täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

eks ma ilmselt ise selle ikka endale kaela tõmbasin, kuigi võiks ju ka süüdistada kaarinit, kes minu täiesti retoorilise mõtliku küsimuse peale, et "ei tea, kas peaks endale "the west wingi" boxseti tellima, arvestades, et ta on kolmekordselt alla hinnatud?" vastas lihtsalt "jah". mistõttu minu kena härras jõuluaeg ongi nüüd sisustatud (eile ta lasi mul kokku arvutada ka, et kuimitu tundi see 154 osa on -- umbes 103).

tänasega, ma arvan, peaks esimene hooaeg ühele poole saama, kuigi võimalik, et lõpuspurt jääb homsesse õhtusse (ja kas saakski olla midagi kohasemat, millega jõululaupäeval maalt vanaema juurest ägisedes koju jõudes õhtu mööda saata?). inimkaod (peamiselt minu enda inimlikkuse arvel) on muidugi arvestatavad, aga mis teha.

ausaltöeldes, isegi vahepealse "studio 60" sähvakaga, ma olin unustanud milline vaimustav sõnadelaviin aaron sorkini firmamärgiks on. enamikku neist esimese hooaja osadest olen ma ju kunagi omal ajal näinud ja tuleb küll tuttav ette, aga juba praegu on tunne, et ma pean seda uuesti vaatama kohevarsti, et kõik sinna sisse topitu üles korjata.

teine asi, mis põhimõtteliselt küll teada oli, aga siiski pidevalt mind üllatusena tabab, on see, et seitsme aasta jooksul jõudsid seal episoodilistes rollides ikka kõik mängida. nüüd on muidugi tore vaadata, et mida need episoodilised tegelased pärast tegema on hakanud. kõrgklassi prostituudist laurie rollinsist on näiteks saanud dr.lisa cuddy... või siis president bartletti noorimast tütrest sterling cooperi inetust pardipojast sekretär/klaasist lae murdja peggy... noh, ja josiah bartlett on saanud ametlikku tunnustust kui "best fake president ever."

Paris Hilton Gets Presidential with Martin Sheen by Paris Hilton

ja ükshetk avastasin ehmatusega, et john spencer on väga sarnane donald rumsfeldile. eriti kui tal prillid ees on.

h

aega muidugi ei ole. see on juba patoloogiliseks kujunenud. raamatud ja perioodikaväljaanded kuhjuvad, teleseriaalid on vaatamata. peale selle on oht kogu aeg igale poole hiljaks jääda. huvitaval kombel pole ma kahe ja poole aasta siiberdamise jooksul ikkagi veel kordagi ühestki kallist raha maksnud reisist maha jäänud (see lause meenutas mulle nüüd natuke seda meie eilset imestusega segatud rõõmustamist iga kord kui need jällegi ei olnud meie, kes klaasi ära lõhkusid). reede hommikul olin sellele igatahes lähemal kui kunagi varem. tühi, pime, vihmane kellakuuene strasbourgi tänav on muidugi tänuväärne areen, kus omaette vihaselt ringi karata ja möriseda, aga taksot see kõik siiski kiiremini saabuma ei pane. lõpuks, 9 minutit enne bussi väljumist see siiski saabus ja tervelt 3 minutit enne bussi väljumist astusin mina selle uksest sisse. niisiis, hoolimata hotellipoolsest osavast sabotaažikatsest, ikkagi minu võit.

teinekord lähevad asjad aja puudumise tõttu muidugi päris huvitavaks, sest ei ole ju ka aega enne tegutsemist järele mõelda. mis ei ole ju ilmtingimata halb asi, sest et järele mõtlemise negatiivne tagajärg on ju tihtipeale ebamõistlike asjade tegemata jätmine ja no kuhu me niimoodi jõuame kui me ainult mõistlikke asju teeme?

h

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

mägedega hotelli fuajee akna taga on kehvad lood. kui pool tundi tagasi oli vähemalt kaks kolmandikku sellest misiganes moontblaankist veel täiesti selgelt eristatav, siis nüüd on lumepilv igatahes praktiliselt hotelliuksest sees. ei usukski, et pilv võib nii taltsas olla, et väiksemat sorti sirutusega saab talle näpu sisse pista.

see ennenägematu lumesadu hakkas tegelikult peale juba kaks päeva tagasi, kui meie veel itaalias valle de aostes mingi künka otsas lodžeerusime. õhtupoolikuga oli pool meetrit maas ja kohalikud oskasid ainult pead vangutada ja tunnistasid sellise asja praktiliselt enneolematuks. chamonix, kuhu läbi häda siiski eile kohale jõudsime, on sulasem, aga sellest hoolimata mitte vähem lumine.

suusahooaeg avati sobivasti täna. lund sajab hangedena, mis tegi küljealuse küll kenasti pehmeks, nähtavuse siiski mitte päris rahuldavaks. kuna meie näol on tegemist perekond algajatega, kellest keegi polnud kunagi enne mäesuuski alla saanud, siis polnud sellest muidugi väga lugu. ootamatu oli hoopiski see, et allalaskmine ei ole üldsegi mingi raketiteadus, isegi minusugusele kehkakolmele. olime endale vaimusilmas juba ette mananud mitmeid situatsioone, kus põlvepikkused lapsed meid viuh ja viuh jalust maha sõidavad. seda õnneks ei juhtunud. algajanõlv oli hoopiski ebaühtlaste vahedega täis pikitud briti tšikke, kes umbes seitsmekümneaastaselt prantsuse instruktorilt esimesi lumelauatamise juhtnööre said. kõige keerulisem, peaaegu, et ületamatu, tundus lisaks pidurdamisele olevat suusalifti käsitsemine -- olin tunnistajaks, kuidas minu ees üles sõitev tütarlaps järsku vibama hakkas ja pulga otsast maha prantsatas, otsustavalt suuna metsase järsaku poole võttes. õnneks sai kolm meetrit hiljem siiski külje maha.

