julgen soovitada seda tondi selveri küljes olevat rattapoodi. tavaliselt on ikka nii, et kui lähed mõnesse sellisesse väiksemasse rattapoodi, siis on seal jalgrattainimeste ekvivalendid patsiga poistele, kes sinu kui ilmselge asjaarmastaja peale sellise natuke tüdinud pilguga vaatavad, sügavalt kahtlevad sinu oskuses olemasolevat probleemi määratleda (et siis arvavad, et sa ilmselt lihtsalt ei oska ratast sihtotstarbeliselt kasutada -- "oled sa ikka kindel, et kumm on katki? võib-olla jätsid hoopis ventiili lahti?") või pakuvad lahenduseks (sõltumata probleemist), et sul on ilmselt ratas õlitamata. sinna igatahes sõitsin ette ja teatasin asja uurima tulnud lühikest kasvu rõõmsalt onule, et viga on selles ja teises. onu haaras toast suure haamri ja lahendas asja. sõitis veel paar tiiru ümber parkimisplatsi ka, et asjas veenduda (sadul oli talle natuke kõrge, nii et sõitis kikivarvul) ja kasseeris mult lõpuks kahekümneviieka. aga nüüd on nii, et lähebki peale see käik, mida ma temalt palunud olen. milline luksus.


aga homme tuleb kadri, tuleb kadri, tuleb kadri...


h

peab lõpetama asjade peale lootmise. kindlasti peab lõpetama inimeste peale lootmise. iseennast on vähemalt teoreetiline võimalus parandada.


h

viimane sissekanne oli tegelikult esmaspäeva pärastlõunal. kahjuks te seda ei näe, tulenevalt kassari rahvamaja watching-paint-dry kiirusega internetiühendusest, millele blogger lihtsalt liig oli. lühidalt kokku võttes rääkis viimane sissekanne sellest, kuidas ma laupäeval leidsin metsa vahelt kursavend tanel sitsu (avec õde), kes oli tulnud hiiumaale progerokkarite kokkutulekule kiibitsema, aga ei saand sisse. pakkusin talle siis öömaja, mille ta lahkelt vastu võttis. kell 11 jalutas viis kilomeetrit kokkutulekuni ja passis koos teiste külainimestega aia taga metsas. kell kolm kuulsin kuidas ta sauna lakka magama ronis.


muidu hetkeks tagasi tallinnas. üritasin lugeda, mis teised inimesed vahepeal kirjutanud olid, aga see osutus mulle siiski üle jõu käivaks ülesandeks. nüüd jääbki kõigi nende virtuaalsete (ja mõnede vähemvirtuaalsete) inimeste ellu minu jaoks auk. selles mõttes hea kah, et ise praeguses eluetapis vähem kirjutan.


laupäeval folgile, esmaspäeval lähme teeme väikese rattatuuri põhjarannikul, neljapäeva õhtaks peaks tagasi jõudma. aga homme peab minema rattapoiste juurde, sest käikudega on jama. ei hakkagi teid igavatesse üksikasjadesse pühendama. andsin asja isale uurida, isa keeras vindi teistpidi üle. täna tuli 10 kilomeetri ajal kett kaks korda maha. olin seal siis siuke, kiiver nagu teine aju ja käed üleni mustad.


aga enne kõike seda tuleb reede ja see päev on üks äärmiselt oluline verstapost minu elus. sest kadri tuleb tagasi. ja täitsa uskumatu, et olengi selle aasta ilma temata üle elanud. ja samas on muidugi uskumatu, et sellest on juba nii kaua, kui ta ära läks. kurat, vanus hakkab juba selleks saama, et aastad hakkavad kokku sulama.


ja postkastist koukisin välja postkaarti elinalt prantsusmaalt. ja see on tore, et tal on tore. ja see on ka tore, et ta varsti tagasi tuleb (siimul ka ilmselt natuke hea meel).


ja nüüd on jutt juba nii pikk, et ma ei saagi rääkida, kuidas ma täna hiiumaalt koju reisisin. teinekord.


h

aga nagu teada, on hiiumaa näol tegemist kõige internetiseerituma maakonnaga meie riigis. niisiis istun praegu pühalepa vallavalitsuse konditsioneeritud ruumis (väljas kraad näitab 32-35, ehk natuke siiski liialdab ka, aga mitte palju), sekretär teeb kõrvallaua taga tööasju. mõtlesin, et tulen loen, kes mulle kirjutanud on, aga suurt keegi ei olnud.


