päeva on iseloomustanud eskaleeruv nohu. tõrvikurongkäigu ajal puruhaige olemisest on kujunemas meeldiv traditsioon. aga, olles 21.sajandi naine, ei lase ma ennast sellest muserdada.


teater mulle täitsa meeldis. esiteks juba sellepärast, et niipalju kui ma neid näinud olen, on tom stoppardi asjad mulle ikka meeldinud. ja lavaka viimast kursust oli huvitav vaadata. pärast jagati panso preemia ka välja. võimalik, et hajameelselt garderoobi järjekorras seistes sattusin ka aktuaalse kaamera uudiste foonile.


ülejäänud päev on möödunud palavikuhasardis -- how high can i go?. tipptulemuseks on siiani hädine 37.5. pärast seda sundis kadri mind paratsetamooli tarbima. aga seeeest olen ma väga tükk aega internetis istunud ja inimestelt igasugust minusse täiesti mittepuutuvat klatshi ja hingepuistust välja pressinud. ilmselt toob igavus ja pahaolu minus välja väikese kuradi.


jätan nüüd kadri siia reisinetiga maadlema. tema on ka 21.sajandi naine, ei lase ennast muserdada sellest, et server on nii maas kui maas saab olla.


h

tulin koju ja olin maailma peale üsna kuri. või isegi mitte kuri, lihtsalt õrnalt kibestunud. oleks potentsiaalselt võinud olla tore õhtu. tegelikkuses -- notsomuch.


sest mingil hetkel istusin seal bachi kontserdil ja hinge tulvas tore tunne -- et ilus muusika ja ühes ruumis nii mitu inimest, kes mulle üsna palju meeldivad. ja ise tundusin endale ka päris ilus tol hetkel.


siis tippisin läbi uduvihma (natuke sürreaalne) põhjalasse ja seal algas allakäik. viimati oli mul sellel tasemel surmigav siis kui ma pärast esimest kursust kaubanduses (see sõna tekitab mul siiamaani külmavärinaid) töötasin, pirita selveris saalitöötajana. kogu aeg pidi püsti seisma ja mitte sittagi ei olnud teha. kell pool üksteist ei pidanud enam vastu ja tulin tulema. ma ei välista üldse, et pärast seda läks seal lahti hooaja parim pidu. lihtsalt selle äraootamine ei mahtunud minu inimlike võimete piiridesse.


siis sattusin kuidagi atlantise restosse, kus pärast järjekordset vihastumist saabus kirgastumine. olen otsustanud, et ei hakka enam ennast õigustama inimestele, kes akadeemiliste organisatsioonide teemal plõksima hakkavad. ma ei tunne, et ma oleks selleks kohustatud ja ma ei tunne, et ma oleksin puudega sellepärast, et ma kuulun seltsi ja mulle actually meeldib seal. ma saan aru, et inimesed ei peagi teadma, mida me seal teeme, aga ärgu siis tulgu ärplema teemadel, millest nad midagi ei tea. keiss klõusd.


koju jõudes tegin auru välja laskmiseks veel ühe väikese treti ümberkaudsetel tänavatel. ilmselt on õhtuid, kus ma selle kõik (pluss muidugi oma elu haleduse) stoilise rahuga mööda külgi alla libiseda oleks lasknud. täna lihtsalt polnud üks nendest õhtutest. nüüd on juba parem, tänu msnisõpradele. aga kohati on ikka tunne, et võiks väino puurat tsiteerida ('siin me oleme' filmist).


ahjaa, mul oli tegelt nänni ka ühele baritonile, kes laulis tagant teises reas, enam-vähem seal suure, higistava mehe ees. olulisel hetkel ei suutnud tema asukohta enam tuvastada. nänn on siiski endiselt pakkumisel, midagi muud ma sellega ka peale hakata ei oska.


h

kuna sain õppejõult kahjuks positiivset vastukaja seoses tähtajapikendusega, olin sunnitud jälle asja kallale asuma (muidu oleks rahuga ja südametunnistuse piinadeta ketsid varna visanud). sellega seoses sukeldusin voodialusesse arhiivi. alustuseks leidsin muidugi isiklikku memorabiiliat, mis avalikustamise korral sügavamat tooni häbipuna palgele tooks (miks on inimesel vaja säilitada tõestusmaterjale sellest, kui jobu ta kunagi olnud on?).


