nähes eile heltermaa sadamas kaugeneva praami tagumikku, oli esimene impulss küll ekspress hotline'lt see kõne peale kulutatud kümme krooni tagasi küsida, aga see oleks eeldanud neile helistamist, mis oleks mulle omakorda kümme krooni maksma läinud. õpilane jane oli mulle eelmisel päeval kahetsusväärsel kombel öelnud mitte bussi hellamaale jõudmise aja, vaid selle pähe pigem siiski praami väljumise oma. mistõttu ka kaks tundi hilisem praam ja tund aega haapsalu bussijaamas ja tunne-oma-kodumaad buss. aga hiiumaal järjekordselt eriti zen. kolm õhtut järjest sai välku ja pauku imetleda kaugelt ja lähedalt (üksöö panime lausa toolid keset heinamaad ja jälgisime hea pool tundi, kuidas taevas eemal sähvis). rannas õitsesid orhideed ja meres käisin jalgupidi ära. korjasin esimese päeva jooksul endalt ka kaks võimalust otsivat puuki, mistõttu muutus puugivaktsinatsioon aktuaalsemaks, mistõttu käisingi läbi ka kärdla perearstikeskusest. kogu kärdla linna asfaltkate on pakilisteks teetöödeks üles kaevatud. tsivilisatsiooni ristnasse viimine on ilmselt igavene tagavaraprojekt.

aga tallinn on ka üsna lahe. sest siin annab üsna põhjalikult hängida.

h

dääm. postimees, of all things, oli siis see, mis saatuslikuks sai. olen küll kôvasti punnitanud sel aastal, et mitte 'american idoli' vôitjat teada saada enne kui ma ise saadet näen, aga nüüd avasin postimehe ja... dääm.

mitte, et see saade ise nii oluline oleks, aga pärast sarnast äpardust eelmisel aastal, tegin ma sel aastal tôesti pingutuse seda mitte teada saada.

h

üldiselt ma ei ole lôhnade osas väga tundlik vôi emotsionaalne (helide osas olen ikka kôvasti tundlikum ja emotsionaalsem olnud kogu aeg), aga strasbourg on seekord topeltkahurid välja toonud ja paiskab ôhku kahte mu lemmiklôhna korraga -- jasmiinid lôpetavad ôitsemist ja pärnad alustavad. täna ôhtul tööle jalutades tulid seega matsud vasakult ja paremalt. päevane talumatu palavus on ka taandunud tavalise kleepuva 24-25 kraadi peale.

aga hotellituba on mul seekord kohe hommikusöögisaali kôrval, mistôttu eile hommikul jôudsin enne tööd isegi karbitäie mingeid helbeid piimaga sisse virutada endale. esmaspäeva hommikul (pärast seda kui olin frankfurtis bussi peale saamise nimel olnud sunnitud kaklema 41pealise prantsuse turistpensionäride hordiga, kes ennast kôik eriti ôigustatud subjektideks pidasid ja hotelli jôudnud veidi pärast ühte öösel, kusjuures vastuvôtus olev noormees teatas, et mul ei ole vaja ennast tutvustada, sest ma olen absoluutselt viimane saabuja), kui ma meeleheitlikult magada üritasin, hakkas läbi kahe ukse siiski sisse tungima ilmeksimatu munapudru aroom. suutsin sellest siiski üle saada.

h

ahjaa, ja kui peale minu peaks olema veel musjöö stephen colbert'i talendi austajaid, siis nende jaoks siia ka link maiuspalale. colbert on näinud suhteliselt palju vaeva, et avalikkuse ees mitte rollist välja tulla, aga eelmisel sügisel rääkisid tema ja jon stewart 'rolling stone' ajakirjas päris pikalt tegelaskuju 'stephen colbert' loomisest ja sellest, kuidas colbert'ile tegi kõige rohkem muret see, et ta ei tahtnud jätta muljet, et ta on jobu. antud videost tuleb ilusti välja, et ka on selle probleemi enda jaoks ilmselt lahendanud ja kuidas ta selle lahendanud on. minule isiklikult meeldivad kõige rohkem just need hetked, kui ta ei suuda rolli hoida ja naerma hakkab.

ei hakkanud videot siia üles toppima, sest see on vist jälle selline, mis lehekülje avamisel kohe stardib.

kahjuks ütleb asjaolu, et ma ilmselt eile piljardit mängides oma selja veidi ära tõmbasin päris palju minu trenniharjumuste kohta. aga vähemalt ei läinud kogu tund aega ühe mängu peale nagu vanasti mõnikord juhtus, vaid saime marioniga lausa kolm mängu mängitud.

