ilmselt tuleneb unetus nördimusest (ei ole kurb ega maniakaal-depressiivne ja ei nõustu ka sellega, et seda peegeldan -- ei suuda vaimustuda jõuludest, aga ei leia ka, et see oleks suurem õnnetus; muidu kõik balansis) ja unistusest normaalsest päevarütmist. läksin siis uitama.


selle tulemusel tahtsin mitmel pool sõna sekka öelda, aga seda nii triviaalsetes küsimustes, et ei hakanud risustama. tahtsin öelda, et james stewart ja cary grant mängisid koos "philadelphia storys" ja kui cole porter sellele muusika tegi, siis sai sellest "high society", kus neidsamu osi mängisid vastavalt frank sinatra ja bing crosby. ja teises kohas tahtsin öelda, et jasper pääkonen on sellisel juhul soome rahvast juba ammu alatult petnud, sest aastaid tagasi selle alguspäevil "salatut elämät" seriaalis mängides oli ta ka täitsa blond, mis blond.


enda poolt viimasel ajal vaadatud teatava pretensiooniga filmid on jätnud õlgu kehitama -- jääb mulje nagu oleks neil eesmärk, sulle millegagi näkku lajatada, suur hoog on sisse võetud ja sa kuuled seda nina eest mööda vihisemise häält, aga mis jääb tulemata on mats. võimalik muidugi, et ise olen süüdi, et asjad kohale ei jõua. tänaõhtuse "garden state'iga" oli täpselt niimoodi. võib-olla peaksingi vaatama selliseid asju nagu eileõhtune "the day after tomorrow", mis oma grandioossuses on täiesti pretensioonivabad (kuigi tsunamitemaatikasse läks see küll ilusti sisse) või tänane "super size me", mis kogu mõtlemisainese ilusti taldrikul ette tõstis ja mõneti ka suhu toppis. mis siin ikka ennast asja eest teist taga üle liiga kõrge lati upitama hakata.


aga ei, kõige praktilisem kingitus oli ikkagi see viiesajakroonine, mis võimaldas mul kergejalgselt ühest raamatupoest teise joosta ja trükiteoseid kokku krabada. surusin eemale selle "kui-ma-nüüd-selle-ostan-siis-ma-seda-enam-osta-ei-saa" mõtte ja võtsin rõõmsalt seda ja teist. ükspäev ehk sellest pikemalt.


ja kui euroopa liit peaks seda siin lugema, siis sulle on mul ainult üks palve (seda ja teist tsiteerides): "showmethemoney!"


h

miks kaotavad bussides mikrofonidesse rääkivad inimesed täielikult igasuguse diktsiooni ja kostuvad enamasti nagu raske insuldi läbi teinud? olen seda tihtipeale täheldanud nendes reisisaatjatega sebe bussides, kus ukse peal viisakalt inimesi tervitanud erinevas vanuses tütarlapsed suudavad kogu mikrofoni pasiatava teksti välja öelda ühe sõnana ja väha pianissimo. täna teadustas bussijuht bussis nr 36 peatusi nii, et isegi kui ma teadsin peatuse nime, ei suutnud ma bussijuhi öeldut deshifreerida. ja kuna ma olin temalt enne sõidu algust kõigi kombekuste (tere, palun, tänan jne.) saatel bussipileti ostnud, siis ma tean, et tal ei olnud kõnedefekti. ilmselt tegi ta vahetult enne nõmmet erilise pingutuse, sest ma sain peaaegu aru, et ta soovis reisijatele meeldivat aastalõppu. aga edasi läks kõik jälle allamäge (jah, ma tulin linna poolt).


mis neist jõuludest ikka rääkida. kõik said oma osadega päris hästi hakkama. ei oska isegi kergendust tunda, et nad läbi on. kõige märkimisväärsem kingitus ilmselt pühapäeval ilmnenud kõrvapõletik.


