kuna kesklinnast on mustamäele liiga pikk maa, pidin ma ise mustamäelt vegetable streetile minema, kus ma sain 90 krooni väärtuses süüa ja 10 krooni väärtuses seltskonda. ma kujutan ette, et nende piltide vaatamine oli tasuta.


aga ma arvan, et kui taksojuhid tahavad juttu puhuda, siis peaks neile selles suhtes vastu tulema. sest nemad on ju ka inimesed ja seetõttu ei peaks neisse suhtuma ainult kui autojuhtimise vahenditesse. pealegi osutuvad nad tihtipeale üsna ontlikeks onudeks (tartus on küll ka üks väike ümar tädi taksojuht, aga tema on siis topeltvinge, kogu aeg sõimab ropusti ja laseb signaali. aga ta on nii väike, et ma ei usu, et ta pedaali vajutamise ajal eriti hästi üle rooli aknast välja näeb). kuigi kõige rohkem meeldib neile ikka liiklusest rääkida. seetõttu peaks ehk enne taksosse istumist paar liiklusteemalist nupukest ette valmistama. mina sain täna näiteks kaks korda rääkida sellest, kuidas ma eelmisel teisipäeval kolmveerand tundi lennujaamast bussijaama sõitsin. aga kindlasti on teil kõigil olnud toredaid taksojuhte ja -vestlusi.


h

olles nüüd järjest ja pidevalt lugenud erinevate rohkem või vähem soliidsesse ikka jõudnud inimeste omaeluloolisi teoseid (kõigepealt see sting ja nüüd kaasteelised), on minus tekkinud painav küsimus. kas see teadmine, miks nad (no ütleme nii minuvanuselt) mingeid asju tegid on tulnud perspektiivis ja vanusega või ongi nad minust tunduvalt paremad inimesed, sest teadsid juba siis? sest mina praegu enamiku ajast küll ei oska seletada, miks ma seda või teist asja teen.


h

ohhdzhiisus. vaimselt ja füüsiliselt kurnav hooaeg. valestimõistmised ja teisitimõtlemised ja eneseleidmised. kuigi ma pole tegelikult kunagi, mitte kunagi öelnud, et "armastus on mõttetult üles blufitud" (vot siin on üks saatuslik valestimõistmine!), on praegu ehk just õige aeg kirjutada "see lugu sellele poisile".


h

bussisõit oli muidu üle ootuste lahe. ilm pidas pausi, taevas oli sinine, tartus oli külm. ainult et buss oli puupüsti täis ja seetõttu sain tunda seda õlatunnet oma kaaskodanikega, nende eludesse ja huumorimeeltesse pühendatud.


see on alati tore kui mõnda aega rahulikult oma toolil istunud reisija järsku püsti hüppab ja paaniliselt mööda bussikoridori edasi-tagasi jooksma hakkab. sest kui sa juba oled kusagil põldude keskel ja avastad, et oled midagi olulist kusagile maha jätnud, ega siis palju polegi midagi peale hakata. kogesin seda ise eelmisel kevadel kui kaarini volbriseeliku tallinna bussijaama r-kioskisse unustasin ja selle väikse möödalaskmise avastades juba poolel teel tartusse olin. tänane noorpaar oli maha unustanud tütarlapse passi, mis tingis selle, et umbes pool reisi helistas noormees vaheldumisi mingile oma vaesele sõbrale ja tütarlapse emale, kehutades neid tulistvalu bussile järele kimama. noorpaar läks lennujaama juures maha, ilma et pass oleks neile järgi jõudnud.


kui tallinna lennujaama juures algas see liiklusporno, mida polaarkaru juba nii veetlevalt kirjeldanud on, aktiviseerusid minu taga istuvad ajaloo õppejõud, kes hakkasid üksteisel vunki üles keerama lamedate katastroofinaljadega, saades inspiratsiooni kõigest, mida nad akna taga nägid. eks ole ju isegi elu jooksul lamedat nalja tehtud, aga kui tallinn oli juba nii lähedal, kuid siiski nii kaugel ja buss liikus edasi umbes 20 sentimeetri kaupa ja seal oli tapvalt palav, siis tekkis tahtmine küll ühte neist, võimalik, et ka mõlemaid, lüüa.


aga minu kõrval istus nii nunnu vene perekond, kes rääkis nii ilusat eesti keelt ja kui ma oma stingi elulooraamatu kotist välja võtsin, et lugema hakata, oli pereema nii rõõmus, sest sting on tema kõigelemmikum laulja.


h

kohustused on lennanud vastu taevast. ilmselt kordan ennast.


