igatahes, miks ma üldse siia tulin ja mingi uiu ajel template'i käppima hakkasin oli see, et ma tahtisn avaldada oma frustratsiooni michael moore'i raamatu "stupid white men" üle. ma ei ole "bowling for columbine'i" näinud, aga olen igalt poolt kuulnud, et see pidi olema naelapea pihta. võimalik, samas on seda ka selle raamatu kohta öeldud. ja ma loen seda, aegajalt leebudes, sest bushi on seal ikkagi mõnitatud nii nagu ta seda väärib. aga siis tuleb jälle mingi lõik, mis mind väga kurjaks ajab. ja näitab, et hoolimata oma kõrgest poosist on moore ikkagi üsna tüüpiline ameeriklane. sest michael moore ongi ju Vähemuste Kaitsja ja Kõigile Maailma Probleemidele Lihtsate Lahenduste Teadmise Põhiline Asjatundja.


sest tema väited, nagu ei oleks mustad (vastupidiselt valgetele) kunagi ühegi genotsiidiga hakkama saanud või teisi inimesi orjastanud või naised (vastupidiselt meestele) kunagi ühegi riigi juhtimist peesse keeranud võib kirjutada lihtsalt piiratud silmaringi arvele. aga tema patroniseerivad lahendused maailma kriisikolletes (avalik pöörumine yasser arafati poole, tutvustades non-violent civil dissobediancei võimalusi ja protestantide katolikuks ümber pööramine põhja-iirimaal) ei saa ju olla midagi muud kui ehtameerikalik ülbus, kombineeritud sellesama piiratud silmaringiga.


aaarghhh


h

ajaviiteks teen endale ise elu põnevaks. hetkeks tundus juba, et minu blogimisepäevad on puhttehnilistel põhjustel loetud. suutsin nimelt praktiliselt kogu oma template'i ära kustutada. ja ma ei kujuta ette, et minu blog hakkaks välja nägema nagu mõni neist kujundustest, mida blogger tänapäeval välja pakub. hetkeks valitses paanika. siis hingasin paar korda rahulikult ja suutsin olukorra enam-vähem taastada.


ussviirused ja trigger-happy sõrmed... mõnikord mulle tundub, et mu läbisaamine arvutiga ei ole enam sama hea, kui see kunagi vanasti oli. siis kui me mõlemad olime veel lapseohtu ja tema põhiliseks rakenduseks oli iga koolipäeva järgne wolf3d, mida kogu klass siin mängis kuni pimedaks läks ja nende vanemad neid taga otsima hakkasid...


h

tabasin täna oma arvutist kurja kolli, mingi uss, mydoom nimeks. nüüdseks peaks probleem olema ellimineeritud. hea, et loen vanity fairi, tänu seal olnud jutule f-secure'i poiste kohta, teadsin kohe, mida teha. vabandust kõigile, kes said minult viirusega kirja. loodetavasti jätkus teil oidu mitte seal attachmendi peal klõpsida. nüüd oleks ainult huvitav teada saada, kust mina selle sain -- ei tunnista küll omaks, et oleks viimastel aastatel mõnda kahtlast attachmenti lolli peaga avanud. võimalik, et süüdi on kazaa, aga selliseid asju nagu f-secure kirjeldas, mul küll arvutis ei olnud... igatahes, good riddance!


muudes uudistes -- ma ei tea, mis selle "kroonikaga" saab. täna istusin ühes tartu istumisasutuses ja heitsin pilgu peale. sealt saab minusugune noor ja maailma asjades kogenematu ikkagi kõigi oluliste asjade kohta informatsiooni (kui piisavalt tähelepanelikult lugeda). seekord selgus, et kui suhe on kestnud aasta aega (ilmselt siis sekundi pealt), siis on selge, et inimesed on teineteisele need õiged. nii et olge ettevaatlikud. kui aasta täis saab, siis enam pääsu pole!