h

B; B-; B; B+ -- kokku siis B ja B. natuke uskumatu, aga tõsi. ma olen tubli. ülejäänud päeva tegelen enda premeerimisega. ja kõik olid nii toredad mu vastu. ei saanud üldse oma lolluste pärast sõimata ja kuigi ruumis istus ja passis mind seitse silmapaari, siis ei läinud üle mõistuse närvi ka. ja ma arvan, et ma olen jayde'i armunud (üldse tundub kontingent jagunevat inimesteks, kes on jayde'i armunud ja nendeks, kes seda veel ei ole). jayde on meie ameeriklane, kes räägib üsna vabalt eesti keelt. üldiselt vist elab leedus, aga käib iga natukese aja tagant meid aitamas. ja igatahes oli ta mõlemal eksamipäeval hädavajalik sõbralik nägu, naeratas säravalt, kui ma meeleheites kapiaknast välja vaatasin. ja täna oli öelnud, et mu inglise keel on suurepärane (hahaa! <- võidukas hüüatus, mitte sarkastiline naer). ainult, kui jutuks tuli see, et mu tukk oli häirivalt silma peal olnud, siis ütles naljatamisi, et "it's not just interpreting, it's also fashion and style." ja siis tuli mulle tänaval vastu ja nägi välja nagu vaesunud vene talupoeg ca 1930ndad -- kulunud hall kittelmantel, mille ülemine nööp oli puudu ja teised vaevalt ees rippusid ja suurte koledate aukudega hallid labakud. fashion and style my ass.


kõigepealt premeerisin ennast sellega, et võtsin riiulist varda nr.4 ja tühjendasin ära oma postkasti. liina pakkus koolis küll head nippi, et pliiatsi otsa tuleb panna kleeplint ja siis sellega postkasti kalale minna, aga varras nr.4 töötas sama hästi. saagiks oli kumminaali arve, uus vanity fair (kaane peal arnold ja maria -- tohutut mehelikkust õhkav foto) ja tohutult, meeletul hulgal pahna. ilmselt päris mitme paksu raamatu jagu paberimassi.


järgmiseks üritan ennast premeerida sellega, et sõidan ära koju, aga see ei taha kuidagi õnnestuda, sest ma olen lihtsalt meeletult laisk ja mugav. nüüd oleks vaja ainult köök ära koristada ja ma võiksin tartu selleks aastaks seljataha jätta, aga ei, ma pean siin ikka mula ajama. igatahes,


h

nonii. olles hommikupoolikul tõestanud oma fluentsust wannabe-ameerika aktsendiga pudikeeles, läksin kinno. iga hetkega, mis ma selle eksami peale mõtlen, tulevad meelde järjekordsed bläkid, nii et ma parem ei tee seda. üritan kasutada homset järeltõlke eksamit, et tõestada, et ma tegelikult siiski oskan inglise keelt. hmm, vähemalt ei jäänud ma vait ega jätnud lauseid vahele. aga "stblshmnt of higher eduction"? ikka juhtub?


igatahes, kino oli bueno. üle tüki aja väga jälgitav ja otsast lõpuni köitev film. 'ocean's twelve' siis. kuigi pigem juba 'ryan's twelve' seekord. mõned otsad muidugi narmendasid, aga üldiselt läks nagu rusikas silmaauku.


reede öösel saime lõpuks kokku ka gängi ja vaatasime ära vana 'thomas crowni' (tänks, sk!). ilmselt pean ma teda ühe korra veel vaatama, värskemas konditsioonis. rõhuasetused olid igatahes uuest versioonist mõneti erinevad (ilmselt ei töötanud see asja kasuks, et ma uut näinud olin -- neid filme ei peaks tõesti omavahel võrdlema). aga oli asju, millest ka mina oma väsinud peaga vaieldamatult aru sain -- saudträkk, nagu juba kusagil varem mainitud, väga hea ja kaameratöö ja montaazh samuti meistriklass.


kõige eelnevaga seoses kuulutan tagaotsitavaks järgmised shedöövrid:


an affair to remember (1957)

breakfast at tiffany's (1961)

charade (1963)

the italian job (1969)

the hot rock (1972)


ega ma väga palju ei looda, aga nii igaks juhuks...


h

jõulueelne koostlagunemine, võiks selle kohta öelda. aga kuna ma pole suurem asi jõuluinimene (piparkoogid mulle ei maitse ja jõulukuusk on minuarust mõttetu jurakas, mille okkaid veel jaanipäeva ajal vaiba seest endale jalga saab astuda), siis oleks see minust veidi silmakirjalik. ilmselt on kuskil lihtsalt jälle mingi ring täis saanud.


