messenger on mind mõneks ajaks hüljanud, mis ongi hea. tegigi mind natuke kurjaks ja tülpinuks enne. eile oli natuke kirjavahetust mõtlemise ja olemise võrdluse teemadel. tänane päev on toonud niipalju selgust, et olen kahe käega olemise poolt. inimestel, kes liiga palju mõtlevad, tekib liiga palju ootusi ja siis neil on palju raskem lihtsalt olla, iga tulevat hetke nautida sellisena nagu see on (as opposed to sellisena nagu ta peaks olema).


nii, et nüüd ongi minu mõtted ainult huupi visklevad jupid, lõpuni mõtlemata ja emotsioonipõhised, põhjendamata ja põhjendamatud. vaatasin siimu uusi pilte ja tuli meelde, et tal on seal keset tuba juba tükk aega see laud. ja tallinn tuli meelde ja see kui ammu ma seal käinud ei ole (mulle meeldib, et praktiliselt kogu see nädalalõpp on minu jaoks ära planeeritud, et ei oleks mingit passimist kui ma koju lähen). ja midagi tuli veel meelde ja läks ka kohe.


ja seda mõtlesin, et sellest on siiski kuidagi vähe. et ma olen kahe käega nõus nende hendriku kommentaaridega, mis ta mõisavahesse jättis. aga samas see vorm vist ei võimaldanudki rohkem. tahaks seda lugeda nende inimeste silmadega, kellele see tegelikult suunatud võiks olla. mitteblogiva, mitteblogisidlugeva inimese silmadega, et tabada asja tõelist väärtust. keegi peaks sellest bakalaureuse kirjutama. igasugune muu teadustöö jääb minusuguse lugeja jaoks vist väheks. võimalik, et liiga suure tüki hammustamine tegi selle konkreetse töö ka veidi ebaühtlaseks. või siis mitte, mida mina tean?


votnii. miks te keegi mulle ei kirjuta?


h