kaks päeva papagoitamist veski-sillal, kus ma muuhulgas hariduse teemal harituks sain. nüüd tagasi tartus. aju tundub katsudes küll natuke pehme, aga ilmselt saab sellest värske õhu, tasakaalustatud toitumise ja korraliku ööunega siiski homseks üle, sest homme on veel natuke vaja tööd teha. ja siis järgmise nädala alguses jälle. ilmselt ei saagi ilma ennast läbi küpsetamata seda tööd liiga tihti teha.

eileõhtuse observatsiooni peale võin teha tähelepaneku, et millegipärast meelitavad filminäitlejaid just sellised seriaalid, mis on erakordselt halvad. otsa tegi lahti melanie griffith, kes mängib nimitegelaste ema seriaalis "twins". ja eile õhtul pidasin vastu lausa 2/3 seriaali "e-ring" esimesest osast, kus muuhulgas mängib dennis hopper, päris peaosas vist siiski benjamin bratt. kuna üks halb klishee jälitas teist, siis ei suutnud tõelise paatose hetkel, kus bratti kehastatud major seejateine astub joint chiefside koosolekul kõnepulti, asudes pidama innustavat spontaanset kõnet vendlusest ja kohusetundest, siiski vastu pidada ja saatsin seriaali prügikasti.

h

kuna internetti igal suvalisel hetkel jalaga segada ei ole, edastan alles praegu ööl vastu pühapäeva kirja pandu. mis on ehk kaotanud veidi oma aktuaalsusest, aga üsna vähe oma relevantsusest.

kallid sõbrad,

pärast sellist päeva nagu tänane, kus ma kohtasin tänaval kahte oma vana eluarmastust ja tshitttshäti käigus sai ilmselgeks, et nemad on oma eluga igatahes kõvasti rohkem rahul kui mina enda omaga, tundus, et lõpplahendus saab olla ainult üks: i'm gonna get a-wasted. lõppkokkuvõttes selgus, et seda polnud vaja (pealegi oleks see olnud ka väsitav ja kulukas), piisas ka korralikust raputamisest.

sest kuigi pildikesi ülikooliajast, suvalisi ja juhuslikke, ikka silme ette kerkis, ei lubanud sisikonda põrutavad bassid ja muusika saatel jõnksumine ühelgi neist pikemalt püsima jääda. ma arvan, et see klaab tallinn oli ainuõige otsus.

viimase aja kontserdid on olnud head. reedene ewert sundja no96's, kus noorte ja uljaste sumin ja seerimine küll kohati kippus muusika lämmatada, suutis üllatada sellega, et julgete sammudega ei oldud vastu pükse saadud. tänaõhtune esineja tallinnas (kelle nime ma küll pärastki seina pealt lugesin, aga hetkel siiski ka surma ähvardusel meenutada ei suudaks) üllatas peamiselt ootamatusega -- et eestis ka muusikat niimoodi tehakse.

ja pärast loksutasid drummie ja orav.

esimene päev tartus on igatahes paljulubav.

ikka teie,

h

loetud minutud enne uksest väljumist, et hambaarsti juurde suunduda, ajasin peegli ees suu õieli ja üritasin olukorda hinnata. oma suureks ehmatuseks avastasin vasakult alt purihamba seest tohutu musta läraka, mis ei jätnud küll mingit kahtlust, et täna läheb andmiseks. lõug on tuimestusest siiamaani veidi hell ja väga laialt seda avada ei ole hetkel võimalik. aga must lärakas on läinud. halleluuja, regulaarsed hambakontrollid. muidu poleks ma seda ilmselt avastanud enne kui pool hammas läinud.

koju jõudes leidsin, et mulle oli kirjutanud musjöö ronan. ja teatanud, et tahab mind näha 7.novembril kell 14:30 brüsselis. asusin sellepeale tuvastama, kuidas brüsselisse (ja ka sealt tagasi) saab. estonian air on tänapäeval nagu mingi hädaabi, kena ja kodune, aga vastikult kallis. hakkasin siis easyjeti jälgi ajama, aga plaan läks liiga grandioosseks ja kusagil keset hollandit olin ma juba igasuguse järje kaotanud. seejärel otsustasin kasutada vana head 'tähekese' nuputamiskülgede "millises-majas-elab-jänku?" ülesannete lahendamise trikki ja suundusin brüsseli lennujaama. töötas. nüüdseks on estonian airist kaks ja pool korda odavamad piletid ostetud. keegi võiks ainult berliinis mõneks ööks öömaja pakkuda.

h

milline on tõenäosus kohtuda paari kuu jooksul kolmes erinevas kaubanduskeskuses ühe ja sama hulluga?

kõigepealt nägin teda kunagi juulis ülemiste keskus hyperrimis, kus ta juusturiiulite ees kükke tegi ja omaette rääkis. siis kohtasin teda mingis sarnaselt absurdses situatsioonis stockmanis. ja kui ta täna minu ees kristiine keskuse peauksest sisse jalutas, paksus nahkjopis ja roosa suusamütsiga, hakkas mulle tunduma, et kas a) ma käin liiga palju poes, b) hull jälitab mind või c) kuri saatus.

