Nentisin täna jällegi, et mu IQ kukub vähemalt mingi 60 punkti, kui ma pean üles tõusma kellaajal, mil tsiviilsituatsioonis mõnikord alles hakkan mõtlema magama minemise peale. Päeva jooksul ajumaht küll mõneti taastus, aga osa on kindlasti lõplikult kaotsis.
Täna siis voodist välja kell 4.45, et jõuda 5.10 väljuvale lennujaamabussile ja 7.00 väljuvale lennukile. SAS polnud isegi avanud oma laundži veel sellisel jumalavallatul kellaajal, nii et pidin varjupaika otsima mingist võõrast vipsaalist. Ähmaselt meenub ka, et üritasin natuke Guy Gavriel Kay raamatut lugeda, a suurt midagi ei saanud aru -- natuke tundus, et see "The Summer Tree" oleks nagu kuidagi poole pealt pihta hakanud, aga tunnistan ka ausalt, et enamik vaimset kapasiteeti läks enda enamvähem püstloodis hoidmise peale.
Kopenhageni lennukis ärkasin ainult niipalju, et endale sisse litsuda see pool kõvakskeedetud muna, mille nad mulle eraldasid. Väga paha oli magada, sest õhkutõusmise ja maandumise ajaks püstiasendisse käsutatud seljatugi oli ikka väga pulksirgelt püsti, mistõttu mul kippus magades suu kogu aeg ebaväärikalt lahti vajuma. Igatahes formuleerisin selle IQ-võrrandi Kopenhageni laundžis toolis lösutades, kõhu peale asetatud kausist puuviljasalatit vohmides ja väljamaist naisteajakirja sirvides (isegi seda ei suutnud lugeda, ainult ilusaid pilte jaksasin vaadata).
Koju jõudes kukkusin sellepeale muidugi kohe voodisse ja paar tundi üles ärgates oligi täpselt nii paha nagu pärast sellist emergency lõunauinakut on -- pea on paks ja nägu õhetab ja samas on tunne, et miski vägi ei suuda mind kunagi sundida siit tõusma.
Enamvähem parlanksi sain ennast alles õhtul teatri vaheajal pärast teist kohvitopsi (jällegi, ilmselgelt erakorraline olukord, arvestades, et ma kohvi ei joo). Pärast seda oli muidugi tunne, et nüüd on mõneks ajaks magamisega hambad, aga nüüd on kell kolm saamas ja vaikselt-vaikselt hakkab uni juba tulema.
Igatahes ei saa minust ilmselt kunagi lüpsjat, kalurit või postiljoni. Tea, kas minust korralikku emagi saaks. See ei ole ju ka hea, kui minust igal õhtul ainult 45 minutit täisväärilise inimesena asja on.
