pärast eilset mitmelt poolt inspireeritud (ja mitmeti mõistetud -- ei, tegemist ei olnud ei spliini ega provoktasiooniga, aitäh, sõbrad!) hingepuistamist, täna mõnel kodusemal teemal.


tahtsin rääkida oma naabritest, aga kiire pilk aknast välja räägib, et nad on kõik magama läinud. välja arvatud üks korter vastasmaja (minu poolt vaadates) paremas ääres. nemad seal on krooniliselt sama unetud kui mina. kolmandal korrusel vasakus ääres elab üks paarike ja sealsele meesterahvale meeldib ka aknast välja vaadata. nemad ei tunnista ka kardinaid, nii nagu kaaringi ja siis mul ongi vahepeal tunne, et me jälgime sealt teineteist. midagi kompromiteerivat siiamaani näinud ei ole. korrus allpool elavat kiilakat onu ei ole ma nüüd mõnda aega näinud. aga aknalaud on tal endiselt paksult mehukatti pudeleid täis.


oma maja inimeste veidrustega on seeeest isiklikumad kokkupuuted. just paar päeva tagasi sain jälle kogeda, kuidas vanad inimesed arvavad, et nad on hirmus kavalad. tulime mingi tädi järel alt uksest sisse, olime just pesu pesemast tulnud ja käed olid puhta pesu kotte täis. tädi ilmselt kahtlustas meid milleski (et me nende suurte täis kilekottidega kedagi röövima läheme) ja küsis enda arvates väga möödaminnes, et mis korterist me muidu oleme. vastasime talle lahkelt ja küsisime seepeale vastu, et mis korterist ta ise on. ilmselgelt tabasime teda selle küsimusega ootamatult. hakkas vahutama midagi sellist, et tema on hoopis korteriühistu esimees ja kadus kiirelt keldrisse. meenus kohe olukord, kui verekeskuse tädid üritasid kadrilt välja peilida, kas ta ikka kindlasti ei ole süstiv narkomaad.


vastaskorteri sallyspectra soenguga vene tädidega on meil ikka aegajalt venekeelseid (hoolimata minu peaaegu täiesti puuduvast keeleoskusest) vestlusi. hiljuti kummutas kadri nende arvamust, et siin korteris elab ju see suur blond tüdruk (et siis mina) ja et me ei käi mitte mainoris, aga Ülikoolis. ja allkorruse onu, kes mõnikord oma naise peale väga koledasti karjub ja kelle koer pidevalt haugub (imetabase järjekindlusega sellise väikse nähvitsa kohta), on ka vist tahtnud mulle külla tulla ja korterinumbrit küsinud.


täiesti seosetult ("olen ju naine?") pean siia nüüd lisama, et minust on saamas kreemihoolik. nad ju kõik lõhnavad niiii hästi. see dove'i kätekreem ja siis see määratlemata kreem, mis oli simlameigieemaldaja tasuta kaasanne, peale oli kirjutatud ainult 'pure energy'. panen seda nüüd igatahes õhtuti oma näo peale ja lähen voodisse, lõhnates nagu lilleke.


h