tarvitseb vaid hetkeks telekas sisse lülitada kui säärits juba teatab, et poolfinaaljooksu võitis keenlanna ja mulle meenub kui valus saab olema, kui soome esimesest septembrist analoogkanalid välja lülitab.

h

ma arvan, et see tokyo kuumus on nüüd igavesti minu sees ja tuleb minuga igale poole kaasa. sest ikka on kogu aeg nii palav, toas ja õues ja tööl ja puhkehetkel. ma arvan, seesama kuumus on vastutav ka selle välgu ja paugu eest, mis üleeile öösel siin toimus, sest kusagil peab ta ju realiseeritud saama. aga ilmselt on see ka põhjus, miks ei saa enam üldse rahulikult olla, miks on kogu aeg tunne, et peaks minema ja tegema ja nägema ja muidugi kogema, mis kogu aeg meelde tuletab, et maailm on tegelikult suur ja teistsugune ja on nii palju asju, mida ei tea ja ei saagi teadma, kui ise selle teadmise järele ei lähe.

ja loomulikult on see kuumus see, mis ei lase normaalselt magada, mis hommikuti täiesti obsöönsetel kellaaegadel üles äratab. siiamaani oli see enamvähem okei, sest nädalalõpus pidi ju kohe tööle minema (sellest hoolimata sain paar hommikut oma varajase ärkvelolekuga ema ehmatada), aga nädalavahetusel tahaks siiski magada. täna õnnestus juba vähe paremini, aga kui ema kell 10 hommikul köögiaknast sisse vaadates mind taburetil kõõlumas ja pannkooke söömas nägi, hakkas ta siiski äärmiselt dramaatiliselt maigutama.

no põhimõtteliselt, nüüd on siis täiesti selge, et ümbermaailmalendudel ei ole äriklass mingi luksus, vaid ainuke inimlik variant. kõike seda tööandja poolt võimaldatud isiklikku ruumi aitas muidugi paremini hinnata asjaolu, et hommikul lennujaama poole pürgides oli ilm tokyos muidugi täpselt selline nagu ta oli ja kott oli ikka täiesti kosmiliselt raske, sest kolme nädala jooksul annab väljamaal ikka arutu hulga asju kokku osta. ja see ka, et onu taanlasest reisisaatja nägi välja nagu billy campbell ja oli piisavalt joviaalne, et panna tütarlast unustama, et ta on higine ja kolmenädalase unevõlaga koll.

kodust sai minema hakatud muidugi teatava varuga ja kuni tokyo jaamas narita expressi peale saamiseni kulges kõik ka suht õlitatult (kui muidugi välja arvata see, et iga kord kui seljakotti selga vinnasin, oleksin peaaegu teinud julia robertsit jooksva pruudi filmis ja gravitatsiooni mõjul lihtsalt sirgelt sellili käinud). lennuk pidi minema 11.40, rong pidi lennujaama jõudma 9.58 ja kõik oli üsna peachy kuni too rauakolakas kell 9.20 mingi raudteeliinide välja ääres lihtsalt seisma jäi, nii et mina oma aknast näiteks kaks meetrit eemal oleva kortermaja rõdul kuivavaid hellokittyga käterätikuid imetleda sain. 40 minutit. ingliskeelset inffi null, kuni lõpuks ilmus ukse kohale tabloole ainult teade, et "the train has made an emergency stop because of an accident at funabashi", mis ei sisaldanud siiski olulist informatsiooni selle kohta, milliseid panuseid võiks teha lennukist maha jäämisele. kõik vagunis olevad jaapani bisnismenid olid täiesti vihaleajavalt rahulikud kogu selle tsirkuse jooksul. kui mina juba suht resigneerunud que sera sera positsiooni olin võtnud, hakkas masin ilma pikemate seletusteta jälle liikuma ja jõudis kell 10.40 naritasse (igast uksest paiskus välja ärritunud kaukaasia rassi esindajaid, kes üritasid oma vanaema kummuti suuruste ratastega kohvritega teineteist jalust joosta), misjärel mina joonelt valesse departure lounge'i põrutasin ja sealt juba jällegi pisut paanilisena õigesse läbi murdsin. kogu selle rabelemise ja emotsioonidevikerkaare peale oli muidugi täiesti loomulik, et lend oli kaks tundi edasi lükatud.