lumesaju jätkudes muutub jällegi muidugi huvitavaks väljavaade homme milaanosse lennuki peale jõuda. aganoh, sellestki sillast tasub ilmselt alla hüppama hakata alles siis kui me temani jõudnud oleme.

täheldan teatavat kergema vastupanu teed minemise trendi. (no see, et antud sõnavõtus peitub hinnanguandmine on muidugi mõneti silmakirjalik...)

mis värk sellega on, et viimasel ajal enam filme ei lõpetata? niipalju kui ma sajanditetagusest muusikaliteratuuri tunnist mäletan, oleks isand bachil selline asi igatahes juba pärast kaht pöffipäeva katuse korralikult sõitma võtnud (sest et tema oli ju see, keda pojad kiusasid õhtuse harmooniumimängu lõpetuseks sellega, et jalutasid ilma lõppakordita minema, misjärel vana johann, või siis sebastian, pidi ise tuhvlid jalga ajama, öömütsi tuti silma pealt ära tõstma ja lõpuakordi maha mängima, sest muidu poleks ta öösel und saanud).

sellesmõttes, et mõnikord on ju tore, eksole kui režissöör vaatajat niivõrd palju usaldab, et laseb tal ise enda jaoks sobiva lõpu välja valida. aga selline massiline otsene või kaudne freezeframe viimases stseenis, mis ei paljasta mõhkugi selle kohta, kas peategelane sai siis surmava südamerabanduse, silmnägemise tagasi vms., no see tundub tõesti juba laiskus. või siis et lihtsalt odav vaatajale pugemise trikk.

noh, et pange sinna ise endale sobiv lõppakord. selline nagu teile meeldib. ja kui te olete seda tüüpi, kes antud linateosest muffigi aru ei saanud, siis itsõukei, vaataja on kuningas, isegi kui ta seda ära teeninud pole.

h

varastasin reedel pariisi lennujaama laundžist "tatleri". mida? see oli seda tüüpi päev (strasbourg-pariis-stockholm-tallinn) kui tegelt ei taha midagi rohkem teada majanduskriisist või barack obamast või isegi uuest nikon d90st. igatahes, kõige muu kohta kommenteerima ei hakka, aga "new social concepts" lõik sisaldas siiski paari täitsa tabavat terminit. loomulikult range diskleimeriga, et kõik üle21sed kasutagu neid omal riisikol ja väga ettevaatlikult.

texpectcation - the agony of waiting for a text from someone you fancy. 'I met a hot boy at mahiki on wednesday and since then I've had serious texpectation.'

chairdrobe - accumulating discarded outfits on a chair in a bedroom leads to this slightly more sophisticated version of a 'floordrobe'. 'mummy can you get my versace dress drycleaned? It's on the chairdrobe.'

vacationship - a fling rekindled whenever the participants meet up in their usual holiday destinations, with no expectations that it will be sustained back in britain. 'oh, I've known harry for years - we always have a vacationship in mustique.'

fakebook - asking someone you hate to be a friend on facebook (or accepting their invitation). 'i can't believe that bitch camilla has fakebooked me.'

kodak courage - facebook-induced phenomenon - the result of party photos now being posted on the net within 12 hours. attention-seekers are likely to be afflicted hamming up their antics so that they seem like fun and crazy people when they get 'tagged'.

nillionaire - someone with no money. merely a temporary state for most who use the term. 'i don't get paid till next week -- i'm a total nillionaire.'

procrasturbate - self-gratifying procrastination: 'i had so much homework but i spent all day procrasturbating.' not (necessarily) as dirty as it sounds.

h

arvestades, et eelmisest apokalüpsisest jäin ma täiesti ilma, sest olin sunnitud päev enne seda riigist lahkuma, on see väljas toimuv muidugi tänuväärne. täna enne tööle minekut kaalusin tõsiselt, kas põhjendus, et ma ei suutnud vanalinna üles leida, või siis et teed oma aiast välja, oleks piisav, et mitte minna.

veerenni tänava raudteeülesõit oli omadega segi juba siis kui me kolme ajal kesklinna sõitma hakkasime. tõkkepuu oli permanentselt all, kellad üürgasid ja tuli sähvis. iga natukese aja tagant viskas järjekordsel komplektil autodel jällegi üle ja nad sooritasid tõkkepuude vahelt slaalommanöövri. tõkkepuu oli jätkuvalt all ka umbes kuus tundi hiljem kui ma uuesti siiakanti jõudsin. kuna edukaks ümberpöördeks puudus piisav vaateväli, siis pärast väikest ennetavat paanikat võtsime meiegi ette samasuguse proaktiivse liigutuse. sellesmõttes, et ma ei tea, mis siis toimub, kui sealt päriselt ka rong peaks tulema -- arvestades, et nähtavus on põhimõtselt null.

tõnismäel olid mingid kaks tüüpi, kes ilmselgelt olid endale eesmärgiks võtnud purustada kinessi rekord kõige suurema hulga puusakõrgusest lumehangest välja lükatud autode kategoorias. siis kui meie auto seal parajasti järjekordselt välja suri, olid nad parasjagu lõpetanud eelmisega ja meid nähes süttis nende pilgus hirmuäratav tuluke. õnneks saime enne siiski minema kui nad meieni jõudsid.

