edited because: palju parem on asjadel minna lasta. jama on elus niigi palju, selle juurde tekitamise nimel pole mõtet halbu asju lüpsta. unustamisega on muidugi teine asi.


h

jõuetu, halvav viha, mis nüüdseks kogub juba väikestest asjadest hoogu. mida teha? (ma kardan, et sellel teemal varsti pikemalt).


h

kevad on ilmselgelt saabunud. akna tagant lendles mööda kilekott. ja ma elan hetkel veel kolmandal korrusel. hehh, võiksin teile pajatada, kuidas ma võtsin isikliku komplimendina seda, kui pärast lühikest ja õnnetut eksperimenti suveaeg tagasi otsustati tuua. nüüd ka tunnen juba õhtuti, kuidas see mind positiivselt mõjutab.


tegelikult on prioriteedid hetkel hoopis muud ja nende hulka ei kuulu kindlasti bloggeris molutamine. on vaja kirjutada vähemalt neli kirja (aga mida rohkem, seda uhkem) ja siis on vaja asjad ära pakkida (nagu ma juba varemgi nentinud olen, erinevatesse kohtadesse sisse ja sealt jälle välja kolimine on minu elus tasakaalustav regulaarsus). sest tegelikult on juba väga valuliselt vaja teadust teha, aga niimoodi see küll ei tööta. nii et neljapäeva hommikul kuskil poole 11 ajal hoidku tallinn alt. siit ma jälle tulen!


h

ma ei tea, kas see murettekitav ükskõiksuse kadu on ealine iseärasus või on mul nüüd lihtsalt vaja kõik oma ükskõiksus mingitele muudele asjadele kanaliseerida, aga pidevalt hakkab meedias esile kerkima inimesi, kes tekitavad minus ootamatut iha nende suunas midagi rasket ja elutut visata. varem tabasin ma ennast sellist soovi maha surumas iga kord kui urmas reinsalu sihverplaat teleekraanil figureeris. nüüd on sellele lisandunud ka ekspressi noor kuldaju/suu liisa-indra kärt. tunnetasin ükskõiksuse kõikumist seoses tema sügava ja sisekaemusliku ülevaatega oma lemmikkirjanikust remaque'ist paar nädalat tagasi. eilse bussisõidu ajal viimase ekspressi lugemine oli üks tilk karikasse liiga palju. elagu noored ja uljad, kelle suur enesekindlus on võrreldav ainult nende tohutu pealiskaudsusega.


viimane 'vanity fair' käsitleb kõige muu hulgas ka blogimise teemat, käies vabalt ümber väljenditega 'blogosfäär', 'blogistan' jne., mis siin ja sealpool soome lahtegi leiutatud on saanud. üldiselt on juttu sellest, kuidas noored ja innukad seda- või teistpidi poliitilis-ideoloogiliselt meelestatud blogijad ajakirjandusele korralekutsuvalt mõjuvad.


aga selle taga, et ajakirja saab tellides kolm korda odavamalt kätte kui poest ostes, näen ma küll vandenõud. kui 'vanity fair' maksab praktiliselt sama palju kui kohalik 'trend' või 'annabella', huvitav, kumma ma siis ostan?


h

kummalisi asju juhtub. zone on ehitanud mu blogi ette seina. ilmselt peab varsti rapuntzli kombel ennast mõnel mööduval printsil päästa paluma. tuleb vist hakata sihtotstarbeliselt juukseid kasvatama. ja blogger on kirjastanud (?) mu arhiivid kahekordselt... kust ta küll tuleb selliste asjade peale?


muidu, arvan ma, oli eile juba palju parem. kuigi ma tulin prismast koju nagu kurnatud pereema, kilekott kätt otsast rebimas. ja kuigi mõned inimesed tulid ainult hetkeks. aga ma arvan, et üldiselt (nüüd kui sünnipäevahooaja võib praktiliselt lõppenuks kuulutada) oli seekord jälle palju parem kui mõnel möödunud hooajal on olnud. vähem kohustust olla suurepärane, põnev ja vastupidav, rohkem tshilli ja päris sõpru. tänud kõigile.


ma loodan, ikka veel, et kui ma järgmine kord kööki astun, on kõik nõud ennast kuulekalt ära pesnud, kuivatanud ja rõõmsalt kappi ritta seadnud. ja jõuluvana pole ka olemas, ütlete te?


h

algas väga hästi, lausa ootamatult hästi. politsei sõitis küll peahoone kõrvalt mööda, aga kuna me ei laulnud seal gaudeamust, vaid ainult tarbisime alkoholset jooki, siis ei möödunudki sünnipäevaöö kartsas.


vahepeal polnudki ehk nii hea. bussis koostasin vaikselt nimekirja oma lemmikinimestest (vean kihla, et see, kes on eesotsas, teab, et ta seal on. vean kihla, et ülejäänud oleksid üllatunud). aga saatuse suhtumine minusse sai selgeks, kui ma tallinna bussijaama ees taksosse istusin. taksojuht oli nii ilus, et ma rohkem ei julgenudki teda vaadata. või teda lohutada, kui ta äärepealt avarii oleks teinud.