nüüd on küll saabunud see hetk, kui motoorne rahutus ja letargia mind korraga tabanud on ja tahaksjubatahaksjuba... kopenhagenist tallinnasse tunni aja pärast.

ma arvan, sapporo (ca 9h rongis) on mu lemmiklinn siin. kui aus olla, siis ma muidugi ei ole sapporot väga palju näinud. rohkem siiski kui näiteks osakat, asahikawat, hiroshimat ja aomorit, mis on samuti linnad, mida me külastasime. saatuse tahtel tutvusime neljapäeva õhtul kogu sapporo trammiliiklusega, tehes ainsamal trammiliinil ära terve ringi. esialgne kavatsus oli küll minna hoopiski köisraudteel (mis on tegelikult hoopis köistee, sest ei pidavat olema rauda ega rongi, ütles toimetaja) maalilist linnavaadet tunnistama, aga juba ajaloost on teada, et head kavatsused tihti nendeks jäävadki.

hommikuks olime unises wakkanais (+7,5h), kus asub jaapani põhjapoolsuselt teine tipp ja kus tänavasildid on lisaks jaapani keelele ära toodud ka vene keeles. kohaliku poe müüja küll vältis osavalt vastamist küsimusele, miks see niimoodi on, aga pärast rongijaamas tagasisõidurongi oodates küsis küll üks ülikonnastatud onu mult kõigepealt, et kas russkii ja minu pearaputuse peale, et kas siis järsku amerikanskii ("estonia" puhul piisab täpsustavaks selgituseks tavaliselt, et see on see koht, kus baruto pärit on).

misjärel pärastlõunaks asahikawasse (+4,5h, aga seda põhimõtteliselt trammiga), kus tegime erilise pingutuse, et näha ainude muuseumi, mis osutus suvaliseks saraks kellegi tagahoovis (loomulikult 500 jeeni) ja siis edasi bieisse (+1,5h), kus külapoemees meid jooksvalt oma sõbra veel avamata hotelli suunas ja hommikul avastasime ennast keset kohaliku põllumajanduskooperatiivi laupäevast laata/noore põllumehe valimist.

pärast kiiret kõrvalepõiget kuumaveeallikasse tagasi asahikawasse, sealt sapporosse (+1,5h), kus paar tundi sai aega parajaks teha kohalikus raamatukaubamajas ja sellest ülejääva aja elektroonikapoe jalamassaažimasinates (kui see kolmandat korda väga otsusekindlalt mu sääremarjadesse haakus, samal ajal mind hellalt talla alt pigistades, nõustusin alariga, et antud masin pakub elu edetabelites tugevat konkurentsi harmoonilisele lähisuhtele). misjärel sapporo lemmikustaatus ainult kindlustus.

kukkumine tuli muidugi kõrgelt, sest kell 10 õhtul istusime aomori rongi peale ja veetsime peaaegu 8 ülevat tundi koledate, haisvate inimeste vagunis, kus selja taga olid aevastavad hiinlased ja jalgadel polnud üldse ruumi. kell 6 aomoris ühest trepist üles, teisest alla ja uude rongi ja siis tunni aja pärast jälle vahetus ja siis veel ainult neli tundi rongis ja umbes täpselt kolm päeva pärast kodusest tokyost lahkumist olimegi täna hommikul tagasi. (lihtne arvutustehe näitab, et rongis sai sai veedetud täpselt pool ajast, 36 tundi).

a ilm, kui te juba küsisite, oli jumalasta normaalne, vahepeal sai isegi pulloveri selga sikutada. tokyos samal ajal olla seitse inimest kuumarabanduse kätte surnud.

h

täna saab 62 aastat sellest päevast, kui jaapan teises maailmasõjas alla andis. selle puhul on ilm lükanud sisse veel ühe, varem täiesti tundmatu käigu. ja noh, kui meie oma maikades ja plätudes veel kuidagi vastu peame (kuigi, ausalt, surm oli täna ikka paar korda silme ees), siis kuidas see raskelt relvastatud märulipolitsei vastu pidas, on täiesti müstika.