siis leidsin kunagi üles tähendatud murphy seadused, millest niimõnigi sobis tänase situatsiooniga nagu rusikas silmaauku. näiteks projekti faasid: 1) exultation, 2) disenchantment, 3)confusion, 4) search for the guilty, 5)punishment of the innocent, 6) distinction for the uninvolved..


siis leidsin, et olin soomes piinliku põhjalikkusega konspekteerinud loengut euroopa liidu ja aafrika suhetest, millest ma ka tõsise tahtmise juures ennast kunagi huvitumas ei näe (never say never, muidugi). hakkasin juba lootust kaotama.


aga lõppkokkuvõttes ma muidugi ei vedanud ennast alt. tänan,õppejõud hanna ojanen, phd.


all things are possible, except skiing through a revolving door


h

lugesin seda ja tekkis "tsaar saltaani" igatsus. seega vaatasin sealt järgi ja ta on täitsa olemas. kuna ma sinna täna nagunii minemas olen, siis haaran ta sealt ilmselt kaasa.


h

hanna -- üles-alla tüdruk and proud of it!


h

õhtuse valvajana seltsist lahkumine on alati paras adrenaliinisüst. nimelt see seltsi valve alla panemine. tegelikult ma ju tean, et pärast seda kui ma olen koodi sisse vajutanud on veel niimõnigi hetk aega enne kui valve tegelikult peale läheb. aga alateadvus on täiesti surmkindel, et kohe hakkab signaal üürgama ja hetk hiljem tormavad sisse hambuni relvastatud falcki poisid, sihivad mulle taskulambiga silma ja käsutavad käed üles.


nii, et lahkumine näeb välja pigem selline: kõik tuled tuleb ära kustutada, välisuks tuleb pärani lahti teha, siis tuleb nii kaugele ukse poole minna kui käeulatus lubab, toksida sisse kood ja siis teha uksest välja hüpe, mis igale gasellile au teeks. kõige selle jooksul on soovitav mitte hingata, et õhuvibratsioonid kogemata signaali ei aktiveeriks.


liiga palju ameerika filme, ma ütlen. ja liiga nõrgad närvid.


h

kas teie teadsite, et täna on kodanikupäev? aga kas te kodanikutesti olete juba teinud? ja kuidas teil see test läks?


h

kommunikatsioon õppejõududega on pärsitud. evaldmikkel ka ei vasta mu kirjadele. fain, ma lähen tagasi magama. olgu see talle karistuseks, kui ta minu uurimustööd oma postkastist ei leia.


öö oli ka kummaline. mingil müstilisel põhjusel (veesooned? karmavõlad? magnetväljad?) osutus magamine ilmvõimatuks. kell pool kolm taandusime oma vooditesse ja kell pool viis võis teiselt poolt tuba poolitavat riidenagi ikka veel kadri kärsitut haigutamist kuulda. selle tagajärjel olime täna hommikul mõlemad mõneti pahupidi pööratud, lürpisime apaatsete nägudega teed ja üritasime leida eesmärke. oma eludes.


ja ma olen ikkagi haige ja see on notsogood, sest mul ei ole ju sellisteks triviaalsusteks aega!


h

kadri ärkas just praegu ja, avastades, et jälle on kätte jõudnud neljapäev, sõnastas lihtsaid elutõdesid. nimelt on viimasel ajal kogu aeg neljapäev. mis annab endast märku sellega, et jälle on ilmunud ekspress.


eileõhtuste pärlite hulka kuulus ka ajalehe "lõunarannik" välja andmise idee. juhtkirjaks võiks olla "mandrieestlased, ühinege!"


uurimustöö kirjutamine on jõudnud kriitilisse punkti. mind on tabanud aktiivne ükskõiksus ja letargia. mida see scarlett seal "tuulest viidud" raamatu lõpus homse kohta ütleski?


h

ohjahh, ma oleks tõsiselt üllatunud, kui see uurimustöö mul kunagi valmis saaks. kaks päeva olen selle käes piinelnud ja tulemus on ilus ümmargune null. viimasest tõsisest akadeemilisest pingutusest on ka nii kaua möödas, et ma pole enam kindel, kas ma mäletangi, kuidas seda tehakse...


