nendest pikkadest lennureisidest ja ilmselt ka kuivast kapiõhust on mu silmad tänapäeval niiöelda eriti märja koha peal. nii kui midagi naljakat kusagil tuvastan, on nägu kohe pisaratest märg. praegu näiteks sattusin lugema 2004 aasta mais siia blogisse tehtud kommentaare. tuleb vist hakata silmatilku kasutama, kuna elu on piisavalt absurdne, siis ma ju naeran päris palju.

ja peale selle tõmbleb mul juba kolmandat päeva parem kulm, kohati lausa nii, et mulle tundub, et ma näen seda oma parema silmaga. ilmselt närvid läbi. eelmine nädal komisjonis sai ikka kogu raha eest tööd teha. tahaks juba koju. kaks päeva veel.

h

eilne täiesti turismivaenulik ilm (mille käigus sai siiski niimõnigi linnuke kirja) on täna asendunud täiesti vastuvõetava keskeuroopa varakevadega. kahjuks aga sai eile jalad ribadeks trambitud, mistõttu täna suundusime hoopiski kunstisaali. d'orsay muuseum oli isenesest päris vahva koht ja küllastumust õnnestus seal siiski tunduvalt pikemaks ajaks vältida kui eelmine kord louvre'is (kus juba pärast murdosa maalide, ehk siis umbes sajakonna, läbivaatamist hakkas kogu väljapanek pigem tapeedina tunduma). kõigi piltide pealkirjad olid muidugi ainult prantsuse keeles, aga õnneks üsna lakoonilised (degas' pilt "vannist väljuv naine kuivatab vasakut jalga" näiteks). ühe pissarro juures sattusime siiski hätta ja see pilt on nüüd meie jaoks ilmselt igavesti tuntud kui "ahh, persse, ütleb tütarlaps bagetiga".

nüüd igatahes jalad protesteerivad valjult, et nende kallal on vägivalda toime pandud ja mina pean kohe oma kodinad kokku korjama ja gare du nordi poole raiuma hakkama, et brüsseli rongi peale jõuda. kajale jätan päranduseks meie toa vannitoa vanni, kust vesi enam ära ei lähe, sest kork on kinni kiilunud ja see nupp, mis korgi lahti peaks tegema keeldus eile koostööst, mistõttu ma ta lõpuks lihtsalt seina küljest lahti murdsin. täna hotelli tagasi saabudes tuvastasime, et toateenindus ei ole antud veekogu osas midagi ette võtnud, küll aga on ära viinud kõnealuse nupu, mille ma eile vanniservale asetasin.

h

põhimõtselt, kui keegi oleks mult hommikul küsinud, et kuidas siis sünnipäev või nii, siis ma oleks ilmselt vastanud, et see pole miskit, millest koju kirjutada. sest ma ärkasin üles, jube väsinud ja tülpinud (mida üks õige töönädal inimesega peabki ju tegema, eksole), silmitsi asjaoluga, et kohe peab kõigi kohvritega brüsseli metroosse ronima, sealtsamast rogieri jaamast, kus mind eelmisel hommikul juba sellel aastal rekordiliselt kolmandat korda ahistatud oldi (väike comboveri ja hallide vuntsidega onkel seekord, kes täiesti juhuslikult samas kohas rongi vahetas, kus mina ja sama juhuslikult minuga ka pärast vahetust samasse vagunisse sattus jne.).

aga olles õhtu lõpetuseks jõudnud siiski oma hotellituppa pariisis, pärast meeldivat õhtusööki ja poolt pudelit veini nurgapealses itaalia söögikohas (kus oli väga hea figuuriga naisteenindaja ja vuntsidega hindu meesteenindaja), on meeleolu nagu ikkagi niimõnegi kraadi võrra paranenud. kui homme ilma ka peaks, siis ehk saaks isegi esmaspäeva lõunast rahulikul meelel brüsselis tööpostile naasta. metroojaamast väljudes nägime isegi eiffeli tipu juba ära, nii et sellesmõttes on linnuke kirjas.

bonnüitt teilegi,

h

no vähemalt päike särab ja magnooliad ôitsevad tânaval ja hommikusel hääletamisel arendas parlamendi prantslasest asepresident sellist tempot, et saadikud ei jaksanud nii kiiresti kätega vehkida kui vaja (noh, et "poolt" ja "vastu" ja "erapooletu" jne) ja ta pidi nendega kogu aeg ôiendama, et tôstke kôrgemale, muidu ta ju ei näe. mis tähendas, et poole tunniga oli kôik läbi ja sai sööma minna. mind ainult pani imestama, et huvitav, kes olid need neli saadikut, kes olid eestile joogipiima osas erandi tegemise vastu ja miks nad ei taha, et me 2,5% piima jooksime.

ja kui nüüd järele môelda, siis ega tegelikult polegi nagu millegi üle viriseda. juba mingi praktiliselt nädal aega on kôik jumalasta bueno, mis siiski ei väsi üllatamast kui jällegi midagi täiesti vahvat juhtub. järgmine nädal toob endaga muidugi räiget tööd, aga samas -- teile seal eestis vôib ju tunduda, et nüüd, kus koerajulgad on lume alt välja sulanud (ja seda ka ilmselt ajutiselt, eksole) ongi kevad käes, aga kesk-euroopa kevad on ikkagi midagi muud. see vôtab sind pehmelt kaissu ja paneb ôhu ümberringi helisema ja vesi kanalites veliseb ja kas ma juba mainisin neid imetabaselt roosasid magnoolialid?

mis värk selle naistepäevaga on? millal sellest sai meesterahvastele selline koormav kohustus, et selle saabumist tuleb märgistada iroonilis-sarkastilise purskega? kaks boksi edasi olev helimees soovis mulle hommikul "sedasamustkipäeva" kui ma pea kapist välja pistsin. ja ülikooli (the) raamatukogu ees istus päikselisel pargipingil kaks joodikut, kes igale mööduvale naisterahvale väga agressiivselt head naistepäeva soovisid. kui ma kaks minutit pärast raamatukokku sisenemist sealt jälle välja tulin, sooviti mulle uuesti head naistepäeva ja siis taibates, et seda juba tehtud on, tuli järgi pikk tiraad topelti ja käristamise teemadel, mis neid natuke rehabiliteeris.

h