käisime hommikul yasukuni pühamus. see on pühendatud kõigile jaapani eest hukkunutele, mis iseenesest, eksole, on üsna kaunis viis neid inimesi meeles pidada. kahjuks on sinna aga maetud ka 12 inimest, kes pärast teist maailmasõda, vist postuumselt, inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõisteti. mistõttu iga aasta 15.augustil muutub kogu see paik eriti vastuoluliseks. sest oma minevikutaaga ja identiteediga on jaapanlased sama hädas kui sakslased.

märulipolitsei oli juba metroojaamas strateegiliselt paigutunud. tavalised korravalvurid juhatasid rahvahulki korrapärastes ridades jaamast välja ja sisse. kohe trepimademelt algas lendlehejaotajate spaleer, kusjuures vaheldumisi olid paigutunud need, kes arvasid, et jaapan ei peaks oma ajalugu enam häbenema ja need, kes arvasid, et jaapan peaks jätkuvat alandlikkust üles näitama ja hoiduma kõigest sellisest, mis näiks õigustavat või välja vabandavat teise maailmasõja aegset tegevust (nagu seda näiteks võiks olla peaministri visiit pühamusse -- tegu, millega toonane peaminister yunichiro koizumi eelmisel aastal hakkama sai, põhjustades sellega põhimõtteliselt kogu ida-aasias diplomaatilise intsidendi. koizumi, muide, olla seal olnud ka täna hommikul, aga nüüd mitte enam peaministrina).

pühamule lähenedes oli veel näha märulipolitseinike grupeeringuid, keegi röökis midagi vihaselt ruuporisse ja järsku oli meie selja taga kuulda marssimist. ümber pöörates selgus, et marssijateks on rühm mustas militaristlikus rõivastuses mehi, kes lehvitasid nii praegust kui vana jaapani lippu. läbi rahvahulkade teed pühamule lähemale rajades võis näha veel kuut või seitset erinevat tüüpi paramilitaristlikku vormirõivast, keegi laulis kusagil vanu jaapani sõdurilaule jne. kõike seda saatis tappev palavus, mis meie seltskonnaga igatahes üksnull tegi (jim näiteks kurtis midagi selle kohta, kuidas ta prillid näole veel rohkem kuumust peegeldavad), nii et põgenesime tagasi jahedasse rongi.

ilmselt on mingi ajani okei kanaliseerida kogu oma energia majandusarengusse ja tehnoloogilistesse uuendustesse ja see, mis sealt veel üle jääb karaokesse ja religiooni, aga selline rahvuslik surutis ja 50-aastane guilt trip on nagu tiksuv aegreleega pomm (kuidagi tore oli vaadata, kuidas sakslased eelmine suvi oma jalkameeskonna näol enda rahvuslikule uhkusele lõpuks suht eluterve väljundi leidsid). täna yasukunis küll kõik mulksus ja mulises. loomulikult ei saa keegi inimestelt mäletusi ära võtta. aga ilmselt selles ongi probleem.

h

meil siin magamisruumiga praegu väga priisata ei ole. näiteks oli täna esimene öö kui lauri ei virutanud mulle kätega vastu jalgu. ta küll ise õhtul väga muretses sellepärast ja tahtis oma tühja kohvrit minu jalgade ja oma käte vahele barjääriks tuua, aga kui ma juhtisin tema tähelepanu võimalusele, et ta sellisel juhul mulle hoopiski kohvri jalgade peale kukutab, loobus sellest plaanist.

see on tegelikult üsna maaliline, kuidas kogu magamisala on puslena voodikohti täis laotud. homme läheb osa inimesi ära, mistõttu ülakorrusel saab vabaks terve tuba, aga me vist keegi ei lähe sinna, sest kesse viitsib. (kunagi kui ma kirjeldasin pepleri tänava alumiste naabrite käitumist 8.märtsil -- läbi vannitoa õhukeste seinte kostus naispoole röögatus: "täna on naistepäev, raisk, keri minema!" -- kutsus keegi seda peene ingliskeelse sõnaga codependency.)

h

kuna ei ilm ega graafik ei kavatse mingeid järeleandmisi teha, siis olen endiselt see mats, kes igal pool avalikus kohas nina nuuskab. pikas perspektiivis pole sellest ilmselt eriti midagi, sest kõik on nii uus ja avardav, et hiljem kõigele sellele tagasi mõeldes ei tule asjaolu, et ma haige olin kindlasti enam meeldegi. jooksvalt on see pidev taskurätimajandus muidugi väga tüütu.