muidu paras puhkuseparadiis. oma biitshil (50 meetrit magamiskohast) on vesi pidevalt umbes 28C, õhtuti igatahes soojem kui õhk. aga niisama ei olegi saand aega lamada. esmaspäeval käisime üle lahe orissaares lõunatamas ja siis ükspäev vedelesime terve päeva ristnas, kus laine harjumatult väike, aga vesi ikka rõvedalt külm. samas oli seal täiesti uskumatu kollektsioon rannakivisid, igas suuruses ja variatsioonis. korjasin niimõnegi endale koju purki kaasa. külmal talvel hea meetunada seda sooja päeva, kus mul jalalabad ära põlesid.


ja nii edasi, vähemalt kuni kolmapäevani. ehk saab vahepeal jälle raporteerida, kuidas asjad on. seniks, over and out


h

igaüks peaks mõnikord minema saarele ja sinna jäämagi mõneks ajaks. tuleb kasuks kopsudele, närvikavale ja kindlasti paljudele muudele asjadele ("kirvest, andke mulle kirvest!"). minagi järgin nüüd homsest omaenese head nõu ja lähen saarele. kõrgete kadakate vahel on inteneti levimisega suhteliselt kehvad lood, seega blogging will be light to none, sealjuures rõhuga pigem none'il. järgneva paari nädala jooksul. mõnikord võib-olla saab hellamaa perekeskuse arvuti ligi, eks siis saab rääkida, kuidas asjad saarel käivad. annan veel head nõu -- lugege palju raamatuid, käige seenel ja paadiga sõitmas, vahepeal mängige vilespilli, kasutades ära varianti, et naabreid pole, sööge maasikaid ja käige meres ujumas. ja kirjutage valmis kõik need asjad, mida te juba ammu kirjutada olete tahtnud. mina küll kavatsen kõige eelnevaga tegeleda. puhkuseprogramm tuleb tihe.


h

ahjaa, ja Tüdruksõber oli minuarust nunnu. ma olin teda enne ka ühe korra näinud, siis kui ta eelmisel suvel eestis käis (Tüdruksõber nimelt pesuehtne inglise inglane). Tädipoeg õrnalt puine, natuke võib-olla ka high and mighty, veidi närvidelekäivalt viisakas (kuidas teil sooja veega on, kas Tüdruksõber tohiks korraks dushialla minna ja ei ära rätikut otsi, me ei tahaks tüli teha ja ei, me hakkame minema, hommikusööki pole ka vaja pakkuda... what the f...?). Tädipoeg nimelt isehakanud inglane. juhtub, kui pool elu inglismaal elada. järgneva kahe nädala jooksul käivad raha kokkuhoiu eesmärkidel lõuna-eestis matkamas. ja üritavad vältida Tädipoja arstiteaduskonda sissesaamist.


h

mitmed linnukesed (väiksed sellised) on elus kirja saanud. hambaarst näiteks. tegelikult on ju üldtuntud fakt, et nii, kui lõpuks ometi on ennast piisavalt kokku võetud ja arstile aeg kinni pandud, hakkavad kõik hambad valutama. minu puhul isegi see üks, mida mul juba aastaid enam ei ole. seega kujunes lõplik diagnoos mulle isegi positiivseks üllatuseks. üks auk parandati ära ja teine tehakse augustis. aga enam küll kunagi kahte aastat vahele ei jäta. asi pole seda väärt.


helle järve tänava korteri nägime kah ära eile. koht oli nunnu ja maja oli ilus ja korter saab kindlasti ka lõpuks vinge. kaarini kaardilugeja oskustesse enam ei usu, samas seda rohkem usun tema võimesse igast olukorrast läbi murda. kui elektroni (on jah siuke nimi...) tänava lõpus majad otsa said ja saabus võsa ja pärast seda elektrijaama aed, millesse oli auk murtud, tahtis tema ikka uljalt jätkata. mina natuke kahtlesin, kas inimeste kodutee läheb ikka läbi aiaaugu. tuli välja, et ei läinudki.


ja lõpuks ometi on funkama saadud pikalt oodatud, kannatusi ja koduspassimisi nõudnud fonolukusüsteem trepikoja uksele. vahepeal sai umbes nädal aega juba alt korterisse helistada (lastele tasuta telfonimäng). hakkasingi juba asjasse usku kaotama. südame alt läheb soojaks, kui uks nüüd minu tabletipuudutuse peale rõõmaslt piiksub.


ja siis veel, et... hmmm... nendele meestele tahaks küll raha maksta, et nad mu kodulehe teeksid.


