mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.
piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.
järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.
kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?
lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.
kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.
korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.
viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.
kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.
h