kaugenesin kiirel ja pikal sammul. ilmselt uute kohtumisteni.

h

kaks asja tegelikult.

ma olen viimasel ajal näinud päris mitmeid filme, kust on midagi puudu. ja ma pean siinkohal silmas justnimelt selliseid filme, mille meelelahutuslik väärtus ületab nende hariva väärtuse (sest ma olen täiesti valmis tunnistama, et on filme, mis käivad mul üle pea, aga siinkohal ma nendest ei räägi). ja eriti kurb on see, kui sa näed, mis kõik seal olla võiks, aga viimane nõks on tegemata jäänud. ma ei oota romantilistelt komöödiatelt tavaliselt just palju -- natuke keemiat ja sädemeid, natuke inimlikkust, võimalikult vähe labasust. eile öösel üritasin (for shits and giggles) meenutada viimast head romantilist komöödiat, mida ma olen näinud. või üldse viimast head komöödiat. ja kõik, mis mulle meelde tuli oli "mehed ei nuta". ja siis natukese aja pärast meenus "life of brian" ka. mis tegelikult, arvestades kui ebatervelt palju ma filme vaatan, on ju kurb.

täna tegin ka lühiekskursiooni väljapoole seda mulli, kus ma elan. pilt oli masendav ja jäi mulle natuke mõistmatuks. ausaltöeldes polnud ma siiani üheski kasiinos käinudki. ja kui ma täna seal vaatasin, kuidas see mutt stoilise rahuga viiesajaseid fruitsi-masinasse lükkas. ma ei saa sellest aru. ma ei saa aru, kuidas sellisest asjast võib hasart tekkida. ja kui sa oled nii emotsioonivaba nagu see fruitsimutt tundus olevat, siis ilmselt ei teki isegi seda. ukse juures kriiskasid peomeeleolu tekitada emilrutiku ja spelikõuhkna, mis andis kogu sellesse masendavasse kompotti oma maitsevärvingu. igatahes...

h

kunagi võtsin ma muretu enesestmõistetavusega fakti, et minust saab normaalne inimene. ilmselgelt seda ei juhtunud. väljaarvatud mõningatel nõrkusehetkedel, näiteks kui mul keset ööd uni ära läheb ja peale maksmata õppelaenu ja selle, et unustasin hambad õhtul pesemata tulevad meelde ka kõik muud asjad, mis elus valesti on, ei oska ma seda isegi nagu kahetseda. sest, noh, kõigest hoolimata on mu ümber toredad inimesed ja kui mu elu ka just midagi muud ei ole, siis on ta vähemalt faking mugav.

aga see vabakutselisus viib mind ikka liiga rajalt kõrvale. sest vähe sellest, et ma olen täiesti ebavõimeline oma sõpradele mingeid suhtenõuandeid jagama, ei suuda ma mitte midagi asjalikku välja pakkuda ka siis, kui nad minuga oma kontorimuresid jagavad. sest kuigi ma olen muretu enesestmõistetavusega võtnud ka asjaolu, et ükskord minust kontoritöötaja saab (isegi kui hommikul peab vara üles ärkama), ei näe väljavaated selleks hetkel just eriti roosilised.

h

nädalavahetus hiiumaal. teel sinna nentisin, et kui kaskede peal ei oleks juba neid kollaseid highlightse, siis ei oleks augustil ja septembril suurt vahet midagi. seenel käies tuli kampsun seljast koorida, aga kuna seenemets ise oli mingi ürgne rannaäärne tormidest rüsitud kuusetihnik, kus seente kättesaamine meenutas tihtipeale lapsepõlves keksukummiga mängitud mängu "o-lüm-pia-män-gud", siis oleks kampsunist kaitsevahendina suur kasu olnud. lõppkokkuvõttes lõõtsutasime tund pärast koriluse algust juba rannakividel, aga tulemus oli siiski 13 purki marineeritud timpnarmikuid ja au ning kiituse selle eest võtan ma küll vähemalt poolenisti endale.

aga pühapäeva õhtu oli juba sügiseselt jahe. ja tähti oli taevas sügiseselt mustmiljon. võtsin endale kolm tekki peale ja vaatasin voodis poole ööni "madissoni maakonna sildu". alguses kinnitasin küll endale, et lõppu ei vaata, aga juba üsna kiiresti sai selgeks, et ma ei saa seda filmi ikka niimoodi solgutada.

h

"brasiilia on endiselt ainuke riik, mis on osalenud kõikidel jalgpalli mm-i finaalturniiridel," teatasid eile tv3 spordiuudised.

et siis vahepeal pole uusi juurde tulnud.

h

eile kuulsin, et kaks inimest, kellega ma koos lasteaias käisin, on 20 aastat hiljem teineteist leidnud. iseenesest ilus lugu eksole. midagi romantikutele. aga mina tunnen ennast natuke petetuna, sest ma olen ikka lootnud, et midagi sellist juhtub minuga. et kui mõni inimsuhe läheb lörri või ei saavuta oma lõplikku potentsiaali, siis on ju alati võimalus, et kunagi hiljem, mingis teises situatsioonis, mingites teistes tingimustes...

h