tegelikult ega ei olegi ju suurt midagi jätkata enam selle koha pealt. kui et koju jõudsin pool kuus, iga sammuga kinnistumas tõdemus, et need kingad ei ole mõeldud tänaval kõndimiseks, ammugi siis veel nii hoogsaks tantsuvihtumiseks. majutasin ka kustumise äärel noorliiget, kes hommikul pidi surnuaiale minema. oletatavasti oli olek pärast nelja tundi und sobiv ning nägu piisavalt halli tooni.


aga seltsi armastan ma sellistel pooluimastel/pooleufoorilistel hommikutel kõige rohkem. kui mingid inimesed mängivad nurgas eüsi poolt kingitud malet (hea, et poisid ikka meie vaimse külje edendamise eest hoolt kannavad -- eelmine aasta liviensiste alias, sel aastal malemäng) ja mingid pesevad köögis nõusid ja ajavad päkad silma nädalavahetuse jääkidele ja mingid pigistavad endast viimast, et saalis 'kaevu' laulda. ja kõik on nii poolpidused, et iga asi tundub kole naljakas ja kogu see ühine värk on kuidagi ühendav.


selgunud on, et poisid on oma kaotatud asjad nüüdseks üles leidnud. mõned kuulu järgi isegi sealt, kus nad olema pididki. öös tekib ikka arusaamatusi. hihii.


Stan Getz/Joao Gilberto -- 'So Danco Samba'


h