mulle iseenesest meeldivad need auhinnahooajaks kivi alt välja tulnud väiksed filmid, kus ongi kolm ja pool tegelast (kellest ühte kehastab paratamatult hope davis, kellel, nagu praegu selgus, on minuga samal päeval sünnipäev) ja väga konsentreeritud süzhee.

kipub olema nii, et ma vaatan selliseid filme üsna vahetult pärast kinost suurejoonelisi kassahitte vaatamast tulemist. reedel kinos 'king kong' ja laupäeval sellepeale kodus 'proof'. eilne paar oli 'narnia' ja 'the matador'.

ainuke pettumus selles valikus on olnud 'narnia', mille tehniline teostus oli ootamatult nõrk. sinise ekraani ees filmitud stseenid ei petnud küll kedagi ära, ühilduvus oli umbes sama hea kui 50ndate filmides tagaajamisstseenides. aga peab muidugi tunnistama, et filmi sai vaadatud ka äärmiselt rasketes tingimustes, keset dvd-ajastu lapsi, kellel puudus küll õrnemgi aim sellest, kuidas kinos kaaskodanikke arvestavalt käituma peaks.

aga jah, sellega, et mõlemad olid kompaktsed ja mõlemate peategelased kuldsele gloobusele kandideerivad 'proofi' ja 'the matadori' võrdlusmoment ilmselt ka lõppeb. seal, kus 'proof' on tõsine ja valus tuterdab 'the matador' rõõmsalt absurdi piiril. ma arvan, et brosnan ja kinnear said mõlemad korraliku kõhutäie naerda neid vuntse kasvatades. aga tundub, et brosnan on lõpuks leidnud hea tee bondi varjust välja tulemiseks. 'laws of attraction' ja 'after the sunset' olid sellesmõttes natuke valusad vaadata. ja kuidagi suutis ta kõigest hoolimata nii hea välja näha, et kui väga pingeliselt vaatada, siis võis need jubedad vuntsid hetkeks unustada.

h

oma enesekehtestatud erakluses unustan ma mõnikord, et inimesed on tegelikult ainult telefonikõne kaugusel ja mõnikord tasub neid telefonikõnesid tõesti ka ise teha. õnneks sai telefon lootusetult tühjaks alles siis, kui kõik olulisemad plaanid tehtud. ja õnneks oli sadanud lund, nii et sõbra ukse taha jõudes avastades, et mitte mingi nipiga ei anna enam ühtegi kõnet teha, sai hoopiski lumepalliga vastu akent visata ja kehakeeles ukse avamist paluda.

aga muidu oli tegus päev, mis leidis aset peamiselt kaarli pst.-narva mnt. teljel. õhus oli tunda koolivaheaja märke -- kinopilet maksis ainult 55 krooni ja trammi peal olevate tütarlaste elu kaotas eesmärgi, kui nad said telefonikõne, mis teatas, et ööklubi uksel kontrollitakse dokumente.

ja see meenus ka täna, et minu kapasiteet suhelda täiesti erinevate inimestega on peaaegu nagu kummist. sest tõesti, kui inimvaatlused ongi väikest viisi hobiks saanud, siis on osalusvaatlus palju efektiivsem meetod kui vaatluse eemalt teostamine. ma ei tea, kas kõigil minu tänastel suhtluspartneritel (või õigemini nende grupeeringutel) omavahel suurt midagi rääkida oleks (ja võimalik muidugi, et tähtsustan siinkohal omaenda isikut üle, aga kus seda veel teha kui mitte omas blogis), aga mina suhtlesin kõigiga küll üsna vabalt täna.

ja oli päris vahva. teinekord jälle, onju?

h

aru ma ei mõista, miks driimbigbänd selliseid trikke teeb. mardisalu pani ju tegelikult hästi, selle kohta, et ta ei ole ju tegelikult laulja. aga kui tehakse frank sinatrale tribuuti, siis on ootused ikkagi ju kõrgemal. mõne lauluga oli juba päris okei (the way you look tonight) ja siis järgmisega (strangers in the night) jällegi üsna kehvasti. kas siis ei ole eestis lauljat, kellest oleks pasunapoistele võrdväärset partnerit? loop oleks sellele kontserdile nagu rusikas silmaauku sobinud, aga loop vist ei laula eriti inglise keeles? pluss, minuarust oli ka heliga mingi jama, sest bändi saund lämmatas pidevalt lauljad ära.

aga täna päeval sihitult kanaleid mööda hüpates sattusin yle1 pealt nägema väga karmi ja otsekohest saatelõiku tarja halosest presidendina. ehmatasin kohe natuke ära, et kuidas nüüd riigikanal niimoodi häbenemata ametisse tagasi kandideerida sooviva presidendi vastastele tuult tiibadesse puhub, aga siis selgus, et selline saatelõik on tehtud kõigi kolme peamise kandidaadi, matti vanhase, sauli niinistö ja halose kohta (kui neid lehti alla kerida, siis võib sealt antud saatelõikude käsikirju lugeda). puhtalt selle info põhjal saaks muidugi ilmselgeks, et presidendiks ei kõlba neist ükski. (asjassepuutumatu naisterahvana olen ma muidugi erapoolik -- vanhanen on muarust hot).