eile tundsin ennast päev läbi kuidagi kummaliselt, õhtul otsustasin ennast lihtsalt hasardist kraadida. tulemus oli arvestatav, eriti pidades silmas, et ühtegi käegakatsutavat tervisehäda ei paistnud. 37.9C.


täna hommikul keeldus käivitumast sõber lauaarvuti. andis mulle ainult mingeid krüptilisi teateid. õnneks olid lapsevanemad parajasti tartus käimas ja ma sain masina neile jooksvalt kaasa anda. ja õnneks oli baasvajadusi rahuldav läptop ka parajasti siin. täna olen juba tutvunud msn web messengeri võimalustega


aga homme eksamid. ja ülehomme. et tegemist on nii suure õnnemänguga on ühel ajal nii rahustav kui närvesööv. rahustav, sest õppida selleks ei saa. närvesööv, sest olukord ei ole absoluutselt minu kontrolli all. ratsionaalselt võttes peaksin ma sellega muidugi hakkama saama. kui tõlgitav tekst ei ole ainult mikromolekulidest või hulkuvatest ööpilvedest.


h

ostsin endale eile printeri, sest see pidev teksti arvutiekraanilt vihikusse ümber kirjutamine hakkas juba ära tüütama. aga mis ma tahtsin selle kohta öelda, oli, et täiesti obsöönne on, et nii palju raha on võimalik nii lihtsalt kulutada (ja ma saan aru, et tegelikult on võimalik veel rohkem raha sama lihtsalt kulutada, aga...). üks hetk on sul 3000 raha arve peal, siis ulatad kellelegi plastiktüki ja järgmine hetk on see sealt läinud. ilma et sa kogu protsessi jooksul oleks selle rahaga füüsiliselt kokku puutunudki.


ja kui te peaks olema muusik ja teil tekib millegipärast kihk teha jõululugudega plaat (mis, let's face it, muusikutel, kes on tabanud ära omaenda isiku tähtsuse, ikka tihtipeale tekib), siis soovitaksin ma teil eeskuju võtta brian setzerist (kui oleks umbes aasta 1965, siis soovitaksin ma siikohal frank sinatrast eeskuju võtta, aga kahjuks ei ole ja seda on juba liiiiiiga palju tehtud). pähklipureja igatahes ruulib -- tshaikovski bigbandile, iga kell.


h

hoolimata sellest, et miski (tõenäoliselt kool, sest see ongi ju ainuke asi, mis mu elus praegu on) oli mind suutnud täiesti soodastada, nii et ma ei jaksanud koju jõudes "daily showd" vaadata, hoolimata sellest, et ma lõhkusin oma fööni ja jäin seetõttu hiljaks ja jõudsin siis peaaegu bussipeatusesse, kui avastasin, et olin koju unustanud rahakoti ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks ja jõudsin siis peaaegu ristmikuni, kui avastasin, et olin maha jätnud koogivormi ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks, oli tegelikult siiski äärmiselt, äärmiselt tore.


sest isegi kui kursavennad on mõnikord natuke jobud, räägivad rumalusi, jäävad laua äärde magama ja norskavad, lähevad ja saavad lapsi, isegi siis on nad ikkagi kursavennad, omad ja armsad, kellega seob nii palju ühiseid mälestusi, sündmusi ja inimesi, mis paratamatult iga kord jälle jutuks võetakse ja jälle naerma ajavad. ja mõnikord teevad nad valmis salati ja küpsetavad vorste, katavad laua ja teevad kaminasse tule ja me räägime, naerame, aasime ja klatshime.


nii et kuigi see periood elust on möödas ja ei tule tagasi, on lohutav teada, et need inimesed ei ole läinud kaotsi.


häid jõule, pol99!


h

pealiskaudne pilk prügikonteinerisse annab tunnistust sellest, et peale minu varustab kohalik tirsi tasuta prügikottidega kogu siinset kontingenti. kasutud õhukesed krabisevad kotid, mis nagu möödaminnes ostuga kaasa pannakse ja mida on oht lihtsalt inertsist ka kotti pakkida.