äge ju? nii kui uksest välja astud, näed välja nagu oleksid peaees lumehange sukeldunud, vonkrahl mattus hetkeks kottpimedusse, hoovist välja saamiseks oleks põhimõtselt aeru vaja ja peale kõige muu on see kõik nii hingematvalt ilus. sellisel apokalüptilisel, hellfreezingover moel.

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

eilne jurmala-ots oli mõneti absurdne. juba põhimõtteliselt -- täiesti tundmatult inimeselt tulnud ettepanek novembrikuiseks jurmalaks tundus niivõrd absurdne ja dekadentlik, et see tuli otsemaid vastu võtta. mida ma võib-olla tol hetkel nii palju arvesse ei võtnud, oli see viis tundi bussiga sinna ja viis tundi tagasi, mis sai küll ööpäeva peale ära jaotatud ja poolenisti maha magatud, aga oli ikkagi mõneti liig.

taksojuht, kelle üsna viisaka välimusega taksosse autoosta ees istusime, lasi mulle alustuseks stoilise rahuga oma istme seljatoe rahustava elektrilise surina saatel nii sügavale sülle kui andis. oma vea ilmnedes ei hakanud vabandamisega vaeva nägema. seejärel ei olnud ta kunagi kuulnud meie hotellist, mis oli ometigi riia suuruselt teine (pidi lausa taksost välja ronima ja kolleegi käest küsima, omal oli gps armatuuril) ja lõpetuseks võttis mult viierahase ja pidas sellega meie bisnisi lõppenuks, kuigi arve oli 3.60 -- ja no ma tõesti ei tahaks uskuda, et riias on takso miinimumtasu 125 krooni, majanduslangus või mitte. kuna kõik eelnev oli olnud piisavalt kummaline ja kell märkis ka juba teatavat kurnatust, siis ei hakanud asja suure kella külge panema. ja noh, arvestades, et kõige muu osas oli tegemist tõelise bisnistripiga (mittebisnis osa piirdus viiekümnemeetrise kiire jalutuskäiguga piki aknatagust biitshi lõunatunni lõpuminutitel), siis läks selline, ütleme, ekstsess muidugi asja ette.

pärast ürituse lõppu, kui autojuht alex meid uhkes džiibis (mis ei olnud seesama džiip, millega ta meid hommikul kohale toimetas) riia poole tagasi toimetas, tuli niimõndagi tuttav ette. et siis mitte ainult see lõhkuv peavalu, mille ürituse mõttetus mulle ilmselt tekitas (või siis vastupidi, peavalu hoopiski paljastas ürituse erakordse mõttetuse), aga ka see meeliülendav ummik linnast väljuval suunal tööpäeva lõpus ja vähemalt 80% tee ääres olevate asutuste nimedest, maximast ja swedbankist k-rauta ja nesteni. nii, et kui poleks veel viit teetundi ees olnud, siis oleks võinud ennast päris koduselt tunda.

mulle meeldis uus bond. ja ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et originaalitseda. või sellepärast, et daniel craigil on uskumatult sinised silmad (mis muidugi ka kahjuks ei tulnud). mulle meeldis uus bond, sest temas oli sellist steve mcqueeni teravat stiilsust ja ta oli algusest lõpuni nagu pingul vedru, laskmata sul hetkekski unustada, mis on kaalul ja mis on kaotatud. mulle meeldis see tegijate ambitsioon saada tõsiseltvõetavaks ja see jäägitu detailne pühendumus, millega nad seda eesmärki püüdma on asunud. mulle tundub, et nad on andnud mulle tagasi selle teadmise, et bond on rohkem kui tavaline actionfilm ja bond ei ole ainult tühi kest, puutumatu ja surematu.

ma olen ilmselt alati arvanud, et bond on küüniline, sest selline eemalviibiv nõtkus ei saa olla päris, või siis et vähemalt ei saa olla kõik. aga nüüd mulle tundub, et võib-olla tuleneb selline mulje lihtsalt sellest tagasivaatavast pilgust kogu jadale ja et võib-olla flemingu bond, keda connery ometigi üsna tõetruult kehastas, ei olnudki mitte niivõrd küüniline kuivõrd lihtsalt oma ajastu produkt, Mees, kes päästab maailma suht hobikorras ja lihtsalt sellepärast, et ta on selles juhtumisi päris hea. loomulikult pidi selline produkt ka kusagilt pärit olema, aga selleks ajaks kui bond kinolinale jõudis, oli see väike detail juba ebaoluline -- kesse tahtiski teada, miks bond kõigi ettejuhtuvate siresäärtega voodisse siirdus, pigem ehk huvitas hoopiski küsimus, et *kuidas* ta seda teeb ja kuidas saaks mina siit miskit selle kohta õppida.

misjärel tulid seitsmekümnendad ja roger moore, kes ei olnud mitte niivõrd aloof kuivõrd lihtsalt manipuleeriv, mitte lihtsalt olemasolevast parimat võttev vaid lausa hedonistlik ja selle kõigega samuti oma ajastu produkt. ja see selgitab ka natuke, miks seejärel, kaheksakümnendatel tekkis selline peataolek, kus bonde mängisid vaheldumisi erinevad vanemad härrasmehed (kelle puhul bondilik dändikäitumine tõesti juba vähe naeruväärsena tundus) -- sest kuna tegelaskujult olid kõik nurgad maha lihvitud, siis ei jäänudki suurt midagi enam järele.

