täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

eks ma ilmselt ise selle ikka endale kaela tõmbasin, kuigi võiks ju ka süüdistada kaarinit, kes minu täiesti retoorilise mõtliku küsimuse peale, et "ei tea, kas peaks endale "the west wingi" boxseti tellima, arvestades, et ta on kolmekordselt alla hinnatud?" vastas lihtsalt "jah". mistõttu minu kena härras jõuluaeg ongi nüüd sisustatud (eile ta lasi mul kokku arvutada ka, et kuimitu tundi see 154 osa on -- umbes 103).

tänasega, ma arvan, peaks esimene hooaeg ühele poole saama, kuigi võimalik, et lõpuspurt jääb homsesse õhtusse (ja kas saakski olla midagi kohasemat, millega jõululaupäeval maalt vanaema juurest ägisedes koju jõudes õhtu mööda saata?). inimkaod (peamiselt minu enda inimlikkuse arvel) on muidugi arvestatavad, aga mis teha.

ausaltöeldes, isegi vahepealse "studio 60" sähvakaga, ma olin unustanud milline vaimustav sõnadelaviin aaron sorkini firmamärgiks on. enamikku neist esimese hooaja osadest olen ma ju kunagi omal ajal näinud ja tuleb küll tuttav ette, aga juba praegu on tunne, et ma pean seda uuesti vaatama kohevarsti, et kõik sinna sisse topitu üles korjata.

teine asi, mis põhimõtteliselt küll teada oli, aga siiski pidevalt mind üllatusena tabab, on see, et seitsme aasta jooksul jõudsid seal episoodilistes rollides ikka kõik mängida. nüüd on muidugi tore vaadata, et mida need episoodilised tegelased pärast tegema on hakanud. kõrgklassi prostituudist laurie rollinsist on näiteks saanud dr.lisa cuddy... või siis president bartletti noorimast tütrest sterling cooperi inetust pardipojast sekretär/klaasist lae murdja peggy... noh, ja josiah bartlett on saanud ametlikku tunnustust kui "best fake president ever."

Paris Hilton Gets Presidential with Martin Sheen by Paris Hilton

ja ükshetk avastasin ehmatusega, et john spencer on väga sarnane donald rumsfeldile. eriti kui tal prillid ees on.

h

aega muidugi ei ole. see on juba patoloogiliseks kujunenud. raamatud ja perioodikaväljaanded kuhjuvad, teleseriaalid on vaatamata. peale selle on oht kogu aeg igale poole hiljaks jääda. huvitaval kombel pole ma kahe ja poole aasta siiberdamise jooksul ikkagi veel kordagi ühestki kallist raha maksnud reisist maha jäänud (see lause meenutas mulle nüüd natuke seda meie eilset imestusega segatud rõõmustamist iga kord kui need jällegi ei olnud meie, kes klaasi ära lõhkusid). reede hommikul olin sellele igatahes lähemal kui kunagi varem. tühi, pime, vihmane kellakuuene strasbourgi tänav on muidugi tänuväärne areen, kus omaette vihaselt ringi karata ja möriseda, aga taksot see kõik siiski kiiremini saabuma ei pane. lõpuks, 9 minutit enne bussi väljumist see siiski saabus ja tervelt 3 minutit enne bussi väljumist astusin mina selle uksest sisse. niisiis, hoolimata hotellipoolsest osavast sabotaažikatsest, ikkagi minu võit.

teinekord lähevad asjad aja puudumise tõttu muidugi päris huvitavaks, sest ei ole ju ka aega enne tegutsemist järele mõelda. mis ei ole ju ilmtingimata halb asi, sest et järele mõtlemise negatiivne tagajärg on ju tihtipeale ebamõistlike asjade tegemata jätmine ja no kuhu me niimoodi jõuame kui me ainult mõistlikke asju teeme?

h

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

mägedega hotelli fuajee akna taga on kehvad lood. kui pool tundi tagasi oli vähemalt kaks kolmandikku sellest misiganes moontblaankist veel täiesti selgelt eristatav, siis nüüd on lumepilv igatahes praktiliselt hotelliuksest sees. ei usukski, et pilv võib nii taltsas olla, et väiksemat sorti sirutusega saab talle näpu sisse pista.

see ennenägematu lumesadu hakkas tegelikult peale juba kaks päeva tagasi, kui meie veel itaalias valle de aostes mingi künka otsas lodžeerusime. õhtupoolikuga oli pool meetrit maas ja kohalikud oskasid ainult pead vangutada ja tunnistasid sellise asja praktiliselt enneolematuks. chamonix, kuhu läbi häda siiski eile kohale jõudsime, on sulasem, aga sellest hoolimata mitte vähem lumine.

suusahooaeg avati sobivasti täna. lund sajab hangedena, mis tegi küljealuse küll kenasti pehmeks, nähtavuse siiski mitte päris rahuldavaks. kuna meie näol on tegemist perekond algajatega, kellest keegi polnud kunagi enne mäesuuski alla saanud, siis polnud sellest muidugi väga lugu. ootamatu oli hoopiski see, et allalaskmine ei ole üldsegi mingi raketiteadus, isegi minusugusele kehkakolmele. olime endale vaimusilmas juba ette mananud mitmeid situatsioone, kus põlvepikkused lapsed meid viuh ja viuh jalust maha sõidavad. seda õnneks ei juhtunud. algajanõlv oli hoopiski ebaühtlaste vahedega täis pikitud briti tšikke, kes umbes seitsmekümneaastaselt prantsuse instruktorilt esimesi lumelauatamise juhtnööre said. kõige keerulisem, peaaegu, et ületamatu, tundus lisaks pidurdamisele olevat suusalifti käsitsemine -- olin tunnistajaks, kuidas minu ees üles sõitev tütarlaps järsku vibama hakkas ja pulga otsast maha prantsatas, otsustavalt suuna metsase järsaku poole võttes. õnneks sai kolm meetrit hiljem siiski külje maha.

lumesaju jätkudes muutub jällegi muidugi huvitavaks väljavaade homme milaanosse lennuki peale jõuda. aganoh, sellestki sillast tasub ilmselt alla hüppama hakata alles siis kui me temani jõudnud oleme.