enamiku päevast olime veendunud, et ufod on tartu peale kliimakupli teinud. sest raadio bussis räägib, kuidas tallinnas on jõletum lumetorm ja isa telefonis, kuidas on juba peaaegu meeter lund ja tartus tibutab ainult rõõmsat kevadvihma. kujutasime ette, kuidas kohe lööb taevas sini-siniseks, puud hakkavad õitsema ja linnud laulma. õhtupoolikul hakkas siiski mingit plastiklund sadama, nägi välja nagu odavas ameerika filmis. ilmselt ei pidanud ufode looming enam vastu.


aga homme hommikul, kohe pärast seda, kuid kadri on puistanud oma tarkuseteri kogu eesti rahvale, hakkame tallinna poole tulema. kuuldes tänaseid reisilugusid, tuleks ilmselt kohvi termosega kaasa võtta (hoolimata sellest, et ma kohvi üldse ei joo) ja soe pesu selga panna. maria hakkas täna kell 16.45 KIIRrongiga tallinna poole sõitma ja jõudis kohale pärast üheksat. kirjeldus oli nagu rongisõidust metsikus läänes -- vahepeal läksid reisijad rongist välja raudteeliine lumest puhtaks kühveldama.


ja nii ongi.


h

keegi peaks mulle igal vajalikul juhul meelde tuletama, et mu pea on headbangimiseks liiga raske. nüüd on juba teist päeva tunne, et kaelalülide vahele on korralik kogus liiva visatud. ja kael ei täida kõiki talle kodukorraga pandud funktsioone.


h

on muidugi omaette kangelastegu jõuda aasta kõige pimedamal ajal magama alles siis, kui õues on juba valgeks läinud. eriti kui mõni inimene läks õhtul kodunt välja, et panges natuke teed juua. kuidas ma siis saan siit linnast ära minna? kuidas?


aga sellist segast elu nagu eile õhtul, mis kella 9 ajal liisa juurde kroonuaiasse toimetas ja seal erinevate inimestega erinevat möla suust välja ajama pani ja siis kella 4 ajal peahoone ette ja läbi raskuste lõpuks ühe veski tänava maja keldrikorrusele hõõgveini jooma, elu keerutustrikkide ja kell 6 hommikul üksi tühjas koridoris aknalaual istumisega, ei suudaks vist väga kaua küll elada. aga mõnikord on hea, kuidas olukorra ebakonventsionaalsus raputab mind välja mingitest rutiinidest, kust ma enam ei uskunudki end elusana välja tulevat. ja mõnikord on toredate inimestega lihtsalt tore.


Zen Cafe -- 'Piha Ilman Sadettajaa'


h

ma olen isekas, mõtlesin ma seal akna peal istudes. nüüd olen ma midagi ära nikastanud. ilmselt on see mu ego. h

pliksid panid kontsad alla ja läksid välja põnevust otsima. põnevus seises peamiselt vastasseisus põrandakattega, mis oli peamiselt kiilasjää. raekoja platsi munakivid olid eriti salakavalad. oleks ju võinud arvata, et sellise nöögi peale istuvad meie väljavalitud söögikohas (gruusia saatkond, kus ma viimati käisin vist poolteist aastat tagasi, siis kui üks tänaseks teenitud tunnustuse leidnud blogiisa katsetas, kas saab terve rusika endale suhu panna ja uhkeldas sellega, et oskab pulgakommi suus ilma käte abita ringi keerata) minu kaks ebaõnnestunud juhendajat.


eriti põnev oli pärast mäest üles kodu poole uisutamine. pärast kohe resto uksest välja astudes kummuli käimist, suutsin siiski ülejäänud tee jalgel püsida. mõned pöörded oleks siiski äärepealt liiga järsuks osutunud ja kurvid olid kogu aeg kriitilised. on olnud aegu, kus koju jõudmine on läinud tunduvalt kiiremini.


h

jõulurahu on ilmselgelt hoogstardi saanud. just praegu tuvastasin teel koju tümakat sellistest kohtadest nagu...

...üs raimla, eriti pärast seda kui zoja puhur oma plaadi sealt arvutist välja võttis.

...korp! sakala (kvantiteedi suhtes raudselt esirinnas, tümaka kvaliteeti hindama pole ma ilmselt õige isik), kuhu olid parajasti suundumas ka mingised naisterahvad. anonüümne kõrvalseisev meeskorporant nimetas need tüdrukuteks, majast väljuvaid naisterahvaid aga juba naisteks.

...kõrvakliinik, sealt peale tümaka muud ei kostunudki. võis olla ka mõne vaese haige poolt edastatav morsekood.