neljapäevast eile õhtuni olime lõunasuunalisel väljasõidul, jõudes lõpuks peaaegu tuhande kilomeetri kaugusele tokyost. kahest lageda taeva all veedetud ööst oli kõige lemmikum muidugi see hetk, kui teisel hommikul kell 7 virgusime öösel spontaanselt keset kyoto linna ühte parki moodustatud külakuhjast ja avastasime kahekümepealise pundi koolilapsi juba kannatamatult ootamas, et nad oma kehalise kasvatuse tundi alustada saaksid, sest pahaaimamatult olime maabunud nende staadionil. kuigi edetabelis ei jää väga palju all ka miyajima saarel oma pagasi füüsiline kindlustamine potentsiaalselt une pealt atakeerivate pesukarude (kassi ja rebase ristsugutist meenutav loom, väidetavalt see, aga kohalikud eksemplarid olid tunduvalt nässimad) ja karjadena mööda tänavaid jalutavate metskitsede eest. (lauri sundis meid kõiki sõlmima ka pakti, et kui öösel keegi karjub appi, sest pesukaru teda ründab, siis peavad kõik teised ka ärkama ja pesukaruga võitlusse asuma.) jaapanlased suhtuvad õnneks igasugustesse veidrustesse leebe tolerantsiga ja ei lasknud ennast meist eriti häirida. mida teie oleksite näiteks arvanud, leides hommikuvalguses 9 jaapanlast tornide väljakult hambad laiali magamast? (võrdlust rikub muidugi see, et kui 9 jaapanlast oleks tallinna kesklinnas uinunud, siis oleksid nad päikesetõusuks ilmselt trussikute väel ja torkehaavadega).

eile õhtuks (kui mõnedel oli juba otsa lõppenud ka kohalikust 24h r-kioskist juurde ostetud puhas pesu) jõudsime kõik väiksemate grupeeringutena tokyosse tagasi. ma arvan, et igasugustest templitest ja pühakodadest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. hiroshima külastamine, mõtlik, külmavärinaid tekitav pilk lähiajaloole (ka allkiri tuumarelva kaotamise heaks) andis kuidagi palju rohkem.

h

mitte küll päris kopsupõletik, aga praegu on ikkagi nii, et teised lapsed on karaokes ja mina lamasklen nohisedes kodus. vähemalt on lõppenud see meelemõistusega riskimine ja konditsioneeri arvelt koonerdamine, eriti arvestades, et nüüdseks on kogu põrandapind inimestega ühtlaselt kaetud.

aga eesti väiksus käib vist pool kaasas. sest iseenesest on juba see juhus, et vanim minu kolmest tädipojast on juba juuni lõpust saadik tokyos. aga see, et ta üleeile õhtul mulle siin tänaval vastu jalutas, on tegelikult siiski üsna ületamatu. tegemist on siiski linnaga, kus wikipedia andmetel elab 12 ja pool miljonit inimest.

eile, kuigi tervis oli juba üsna otsakorral, tegin vapralt kaasa väljasõidu tokyost 140 kilomeetrit põhja nikkosse, kus lubati meile näidata vingeid pühamuid ja jugasid ja metsikuid ahve. nikko osutus üsnagi turistilõksuks ja kus pealegi suleti kõik asjad umbes kell 4 ja ahve ei olnud ühtegi. mistõttu suurimaks elamuseks osutuski sõit mäkke joa juurde. mägi oli ikka väga võimas. ja kui me olime lonely planeti soovitust kuulda võttes üks peatus enne tippujõudmist bussist maha tulnud, et köisraudteega üles sõita ja selgus, et see lõpetas töö tund aega varem ja siis ka veel vihma sadama hakkas (ikka sellist, et ühest tilgast oleks teeklaasi täis saanud), siis ütles kohalik toiduputka müüja, et ma viskan teid hoopiski oma ferrariga üles ära. ja ladus kõik kolm oma hipivolksu.

h

palavus ja tsikaadid. otsustasin tagumikuhaudumise vastu võidelda, ostes endale eile gapist meeste shortsid, lootuses et ehk need saavad piisavalt kotjad õhuvoolude soovitatavaks läbipääsuks (viimati avanes võimalus külastada gappi täpselt kümme aastat tagasi usas, nii et omamoodi pidulik sündmus). jalga ei proovind, sest ma poleks sellist tegevust kuidagi kohalikele umbkeelsetele puhvsoengu ja kitsaste teksadega müüjapoistele seletada suutnud. said head.