timothy daltoni saabumine märgib minu jaoks ausaltöeldes ikka täielikku minnalaskmist, lihtsalt going through the motions. tegelikult taheti juba siis brosnanit bondiks, paisuv kumu selle ümber tõstis aga brosnani vinduva telesarja "remington steele" reitingut niipalju, et tegijad otsustasid siiski ära kasutada ka brosnani viienda lepinguaasta ja sarjast veel ühe hooaja (kõige nõrgema, ilmselt mõneti ka sellepärast, et vaesel pierce'il oli tuju suht hapu) välja pressida. mistõttu jäi brosnan rongist maha.

ma pean tunnistama, et "goldeneye" on tegelikult üks mu lemmikbonde (pärast ammulisui "casino royale" alguses oleva parcouri-stseeni vaatamist imdb-st aru pärima minnes selgus, et nende kahe filmi režissööriks oli sama mees -- martin campbell), suuresti ilmselt sellepärast, et sealt õhkus sellist uueks tegemise indu. pärast seda läks kõik muidugi kolinal allamäge (mida iseloomustab ka asjaolu, et kolme järgneva filmi pealkirjad on praktiliselt äravahetamiseni sarnased, kahe puhul on lihtsalt sõnu ümber tõstetud minuarust) -- ilmselt taheti seeria mingile töötavale ärimudelile allutada, ainult et see inimene, kes selle mõtte peale tuli ei saa küll siit planeedilt olla.

niisiis, jah, 'quantum of solace' ei ole film, mis omaette jalul püsiks -- ilma 'casino royaleta' ei oleks tal sisu, lugu oleks alguse ja lõputa ja bondi kohta ei saaks me mitte midagi teada. aga, arvestades, et tegemist ei ole mingi suvalise actioniga, siis polegi see ju point -- me ju kõik teame, misasi on bond. mis mulle meeldib on tegijate katse lõpuks ometi ka uurida küsimust, kes ta on. alustades sellest, et näe, bond ka inimene. ja tõesti on tulnud kätte aeg tunnistada, et bond on küüniline, mitte niivõrd puuduliku empaatiavõimega kuivõrd pigem niivõrd tihkelt kokku pakitud emotsioonidega, et tundub peaaegu ebainimlikult jäik.

arvestades, et tegijad on endale võtnud ülesandeks kogu legend juppideks võtta, prügi ja kleepekas maha pühkida ja uuesti kokku panna, on kõik lausa väga hästi. sellised operatsioonid kipuvad kahetsusväärselt tihti kolossaalselt vastu taevast lendama. craigi bondiseeria on sirgjooneline ja toores ja niivõrd inimlik, et lubab andestada kõik selle, mis on ebarealistlik ja ülepaisutatud (aga ilma milleta ei oleks bond enam bond).

eilne ettevalmistus tänaseks kinnominekuks, ehk siis 'casino royale' veelkordne ülevaatamine oleks äärepealt kujunenud sellist scavenger hunt tüüpi ürituseks, sest üsna varsti sai selgeks, et kõik mittefutu gadgetid ja widgetid, mida filmis kasutatakse on sony tehtud. mis, arvestades et film ise on ka sony tehtud, ei olegi ilmselt nii üllatav. ja välja arvatud ehk see, et kõik mobiiltelefonid olid kaadrisse sokutatud ikka nii, et 'sony ericsson' sealt selgelt välja loetav oleks, ei olnud ka see väga vaatajale nina alla hõõrutud (minuarust see oli viimane 'die hard', kus tohutu kihutamis- ja masskokkupõrke stseeni ajal olid kõik seal osalenud umbes 20 autot audid -- mis, kui seda juba märkas, osutus ikka üsna segavaks faktoriks). kõik läpparid olid muidugi vaiod (disklosuuri mõttes mainin ära, et seda on ka masin, millel parajasti trükin) ja kõige kaunim koreograafia oli tolles stseenis, kus turvaruumi sisse hiilinuna uurib bond seitset ekraani, võtab siis failikapist sony diski ja lükkab selle sujuvalt sony dvd-mängijasse, kust kopib pildi oma sony ericssoni telefoni. smooth.

õnneks oleme me kõik muidugi liiga kogenud filmisõbrad, et sellistel kõrvalepõigetel ennast põhiliinist kõrvale juhtida lasta. isegi mitte reedese 'detsembrikuumuse' ajal, kus paljude kõrvaltegelastega eesti filmile kohaselt sai ikka filmiväliseid suhtesugupuid ehitada (alustades sellest, kuidas vennad tõnu ja feliks vastaspooltele sattusid..)

kui nüüd järgmisel nädalal seda jurmalat ei oleks...

ja hommikul kell üheksa juuksurit...

kui see on juba traditsiooniks saanud, siis kasutaksingi siinkohal oma taastärganud huvi omaenda blogi vastu selleks, et märkida ära mõned alternatiivsed tähelepanekud eileöisest obsessiivsest "refresh" nupu vajutamisest vana hea cnn-i kodulehel. kuna pärast seda kui hillary püssi varna riputas, on ainukeseks meelelahutuslikuks elemendiks antud valimistsükli juures olnud tina fey hirmuäratavalt tabavad sarah palini imitatsioonid, siis pole ma viitsinud sügavamalt maailma probleemide üle juurdlema hakata. küll aga on ameerika üks igavesti vahva riik. (millega ilmselt nõustuks ka postimehe avastatud haruldus: Kohalviibinud Eestlane)

