õhtuse valvajana seltsist lahkumine on alati paras adrenaliinisüst. nimelt see seltsi valve alla panemine. tegelikult ma ju tean, et pärast seda kui ma olen koodi sisse vajutanud on veel niimõnigi hetk aega enne kui valve tegelikult peale läheb. aga alateadvus on täiesti surmkindel, et kohe hakkab signaal üürgama ja hetk hiljem tormavad sisse hambuni relvastatud falcki poisid, sihivad mulle taskulambiga silma ja käsutavad käed üles.


nii, et lahkumine näeb välja pigem selline: kõik tuled tuleb ära kustutada, välisuks tuleb pärani lahti teha, siis tuleb nii kaugele ukse poole minna kui käeulatus lubab, toksida sisse kood ja siis teha uksest välja hüpe, mis igale gasellile au teeks. kõige selle jooksul on soovitav mitte hingata, et õhuvibratsioonid kogemata signaali ei aktiveeriks.


liiga palju ameerika filme, ma ütlen. ja liiga nõrgad närvid.


h