...mainori ees seisev ford. minu kiire pilk ei andnud vastust võimalikule küsimusele, kas seal oli keegi sees ka.


lõpetuseks lisaks siia veel ühe asja: inimsuhted on keerulised. aga kursavennad (see on boonus) on siiski tasemel. tänase õhtu põhjal eriti see üks.


h

täitsa uskumatu lugu, kell on alles pool kaksteist, aga wordi aken näitab, et 12/12 ja kirjutan parajasti conclusionit...


aga kui neljas päev läheb juba kottpimedas vannitoas, kuhu sisenemisel on alati vaja küünal süüdata, siis on juba tunne, et hakkame saavutama vaimset sidet oma mägieestlastest esivanematega, kes kõiki oma asjatoimetusi pirruvalgel pidid tegema. varsti ütleme lahti ka sellest vesikempsu mõnust. boileriga on meil nagunii omad suhted, nii et ta ilmselt eriti ei kurvastaks kui me tema teenustest loobuksime.


ja selle kohta, kui rõve on olnud tänane hommik, on ikka täitsa tore olnud. juhe siiski siriseb vaikselt kokku joosta...


h

tunnetan, kuidas mõttetegevus hakkab kergelt krussi tõmbuma. enamiku oma hädasid olen muidugi ise endale kaela tõmmanud (siin on teie hetk öelda mulle, et eiei, sa oled tubli, tark ja ilus).


etsiis. ei ole vist ikka hea hakata kirjutama 12 leheküljelist tööd praegu, kui see on vaja kell 12 homme ette kanda. isegi kui see on djsmithile. isegi kui see on kahese reavahega. isegi kui see on referaat. küsimus on motivatsioonis ja enesedistsipliinis. arvake ära, kas mul on mõnda neist kahest.


ja, nagu meie euroopa vendadel, kes siiski mere taga elavad, on kombeks omakeeli öelda, tappis uudishimu kassi. minu olukorral ei ole uudishimuga midagi pistmist. või üldse mitte millegagi. lihtsalt tunnen ennast rünnatuna. selle pärast, kes ma olen. võimalik, et tegemist on paranoiaga.


ääremärkused:

1. arvutiasjatundja -- haahaa. homsest alates võtan vastu sooviavaldusi minu peamise progejasõbra kohale. võib ka lihtsalt progejasõbra kohale. praegu pole mul vist küll eriti ühtegi sellist. järgmisel semestril kuluvad marjaks ära. võin neile aegajalt omalt poolt maiustusi ja küünilist ellusuhtumist pakkuda.

2. ikka hea, et ma endale need uued saapad ostsin. kohe hakkas päkapikk käima. ilmselt oli see ujulaplätu, mida ma toasussina kasutan, talle vastuvõetamatu.


h

postimeest lugedes saab ikka aimu oma perekonna tegemistest. nüüd on tädi ja tädimees poja kaasa võtnud ja suudlemas käinud.


tänane põhisaavutus on mõned kummalise kujuga piparkoogid ja natuke looklevat glasuuri. seal. lapsed on vinged. juba sellepoolest, et on nagu lapsed ikka. ühel poisil oli kümnes sünnipäev. meil oli tordijagamise au. poiss taris oma tooli toa keskele ja hakkas ennast ise sellega üles tõstma, et tähelepanu tõmmata. veidi hiljem olime ka mina ja piia tooli tõstma valitute kitsas ringis. koos jüri ja siimu ja jaaniga. jaan ei elanud seal, ta käis lihtsalt puutööd õppimas ja oli jüri sõber.


h

aga mtv3 jõulu sms-saade on siiski parem kui kõik, mis eesti telekanalitel selles vallas kunagi pakkuda on olnud. arvutijõuluvana võtab kotist sõnumid ja loeb need ette. asju hääldav arvuti on mõnusalt paindumatu, soome ja rootsi keelega saab hakkama, inglise keel on nagu soome keel ja kui kirjavahemärkide taha ei ole pandud tühikut, loeb need ka sisse. hyvääjouluapisteteepistesarianna.


õelalt itsitama paneb mind see, kuidas ta smailisid kohtleb. =D - onsamakuindee.


h

mitmekülgne traditsiooniline nädalavahetus. laupäeval vaatasin auto aknast külmast kangeid pastelseid puid ja üritasin endale lahti mõtestada, miks see minu jaoks nii ilus ja oluline on. ja jõudsin jälle selleni, et põhjus peitub selle pildi jäävuses, olen neid puid vaadanud nii kaua kui ma mäletan. mind hakkab juba väga huvitama, kuidas ma elus läbi löön, kui muutused minu jaoks selline piin on.


aga tänane bussisõit tartusse tõestas, et asjad siin maailmas on ikka tasakaalus -- see heastas niimõndagi. pühapäeva õhtul soojas mugavas ja inimtühjas bussis tartusse sõita on juba kingitus omaette. aga mul oli ka pimedus ja chopin. kõige parem bussisõidumuusika.