tänaõhtuses vestluses kaariniga panin ka kohe alguses igasugustele kooliteemadele veto. tõesti, ma ei viitsi sellest isegi mõelda, rääkida ammugi mitte. nii et rääkisime siis kõigest muust ja andsime üksteisele praktilisi nõuandeid, mida ilmselt kumbki järgima ei hakka. lihtsalt see, et mulle kuivikud meeldivad ja et eksisteerib ilmselt täiuslik kuivik, ei tähenda ju veel midagi? ei tähenda ju?


h

aga eriti vahva on see, kuidas kadri (kes juba mõnda aega magamist on teeselnud) teises toas oma telefoni häälvalima püüab sundida, selle peale iga natukese aja tagant "hanna!" haukudes. vahepeal ütleb lahkema-helgema häälega ka "hanna...". siiamaani tulemusteta. ütlesin talle, et tulen ka kohe magama, ta ei pea mulle enam helistama.


h

olen tänase päeva jooksul konsumeerinud ennenägematul hulgal teed. panges jõin terve kannu honeybush strawberry creami üksi ära. ja hiljem kodus mingit kadri imetabast teesegu kaks kruusitäit. tee pakutud leevendus on siiski äärmiselt ajutine olnud. olen jäänud haigeks. aga ei lase sellel ennast murda. neljapäeva hommikuks mikkeli uurimustöö, millest on valmis üks hädine lehekülg sisukokkuvõtet (aga kogemus ütleb, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud), laupäeval bach ja põhjala aastapäev, pühapäeval utoopia. see etendus sadamateatris siis. esmaspäeval tõrvikurongkäik. lapski näeb, et mul ei ole aega haige olla.


lugematul hulgal naisterahvaid on sapsu täis ajanud anne seksieri test selle kohta, kas neil on parajasti täiuslik aeg lapsi saada. eriti sapsu täis on naisterahvad, kellele see test on teatanud, et andku aga minna, paremat aega ei tule kunagi. see on imetabane vaatepilt, kuidas rõõmsalt testi tegevad naised tõmbavad tulemusi lugedes kulmu kortsu ja hakkavad küünilis-skeptilisi märkusi tegema: "aga kust nad võtavad?!?" kuna niimõnigi on küsimuste vastused pepleri 10 asuvasse seksieri koopiasse üles märkinud, on see muutunud nüüdseks kasutuskõlbmatuks ja rändab varsti ilmselt teenitult seksieride maale tagasi (parafraseerides vilistlane niitu).


mina rändan siit teenitult voodisse, et vajuda ilmselt täiesti teenimatusse surmaunne ja mitte lasta ennast häirida sellest, et homme hommikupoolikul leiab tartu ülikoolis aset niimõnigi loeng.


h

pärast mõningast vestlust kadriga msnis oleme jõudnud äratundmisele oma tulevase karjääri suhtes. kui me suureks saame, saavad meist tibikirjanikud. leidsime, et tibikirjaniku eluala on üks tervislikumaid (naer on teadagi...). kui selle eest raha ka saab, on see ainult meeldivaks boonuseks.


mõned katked meie tulevikus kindlasti ilmuvast menuraamatust:

Hanna says: kuidas sul praegu poistega läheb?

kadri says: kule, mul läheb jube hästi

Hanna says: läheb jah?

Hanna says: kes sul praegu on?

kadri says: tomm

Hanna says: see tabasalust?

Hanna says: see, kes seal kasiinos töötas?

kadri says: aga sina, mida sa siis lõpuks otsustasid?

kadri says: marge rääkis mingit hullu juttu, aga mis sa ise arvad?

Hanna says: ma ise arvan, et ma enne talle raha ei anna kui ta sellest naisest ära lahutab

Hanna says: ma saan aru küll, et laps ja värk aga no ikkagi

Hanna says: mul on ka elus mingit kindlust vaja

***

Hanna says: ma ei saa aru, mis tal viga on

Hanna says: muidu on viimase peal mees

kadri says: ilmselt naine, mis see muud olla saab

Hanna says: ahh, ma arvan, et see naine ei ole teda ära teeninud

Hanna says: see naine lihtsalt ei mõista teda üldse

kadri says: jah, rihol on ikkagi vajadused

kadri says: ilmselt neil ei ole emotsionaalselt tugevat sidet.

***

kadri says: ah, ma tegin endale seda figura teed vahepeal. seda uut.