laupäevaõhtusest paugust on närvid läbi. õhtusel ajal vaatan kahtlustavalt iga vastutulevat inimest -- mitte sellepärast, et ma kardan, et nad võivad mu rahakoti pihta panna või mind ära vägistada, vaid sellepärast, et ma kardan, et nad arvavad, et on lahe pomme loopida.


h

eile õhtul poest tulles pandi mulle pomm alla. autoaknast visati minu suunas midagi, mis nägi välja nagu kustutamata sigarett. hetk hiljem käis minust vähem kui kahe meetri kaugusel meeletu kärakas. kui selle triki teinud objekt oleks kusagil haardeulatuses olnud, oleksin vist esimese reaktsioonina, ilma tagajärgedele mõtlemata, talle lihtsalt lõuksi andnud. selline asi raputab ikka päris korralikult.


minuarust tuleks nende asjade müük üldse ära keelata. siin ei tööta ka nende lastele mittemüümise variant, sest mitte ühelgi eagrupil ei ole võimalik neid vastutustundlikult kasutada. milline vastutustundlik inimene käib ringi ja loobib asju, mille ainus eesmärk on tekitada meeletu ilmkärakas?


h

tänane päev on selge näide sellest, kuidas miski, mis on üsna hästi peale hakanud ikkagi täiesti käest ära läheb. hoolimata öisest filmist jõudisn hommikul peaaegu õigeks ajaks kooli ja ei saanudki lõuksi. eilset fiaskot lausa ei mainitudki. klassi ees oli õppejõude kui murdu, peale nende ka keegi keeleoskaja meesterahvas, kes nägi välja nagu see näitleja, kes hellboyd mängib. nad korraldasid meiega sotsiaalseid eksperimente. prantsuse-eesti-inglise-eesti-prantsuse tõlkeahelas juhtus niimõndagi põnevat. see, et aastaarvud muutusid, oli väike viga. ütleme nii, et kui päriselu situatsioonis oleks tekst niimoodi läbi tulnud, käiks praegu ilmselt juba kolmas maailmasõda. või vähemalt oleks konverentsilaua taga suur hulk äärmiselt ärritunud hiinlasi. aga minu osa selles käkis oli siiski marginaalne.


pärast kooli oleksin pidanud magama minema, aga ei läinud. oleksin pidanud lepingut tõlkima, aga ei tõlkinud. kui olin asjad tädi juurde ära viinud, oleksin pidanud koju tulema, aga ei tulnud. creppis ei oleks pidanud seda kuuma shokolaadi jooma, aga jõin. toredad inimesed ei peaks elu käest kogu soppa korraga kätte saama, aga saavad.


ja kõige lõpuks, viimase bussiga koju sõites oleksin pidanud oma peatuses maha tulema, aga ei tulnud. tulin järgmises. hea, et niigi läks. seda võib ka kogu kompoti kohta öelda.


h

olukorra drastilisust joonib alla (ja ma ei tahaks mingil juhul näidata välja mingit negatiivset ellusuhtumist, aga...) asjaolu, et koolis oli täna kuuldavasti ainult üks inimene. ja te vist juba mõistsite, et see inimene ei olnud mina. nii et homme ilmselt saame kõik lõuksi. mängisin hetkeks juba võimalusega ka homme mitte kohale minna, et anda teistele võimalus lõuksi saada, aga ilmselt võtan ikkagi vastu, mis minu suunas tulemas on.


ka on kadunud postkasti võti ja see situatsioon hakkab samuti juba kriitiliseks muutuma (jällegi, mitte et ma vinguks või midagi). kuigi praeguseks on juba üsna selge, et väikese punase võtmehoidjaga väike võti on ilmselt laia maailma õnne otsima läinud, võiks võtmete asukoha tuvastamiseks olla ikkagi ka sama variant nagu mobiiltelefonil -- võtmetele võiks saada helistada. ja kui juba laristamiseks läks, siis ma võtaks sama teenuse ka telekapuldile.


aga nüüd läjen ma kinno, seanss algab kell 23.59 nii et pean vist sättima hakkama.


h