h

on mõned asjad, millest ma vist kunagi aru saama ei hakka. inimestest, kes südamest naudivad halba muusikat. ja ma ei mõtle siin 'see-ei-ole-minu-tüüpi-muusika-ja-mis-teist-tüüpi-siis-veel-on', vaid ikka tõeliselt halvasti tehtud, 'kata-oma-kõrvad-silmad-ja-nina', kraami. no näiteks kutti, kes lükkab automakki silmade särades kõige räigemat hardcore vene diskot. siimuga sai just natuke aega tagasi tehtud rõveda söögikõrvase taustamuusika toppi. sinna mahtusid kindlasti kenny g (mängis too hetk parajasti panges), see francis goya räige valgre-peedistus, mida kõik endast lugupidavad eestlased oma plaadiriiulis hoiavad (wildes pidevasse repertuaari kuuluv teos) ja uue tulijana need tüübid, kes mungahäälega popplugusid laulavad. samal teemal vaata ka viimase areeni esseed. aga see on hea kui lisa ja björn on hendrikule ellu rõõmu juurde toonud.


on a happier note, tegime kaariniga täna õhtul ühe rattaotsa. sain kakumäel sääred merre jne. ilus oled isamaa. isegi tallinn. õismäel korraks tekkis selline tunne, et kindlasti saame võõras getos ringikolamise eest kolakat või midagi. ilmselt olen liiga palju filme vaadanud.


homme, oh rõõmu, hambaarsti juurde. ilmselt saab sealt jälle mokk süstist töllakil tulema. aga mina ennast ilma igatahes puurida ei lase. ja õhtul saabub Täiuslik Tädipoeg oma Täiusliku Tüdruksõbraga ja tahab öömaja. peab diivanivahe tolmuimejaga puhtaks tegema.


h

suveteatrilemmik on mul ikkagi draamateater. mingi suvi, võimalik, et eelmine, jättis nende keila-joa mõisas mängitud "aristokraadid" sügava mulje ja täna käisin käsmus "südamete murdumise maja" vaatamas ja asi oli jällegi üsna naelapea pihta. kogu asja alus ongi ilmselt suurepärased kohavalikud. kohad, mis on juba iseenesest üsna märkimisväärsed, sobivad aga ka etenduse koneksti hästi.


asi ise õrnalt nukra alatooniga lõbus lugu. teravalt lõbus, aja ja ühiskonnakriitiliselt. meri loksus külje all ja näitlejad panid päris hästi. eriefekte üsna vähe, ainult pidev puu otsas turnimine (carmen mikiver arendas selles lausa fenomenaalset osavust) ja tõnu aav, kes ähvardas ennast paljaks koorida ja sellega lausa aluspesuni välja jõudis.


ära tulles valdas tunne, et olen jälle midagi kogenud ja mingi uue nurga alt inimest tundma õppinud. ja mida muud võibki tahta.


h

hollywoodis skoorib ikka igaüks, kes vähegi tahab skoorida. mis on omamoodi lootustandev, aga samas siiski äärmiselt masendav tähelepanek. ise sattusin sinna pidurdamatu sündmustejada tagajärjel. ja lahkusin strateegilisel hetkel eelpoolmainitud teadmisega.


elutarkade sõprade suust kuuleb masendavaid tõsiasju. nad räägivad, et lõpuks on ikka valik selle vahel, kes sind armastab ja keda sina armastad. mõlemat korraga ei saa. ja lõpuks valime me selle, kes on meie vastu hea, selle, kes meid armastab. isegi kui me viimase hetkeni selle vastu võitleme. sest isegi kui valik on juba tehtud, tekib tihtipeale mingi rahutus, küsimus, kas see ongi siis kõik.


ahh, ma ei tea. ma tean raudkindlalt kohti, kust ma enam ei otsi. võimalik muidugi, et olen juba ammu leidnud. ja käest lasknud. aga kui kell 2 öösel koju jõudes on arvutiekraanil sõnum "have nice dreams!", siis tekib ikkagi sekundimurdosa, kui tundub, et see kõik ongi õige, ongi kõige parem.


ajan segast. viis pokaali kääritatud alkoholseid jooke, soul militia, üksteise vastu liibuvad trendikad kehad, purjakil klassivend, kes küsib, miks mul selline soeng on ja teeb siis pai, shoti mees, kelle nägu ma ei suuda enam meenutada, teadmine, sügav sisemine tunne, et mul ei ole vaja enam kellelegi midagi tõestada...