Hanna says: ahh, see mis on selle eriti rõveda maitsega, aga viib kohe kõik halvad ained ja karma ja kõik kehast välja?

kadri says: iga õhtu ei jõua ju koguaeg välja minna, täna on mul küll selline tunne, et olen parem tassi tee ja hea raamatuga kodus. ei olegi nädala jooksul jõudnud seda uut seksieri põhjalikumalt lugeda

***

hommikust. vaatasin, et keegi kavatseb vastasmaja ülemise korruse korterist akna kaudu voodilinadest kokkuseotud köie abil põgeneda. siis vaatasin, et seda toekat onu, kes aknast välja koogutab mingid tavalised voodilinad küll ei pea. siis vaatasin, et heh, need polegi voodilinad, vaid mingi tugevamat sorti köie jupid, mis iga aknastpõgeneja standardvarustusse peaksid kuuluma. siis libistasin pilgu mööda köit selle maapoolsesse otsa ja nägin, et nad hoopis vinnavad selle köiega mingeid 5-6 meetriseid prusse korterisse.


h

palju õnne kõigile teile lühinägelikele lumesõpradele. nüüd näeb välja nagu oleks kogu maailm veest tehtud ja kusagile voolamas. tulin koju ja väänasin sokke välja.


mmmmm, tunnen voodi hüpnotiseerivat kutset... h

rääkides hädistest tenoritest, mis õieti on kalmer tennosaare fenomen? täna tuli telekast (vaieldamatult minu tänane parim sõber) tema sünnipäeva puhul mingi saade, kus ta vaatajat niimõnegi lauluga rõõmustas. selle saatega oli nagu liiklusõnnetusega -- et on küll kole ja vastik, aga millegipärast ikka vaatad. natuke, olenevalt kui kergesti süda pahaks läheb.


h

eelmisest sissekandest võib jääda mulje, et ürituse põhirõhk ei olnud laulmisel. oli tegelikult küll. oli tore ja ilus. aitäh nendele, kes laulsid.


h

õues sajab jõuluvihma. hommikust saadik. sain valmis oma roosa-valge triibulise kampsuni, mida ma olin eelmiseks nädalavahetuseks plaaninud ja läksin tü aulasse tü ja ttü kammerkooride kontserdile.


kui me olime üle saanud küsimustest, mis puudutasid lauljate garderoobi (see ikka häiris, et nendel ttü neidudel ei olnud ühesugused kleidid ja eriti häiris et dekoltee osas oli lastud isiklikel eelistustel domineerida) ja näoilmeid (seal oli üks tütarlaps, kes avalalt a-tähte lauldes lõua taha tõmbas, nii et tundus nagu ta haigutaks kogu aeg. igasugune muu jämmimine on see-eest äärmiselt tervitatav), siis nautisime täiel rinnal. kuigi minu arvates oli ilmselge, et meie omad panid nende omadele pika puuga ära, eriti mehed, sest nende tenorid tundusid kuidagi hädised. ainult see, miks noormehed ennast viimaste laulude ajal paljaks koorima hakkasid, jäi natuke segaseks. see oleks seletatav olnud, kui nad oleks kahe ühendkooride lõpuloo ajal seda jätkanud, võttes siis seljast ka särgi ja püksid (jäädes võluvalt pesu ja sokkide väele). seda aga ei juhtunud.


pärast istusime kadriga panges ja jõime teed. asetasin oma niisked saabastatud jalad rõõmsalt radiaatorile ja kaetud said jälle mitmed olulised sügavad (ja vähem sügavad) teemad. tahaks, et kell ei tiksuks kogu aeg kõrvus. ilmselt jäängi siis niimoodi istuma, teetass käes, ja aknast lumisele tänavale vaatama.


h

ohjahh, ilmselt see tuleb lihtsalt sellest, et mul on vähem kursavendi. aga selliseid mul ikkagi pole. hea kah,


h

nüüd tuleb vahepeal leitud etv kanalilt tv3. leidsin seletuse -- on ju küll neid vanainimesi, kes vanast ajast ainult etvd vaatama harjunud. küllap on stv nüüd leidnud kavala mooduse, kuidas neile ka muude kanalite võlusid tutvustada. alo tv pealt tulev mati nuude oli selles suhtes muidugi nagu rusikas silmaauku.


h

miks on see nii, et nüüd, kus põhjala on ära kolinud, leian ma ennast pidevalt öösiti üksi üle toome ronimas. kui tartu on vaese inimese välismaa (nagu üks tarkpea kunagi ütles), siis mina olen ilmselt hakanud tegelema shokiturismiga.


ja oh neid ekspoisssõprade ekstüduksõpru, tädide õdede välismaalastest elukaaslasi ja tüüpe, kes andunult, aga siiski veidi mööda, laulavad, et ma ei muretseks ja selle asemel hoopis õnnelik oleks.