h

nüüd ma siin tean, et laupäev on samasugune nagu iga muu päev, ainult poed pannakse varem kinni. õues on külm, nii et ma oleksin omaette vandesõnu pobisedes amazing race'i esimese veerandtunni mööda kvartalit kapanud, kui seal ei oleks nii jingematvalt ilus. eriti need puud -- päev otsa kestnud tuuletu ilm ja sadanud kerge lumi on raagus puudele esteetilisest küljest kõvasti kasuks tulnud. nüüd näevad nad kõik seal välja nagu unenäo dekoratsioonid. kõik sädeles igas suunas. ja kas ma mainisin, et seal on väga külm?


keegi peaks siiski investeerima mu talvevarustusse. huvitav, kes see küll olla võiks?


h

kui kaua tubastes tingimustes istuda, jookseb aju kuidagi kokku. või muutub väga aeglaseks, nagu kaua järjest lahti olnud arvuti. nii saabki võimalikuks see, et muidu üsna ärksa vaimuga tütarlaps passib tundide kaupa, kuidas numbrid arvutiekraanil muutuvad. ja ei midagi muud. seisukord muutub õnneks siiski tunduvalt paremaks kui minna välja ja tõmmata sõõm külma õueõhku kopsudesse. võib peaaegu kuulda, kuidas kõik otsad sirinal jälle lahti jooksevad.


tore, et talveilm toob inimestes välja neisse peitunud lapse. eriti need lume alt välja nühitud kiilasjää ribad, mis siin-seal kõnniteedel esinevad. vahva on näha, kuidas ühe sellise riba juures vastu tuleval vanemas eas tädil hetkeks silmis vallatu tuli välgatab ja põlv nagu hoo võtmiseks nõksu teeb. kuni talle järgmisel hetkel meenub, kes ta on ja ta köhatades rahulikul sammul jääribast ööda manööverdab. üks eriti tore selline jääribade seeria on liivi tänaval.


h

tänase mõttetu päeva jaoks täiesti põhjendamatu girl poweri puhang...


Gloria Gaynor -- 'I Am What I Am'


h

minu me-timei nimel läks kaarin kodust ära. et ma saaksin rahulikult süüa teha ja 'days of our livesi' vaadata, ilma et keegi poole pealt 'vaprate ja ilusate' peale paneks. selleni oleme jõudnud. oleme avatud igasugustele ettepanekutele.


samas otsin kedagi, kes teaks, kuidas rakendada sellist asja nagu bittorrent.


h

nagu ütles juba jaan t. selles reklaamis, mis mul alati külmavärinad tekitab ja kuklakarvad omatahtsi tegutsema paneb, aeg kaob rõõmud jäävad. kommuun vajab ilmselgelt sisseelamist (või siis mitte). rezhiimiga tuleb midagi ette võtta. puhtast trotsist ja võimetusest on olukord eskaleerunud selleni, et varsti me ei saagi enam suhelda kellegi teisega kui omavahel, sest meie üleval oleku ajal kõik lihtsalt magavad.


eile olid peaosas pannkoogid (ma ei usu, et ma oleks kunagi nii palju pannkooke korraga näinudki, küpsetamisest rääkimata -- enysi naistel on toitu ikka väga eluterve suhtumine) ja tänapäevane tehnika. üritasime filmivaatamise eesmärgil integreerida kolme olemasolevat arvutit ja kahte televiisorit. väga hästi ei õnnestunud, aga olukord lahenes siiski rahuldavalt. ära sai vaadatud 'italian job', üle sai vaadatud monthy pythoni 'holy grail' ja 'life of brian'. ja rosinaks friendside see osa, kus on brad pitt.


muidu oleme selle kõige muu sürreaalse keskel saanud uue obsessiooni, nimeks 'the o.c.'. osad inimesed seal ei ole väga head näitlejad, üks poiss on samasugune hingestatud kivinägu nagu russell crowe, ainult noorem. aga südantsoojendavat on siiski võrreldamatult rohkem. seetõttu sõltuvadki meie emotsinaalsed highd ja lowd praegu murettekitavalt sellest, millise kiirusega kazaa järgnevaid osasid sisse imeb.


homme peaks hankima natuke me-time-i. ja näiteks minema uuesti sinna seppälässe, kus on allahindlused. mõni päev tagasi ma juba veetsin seal niimõnegi rahuldustpakkuva hetke küünarnukini 20% allahinnatud aluspükste korvis. mitte selles, kus olid roosadest soomustest stringid, vaid selles teises.