Chopin -- 'Fantasie Impromptu'


h

mingi üldine jama. esiteks see, mis on ilmselge, aga miks on jensu blog pässvöördi all?
h

põgus pilguheit pealinna tudengite ellu tõestab elu võimalikkust teispoolsuses. ainult, et see on üks hoopis teistsugune elu. ja ma mõistan täiesti seda pinget teisel kursusel tasuvale tööle minna, sest pealinna tudengitel läheb täisväärtusliku elu elamiseks ikka roppu moodi raha. muidugi võib ka olla, et need asjad on teistpidi võrdelises seoses, et raha läheb sellepärast, et käiakse tööl. sest kui tartu õhkkond on juba iseenesest tshill, siis polegi midagi muud vaja teha kui reede õhtupoolikul sõpradega panges üks kann teed (25.-) teha. või siis osta üks keskmiselt saast pudel veini ja istuda küünlavalgel kellegi ahjuküttega korteri põrandal. ei mingit staatust või klassivaenu, aegajalt võib kultuurinautimise/kõrge lennu tõestamise eesmärgil trügeleda club tallinna ukse taga.


aga kui sa oled nädal otsa läinud hommikul kooli, pärastlõunal midagi tagasi hoidmata kusagil mingeid suuri rahasid liigutanud ja õhtul jälle natuke koolis olnud, siis on täiesti võimalik, et nädalavahetus nõuab glamuuri ja unustust, ööklubisid ja restosid, uusi riideid ja jalanõusid, koju tulemist taksoga, mille kilomeeter on 10 krooni. kuidas siis on selle sügavasse vette heidetud saamisega, tartust tallinnasse läinud inimesed?


h

ma tean, et ma lubasin endale mitte enam oma tervisest rääkida, aga ma pean siiski ära mainima, et me oleme täielikult kaotanud kontakti ja teineteisemõistmise -- enne kui vana nohu jõudis ära paraneda, olen ma saanud uue nohu. jah, kõik see hakkas eile otsast peale.


õueilm on mingi uskumatu läbu ja ma võiks ju istuda oma keskmisest soojemas toas ja selle üle peenikest naeru pidada, aga ma pean ise sinna minema. mitu korda. õnneks saab siit läbulinnast kohe varsti minema


h

kui ma ei oleks haige ja kui seda ei oleks juba (mulle tundub) tuhandeid kordi juhtunud, siis ma võiksin ju kell kolm öösel kergelt häguse olemisega noormeestega plõksida teemal, kas mu sall on lõpmata kole. igavesti. ainult kahjuks ma olen ja seda on. niisiis on hea, et ma avastasin enda jaoks täna jälle taksoteenuse (unustab ära sellised optsioonid kesklinnas elades).


ja kui see teine tüüp hakkas tõsimeeli rääkima sellest, et feminism on bullshit, SEST mehed peavad nagunii naiste eest ja tagant kõik töö ära tegema, sest naised on lihtsalt laisad ja ei saa hakkama, siis spontaanse avastuse käigus selgus, et ma ei olegi kunagi kedagi laivis sellist juttu rääkimas kuulnud. ma olen küll kuulnud sellistest inimestest, aga mitte selliseid inimesi endid.


aga korter on sul vahva, liisa!


h

eksistenstiaal-blogoloogilised küsimused (igavikulised):

aga kuidas ma siis ikkagi karistatud saan, kui ma valesti blogin? või kui ma ütlen selle asja kohta blogimine ja see tegelikult seda ei ole, sest räägin siin liiga palju (võiks lausa öelda, et kogu aeg) iseendast? sest ainuke päris karistus oleks ju see, kui keegi minu blogi enam ei loeks, aga nagu näha, loevad küll. ja üldsegi, arvestades selle internetivärgi masendavat rõhku kvaliteedi arvel kvantiteedile on ju lausa oht, et mida madalalaubalisem lugu, seda rohkem kaasaelajaid (ei ole midagi, mida paar liikuvat gif-i ei parandaks). või peaksin ma ennast karistatud tundma ka sellest, et suured 'blogi-issid' võiksid minu peale definitsiooni painutamise ja nartsissismi pärast viltu vaadata?


aga fiidbäkk ruulib! tänks sellele, kes täna kirjutas, teen talle ise ükspäev shokolaadikooki, mul on tallinnas elektriahi.