Dire Straits -- 'Your Latest Trick'


h

televisioonisituatsioon on omandamas tragikoomilisi mõõtmeid. kolm ja pool aastat tele2 klient olles sai aegajalt küll virisetud, aga nende tegevus oli stv kõrval siiski süütu lapse lalin.


kuu aega tagasi kadus nelonen, stvst öeldi, et tuleb tagasi kindlasti, nädalavahetusel. ja nii kolm nädalat järjest. siis üks esmaspäev saabusin tallinnast ja avastasin, et (voila!) nelonen tagasi. aga mtv3 kadunud. nüüd räägivad, et mtv3 tuleb nädalavahetusel tagasi. ikka ei täpsusta, millisel nädalavahetusel. observatsiooni tulemusel oleme kindlaks teinud, et eelmine nädalavahetus see ei olnud.


tänane uus keerdkäik sündmustes on see, et etv kanalilt tuleb alo tv, kus heinakuhjaseelikuga naisterahvad ja kitsaste pintsakutega ning vuntsidega mehed laulavad uinutavalt shlaagrit rukkilillest. hetk tagasi kadusid kõik muud kanalid, keset ekraani on ainult mingi venekeelne tekstiriba. sellele eelnevalt nägi asi välja nagu omaenda elu elama hakanud arvutiekraan, kus keegi mingites rippmenüüdes ringi uitas ja kursor mööda akent ringi lippas.


ahh, need võimumänud kodutehnikaga ei lõppe vist kunagi. boileri oleme nüüdseks enam-vähem oma tahtele allutanud. mõnikord siiski ei suuda teda vett küpsetama veenda.


h

nonii. olen kaotanud kogu usu tartu ülikooli. selgus, et olen majanduse eelmises kontrolltöös saanud klassi kõige kõvema tulemuse. kontrolltöö (ja klassi) kohta räägib palju muidugi ka see, et see kõige kõvem tulemus oli 24/34. aga lõppkokkuvõõtes tähendab see ilmselt, et ma peaksin homseks uueks kontrolltööks õppima. just nüüd kui mina olin juba rõõmsas veendumuses, et ma olen suutnud kõik enda jaoks ära rikkuda ja edaspidi pole selle tõttu mingit vajadust pingutada... viki, ma ütleks, on mul täielikult tooli jalge alt löönud.


h

jubelugu, kuidas midagi tehtud ei saa. või noh, tegelikult ei ole jubelugu, tegelikult puudub igasugune süütunne. tahaks lihtsalt mingit oma asja teha kuskil ja mitte iga õhtu ennast lolliks muretseda asjade pärast, mida oleks eile pidanud tegema ja mida homme ilmtingimata vaja on. isiklik vastutus sakib. sellesmõttes on see ülikoolivärgi ülesehitus muidugi jama.


aga eilne vestlus on pannud hetketi selle allfeelingnoaction asja üle mõtisklema ja ma pean siiski tunnistama, et ma ei ole nõus. romantilise olukorra tähtsust ei saa ikkagi mõõta selle järgi, milles see väljendus, vaid ikka ja ainult selle järgi, kuidas see tundus. "võib-olla ma arvan, et kui midagi polnud, siis ei saanud need tunded ka kuigi tõsised olla...". võimalik muidugi, et kõige tähtsam ongi see, et ei oleks valus, aga kunagi saabub kindlasti hetk, kui ennast enam ei peta. ja siis on juba topeltpaha, sest oled juba hakanud mängima mingit rolli, millest välja saamine nõuaks omaette piinlikke pingutusi. tegelikult tuleks ikka püüelda selle poole, et oleks hea. ja kui ei saa, siis tuleks teada, et this, too, will pass. ausus iseenda vastu ennekõike. ja kohe seejärel ausus oma heade sõprade vastu.


ja üldse peaks olema rohkem kolmeteist-aastase julgust mõelda/õhata: "ma ei saa ju üksi nii tugevalt tunda!" kõigil meil.


h

lihtsalt imetabane, kui palju inimesi "mõrvad midsomeris" seriaalis iga kord surma saab. sellise tempo juures võiks arvata, et see inglismaa nurgake on juba täitsa inimestest lage...