eile käisime ilma trotsides näiteks meiji pühamus, mis on shinto religiooni asutus. suurte väravate vahelt sisse astudes hoiatas kadri mind, et lävepaku peale ei tasu astuda, sest siis jääb hing sinna taha kinni või midagi. pühamust lahkudes möödusime keskealisest ameerika naisturistist, kes seisis kindlalt mõlema jalaga pakul ja imetles vaadet.

aga shinto näitab igatahes polüteismi eeliseid monoteismi ees, sest kuna erinevad jumalused on spetsialiseerunud erinevate küsimuste lahendamisele, siis ei ole ükski palve liiga triviaalne. võid näiteks paluda maailmarahu ja igavest õnne, aga ka näiteks, et:



h

põhimõtteliselt on tõesti nii palav, et täna haudus tagumik teksapükstes lootusetult ära. iga kord kui mõnest konditsioneeritud ruumist välja astuda, ründab kuumus nagu pahvakuga. nii et ilmselt, teretulemast kopsupõletik, astu edasi, istu lauda, tunne ennast nagu kodus. ja eskalaatori peal seisan ka kogu aeg valel pool (mis tuleneb otseselt sellest, kuidas samuraid mõõka kandsid) ja saan kadri käest sellepärast kogu aeg õiendada. ja siiani pole suutnud leida seda pistikuotsa, mis arvuti euroopa juhtmest jaapani oma teeks, mistõttu trükin siin laenatud ajast. ja olen ka veel lootusetult jetlagged.

aga muidu on kõige vingem. ütleks lausa, et tshill, aga siukse palavusega tundub see veidi kohatu. päeval jalutasime shinjuku juures suures pargis, elu püsis sees ainult tänu ühtlaste intervallidega asetsevatele joogiautomaatidele ja tänaval jaotatavatele reklaamlehvikutele. alustasin ka oma eilehommikul lennujaamast hangitud jaapani mobiili pimpimist. kadri on mu üle uhke.

õhtul üürgasime kaks tundi shibuyas karaokes laulda (mulle oli eriti südamelähedane kylie ja jasoni igihaljas duett 'especially for you', mille me entega väga professionaalselt ja kirgliselt ette kandsime). pärast igat laulu näitas telekaekraan, mitu kalorit laulu esitamisega kulutati. tükk aega oli favoriit kadri valitud instrumentaal-vokaalansambel queeni pala ühendkooridele, "bohemian rhapsody", mis vabastas meid 7.8 kilokalorist, aga lõpuks tegi aerosmithi 'i don't want to miss a thing' sellele siiski pika puuga ära, tulemuseks 9.9kcal.

öösel tulime kadriga taksoga koju kichijojisse, rikkurid nagu me oleme, ja mina sain praktiseerida oma prantsuse keelekeskkonnas omandatud kogemust aru saada keelest, mida ma üldse ei oska, sest kadri ja taksojuht vestlesid elavalt barutost, sellest, kas eesti on musta mere ääres, miks roppongi ei ole äge koht jne.

a sellega, ma arvan, võiks täitsa ära harjuda, et iga päev sööd ennast silmini sushit täis ja maksad selle eest näiteks 60 krooni. (või et kui tuleb öösel kell 3 teksaemergency, siis on selle jaoks ettenägelikult olemas 24h teksapoed...)

h

esimene, aga seejuures hämmastavalt selge märk sellest, et ei ole mõtet jakki kaasa võtta kohta, kus kuu keskmine temperatuur on 31 kraadi tuli siis kui ma eelpoolmainitud jaki kopenhageni lennujaama laundzhi põrandale unustasin. või noh, laundzhi, sest kui ta poleks tooli taga põrandal olnud, siis ma oleks ilmselt teda siiski lahkudes märganud. aga ma siiski avastasin selle enne ümbermaailmareisile asumist. sellesmõttes läks paremini kui sellel jaapani tüdrukul, kes narita expressis mu kõrval istus ja pärast shinjuku jaamas mind abivalmilt valelt rongilt maha tõmbas ja õige peale juhatas. tema avastas juba keset tokyot olles, et on lennujaamalindilt vale kohvri kaasa võtnud.

h