-- ma arvan, kvantitatiivselt oli eile kõige parem päev siiski joe bidenil, kes valiti korraga nii asepresidendiks kui senaatoriks. delaware inimesed olid valimiskabiinis tegutsenud lausa sellise otsustavusega, et cnn julges bideni senaatoriks valituks kuulutada umbes kaks hetke pärast seda kui delaware'is olid valmisjaoskonnad sulgunud. (umbes samasuguse enesestmõistetavusega osutus massachusettsi osariigis valituks ka anonüümseks jääda sooviv john kerry, keda võib-olla, aga mitte ilmtingimata, mäletate ühest nelja aasta tagusest intsidendist). asepresidendina on biden muidugi automaatselt kohe ka senati spiiker, ilmselt unustati talle mainida, et see on niiöelda kaks ühe hinnaga diil. delaware'i kuberner peab tema asemel siiski ilmselt mõne teise kodaniku senaatoriks suunama.

-- kõrvutiasetsevatest kandilistest osariikidest new mexicost ja coloradost valiti senatisse demokraate esindama kusinsid udallid (coloradost mark ja new mexicost thomas). esimesel korral kursoriga üle osariikide libistades jäigi mulle hetkeks mulje, et üks mees kandideerib igaks juhuks kahes osariigis, ehk ühes ikka näkkab. aga ikkagi, milline on tõenäosus, et suvalises sajapealises "from sea to shining sea" ameeriklastepundis on kaks tüüpi, kelle perekonnanimi on udall?

-- alaskainimesed on jällegi mingitel seletamatutel põhjustel tagasi ametisse valinud peamiselt pideva pohmeluse käes kannatavat kivivalvur ropkat meenutava igivana vabariiklasest senaatori ted "internet is like a series of tubes" stevensi. võib-olla suurest tänutundest selle stevensi isikliku suursaavutusena föderaalrahadega ehitatud 200 miljonit dollarit maksva silla eest eikuskilt eikusagile. a võib-olla ka lihtsalt niisama -- meenutagem siiski, et needsamad inimesed on omale ilma igasuguse piinlikkustundeta kuberneriks valinud sarah palini.

-- rahvaalgatusi silmas pidades on üsna selgelt on võimalik tõmmata horisonaalne joon selle ameerika osa, kes tahaks peamiselt omaenda elu elada ja selle, kellel see ilmselgelt puudub ja kes seetõttu morbiidset huvi teiste magamistoas toimuva vastu tunneb, vahele (see sai nüüd küll üks ilgelt kole lause, aga ma olen ka eile öösel kell neli "refresh" nupu vajutamise lõpetanud ja seetõttu lausa neli tundi magada saanud). samas kui lõunapoolne seltskond tegeles peamiselt asjade keelustamisega (ja ilmselgelt keelustati asju teistele inimestele, tõenäoliselt sellistele, keda keelustajad ise isegi ei tunne ja väga tõenäoliselt ka selle tõttu, et ei tunne) -- floridas, arizonas ja tõenäoliselt ka californias (kes suht tagurpidiseadusandlusega need just legaalseks saanud oli) keelustati homoabielud, nebraskas ja colorados affirmative action ja arkansases homodele laste lapsendada andmine, siis põhjapoolsed osariigid tegelesid peamiselt asjade lubamisega -- kindakujulises michiganis näiteks ravimarihuana ja tüvirakkude uurimine, marylandis miskine selline asi nagu videoloterii ja washingtonis eutanaasia (mis, olgem ausad, ei puuduta siiski mitte niivõrd omaenda elu elamist kuivõrd pigem risti vastupidi). massachusetts (mis ilmselt tänasest on jällegi uhkelt ainus homoabielusid tunnistav osariik) kaotas ära osariigi tulumaksu, mis samuti on pigem isiklike võimaluste laiendamist kui naabrimehe võimalusi kitsendamist silmas pidav liigutus.

-- võimalik, et selle tõttu, et vastutustundetu kolmas kandidaat 15% häältest vasakule toimetas, jääb vist minnesotas senatisse valimata koomik al franken, vaimukam ja põhimõttelisem versioon michael moore'ist, kes peaks kõvasti boonuspunkte saama juba raamatupealkirja "lies, and the lying liars who tell them" eest. vabariiklaste arvates on franken marutõbine ja tema senatisse saamine oleks neile olnud ilmselt piinlikum intsident kui näiteks see, kui mccain oma koduosariigis arizonas obama käest vastu pükse saanud oleks.