h

tegelikult ega ei olegi ju suurt midagi jätkata enam selle koha pealt. kui et koju jõudsin pool kuus, iga sammuga kinnistumas tõdemus, et need kingad ei ole mõeldud tänaval kõndimiseks, ammugi siis veel nii hoogsaks tantsuvihtumiseks. majutasin ka kustumise äärel noorliiget, kes hommikul pidi surnuaiale minema. oletatavasti oli olek pärast nelja tundi und sobiv ning nägu piisavalt halli tooni.


aga seltsi armastan ma sellistel pooluimastel/pooleufoorilistel hommikutel kõige rohkem. kui mingid inimesed mängivad nurgas eüsi poolt kingitud malet (hea, et poisid ikka meie vaimse külje edendamise eest hoolt kannavad -- eelmine aasta liviensiste alias, sel aastal malemäng) ja mingid pesevad köögis nõusid ja ajavad päkad silma nädalavahetuse jääkidele ja mingid pigistavad endast viimast, et saalis 'kaevu' laulda. ja kõik on nii poolpidused, et iga asi tundub kole naljakas ja kogu see ühine värk on kuidagi ühendav.


selgunud on, et poisid on oma kaotatud asjad nüüdseks üles leidnud. mõned kuulu järgi isegi sealt, kus nad olema pididki. öös tekib ikka arusaamatusi. hihii.


Stan Getz/Joao Gilberto -- 'So Danco Samba'


h

tahtsin just teha kaarinile ettekande elust pärast aastapäeva, aga ta millegipärast ei võta telefoni. teen selle ettekande siis teile armsad sõbrad.


alustades tagantpoolt, hommikul jõudisn seltsi, kell pool üks (ärge tulge mulle ütlema, et see ei ole hommik). leidsin siit eest kadrimelli, kes ei olnud üldse magama läinudki (kahtlustan, et ta on mingi laksu all) ja tanel sitsu, kes istus mugavasti diivanil umbes kümne vana vilistlase vahel, kohvitass peos ja puhus lahedalt juttu. tanel, nagu ma asjast aru sain, ei olnud ka magama läinud.


öösel tekitas massiliselt kohale saabunud neis poistes suurt segadust see, et meie karismaatilised baarmänid olid sealt, pakkudes hoogsalt kahte ühe hinnaga, shampust ja piima näiteks. või ilmudes laudade juurde küsimusega "kes tellis sidrunit ja kohvi?".


aga need poisid suutsid öö keerises niimõndagi jälle ära kaotada, mis oli ka ilmselt nende noormehe, kes identifitseeris ennast külalisteraamatus kui vil! k.boss, kiire lahkumise põhjuseks. meile tekkis sellest aga kusagil poole viie ajal juurde kaks kasti täiesti tasuta shampat. ja veel rohkem poisse sealt.


jätkub pärast. arriba!


h

viimaste päevade aktiviteedid on olnud sellised, mis tekitavad hingehärdust siis kui istun bussis, seltsi müts peas ja kõrvaklappidest tuleb john mayer. ilmselt olen ikka väsinud. ilmselt on selline väsimus, mida magamisega ei paranda. ilmselt peab midagi muud muutuma.


aga hommikul oli aktus, üle ootuste kiire ja valutu. ja pärast seda oli seltsis istumine suure hulga naiste ja ühe mingil hetkel kohale sadanud meesterahvaga, kes kinkis meile sinise klaaspalli ja oli nii ponks, et pani ak.mamma peaaegu meelt muutma tallinna organisatsioonide suhtes.


ja siis oli lõunakeskus, kus toimuvad parajasti miskised hispaania päevad, nii et mägironimise seina juures esinesid nonstop flamenkotantsijad ja mööda koridore uitas ringi hispaania muusikat tinistav bänd, kes suure rõõmuga inimesi ahistas. ja inimesi, neid oli seal nagu murdu. passisin klementi poes julgelt 20 minutit proovikabiini ukse taga, sees oli aimata kellegi tütarlapse lõputut riiete selga ja seljast ära kiskumist, puusade silumist ja peegli ees keerutamist. mingil hetkel, kui ma parajasti miskit selga proovisin, helistas aktust pildistanud lahe vuntsidega fotograaf, kes tahtis mulle kindlasti enne õhtust pidu proovipildid ära anda. oli valmis mind selle pärast kasvõi maailma otsast üles leidma. sõitiski mulle lõunakeskusesse järele.