h

olen ilmselt puhtalt oma kohaloluga suutnud kaarini jälle ära kurnata. kell on peaaegu kaks ja kuni praeguseni polnud ta muud elu märki näidanud kui vaikne itsitus läbi une paar tundi tagasi. heh, ilmselt ma ka võtaks magamisest viimast kui mul sellised unenäod oleks...


h

estonian air on ikka tore kodune lennuettevõte. ütleks lausa, et maalähedane, aga seda ehk mõistetaks turvalisuse mõttes valesti. eiei, lennuk lendab ikka 11 kilomeetri kõrgusel nagu peabki. aga ei ole hakatud kõige pealt kokku hoidma, süüa ikka saab (albeit väga vastikut, aga seegi ju traditsiooniline, hea et ma otsustasin schipolis hommikust süüa), kahvlid-noad on ilusti metallist ja üle vahekäigu heegeldas tütarlaps südamerahuga midagi torujat, terava metallist heegelnõelaga. lennuki anonüümne kapten oli sellise rootsi-vene segaaktsendiga, aga ta päris meeldib mulle, sest suutis lennuki maandada ilma, et ma oleks terve laskumise aja tundnud, et keegi surub number 4 varrast mu paremast kõrvast sisse. ja kott tuli ka kohale ja kõik rihmad olid alles. ja tallinna lennujaamas ei pidanud ka kilomeetrit kõndima, et välja saada. nii et üsna edukas kojunaasmine.


h

nii. istun leidenis mingis internetikohas. kohvikuteks nimetatakse neid vist, kuigi siin majas küll kohvi ei pakuta. holland on olnud vaheldusrikas. erinevatel hetkedel oleks kindlasti olnud niimõnigi tähelepanek teha ilma, kohalike elanike, elamistingimuste ja elu koha pealt üldiselt. võiks neid tähelepanekuid nüüd teha, aga aega pole. lohutage ennast sellega, et homme tulen koju. ilmselt muidugi siis ka eriti ei viitsi rääkida - mis sest möödunust ikka.


h

ema auto kliimaseadeldise üles ütlemise otsesel või kaudsemal tagajärjel jalutasime täna järve selverist koju. apparently olen mööda neid radu -- üle järve raudteesilla, mis oli seekord küll natuke under construction, rahumäe surnuaia kõrvalt trepist alla jne. juba korduvalt elu jooksul käinud, aga meeles polnud küll midagi. ema pajatas, kuidas me isal kahekesi vastas käisime, kui ta kusagilt matuselt haltuura korras kurbasid laule laulmast tuli.


aga kuna olen juba maksnud palju raha lennukipiletite eest ja tellinud endale kella kolmveerand kuueks (jah, hommikul) takso maja ette, siis peaks nüüd vist kiiremas korras magama minema. järgnevad neli päeva amsterdamis (ema keelas punaste laternate tänaval prostituute pildistada -- ta ükskord proovis ja sai ühelt selliselt väga meisterliku lõuahaagi). blogimine ilmselt üsna hõre. eks ma pärast räägin.


h

lapsed on lahedad. siuksed umbes vanuses 1-2. juba nagu inimesed, aga samas pole veel oma võimupiire avastanud (näiteks, et mida kõike võib saavutada nõrkematu kangekaelsusega). topivad oma pehme juuksepahmaka sulle nina alla ja pärast vaatavad särava naeratusega otsa. ainult, ma arvan, on lahedam, kui nad on kellegi teise omad. et ma saaks pärast teha "ta-daa" ja minna koju ja jätta lapsevanemad argipäevaga maadlema.


peaks vist hakkama sopakaid lugema. et kuidagi tasakaalustada seda hapukurgihooaega isiklikus elus. mulle tundub, ma parem võtaks mõne teise inimese segaduse.


h

siin linnas on masendavalt külm. sellepärast tulebki enamiku ajast voodis raamatut lugeda ja muusikat kuulata. või arvuti vahendusel uuemate ameerikamaiste teleseriaalidega tutvuda. aga vahepeal jõudsin vanemliku rahakoti peal sellisesse söögikohta, mille nimi on (ma olen üsna veendunud) shesh besh. tundus kahtlane, aga tegelikult mitte nii väga. peale meie olid seal veel vähemalt ühed eesti rahvusest inimesed.