et siis eile õhtu oli pühendatud sportmängudele, milles mina ja mu pinginaaber sakime. alustasime tunniajase setiga al mare bowlingus, kus minu laeks jäi 86 (samalajal kui raja kohale olid kinnitatud rajarekordid ja antud rajal oli see 300, ehk siis maksimum). selle paari aastaga, mis on möödunud minu viimasest bowlingust, on igatahes harrastus tõsiselt hoogu võtnud, sest vasakul ja paremal laksisid tädid ja onud, kes veeretasid varustuse kohale spetsiaalsetes ratastega kohvrites, sikutasid spetskinda paika, lõid oma kosmiliste mustritega isiklikud pallid läikima ja kukkusid jäiga randmega täistabamusi virutama. millest kõigest me siiski ennast häirida ei lasknud, vaheldumisi palle vasakult ja paremalt renni saates.

ja siis, soovimata õhtut veel lõpetada, tuli piljard, vana kooli kõrval piljardisaalis. mis läks oodatust isegi paremini. kui see täna hommikul kange seljaga ärkamine välja arvata muidugi. bowlingust on ilmselt parema käe pöial kange.

h

nägin juba eemalt lähenedes, et juubeliparki oli ehitatud midagi sõjaväelist, aga otsustasin siiski proovida sealt läbi pääseda. järgmine hetk oli nagu midagi "noore pensionäri" "rajale on jooksnud rahvariides neiu" taolist, sest olin järsku ümbritsetud sajast tuubast ja metsasarvest ja erinevates mundrites mehest ja rajasin endale meeleheitlikult teed sinnapoole, kus arvasin lähima väljapääsu olevat. tundus, et kogu euroopa sõjaväeorkestrid olid kokku tulnud, et teise maailmasõja lõppu, euroopa päeva tähistada. pargi kõrval seisid vähemalt leedu, rootsi, austria, hollandi ja luksemburgi relvajõudude bussid. ja mina mõtlesin, et näedsa, milline õnn on saada vallutatud ainult ühe riigi poolt, mis pärast seda veel ühehäälselt valeks riigiks (ehk siis vallutamise mõttes omamoodi õigeks, eksole) kuulutatakse. sest siis võid tõesti 9.mail korraldada sõjaväeparaade, ilma, et endal kibe maik suus oleks ja ei pea vabandama kahe jobu pärast, kellega sul endal tegelikult midagi pistmist ei olnud.

õhtul, kui merode'i platsil kusagil kesklinnas uitavat kadrit ootasin, oli see juubelipargis olev tohutu iseseisvusvärav värvilises tuledesäras ja ühendorkester mängis oodi rõõmule. vot siis euroopat, suurt ja ühtset.

h

õhtul täiesti tühjakspigistatud ajuga hotelli poole jalutades prevaleerib mõnikord küll teine arvamus, aga tegelikult frustreerib mind kõige rohkem ikka see hommikune ärkamine. ja sealjuures kõige rohkem see, kui paindumatu on minu tööpäeva algus. asjaolu, et mitte mingi nipiga ei ole võimalik endale põhjendada veelkordset 'snooze' nupu kinnivajutamist ja veel kümmet minutit (mis, ma tean, ei päästa tegelikult midagi, aga on nii mõnus -- maailma mõnusaim tunne on minuarust see, kui sa teed kogemata poolteist tundi enne määratud ärkamisaega silmad lahti ja avastad kella vaadates, et sa võid veel tükk aega edasi magada) tekitab mulle lausa füüsilist valu.sest kui koosolek algab kell 9, pean mina kõige hiljemalt selleks hetkeks ka seal kohal olema.

mistõttu olen ma viimase kolme nädala jooksul päriselt hommikust söönud ainult umbes 1 korra. sest tööpäevadel ma kunagi ei jõua selleni -- selleks ajaks kui ma ummisjalu hotellitrepist alla torman on juba viimane aeg jalgadele valu anda. ja kui ei ole tööpäev või kui töö hakkab hiljem, siis, kompenseerimaks eelnevate päevade kannatusi ja seda, et ma põhimõtteliselt pipi-meetodil (ainult vastupidise efekti saavutamiseks) ennast olen pidanud voodist välja tirima (kellaajal, mis minu jaoks on praktiliselt keset ööd), magan ma selle lihtsalt maha. pühapäeval, kui ma kella kahe ajal sättisin ennast kinno minema, küsis ilus mees minult, et kas ma põhimõtteliselt hommikust ei söö. vastasin, et ei, hommikusöögi osas mul põhimõtteid ei ole, küll aga hommikuse une osas.