kesklinnas oli nii palju neid, et silme eest võttis kirjuks. kusjuures minuarust nad võiksid taastada selle meeldiva traditsiooni seltsi mütsiga tütarlapsi tervitada...


nüüd dushi alla ja pittu. vähemalt muusika peaks sel aastal ruulima.


h

olen haige väsinud ja kuri ja kogu aeg on liiga plaju teha. eile hakkas keset palavat koosolekuprotokollimist magu valutama. täna on hommikust saadik valu teinud selg. ilmselt hakkan koost lagunema.


sellistele kirjadele pole ka olnud aega vastata, mis vajaksid mõttetööd ja milles enda õigesti väljendamine tundub kuidagi eriti oluline. eriti pean siinkohal silmas sinu kirja, j. ehk homme öösel...


h

täiesti eraldi kategooria unenägusid on minuarust ärkamisunenäod. need, mis tulevad siis, kui kell heliseb ja sa näed unes, kuidas sa ärkad üles ja mis sa teed. ja siis aktiveerub kordusalarm ja sa saad hetkeks aru, et sa tegelikult ei ärganudki üles, enne kui uude ärkamisunenäkku sukeldud.


huvitav, kas on liiga hilja selleks nädalavahetuseks avalik kaaslasekonkurss välja kuulutada? üritus on ametlik, aga mitte liiga (ise valisin muusika). noh, kes soovib, võib lähipäevadel saata motiveeritud avalduse...


itist ja liisast lahkusin eile öösel ühe ajal. tea, kas neid ka tänases rahuloengus näeb?


lisa, mõni minut hiljem: ...mind ennast seal kahjuks muidugi ei kohta...


John Mayer -- 'No Such Thing'


h

nädalavahetusel aset leidnud vanaema sünnipäev üllatas mind täidetud munade täieliku puudumisega. laiendatud perekond oli siiski omas elemendis. ilmselt on selliseid sündmusi vaja, et me siiski ei unustaks, kes me oleme ja kust me tuleme. ja selle loomuliku ühtekuuluvustunde pärast pean oma perekonda ka väga tähtsaks. aga mina isiklikult eelistan siiski vaiksemat ja rahulikumat, ehk ka veidi mõistlikumat elu.


tänaõhtune põhjala kräu tegi ÜLi koha pealt muidugi südame soojaks, akadeemilise maailma mitte nii jäik nurgake. kuigi mingeid natrsissismiilminguid polnud plaanis, haarasin siiski kaasa paar tantsuplaati (kujunes ka nende esimeseks tuleprooviks stegelikus tantsusituatsioonis). plaadid elasid testi hästi üle. edaspidi ei tahaks siiski teha tavaks ise pidu peole kaasa võtta. pärast jalutasin üle toome, kohtamata peaaegu hingelistki ja kujutasin ette, kuidas kohe kihutab mööda auto, millesse mind möödaminnes haaratakse.


unemagajad, here i come!

h

pärast eilset mitmelt poolt inspireeritud (ja mitmeti mõistetud -- ei, tegemist ei olnud ei spliini ega provoktasiooniga, aitäh, sõbrad!) hingepuistamist, täna mõnel kodusemal teemal.


tahtsin rääkida oma naabritest, aga kiire pilk aknast välja räägib, et nad on kõik magama läinud. välja arvatud üks korter vastasmaja (minu poolt vaadates) paremas ääres. nemad seal on krooniliselt sama unetud kui mina. kolmandal korrusel vasakus ääres elab üks paarike ja sealsele meesterahvale meeldib ka aknast välja vaadata. nemad ei tunnista ka kardinaid, nii nagu kaaringi ja siis mul ongi vahepeal tunne, et me jälgime sealt teineteist. midagi kompromiteerivat siiamaani näinud ei ole. korrus allpool elavat kiilakat onu ei ole ma nüüd mõnda aega näinud. aga aknalaud on tal endiselt paksult mehukatti pudeleid täis.