h

aga siis vaatasin ma külmkappi ja leidsin sealt mulle eile kingitud kaks risifruttit (üks vaarikamoosiga ja teine maasikamoosiga) ja vähemalt hetkeks muutus kõik mu ümber jälle helgeks... ja eriti tore on mõelda, et nüüd kui ma olen ühe ära söönud, on kapis teine veel. h

sõnadega ei saa kirjeldada seda, kuidas ma vihkan maailma, mis sunnib mind umbes täpselt tunni aja pärast prantsuse keele tundi minema. aga, nagu sai just ennist elutargalt nenditud, ühel hetkel lihtsalt pole enam vabandusi, jääb ainult vastutus.


kusagil lähedalasuvas korteris on inimene, kes parajasti üritab endale uuristada teed läbi seinte minu juurde. keegi võiks talle öelda, et kui ta teeb sellist hambaarsti puurile sarnanevat häält, pikalt ja pidevalt, siis on tema püüdlused mõttetud -- tal ei ole minu juures lööki.


teatav annus kibestumust mu toonis võib tulla sellest, et ma ärkasin üles praktiliselt kohe peale magama jäämist, et kaks tundi erinevatelt veebilehekülgedelt kopipeisti teha ja see siis, hoolimata ootamatult esile kerkinud häälemurdest (lõpuks ometi!) kõigile kuuele loenguruumis tukkuvale inimesele ette kanda. ja siis käisin djsmithi juures... jalgpallihuligaansus ja mingi võimatu aktsendiga filipiinide jutt ja kod. r.osman oma pantenteeritud hingestatusega. tunnen, kuidas mu noor elu mu sõrmede vahelt läbi voolab...


h

mis ma oskan öelda? mõnikord on nii, et terve peo ajal ei tekigi vajadust alkoholi tarbida. alkohol on minuarust nagunii overrated. aga täna, kui konkreetselt ei saanud, sügelesid näpud koguaeg ühe väikese siidri järele. mis võis tuleneda ka sellest, et ei olnud maailmaparim pidu, mis võis omakorda tuleneda sellest, et ma ei tundnud seal suurt kedagi, mis ilmselgelt tulenes sellest, et ma olen liiga vana.


aga koju jõudsin ikkagi kell kaks. riskeerides uue tuletisjada avamisega, see võis tuleneda sellest, et homme hommikul kell 10 vajab ettekandmist üks referaat niivõrd intrigeerival teemal nagu 'eesti väliskaubandus 1993-2003' ja enne seda vajab eelpoolmainitud põnev referaat ka kirjutamist ja powerpoint vajab natuke vägistamist. mis tähendab et tuleb elu hinnaga vältida normaalsel ajal koju tulemist, sest see teeks olemise ju ülemäära lihtsaks. ja 'untsakad' on ju iseenesest lahedad.


aga ülemõistuse lahe oli see, kuidas inimesed hästi rahvatantsisid, asjas oli hoogu ja tunnet ja tööd. pani kohe mõtlema, et huvitav, miks mina kõigi nende aastate jooksul (pärast esimese klassi järgset koolinoorte tantsupeo kogemust, mis oma koormuselt oli 7-aastastele siiski ilmselge liig) ei ole rahvatantsinud. või isegi selle peale mõelnud.


nüüd vajab kohalikus segasumma suvilas lahendamist magamisküsimus. kui ainult voodiriided ilma püsivate psüühiliste traumadeta teisest toast kätte saaks. (ja ikka veel ei kirjuta mulle keegi...)


h

võitlesin küll selle vastu, läksin veel pärast tagasi ja muutsin mõnda vastust, aga tulemus jäi ikka täpselt selline:



You are glucose. People feed off of you. You are
sweet, caring, and a source of energy for
everyone around you. You can inspire others
with your creativity and depth, and you can
keep people alive when in times of famine.
People love you...or at least the way you
taste.



mine võta kinni...


h

messenger on mind mõneks ajaks hüljanud, mis ongi hea. tegigi mind natuke kurjaks ja tülpinuks enne. eile oli natuke kirjavahetust mõtlemise ja olemise võrdluse teemadel. tänane päev on toonud niipalju selgust, et olen kahe käega olemise poolt. inimestel, kes liiga palju mõtlevad, tekib liiga palju ootusi ja siis neil on palju raskem lihtsalt olla, iga tulevat hetke nautida sellisena nagu see on (as opposed to sellisena nagu ta peaks olema).


nii, et nüüd ongi minu mõtted ainult huupi visklevad jupid, lõpuni mõtlemata ja emotsioonipõhised, põhjendamata ja põhjendamatud. vaatasin siimu uusi pilte ja tuli meelde, et tal on seal keset tuba juba tükk aega see laud. ja tallinn tuli meelde ja see kui ammu ma seal käinud ei ole (mulle meeldib, et praktiliselt kogu see nädalalõpp on minu jaoks ära planeeritud, et ei oleks mingit passimist kui ma koju lähen). ja midagi tuli veel meelde ja läks ka kohe.