koju jõudes ootas mind ees päris elus kala, mille õde mulle sünnipäeva puhuks hankinud oli. kala passib mind praegu nukra näoga läbi kilekotiseina omaenda mustuse vahelt. õhtuks saab ta ehk tema uude klaasist apartementi sisse kolida.


h

kevade puhul on naasnud talv. tunnistasin teda akna taga hommikul ja praegu vaatan, et on jälle tagasi. ise siplen endalegi ootamatu missioonitunde tagajärgede küüsis. kõik omakasupüüdmatud teod tulevad ikka tagumikust hammustama, kui sa piisavalt tähelepanelik ei ole.


tahaks et homme oleks juba möödas. aga siis oleks ülehomme, mis oleks minu sünnipäev ja seda ka nagu ei tahaks. ja samas ei tahaks, et sünnipäev oleks möödas (ega mul neid päevi praegu jalaga segada ei ole). hmm, segane...


hommikul otsisin midagi muud, aga leidsin hoopis, et on olnud ka teistuguseid aegu. hehh, kolm aastat. umbes täpselt.


h

majas juhtub märkimisväärseid asju. korteriühistu on vungi sisse saanud ja nüüd käib pidev toimetamine. igal hommikul võime endalt küsida selliseid intrigeerivaid küsimusi nagu -- kas meil on veel postkastid olemas ja kus nad täna on? kas trepikojal täna on põrand? ja õhtul koju tulles võivad hommikul omandatud vastused juba lootusetult vananenud olla. ja kõike seda, ma kahtlustan, tänu vaikele, korteriühistu esimehele, kes, nagu seda tihtipeale juhtub, on tegelikult hoopiski naine. (vot selline ilus eesti keelne lause, kuue komaga).


aga alumiste naabrite elurütm jääb mulle siiski mõistatuseks. ööl ja päeval kostub sealt rõvedat sõimu (naistepäeva pärl oli siiski üks ilusamaid). naabrimees on taksojuht ja kui ta keset päeva ennast tööle asutab, hüüab naine talle alati köögi aknalt veel midagi ilusat ja tööle innustavat järele. ma küll ei saa hästi sõnadest aru, aga jutu sisu võib aimata naabrimehe kehakeele põhjal. erinevatel päevadel viibutab ta akna poole kas rusikat või nimetissõrme ja virutab siis autoukse sellise pauguga kinni, et auto pärast veel tükk aega õõtsub. tegemist on juba sügavas keskaes inimestega. kas on võimalik, et sellisest pidevast vastastikusest abuseist tekib sõltuvus?


pleilist on praegu peaaegu eranditult 80ndate paremad palad. ilmselt olen igasugusele mõttetegevusele käega löönud. need päevad, kus peas ei kumise paula abduli hitt aastast 89, 'straight up', on head päevad.


h

vau. see ei saa ju olla päris täiskasvanud inimeste elu. kus asjad, mis globaalses mõttes tunduvad nii tühised, kriibivad hinge veel nii kaua aega hiljem, vajavad selgitust, vajavad silumist. nii et sa leiad ennast varasel öötunnil rääkimas pikalt asjadest, millest sa nii kaua enam mõelnudki ei ole. asjadest, mida sa kunagi varem polegi tahtnud enda jaoks selgeks mõelda, sest alati on olnud oht, et sa saad liiga palju teada iseenda kohta.


see ei saa olla päris täiskasvanud inimeste elu, kui selles on nii palju hirme ja foobiaid ja välja ütlemata jäänud asju. nii palju pingutust ja juhust igas hetkes, mis on kasvõi natuke imeline. ja nii palju valehäbi ja ebamugavust. sest päris täiskasvanud inimesed on ju sellest kõigest üle, päris täiskasvanud inimesed ju teavad paremini.


aga ilmselgelt on see minu elu. siin, arvuti taga, tagantjärgi, üle riigipiiride ja ajavööndite.


h

võiksin ju rääkida oma piiratud elust ja mõnikord lausa hirmutavatest kinnismõtetest, aga vahet pole. kõik see tuleb lihtsalt üle ja läbi elada. vaevalt, et minust selle tagajärjel paremat inimest saab, aga muretsemine asjade pärast, mida ma ma muuta ei saa või, veelgi enam, asjade pärast, mis mind ennast hästi tundma panevad, ei ole ehk ka mõistlik. mis siis, et jälle on üks kevad käes ja nädala pärast saan oma vanust jälle ühe numbri võrra suuremana kirjutada ja tegelikult on muutunud niiväheniivähe. nii et, tunnistagem ausalt, on hetki, kus ma hirmuga mõtlen, et näe, sellest on juba aasta ja sellest teisest viis ja sellest kolmandast, sellest on juba kümme aastat möödas.


hoopis parem on rääkida sellest, et ma täna üsna õnnetusti sellel hooajal teist korda tänaval külje maha panin, vallikraavi mööda alla kiirustades, ise juba emaga kokku saamisele hiljaks jäänud. nii, et üks püksisäär rõõmsalt tilkus ja mantli saba oli liivakarva. ja ma ei hoolinud sellest suuremat.