oma maja inimeste veidrustega on seeeest isiklikumad kokkupuuted. just paar päeva tagasi sain jälle kogeda, kuidas vanad inimesed arvavad, et nad on hirmus kavalad. tulime mingi tädi järel alt uksest sisse, olime just pesu pesemast tulnud ja käed olid puhta pesu kotte täis. tädi ilmselt kahtlustas meid milleski (et me nende suurte täis kilekottidega kedagi röövima läheme) ja küsis enda arvates väga möödaminnes, et mis korterist me muidu oleme. vastasime talle lahkelt ja küsisime seepeale vastu, et mis korterist ta ise on. ilmselgelt tabasime teda selle küsimusega ootamatult. hakkas vahutama midagi sellist, et tema on hoopis korteriühistu esimees ja kadus kiirelt keldrisse. meenus kohe olukord, kui verekeskuse tädid üritasid kadrilt välja peilida, kas ta ikka kindlasti ei ole süstiv narkomaad.


vastaskorteri sallyspectra soenguga vene tädidega on meil ikka aegajalt venekeelseid (hoolimata minu peaaegu täiesti puuduvast keeleoskusest) vestlusi. hiljuti kummutas kadri nende arvamust, et siin korteris elab ju see suur blond tüdruk (et siis mina) ja et me ei käi mitte mainoris, aga Ülikoolis. ja allkorruse onu, kes mõnikord oma naise peale väga koledasti karjub ja kelle koer pidevalt haugub (imetabase järjekindlusega sellise väikse nähvitsa kohta), on ka vist tahtnud mulle külla tulla ja korterinumbrit küsinud.


täiesti seosetult ("olen ju naine?") pean siia nüüd lisama, et minust on saamas kreemihoolik. nad ju kõik lõhnavad niiii hästi. see dove'i kätekreem ja siis see määratlemata kreem, mis oli simlameigieemaldaja tasuta kaasanne, peale oli kirjutatud ainult 'pure energy'. panen seda nüüd igatahes õhtuti oma näo peale ja lähen voodisse, lõhnates nagu lilleke.


h

kui tekib kiire vajadus ennast väiksena tunda, siis võib teha jalutuskäigu õhtusel toomel. baeri tänaval, arvutuskeskuse ja riigikohtu majade vahel moodustavad suured puud nagu silla tee kohal ja majad kõrguvad ka kusagil üleval.


mõtlesin selle peale, et ilmselt ma ei ole viimased kaks ja pool aastat enam uskunud, et ma võiksin kedagi veel tahta. siis kedagi konkreetset, sest see üldine igatsev tahtmine on ju kõigi meie üksildaste kaaslane ööl ja päeval. on küll neid, kes on mulle meeldinud, aga tegelikku vajadust joosta ja haarata pole olnudki. ilmselt ma pole arvanud, et see nii intensiivselt enam võimalik oleks ja kõik muu, kõik vähem, on kuidagi mõttetuna tundunud. oh, oleks ma teadnud...


kassitoomel kohtasin täna siili, meie loomulikud trajektoorid ristusid. kroonuaia tänav on ühelt poolt vaadates hoopis teistsugune kui teiselt poolt. see oli täna täitsa võimas.


h

nonii. t miinus kaks tundi ja juhendajast ikka ei kippu ega kõppu. ei oska isegi eriti puudutatuna tunda ennast sellest. lähen viin nüüd selle käki ära. kui tagasi lükatakse saan jälle piiramatult vapiga deittida. või vähemalt selle poole püüelda. (võib-olla kujutasin endale ette, et temaga eelmisel nädalal kokku sain ja ta nõus juhendama oli... võib-olla kujutasin endale need materjalid ka ette, mis ta mulle lugemiseks andis... hmmm... või-olla kujutasin pettai endale ette...)


h

keskpäevane pesupesemine pepleri ühikas on tekitanud tunde nagu ma oleksin täna terve päeva pesu pesnud. neljandal korral alandlikult majahoidja käest pesumasinaruumi võtit küsides tundsin ennast juba nagu oma inimene.


mida ma ei mõista, on see minu masohhistlik vajadus teha kõike viimasel hetkel. sest oleks ju meeldiv küll, kui ma oleks need kaks lehekülge, mida ma homseks kella 10seks loenguks produtseerima pean, juba, ütleme, hommikul valmis teinud. aga ei. homme hommikul kell 8 ärgata on ju hoopis mõnusam. baktöö kavand on, tänu sellele, et ma pidin reedel juhendajaga deittima, enam-vähem valma. muidu ilmselt nuputaksin selle kallal homme poole ühest poole neljani ja siis tormaksin ummisjalu osakonda, ilma et oleksin jõudnud kirjavigugi kontrollida.


h