditud saab.

vot ja mina ju saan sellistest üritustest osa võtta, nende kulul süüa ja hotellides viibida, ettekandeid ja arutlusi kuulata ja mulle makstakse ju selle eest veel peale. päris hästi sealjuures. aga ikkagi...

h