ühest tänasest msn-vestlusest, mis algas mõlemapoolse ülestunnistusega, et ka nende arvates on indrek tarand kõige ilusam, selgus, et uue seaduse järgi võib meestesse pealiskaudselt suhtuda küll. sest nemad suhtuvad meisse ka pealiskaudselt ja seaduse järgi on oluline võrdne kohtlemine.


stephane'ilt sain eile suure kaarti. ekspoisssõprade lipu kõrgel hoidmine on puhtalt tema õlule jäänud, aga ta saab sellega igatahes suurepäraselt hakkama.


Wasis Diop -- 'Everything Is Never Quite Enough'


h

masendav. sain majanduse eksamil 104%. nagu mu isa arvas, laiendasin majandusteaduse piire nelja protsendi võrra. aga veel masendavam on see, et sain niimoodi lõpphindeks B. sest kokkuvõttes sain 89.7%. ja 90% oleks ilmselt A olnud. oh, oleks ma ühes seminaris rohkem käinud, oh, oleks ma seda referaati varem kui kaks tundi enne esitamist ja vahetult pärast eysi pidu teinud...


h

ma arvan, mu tänane lemmikblogikanne on üsna kindlasti see.


lemmikinimene oli tuula helstedt, kes minu hädise meili peale teatas lakooniliselt, et öelgu ma ainult kuhu ja mu eelmise kevade hinded saavad teele saadetud.


minu sellise ootamatu aktiivsuse oma elukvaliteedi parandamisel tõi kaasa eele roon, kes oli absoluutselt kõik eksamiajad kõigile oma prantsuse keele gruppidele pannud järgmisse nädalasse. aga järgmisel nädalal ei ole mind kohe mitte mingil juhul eestis. nii et lugesin oma punktid kokku ja otsustasin võtta vähemalt selles suhtes seisukoha "tshill". elu on niigi raske ja keeruline (õues on külm, raha on vähe, keegi mind ei armasta jne.)


h

vot siis nii on lood TÕELISTE meestega.


minul vajab lahendamist matemaatiline valem, kus teguriteks on majanduse konspekt, homne eksam ja tappev uni. lähengi nüüd selle kallale nuputama.


h

nii, tundub, et trend on võtmas jälle seda asjalikumat suunda. inimesed lähevad tööle, lasteaeda jne. ilmselt pean siis minagi... tore oli, kuni kestis. ma ei saa lubada (ilmselgelt!), et kui mingit uut, paremat, tugevamat kraami jälle tänavatele imbub, et ma seda siis ära ei proovi. et siis, jah, viirustest räägin.


nüüd oleks vaja... õppida eksamiks, kirjutada soome, koreasse, ungarisse, prantsusmaale, otsida üles pass, lõpetada ära kirjatoimetajaasjad, omandada arvutiasjatundjaidentiteet, lõpetada ära kool ära kool ära kool...


ja eile öösel kell viis olin ma küll väga jaani ja elleni poolt (ja ajalugu on ka näidanud, et see oli ju ometi üks õige asi), aga ikkagi tundus see kõik mulle üsna õudne. niimoodi siis tulebki eluarmastus, kõike ümberringi laiali lõhkudes ja tegelikult endasse puutumatuid inimesi kaasa haarates ja haavates? kas see mingisugune test ja seda läbi tehes on selge, et see ongi pärispärispäris?


ma ei luba midagi, ma olen selleks liiga light-headed praegu.


h

tahtsin lihtsalt öelda kõigile oma maailmaparimatele ja teistele sõpradele rahustuseks, et see ikkagi ei ole see adenoviirus, mis telefoni ja smsi teel nakkab. ma tean küll, et tegelikult on väga raske teada, meeles pidada ja aru saada, kui haige keegi parajasti on, aga ma võin öelda, et kaks päeva järjest 39C on üsna paha. nii suhtelisel skaalal. aga põetaja on mul viimase peal, kuigi talle endale vist tundub, et ta ei ole piisavalt nurse ratched.


h

39C. Head uut aastat teilegi. h