õues sajab jõuluvihma. hommikust saadik. sain valmis oma roosa-valge triibulise kampsuni, mida ma olin eelmiseks nädalavahetuseks plaaninud ja läksin tü aulasse tü ja ttü kammerkooride kontserdile.


kui me olime üle saanud küsimustest, mis puudutasid lauljate garderoobi (see ikka häiris, et nendel ttü neidudel ei olnud ühesugused kleidid ja eriti häiris et dekoltee osas oli lastud isiklikel eelistustel domineerida) ja näoilmeid (seal oli üks tütarlaps, kes avalalt a-tähte lauldes lõua taha tõmbas, nii et tundus nagu ta haigutaks kogu aeg. igasugune muu jämmimine on see-eest äärmiselt tervitatav), siis nautisime täiel rinnal. kuigi minu arvates oli ilmselge, et meie omad panid nende omadele pika puuga ära, eriti mehed, sest nende tenorid tundusid kuidagi hädised. ainult see, miks noormehed ennast viimaste laulude ajal paljaks koorima hakkasid, jäi natuke segaseks. see oleks seletatav olnud, kui nad oleks kahe ühendkooride lõpuloo ajal seda jätkanud, võttes siis seljast ka särgi ja püksid (jäädes võluvalt pesu ja sokkide väele). seda aga ei juhtunud.


pärast istusime kadriga panges ja jõime teed. asetasin oma niisked saabastatud jalad rõõmsalt radiaatorile ja kaetud said jälle mitmed olulised sügavad (ja vähem sügavad) teemad. tahaks, et kell ei tiksuks kogu aeg kõrvus. ilmselt jäängi siis niimoodi istuma, teetass käes, ja aknast lumisele tänavale vaatama.


h