ja seda mõtlesin, et sellest on siiski kuidagi vähe. et ma olen kahe käega nõus nende hendriku kommentaaridega, mis ta mõisavahesse jättis. aga samas see vorm vist ei võimaldanudki rohkem. tahaks seda lugeda nende inimeste silmadega, kellele see tegelikult suunatud võiks olla. mitteblogiva, mitteblogisidlugeva inimese silmadega, et tabada asja tõelist väärtust. keegi peaks sellest bakalaureuse kirjutama. igasugune muu teadustöö jääb minusuguse lugeja jaoks vist väheks. võimalik, et liiga suure tüki hammustamine tegi selle konkreetse töö ka veidi ebaühtlaseks. või siis mitte, mida mina tean?


votnii. miks te keegi mulle ei kirjuta?


h

kui juhtubki selliseid asju, et pangenuudlid ilmuvad ukse taha ja kotis on veel pakike nohuteed ja mosaiikkooki, siis ei pane see mitte ainult uskuma päkapikkudesse, see taastab isegi usu inimestesse. niimoodi ju võikski haigeks jääda.


h

nii. mulle aitab. homsest antibiotsi peale. teisipäeval eysi peol otsige seda purukainet tshikki.


Tony Bennett -- 'Stepping Out With My Baby'


h

aga kui üks mulle ainult siis helistab, kui ma teel kusagile mujale olen ja teine tallinnas haigust simuleerib, kes siis minuga pange tuleb? h

ühesõnaga, eilne päev.


vanemuise mäest alla, uni, uni, jauravad poisid, uni, piir, uni, uni, riia äärelinn, jauravad poisid, jõgi, päike, mustpeade maja, külm, tuul, lukus kirik, külm, külm, kohvik, eesti tädid, soome tädid, tuul, külm, turismiinfo, toomplats, tuul, tuul (rebis linnakaarti käest, ümber pöörates nägin, kuidas see kaugenes minust u 100km/h), lukus kirik, lukus börsihoone, külm, tuul, kasarmud, kohvik, tuul, tuul. end of act one.


intermission -- kitsh, silmipimestav, jõuluvanade bänd, plastmassist jääpurikad, plastmassist kuusk, järjekorrad, trügimine, vist vahepeal ka natuke toitu, vene lapsed, kes selle kõige vahel õhupallidega mängisid (pean täiustama oma "hakka-põlema!" pilku, seekord igatahes ei töötanud), kitsh.


ooperimaja, palju läikivaid inimesi ja polstrit, nimeplaatidega toolid, eestlaste hordid, ilus muusika, air jordan graatsiaga, lätlaste frustreeriv lähenemine järjekordadele, ilus muusika, külm, tuul, buss.end of act two


epiloog -- jauravaid poisse eikuskil, "kahju küll", tund aega passimist, jauravad poisid bussis, break'n'bossa, toriamos, piir, jääboiler.


h

laip. homme. muidu fain, aga neid tüüpe nüüd küll juba vihkan. h

sain näpud taha liisa ja co blogimiseeposele ja selle tagajärjel olen ikka veel siin. tekitas teatud eksistentsiaalseid küsimusi, vajadust ennast liigitada, vajadust teada saada, kes on mu lugejad jne. aga ise ma selle sisse astusin, kui blogima hakkasin. see teos läheb ilmselt ka lähiajal kusagile (siimukale?) üles, eks siis näeb mis sealt vastu põrkab.


homme riiga, leiba (lido) ja tsirkust (pähklipureja) taga nõudma. nüüd lähen magama naiivselt arvates, et homme kell 7.15 silmad lahti lüües olen ma värske kui lilleke. ja et noh, selle nelja tunni jooksul, mis siit riiga on, saab bussis magada küll.


siiras usus oma ema ja tallinna vironuste kokkusobivusse,

tundlikult teie,

h

kui ma kunagi peaks ülikooli ära lõpetama, võtan endale siinkohal rõõmsa kohustuse viia euroraamatukogu tädidele tort ja lilled. jõudsin täna selleni, et viisin ära kaks 24h raamatut, mille ma pidin teisipäeval ära viima, aga põhjustel, mida ma ei saa siin mainida (keelasin ju ära endal) ei jõudnud. arvutiekraan näitas, et nende eest oli viivist kogunenud 108 krooni. each. kõmpsin siis nukralt suurde raamatukogusse seda maksma, veendunud et kogu maailm on minu vastu. ulatasin infoleti tädile oma kaarti ja ütlesin, et tahan kogu oma raha talle anda. tema ütles, et jah, palun, üheksa krooni. ja tsaar saltaani ja onegini raamatu pikendas ka ära. jee?