h

nädalavahetusel on brüsselis olla ikka täitsa teine tera. kasvõi juba sellepärast, et olen olnud sunnitud silmitsi seisma kahe varem varjatuks jäänud asjaoluga -- et brüssel ei piirdu ainult suurte kivist majadega ja hotellipersonali päevaste toimetustega. tsiviilisiku elu algas tegelikult juba eile pärast tööd, kui kohalikus pesumajas nädalajagu musta pesu masinasse ladusin. roosad stringid on nüüd sinised, kogu muu kraam tuli samas värvivalikus välja, milles sisse läinud oli.

tänane päev algas põhimõtteliselt sellega, et mulle trügis tuppa ilus mees. ja siinkohal ei räägi ma mitte timothy dalyst, kelle etteastet 'grey anatoomia' spinn-offis ma kohe hommikuseks maiuspalaks nautisin, vaid mehest, kes tahtis tingimata ära vahetada minu toaukse sisemise poole külge kinnitatud tahvlit selle kohta, mida peab tulekahju korral ette võtma. kuna hotellis elades tegelikult kaob ära igasugune motivatsioon mingisugustki korda pidada (sest nii kui sa majast lahkud, teevad toateenindajad nagunii su ööpesust sulle padja peale lipsu), siis pidin suurte pühkivate liigutustega eile puhtaks pestud pesu teise voodi pealt kokku tõmbama. õnneks olin mehe saabumise ajaks juba dushi all käinud ja riided selga pannud.

kruvimise kõrvalt küsis mees, et kas mulle ei meeldi brüssel või et miks ma päikselisel päeval toas konutan. seda küsis ka, et kust ma pärit ja siis täpsustavalt, et "estonia, that's next to russia, right?" ma olen siin juba seekordsest tulekust saadik mõelnud, et kas kõik, kes siin teavad või teada saavad, et ma olen eestlane, mõtlevad, et ahhaa, sealt väiksest natsiriigist, aga ilusal mehel ei süttinud küll mingit pirni peakohal. kui plaat oli ukse peale kruvitud, läks ilus mees ära ja järgmisena, umbes kümme minutit hiljem, murdis sisse koristaja, ehmatas mind nähes ja pani tagurpidi välja. mille peale koputas ilus mees jälle uksele ja ütles, et koristaja tahab vist teada, et ega mul tingimata ei oleks vaja, et mu ööpesust padja peale lips tehakse. (tegelikult lihtsalt teavitas, et nüüd on minu üks ja ainus võimalus tuba täna korda saada). avaldasin soovi käterättide vahetuse järele, misjärel ilus mees ütles seda koristajale eglaselt ja ilmekalt nagu väiksele lapsele prantsuskeeles ja mulle vabandavalt, et koristaja on venelane ja ei saa ilmselt ühestki keelest suurt midagi aru. koristaja olekust tol hetkel võis igatahes välja lugeda, et saab kõigest suurepäraselt aru ja ilusa mehe ilu teda ei peta. natuke aega hiljem saabus käterättidega, küsis mu käest, et kas ma oskan vene keelt (ma ei mäleta, mis keeles ta seda küsis) ja kui ma vastasin, et nemnooshka, siis edaspidi esitas mulle kas-küsimusi (noh, näiteks, et kas ma olen tallinnast. ja et tema on moskvast). ja isegi temal polnud sooja ega külma sellest, et ma ilmselt väike fashist olen.

pärast läksin ikkagi välja. ma ei teadnud isegi, et kas poed on lahti või nii (arvestades, et nädala sees pannakse nad sellisel ajal kinni, et ükski töölkäiv inimene ei saa küll kuidagi sinna jõuda, võis siiski oletada, et on). 1.mail olid küll kõikidele poodidele metallkardinad ette tõmmatud. välja arvatud alimentationid, araablaste nurgapoed (mis ilmselt nii siin kui prantsusmaal mingi eriklausli alla käivad). ostlemise tänaval oli muidugi miljard inimest, kellega õlatunnet saavutada, aga kõik vajaliku sain siiski välja võideldud.

koju tulles ostsin poest karbitäie maasikaid. ilus mees seisis hotelli kõrval tänavanurgal ja üritas otsustada, kas minna üle tänava hiinakasse sööma või mitte. mind nähes saatis mu siiski galantselt ukseni.

h