-- ja lõpetuseks, nagu me kaariniga nentisime, loodetavasti sai vana john nüüd selle oma süsteemist välja ja pöördub sujuvalt ja kergendunult tagasi oma vaimuka, normaalse inimese juurte juurde. tema sketš viimases snl-is, kui vähemalt mccainile endale oli juba suht selge, et mäng on kaotatud, andis selleks igatahes lootust (kuigi ka kampaania ajal oli sellest kohati märke -- silmas pidades oma muldvanasuse üle käivat pidevat ilkumist vastas ta näiteks küsimusele, kas ta avaldaks oma social security numbri, et see on 8). seekord oleks temast seda võib-olla siiski veel vara oodata, aga loodetavasti saab temast siiski jällegi see tüüp, kes koos oma sõbra senaator joe liebermanniga presidendi ametivande ajal kaasa maigutab, et niimoodi ennast ka igaks juhuks presidendiks vannutada. sarah palin oli pingelisel ajal küll päris hea comic relief, aga monotükki ta, ma kardan, siiski välja ei kannaks.

kahjuks on jon stewarti tõhus töö loonud olukorra, kus ma ei saa enam tõsiselt vaadata cnn'i olümpiamängude kajastust. nii kaugele ei ole asi veel läinud, et ma iga kord naerma purtsataks kui wolf blitzer oma väikese maja suuruse ekraani ees edasi-tagasi jooksma hakkab, aga need sada rääkivat pead seal laua taga, kes kõik, kulmud siiralt juuksepiirile lükatud, korraga seletavad, ei ole küll minu jaoks enam mingid autoriteedid. pigem mõjuvad ilgelt segavalt. isegi ilusa anderson cooperi on jon minu jaoks ära rikkunud...

olin just tunnistajaks kurbkoomilisele olukorrale, kus vanemas keskeas härrasmees suunas otsustavalt oma härra peaministri poole triivivat prouat konfliktisituatsioonist kõrvale. proual oli ilmseltgelt härra peaministrile midagi olulist öelda, kuigi kõige oma raudse meelekindlusega eesmärgile pürgimise juures ei tundunud ta tegelikult sugugi ärritunud, pigem nagu elevuses võimaluse üle asjad südamelt ära saada. härra peaminister vaatas situatsiooni talle omase vähe elukauge segaduses pilguga, justnagu üritaks enda jaoks lahti mõtestada, miks antud naisterahvas käitub nagu lõõskaks lennujaama thsekkinni saalis võimas külgtuul, kuigi tegelikult on ilmastikuolud ju suhteliselt rahulikud. härra peaministri turvatiimi tegi olukord kuidagi ärevamaks.

a noh, mina pole praegusel ajahetkel muidugi sugugi mitte õige inimene teisi mõnitama või isegi, ütleme, heatahtlikult tögama. arvestades, kuidas ma eile oma telefoni pesumasinas ära pesin. imetabasel kombel õnnestus sellest siiski päästa nii sim- kui mälukaart...

h

pärast tänast tsirkust tund aega enne lennuki väljumist jõudsin ma järeldusele, et ilmselt olen ma minetanud oskuse lennukiga reisida. mis, arvestades minu tööd, on rohkem kui murettekitav. kui eelmisel nädalal kopenhagenisse ringipatseerima sõites olin ridiküli unustanud oma tuhande teraga taskunoa (nii, et pidin turvaväravast tagurpidi välja jalutama ja selle infoletti hoiustama, kust siis isa oli sunnitud selle pärast sisse kasseerima), siis seekord ei jõudnud ma ilma sekeldusteta isegi niikaugele.

ja pealegi olin ilmsüüta, kui ehk välja arvata see, et tund aega enne lennuki väljumist lennujaama jõuda on ikka mõneti ülemäärane ülbus. igatahes teatas tshekkinn mulle, et minu tallinn-kopenhagen-brüssel pilet peaks olema paberpilet. aga essaess sulgeb suve puhul oma leti kell pool viis, millest selleks hetkeks oli möödunud juba tubli pool tundi, mistõttu ei eksisteerinud terves vabariigis enam ühtegi instantsi, kes selle paberpileti mulle väljastada oleks võinud. ööl ja päeval lahti olev ja viimasel ajal lausa jalustrabava meeldivusega silma hakanud estonian airi lett oli kahjuks võimetu mind kuidagi muudmoodi aitama kui arvutist minu lendamiseõigust sedastades (missiis, et esimene jupp reisi justnimelt nende lennukiga aset leidma pidi). kõnekeskuse toomase võttis asjaolu, et eile ostetud pilet pabervormis peaks olema esialgu sõnatuks, arvestades, et sas müüb juba mitu kuud ainult e-pileteid.

pärast mõningas süsteemistuhlamist selgus, et mingil seletamatul põhjusel oli minu pilet tund enne reisi väljumist ikka veel aktiveerimata, milline toiming seejärel ka sujuvalt teostati, mistõttu mina siiski nõuetekohaselt lennukile jõudsin. seejärel oli puhas sile purjetamine. isegi brüsseli lennujaama pagasikäitlejad, kelle streigi tõttu eile kõik finnairi lennud näiteks amsterdami ja täna terve päeva absoluutselt kõik lennud leuwenisse suunati, olid õhtuks maha rahunenud. terve lennujaama pagasilindisaal oli ainult üks suur kohvrimeri.

a põhjus, miks ma keset palavat puhkust ennast ootamatult brüsseli äärelinnast kolleegi korterist leian, on suht proosaline. homme hommikupoolikul erakorraline üld- ja välisasjade nõukogu. teadagi, mis teemal (ma ei hoiaks lõpptulemuse suhtes hinge kinni...) nii ootamatult polegi enne tööle sattunud -- eile lõunal helistas keegi vedrupingul häälega gabriela ja küsis anuvalt, ega mul poleks võimalik kohale sõita. ütlesin, et kui lennukipileti saan, siis miks mitte. gabriela saatis pärast kirja, kus põhimõtteliselt lubas oma esmasündinu soovi korral mulle.

h

olin täna ainuke reisija estonian airi pariisist tallinna lendava lennuki vipklassis. teenindus selle tõttu muidugi ületamatult personaalne. kui õhusõiduk oli oma kruiisikõrguse saavutanud, jäi stjuuardess siiski vana sissetöötatud mudeli juurde. tore oleks ju olnud, kui kõlaritest oleks kostunud, et "lugupeetud daamid ja härrad, mõne hetke pärast alustame toidu ja suupistete serveerimist. premiumklassi reisijale pakume sooja toitu koos jookidega, travelklassi reisijad vaadaku ise, kuidas saavad..."

h

olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.

üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.

sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).

ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.

ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.



kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.

et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.



ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus



ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.

horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.



aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud, piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild



aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada



ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.

mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi "bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.

ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.

h

muud pildid seal

nojah, kasvasime tõesti blogiga vahepeal lahku. mis sellest ikka enam pikalt... nüüd on vähemalt see rõõm, et keegi enam ei vaevugi siia lugema tulema. saab jälle avalikult inimesi taga rääkida...

aga muidu on nii, et täna hommikul kell pool seitse tallinna lennujaamas teatava pingutusega silmi lahti hoides mõtlesin küll, et dääm, see puhkuse värk ei erine küll märgatavalt kuidagi sellest töövärgist. mõlemad algavad nii, et pakid kohvri ja tuled lennujaama. selle vastu aitab muidugi see, et tuletad endale meelde, et brüsselisse enne sügist enam ei lähe. viimased paar nädalat jooksutasid ikka juhtme sirinal kokku. ja tunnet, et elu on nagu ulmekas süvendas ka kontekst.

lennujaamast hotelli sõidutanud taksojuht pajatas, kuidas ta just hiljuti läbis euroautojuhtide concours'i, kolmeosalise, millest ainult üks puudutas tema sõiduoskusi. nüüd on endalegi hämmastuseks reservnimekirjas ja iga natukese aja tagant meenutatakse talle, et ta oma veebiprofiili kontrolliks. ja siis ükspäev oli kogu eurokvartal halvatud, metroorong sõitis schumani peatusest täie ringiga mööda ja inimesed olid sunnitud oma autosid vasakule ja paremale hülgama, sest tee oli okastraadiga suletud. ummikud olid siuksed, nagu hakkaks rahvas maailmalõpu puhul evakueeruma. aset leidis nimelt kalameeste mäss (õhk oli paksu suitsu täis, sest need põletasid el-i lippe -- ma tahaks näha kes sellesse plagusse niivõrd emotsionaalselt kiindunud on, et selline teguviis neid kuidagi haavaks...).

a nüüd, pärast meeleolukat nädalavahetust (mis tundub mulle nagu üks pikk katkematu häppening mingi reede õhtu poole kuuest umbes -- vahepeal koju magama minek oli suht sümboolne tegu, eriti arvestades seda peavalu, millega laupäeva hommik kostitas. tänks, onu, ema, õde, hetkeks läbivilksatanud laps ja neiu, kes pigem eelistab olla pump), passin parasjagu viini lennujaama laundzhis ja ootan jätkulendu. lennujaam tundub juba suht paljukannatanud, kuigi jalka käib alles teist päeva. austerlastepoolne strateegiline viga on fussballilaudade hoolimatu paigutus üle kogu hoonekompleksi ja eriti siia nelja meetri kaugusele minust. selgub, et ka poolakatel puudub sobiv omakeelne vaste hüüatusele jesssss! hetk pärast mind laundzhi sadanud miljon poola vutifänni jäid hämmastunult vait ainult sel hetkel kui cnn raporteeris esimestest rüselungidest poola ja saksa jalkasõprade vahel.

aganoh, arvestades, kuidas austerlased tarbivad saksa keelt nagu nad kõik palliksid, niiöelda, teise meeskonna heaks, ei olegi siit ilmselt palju oodata. kultuuridevaheline dialoog mai äss, ma ütlen. kui poleks euroliitu, siis ma ei oskaks sellistele detailidele nagu austria meeste üleüldine vinguv kõnemaneer, üldse tähelepanu pöörata.

a paari tunni pärast loodetavasti juba sarajevo. kuni reedeni vähemasti miskit muud. elagu maailma rahvaste taasühendaja facebook!

see tänaval sms-ide trükkimine on mul nüüdseks juba päris hästi käpas, nii et sellesmõttes võiksid telefonipostid mupoolest ka edaspidi polsterdamata jääda. pigem on praegusel kevadisel aastaajal probleem selles, et näpp külmab ära.

a need uued davidoffi reklaamipostrid on küll minu surm. vähe sellest, et on oht ise endal ootamatult kael kahekorra keerata, näen ennast lähitulevikus ka korduvalt prügikastide otsa ja autode alla jalutavat. ja ausaltöeldes, ma ei oska seda isegi väga kahetseda...

ootasin täiesti, et tänases postimehes oleks pealkiri "paet: palju ei puudunud, et eesti oleks kosovot tunnustanud" (pärast varasemaid pealkirju a la "täiesti vôimalik, et eesti ükshetk tunnustab kosovot" ja "eesti vôib kosovot tunnustada juba homme", samalajal kui eesti poisid kaitsevad sellise riigi piiripunkte, mida eesti arvates isegi olemas ei ole), aga vôta näpust. loen hoopiski, et kristjan rahnu on kupeldaja... kuhu see maailm niimoodi jôuab?