h

hmmm, nii võib ju jääda mulje, et mul ei olegi millestki muust kirjutada... h

note to self. mitte enam kirjutada:


* oma tervisest (ta ei ole seda ära teeninud)

* sinust (obvious is not my style)


nimekirja autor jätab endale vabaduse seda muuta või täiendada.


h

paks viirastuslik udu väljas teeb selle iseendaga hakkama saamise veel lootusetumaks kui muidu. hoolega hoitud kaardimajad värisevad jälle ohtlikult. suremise päev on üldiselt hästi mõjunud. nüüd pean endamisi ja teistega aru, kas peaks magama minema ja eluarmastust unes nägema (nagu tavaliselt) või tegelema soulsearchinguga. üldine arvamus kaldub esimese variandi kasuks.


h

kroonika osutus pettumuseks. seal ei olnud seekord midagi juttu lauri pihlapist ja tema tüdruksõpradest, sellest, kuidas marju länik ei ole kunagi (mitte kunagi) tundnud kiusatust shokolaadi, saiakeste või kookide järele ega sellest, kuidas raivo e. tamm kosmilise kiirusega 20 kilo kaotas, sest hakkas makaroni asemel riisi sööma. kõigest sellest oli juttu eelmises kroonikas.


pärl leidus hoopis polaarkaru vahendusel sealt. esiteks on tudengiromantika vastu toime pandud repressioonid minuarvates eriti alatud ja põlastusväärilised. peahoone esise peaks kuulutama oluliseks tudengiromantika turvatsooniks, vähemalt gaudeamust võiks seal küll iga kell laulda. just laupäeva öösel tegid mulle rõõmu kaks akadeemiliselt organiseerunud noort, kes seal kirgliselt suudlesid (so 30's). teiseks ma muidugi kujutan ette neid smokingites kultuurimärtreid, kes dramaatilise liigutusega käed ette sirutasid, et need raudu löödaks ja neid kongi taritaks (see paneb, nohust tulenevalt, kurguhäälega naeru kõhistama). kolmandaks (see seisukohtade nummerdamine on ilmselt raskest teadustööst külge jäänud) järgnes sellele artiklile muidugi kümnete kaupa täiesti irrelevantseid, lausa idiootlikke kommentaare. nii, et ma enam ei kurvasta kui minu jutte keegi kommenteerinud ei ole -- ma arvestan sellega, et te tahtsite mingi ülima jobususega maha saada, aga viimasel hetkel, austusest minu vastu, siiski loobusite sellest.


h

kitsaskoht selle vaikselt suremise päeva juures on söögivajadused. nüüd vaatan lahkunud kadri mälestuseks "sabrinat". ilmselt saate siit täna veel kõvasti telekommentaare lugeda. hiljem tsiteerin teile paremaid palu värskest "kroonikast".
h

vaatasin just etvst tuhande üheksasaja tollendamast aastast venekeelset arne oidi saadet ja tuli natuke kurb meel, et ma homme kontserdile minna ei saa. aga ülejäänud tähelepanekud -- et bruno oja ei laula "minu südames sa elad" pooltki nii ilusti kui uno loop. ja georg otsa venekeelse "tallinn" laulu taustaks tulnud videoklipist võis näha, et tol ajal oli raekoja platsis taksopeatus ja seal vurasid ka bussid...


h

arvan, et haiguse praeguses faasis on kõige õigem võtta üks vaikselt suremise päev.


h

ma tean, et te ei viitsi enam minu tervisehädadest lugeda, aga, riskides mõne tulihingelise fänni kaotusega, kasutan siiski oma eesõigust oma blogis viriseda nii palju kui süda lustib (pean muidugi tunnistama, et tulenevalt haigusest süda eriti palju praegu ei lusti).


esiteks, ma tõesti arvasin, et mul on täna juba parem. kuni ma tulin koju ja ennast kraadisin. nüüd ma jälle tunnen, et ma olen väga haige. teiseks, on väga paha koosolekut protokollida, kui peab kogu aeg nina nuuskama. pidevalt on vaja asjaga jälle järje peale saada. ega ma rohkem kui ühte koosolekut poleks jaksanud ka. kolmandaks, ma juba vihkan seda, et mul on valus naeratada, sest ninaalune on kivistunud. ma üldse ei teadnud, et ma nii palju naeratan, kuni see raskendatuks osutus. ja ma ju panen küll seda helsinki ülikooli apteegi imetabast kreemseerumit endale näkku, aga just siis kui ma olen ennast põhjalikult sisse kreemitanud, tekib täiesti vältimatu vajadus mitu korda järjest kõvasti aevastada. ja kogu töö on luhta läinud.