h

võtsin eile öösel kätte tõsise ja kaelamurdva võitluse oma ut.ee postkasti uskumatutes kogustes lagastava spämminduse vastu. mingis eluhetkes on ilmselt tehtud saatuslik viga ja see aadress parema puudumisel kusagile internetiavarustesse jäetud. kunagi detsembris andsin tema suhtes alla ja kui nüüd uuesti sinna pilgu heitsin, oli seal ei rohkem ega vähem kui 13 779 meili. töötasin umbes 400 viimast neist läbi ja unsubscribesin võimalikult paljudest kohtadest. lähipäevadel saab tulemus ilmselt nähtavaks. aga telnet on minuarust ikkagi üks mõttetu loom.

suvi võtab ka minu tegevusetust ja eesmärgitust elust lõivu. ja nii ei olegi aega siin teksti arvutisse tippida ja teile oma elust pajatada. või tihtipeale isegi võimalust. või jaksu. aga igatahes...


reisikiri nr 28


reede õhtul bussiga tartusse. ilmselt peaks olema mingi efektiivsem moodus kõik toredada asjad tehtud saada. see hull sebimine kahe keskuse vahel on juba surmani ära tüütanud. ma tean jah, et mõned inimesed teevad seda aastaid, aga ega ta ikka üks normaalne ja mõnus asi ei ole. teleporting, kus sa oled kui sind vaja?


laupäeva hommikul seltsi taga pakid vööri ja võrumaa poole ajama. autoomanikust/juhist geograafiaõppejõud kabistas sõidu käigus pidevalt oma kõrvalistuvat tüdruksõpra. muidu suhtuks asjasse heatahtliku põlgusega, aga kuna me seal kõik nii lähestikku koos olime, siis hakkas õrnalt ebamugav. sõidu lõpp-punkt oli igatahes vana-vastseliinas, piiri kõrtsu juures, kust algas piusa matkarada.


rada on oletatavasti umbes 15 km pikk ja kohati jäi küll mulje, et kohalikud mehed on enda arvates head nalja teinud ja rajaviidad vabas looduses suht suvaliselt püsti pannud. aga kuna kogu see värk viiski lõpuks lubatud kohta välja, siis ilmselt oli ikkagi õige asi. tee läks siiski üle nõgeseniitude ja erineva pinnase ja tihedusega metsatukkade. ja kõik oli ilus, eriti muidugi piusa jõe kõrged kollased kaldad.


tee peale jäävatest majapidamistest jäi küll mulje, et tegemist on turistidele mõeldud butafooriga. üritasime neist nimelt joogivett saada, aga ühtegi inimest kohata ei õnnestunud. oli küll lehmi, lambaid, kanu ja koeri (kõik kaugelt vaadates suured ja keti otsas lõrisevad, aga lähemale astudes maailma kõige sõbralikumad kutsud), mõnel pool mängis aia külge kinnitatud transistorraadio, aga inimesi pole. lõpuks õnnestus vett saada mingist suurest turismitalust, kus keegi tartu mööblifirma parajasti pioneerilaagriteemalisi suvepäevi pidas. kogu kontingent nägi pehmelt öeldes lollakas välja.


öösel olime ise mingis enne lindorat asuvas turimsitalus, kus jõgi voolas läbi laagriplatsi ja sääski oli nagu muda (tõsiselt, õhtu lõpuks olin närvivapustuse äärel) ja järgmine päev sõitsime liivakoobaste juurde. neid ei hakka kirjeldama, enamus on nagunii näinud ja kes ei ole peaks tingimata vaatama minema. kohalikus, turistidele suunatud kummalises poes istus mingi punt poolkohalikke hipisid, jõi ühe vanapaariga koos viina ja laulis aegajalt. kuna pool meie reisiseltskonnast läks endises jaamahoones asuvasse savikotta saviplötserdusi meisterdama, saime ülejäänutega poe päris headeks kundedeks. ühel järjekordsel osturetkel kuulsin, kuidas joomaseltskonnas oli tekkinud diskussioon huvitava probleemipüstitusega: "kas te olete savisaare või rüütli poolt?" (lõppjäreldus: savisaar on jama, aga rüütel on ikka rahvamees).


siis piknik obinitsas Lauluimä monumendi juures (totrat kihinat tekitas kõrvalasuv mälestuskivi kellelegi Luiga Oksele) ja siis jälle sama ekipaazhiga tagasi tartusse. dushi alla ja pange. muidugi. ja järgmisel päeval rongiga tallinnasse (sai ratta ka lõpuks kodukeldrisse)