ja isegi sellest on parem rääkida, et ma homme jälle ilmselt ühe ameti võrra rikkamaks saan. ju siis on ikkagi tähtedes kirjas, et mulle peab andma võimaluse teiste üle kohut mõista.


j,

kas me laseme ennast kurjast saatusest heidutada või võitleme selle vastu? mitte et asjade füüsiline seis mulle tegelikult nii elutähtis oleks, aga ikkagi...


h

mõttemõlgutusi kanal2 'uutest uudistest' inspireerituna. huvitav, kes valib jaanus rohumägi garderoobi? sest nii puuduva huumorisoonega mees nagu rahumägi seda on (ja see on ikka tõesti puuduv, nägin teda ükskord teletaibus ja mulje jäi masendav) ei saanud mingil juhul ise tulla nii röögaturoosa lipsu ja nii joonelise särgi peale.


h

ootasin viimase hetkeni, et eilne naistepäev endaga midagi sihtotstarbelist kaasa tooks. südaöösel lõin käega ja kuulutasin selle nõukogudeaegseks igandiks ja kommertspühaks. ja üldse, milleks mulle see, eksole. üldiselt olen ju kogu ülejäänud aasta ka naisterahvas.


nunnud tüdrukud pakkusid veini ja juustu, seltsi saagiks langes üks kollektiivne roos galantsetelt noormeestelt, kes ilmselt oleks eelistanud ka salapäraseks jääda, kui neilt poleks välja pressitud, et nad sealt on. koju jõudes leidsime ukse tagant jalge alla trambitud roosi lehed -- otsustasime, et edaspidiste möödalaskmiste vältimiseks peab kodus sisse seadma valvekorrad. mis see siis olgu, et poisid tahavad lilli tuua ja meil pole kedagi kodus. ja, on a romantic note, tualetis, kus seinad õhukesed, kuulis kaarin naabrite kirglikku vestlust teemal: "täna-on-naistepäev-raisk-keri-minema!"


aga siin see, mis palutud ja lubatud:

Herbie Mann -- 'Memphis Underground'


h

tegelikult muidugi ei ole ikkagi neid õigeid sõnu, õigeid sõnade kombinatsioone. et kirjeldada kõike seda, mida ma olen kaotanud või kaotamas. asju, mida ma enda ümber näen, aga nagu enam haarata ei suuda (minu minevik ei ole vabatahtlikult minu selja taha jäänud). ja samas seda kõikehaaravat omamisetahet (ka armastuse peab ära teenima).


ei ole sõnu, et kirjeldada seda kergendust, mis saabub siis, kui valikuvabadus ära võetakse või seda pettumust iseendas selle kergenduse pärast. otsesammumise rõõmu, saatjaks loojuv triibuline päike ja need pehme häälega lauldud laulud.


sõnu, et kirjeldada seda, mis haarab ja raputab, võtab enda sisse. üksinduse rõõmu ja üksilduse valu. unetute öötundide ahistavat paanikat. kõike seda, mis oma okkalisel viisil on parim, halvim ja olulisim osa minust endast.


tegelikult tahaksin ma olla palju rohkem nagu see tüdruk:

Billy Joel -- 'She's Always a Woman'

ja mitte ainult sellepärast, et on keegi, kes teda niimoodi näeb.


Aga, ma arvan, ma ei anna veel alla.


h

olen nüüdseks taibanud, et parim koht, kus väike inimene saab näidata oma piiramatut võimu teiste väikeste inimeste üle, on korteriühistu. sest 'korteriühistu esimees' on siiski tiitel, mis sümboliseerib üsna selget ülimust. annab sulle õiguse hüpata suvalisel hetkel suvalisse korterisse sisse ja esitada suvalisi nõudmisi. riia tänaval oleme sattunud lausa korteriühistu võimumängude keskmesse.


aga eile avastasin, kui hea on mõnikord mõni oma plaat muude asjade vahele ära kaotada, et see siis paar kuud hiljem üles leida. sest mul on komme oma plaadid esmatutvusel oksendamiseni läbi kuulata. aga kui tori amose 'under the pink' oli natuke hingata saanud, kostus see jälle täitsa hea.


aga mhg esisel uisuplatsil on koolipoolses osas asfalt väljas. nii et homme peaks vist mingi muu lähedase platsi otsima. täna oli päris naljakas vaadata, kuidas kaarin tegi seal kauneid jooksu-libisemise kombinatsioone. ise kogemata salakavalale asfaltile uisutades muidugi nii lõbus ei olnud.


h

täna hommikul, teine teisel pool riidenagi piineldes, kaardistasime sellise asja nagu SI faktor. bakalaureusetööks vajalikel artiklitel on SIF vähemalt minu puhul keskmiselt 3-4. praegu loen mingit raamatut, millel SIF praktiliselt puudub. samas olen lugenud niimõndagi raamatut, mille SIF on negatiivne. olete juba aru saanud, millega on tegu?


h