vahepalana nendin (kõrvaljooksvale op-ile kõrvalpilke heites), et on olemas mingi spetsiifiline eesti rezhissöörisoeng. mait laasil on ja marko raatil on ja kadri vennal jaagul on ka. ja nüüd ilmus ekraanile jaanus rohumaa, kellel on ka täpselt samasugune soeng.


eileöise ajurünnaku tulemusel saime maha kahe projektiideega. üks nendest on äärmiselt konspiratiivne, grandioosne, viib meid ilmselt maailmakaardile ja vajab seetõttu salastatust. aga teine plaan on, et kui me suureks saame, siis kirjutame avaliku halduse teemalise muusikali. et üks peategelasi on Peaspetsialist ja massistseenides esineb palju väikseid tavalisi Spetsialiste jne. täpsem konseptsioon vajab veel paikapanemist. aga ma arvan, me oleme politoloogidena piisavalt objektiivsed, et sellega vajalikul tasemel hakkama saada.


h

ei tunne ennast eriti seksikana praegu. võib tuleneda sellest punetavast ninast ja pea-on-paistes tundest. aga...


...kuna mul on suurepärane, ohvrimeelne ja kannatlik ema, siis lähen jaanuaris ikkagi amsterdami. tunnetan lääne demokraatia- ja vabadusetuuli juba oma kuklakarvadel. ja seda horvaadist ungari tüdrukut, kellega ma ameerikas tuttavaks sain ja kelle juures ma hollandis elada saan, ei ole ma ka juba oma viis aastat näinud.


...rongkäik oli vinge nagu ikka. kuigi on mõned laulud, mis oleksid võinud laulmata jääda. "tulen tagasi sealt võitjana või langen ma-a-a" külmas murduvate naisterahvahäältega ei ole just kõige veenvam. et mitte öelda, see kostus kohatu. suutsime seekord hoida pikivahet ja ehk vältida ekslikku muljet nagu oleks tegemist sakala naistega. aga sellest ma ei saa aru, miks kõik need inimesed, kes ei ole jaak aaviksoo, ennast enne ülikooli ees kõnet pidama hakkamist tutvustada ei suuda. mäletan kui üksvolber keegi enesekindlalt lambukeste poole pöörduv üliõpilasesinduse noormees sellise käitumise eest maa alla mõnitati. seekord esines meile siis keegi musta tekliga tütarlaps, kes ilmus stseenile vasakult. põnev.


...avasin hoolimata kehvast tervislikust seisundist pöffihooaja. sest mis sa ütled kui kell pool üheksa sulle helistatakse ja öeldakse, et nüüd sa küll pead tulema, sest sulle on tasuta pilet hangitud. film kandis nime "le divorce" ja oli ütlemata nunnu. ja tõi tagasi mitmeid mälestusi kahest unustamatust päevast pariisis, louvre'is ööbimisest ja metroo petmisest ja kõigest muust.


ja evaldmikkel kirjutas mulle ja andis töö kirjutamiseks pikendust. dämmit!


h

kui ma tavaliselt lihtsalt tean, et ma ei võta igasugustest maailmaparimatepakkumiste kampaaniatest osa, siis nüüd tean ma ka erilise valususega, miks. ma arvan, et estonian air peab kinni maksma minu hullumaja arve (haigekassat mul ei ole, sest ma olen akadeemilisel). see liftimuusika (kahtlustan autorina alan silvestrit, vt. tunnusmuusika filmidele "practical magic" ja "what women want"), mida ma olen tund aega pidanud telefonis kuulama, on ajujäätav. ja mehehääl, mis aegajalt suunab mind infot otsima estonian airi koduleheküljele, tundub lausmõnitamisena.


korteriühistu kappnaised käisid täna veemõõtja näite tshekkimas. tõsiselt, väga suured naised. mina olin sel ajal parajasti telefoni otsas muusikat kuulamas ja näiduvaatamise operatsiooni ei näinud. aga ma ei ole ikka päris kindel, kuidas nad füüsiliselt sellega hakkama said. sest mõõtja on keerukas kohas vetsupoti taga ja see eeldab vannitoas manööverdamist. igatahes, see on juba niimõneski kord selle meie siinelamise kolme kuu jooksul kui nad saabunud on, teatades, et nad teevad üks kord aastas kontrolli. tunnetan usaldamatuse õhkkonda siin majas. ainult vastaskorteri sällispektraga saame rahulikult läbi, tõlgime talle aegajalt pensioniametist tulnud väljakutseid. aga isegi tema kahtlustas ükskord, et kadri tahab tiigrit jalaga lüüa.


nüüd rongkäiku. muide, kes luges nädalavahetusel süstemaatiliselt läbi kogu mu arhiivi? ja kes on k!b! palun esile astuda, mingeid repressioone ei järgne...


h