sügis on ikka üksildane aastaaeg (don't get me wrong, see ei ole tingimata paha asi). pühapäeva õhtul kell 8 pole marsruudil vallikraavi-baeri mitte hingelistki. mis on iseenesest hea, sest kui kõrvaklappidest tuleb situatsiooniga äärmiselt sobiv muusika (seekord siis dave matthews band), siis saab pidurdamatult tantsida ja kaasa ümiseda. puulehed, need mis veel puude külge jäänud on, liiguvad ka kummaliselt muusikarütmis (aga nüüd ei ole isegi toomkiriku varemed enam need, mis nad olid tollel jaanuariõhtul). supilinna piirile jõudes sai atmosfäär peamiselt visuaalseks, laternalambi valgusvihku vaadates võis tõdeda, et vihma sajab, et korstendest tuleb suitsu. vihma tunda ei olnudki, seda ainult nägi -- sadas niimoodi möödaminnes ja täiesti püstloodis.


pärast tulin sama teed mööda koju, tuvastasin oma kehatemperatuurina 37.3, sõin mõned võileivad küüslauguga ja kudusin ühe soki. nüüd lähen voodisse ja harmoniseerun uue 'vanity fairiga' -- jah, sellega, mille kaane peal on clooney.


h