h

strasbourgis tagasi olla on täitsa meeldiv, eriti arvestades, et parlament vôimaldas mulle täna vaba päeva. ja kuna ma visuaalse eksituse tôttu (antud visuaalne eksitus on tegelikult väga lihtne ja loogiline tekkima, aga selleks peab seda veebikalendrit ise nägema, et asja traagikat môista) olen ennast nüüd viieks järjestikkuseks nädalaks tööle orgunninud, siis on kôik vabad päevad ausaltöeldes väga hinnas.

hotell on muidu viispluss (ja boonuspunktid selle eest, et hommikusööki antakse 11ni; kell 10.45 uksest sisse tormamine ja hommikusöögikôrbinate sissevohmimine vôib muidugi ükshetk osutuda selleks, mida meie anglosaksi sôbrad kutsuvad mixed blessinguks, sest piima külmas hoidmisse prantslased ei usu -- ilmselt maksavad lehmapiimale oma laktoositalumatuse eest kätte), ainult internetiga on seal kehvasti. teoreetiliselt on ta tasuline ja kui igal pool mujal maailmas selle teenuse hind langeb, siis orange on pidanud môistlikuks oma hinnastruktuuri niipidi korrigeerida, et nüüd peab veel rohkem pappi köhima, selle pisku eest, mis sealt läbi tilgub. praktiliselt ei ole mul isegi vôimalust neile raha anda, sest saavutatud konnektsioon on kangekaelselt "local only", hoolimata sellest, mispidi ma oma arvutit seest- ja väljastpoolt paitan.

mistôttu pidin ennast ikkagi parlamenti vedama, et meili lugeda jne. aga kuna ma olen loomult strateegiliselt hajameelne ja kella üheni magamine ei tee miskit selle tendentsi leevendamiseks, siis on ikkagi nii, et kui ma homse päeva jooksul ei suuda hansapangale öelda, et saatku mu krediitkaart mingisse paindlikuma lahtiolekuga kontorisse kui peakontor, siis on ikkagi sitasti. ja et huvitav, kas perearst töötab homme hommiku- vôi ôhtupoole, et ma saaksin talle rahvusvahelise telefonikône teha?

h

aklimatiseerumise nädal oli täitsa õige otsus, ka parlamendi poolt, kes selle mulle võimaldas. ja ka sellesmõttes, et kolme päeva jooksul läks tööpäeva algus progresseeruvalt uneaja tagumisele faasile lähemale (e 15.00, t 10.00, k 9.00), aga vähemalt ei sattunud keha täielikku shokiseisundisse.

esmaspäeval enne tööd kolleeg küll mõnitas, et ilmselt hakkan täielikku soga ajama kui suu lahti teen, aga tegelikult ei olnud asi kaugeltki nii hull (kolleeg ise hoopis arvas veendunult, et 1 tonn = 100 000 kg, aga seda õnneks mitte otseeetrisse). teisipäeva õhtuks suutsin juba liberaalide fraktsiooni inglasest esimehe keeleliste tiritammede ja poole sõna pealt inglise ja prantsuse keele vahel tsiksimise peale heatahtlikult silmi pööritada. noh, ja täna pärastlõunaks olime jõudnud juba traditsioonilisele tasemele, sest lauale toodud dokumendi päiselt lugesin ma selgelt välja, et antud dokumendi teemaks on "God's Package" ja tegu oli küll sotside fraktsiooni koosolekuga, a no milleks nemad üldse peaksid tahtma jumalast ja tema varustusest rääkida? teistkordsel vaatamisel selgus, et tegemist oli siiski "Goods Package'iga".

muidu võiks ju arvata, et antud üritusega said kõrv ja kurk järgmise nädala strasbourgi täiskoguks soojaks tehtud, aga kuna seal hakatakse rääkima lissaboni lepingu teemalisest raportist ja ilmselt ka pühapäeval esile kerkivast uuest euroopa riigist ja mina teengi oma etteasted ainult plenaarisaali kapis, siis ilmselt pole sellestki abi. a noh, tundub, et õhtus on vähemalt elektrit -- loodetavasti keegi siiski füüsiliselt viga ei saa.

h

kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:



mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.



järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.



kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?



lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.



kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.



korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.



viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.



kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

olen oma kahekuulist puhkust endalegi üllatuseks niivõrd tõsiselt võtnud, et põhimõtteliselt ei teegi midagi. mis siis nähtavasti hõlmab ka antud veebiväljaannet. mis on normaalne, arvestades, et kuivõrd põnev oleks blog sellest, kuidas ma mitte midagi ei tee. kogu see suurepärane olesklemine on muidugi teinud oodatud imetegusid minu unerezhiimiga, mistõttu on normaalne, et kui teised inimesed majas ringi kobistama hakkavad, panen mina arvutikaane kinni ja tulen uuesti teadvusele varasel pärastlõunal. lootust muidugi on. järgmine nädal näiteks väike kõrvalepõige korsikale, mida oleks ju nukker maha magada.

aga tänane reportaazh jõuab teieni hoopiski laulasmaa spaast. tänaõhtune nending on see, et eesti meest ei suuda ikka keegi tema spiidodest lahutada. supelungi alguses oli basseinla meeldivalt tühi, aga pikapeale läks inimkontsentratsioon siiski liiga suureks ja kuna kostüümid ei jätnud kujutlusvõimele kaugeltki mitte kõike seda, mida nad tegelikult talle hädasti jätma oleks pidanud, oli terve mõistuse huvides siiski parem lahkuda.

mudimis- ja mukkimisprotseduurid homme.

h