küsisime eile kliendi käest, et kas väljend "sõrmejälgi hõivama" (nagu oli läbivalt kirjas arutlusel oleva määruse eelnõu eestikeelses tõlkes) tundub neile normaalne ja kas nad tõesti tahavad, et me päev otsa seda neile kõrva ütleksime. nemad ei saanud üldse aru, et milles probleem. misjärel otsustasime täna lõuna ajal kolleegidega, lingvistide ja keeleuuendajatena, kollektiivselt võtta sõna "hõivama" (mis on ju ilmselgelt üks hoopiski peenem sõna) igal pool "võtma" asemel tarvitusele. või noh, et otsustasime siis selle sõna tarvitusele hõivata. niisiis on sügiseti igal korralikul eesti perel tüütu kohustus maale vanaema juurde kartuleid hõivama minna ja hoogsamatel sünnipäevadel läheb ikka aegajalt viina hõivamiseks.

h

see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h

meil läks täna ilm külmaks ja fraktsioon lõhki. nädal otsa on igal võimalikul juhul olnud jutuks see mida "romanian romas did in rome", mis, kui paremini ei teaks, arvaks, on tõlkide meeleheaks loodud kalambuur. nüüd siis ütles mussolini lapselaps välja selle, mida ilmselt kõik itaallased arvavad (mille peale, ma kahtlustan, ütlesid rumeenia saadikud välja selle, mida kõik mussolinit oma silmaga näinud inimesed paratamatult arvavad -- midagi seoses täiskasvanud meesterahvastele mõeldud mänguasjadega) ja ITS is no more. mis õnneks muidugi ei tähenda, et need lõputu huumori allikad sealt plenaarisaali eesti kabiini eest kusagile kaoks. ilmselt on lihtsalt suunitud poliitilises spektrumis (ja poolringikujulises saalis) jällegi nurisedes pool sentimeetrit vasakule nihkuma.

h

olen oma spontaansetes loomavaatlustes jôudnud tallinna kesklinna linnajaos kohatud jäneste ja rebaste juurest rottideni. need olid muidugi igavesed jurakad rotid, siuksed suuremat sorti kodukassi suurused ja ilmselgelt elukoeskkonnana märgust eelistavad, kellede paari ma täna tööle tulles kanali ääres kohtasin, aga no siiski, rotid? selleni siis olemegi jôudnud?

h

kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h