kui eestis räägitakse sellest, et presidenti peaks otse valima hakkama, siis on üheks argumendiks selle vastu asjaolu, et sellisel juhul hakkaks rahvas presidendilt ka rohkem tegusid ootama, mille kordasaatmiseks presidendil aga volitusi pole, misjärel rahvas ka presidendis pettuks. üldjuhul olen ma sellise argumendiga muidugi nõus, sest minu kindel tõekspidamine on, et eesti rahvas on üldiselt idioot ja ei häbene seda ka igal võimalikul juhul välja näidata. ma lihtsalt mõtlen, et huvitav, kuidas soomlased selle presidendi otsevalimisega toime on tulnud, eriti arvestades, et minu mäletamist mööda on nad üsna hiljuti poolpresidentaalselt süsteemilt parlamentaarsele üle läinud -- kuna president oli vanasti tegusam, siis võiks ju arvata, et rahvas ootab temast ka praegu rohkem kui ta teha saab. võib-olla tuleb see sellest, et rahvas usaldab poliitikuid ja riiki üldiselt nii palju rohkem? (sellekohase statistikaga ma ei ole tutvunud, lihtsalt oletan).

aga üks, kes on soome presidendivalimistel ammu oma lemmiku välja valinud on ameerika talkshow juht conan o'brien, kes arvab et ta on tarjaga äravahetamiseni sarnane ja on seetõttu väga tarja poolt. selle fenomeni observeerimisel aitab kadri käest saadud link.

h

kuna eelmisel nädalal saabus lõpuks ometi kauaoodatud külmetus, olen tavapärasest rohkem harmoniseerunud oma telekaga. eile õhtul saabus selles valdkonnas teatavat laadi mõõn.

soome kolmest tuli mingisugune heategevuskontsert, kus showstopperiks oli ronn moss, kes ilmselt on otsustanud oma üleloomuliku populaarsuse soomes oma ego teenima panna ja ennast seal pikemalt sisse seadnud. tema ja kellegi kohaliku daame esitatud dueti jälgimine oli omaette kogemus. kui silmad kinni panna, ei olnud viga -- peab viisi küll. aga asja visuaalne pool... isegi kui sa oled endale varases nooruses ette kujutanud, et sa oled lahe rokkar, siis ilmselt teevad 20 aastat seebikas esimest armastajat mängides oma töö. sellest, kuidas ta laulu ajal oma kaaslast pidevalt nõtkete liigutustega käperdas, piisas, et külmajudinaid tekitada. ta on üle 50 ka juba ja seetõttu tundusid need tilpnevad kõrvarõngad ja libedad maneerid eriti kohatud.

tv3 pakkus meile samal ajal misse. mis tundusid mulle ka natuke absurdsed, nii et ma jäin hetkeks mõtlema. ma ei näe ausaltöeldes ühtegi põhjust, miks selliseid võistlusi ei peaks korraldama. kui leidub piisavalt subjekte ja objekte, siis lasku aga käia. ma ainult ei saa päris täpselt aru, milles seal võisteldakse. lihtne vastus võiks ju olla, et valitakse välja kõige ilusamat, aga nii arvata oleks ju lihtsalt naiivne. ilmselgelt on kõik tütarlapsed seal ilusad ja ühe eelistamine teisele on juba isiklikust maitsest kinni (mis omakorda sõltub tunduvalt rohkem sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist kui millestki, mis pretendeerib objektiivsusele). pealegi, milleks siis need talendivoorud ja talking pointsid. võib-olla on siis hoopiski tegemist naiselikkuse võistlusega? aga (ja ma ei pea ennast kindlasti mingisuguseks naiselikkuse eksperiks) mulle on alati tundunud, et suur komponent naiselikkusest on ka teatav küpsus, milles neid vaevalt täisealisi tütarlapsi küll süüdistada ei saanud. väga võimalik muidugi, et ma olen teinud ennatlikke järeldusi ja ürituse peamine eesmärk ei olegi mitte võistlus, vaid puhas funfunfun. nii objektidele kui subjektidele.

kõige selle tasakaalustamiseks näitas rootsi televisioon praktiliselt päev otsa nobeli preemiate kättejagamise gaalat. mingi hetk kui jälle sinna peale lülitasin, laulis seal pikkade laudade vahel miskine koor ja ma mõtlesin, et see kostub küll väga nagu eesti koorimuusika. ja kui koor lõpetas ja naishääl kaadri tagant rääkima hakkas, suutsin ma tema jutust välja pikkida nii palju, et tundub, et oligi eesti koorimuusika.

reklaamipausi kohta tahan öelda nii palju, et plaadipealkiri "nii head tüdrukud ei tee" on ikkagi nagu natuke vildakas.* et siis kas tegemist on 'nii heade tüdrukutega', kes ei tee? või ei tee tüdrukud 'nii head'? ma oleks eelistanud sõnastust 'head tüdrukud nii ei tee'. aga see on lihtsalt minu arvamus.

*kuna nii head politoloogid teevad, siis plagiaadi vältimise huvides pean tunnistama, et esimesena tabas selle vildakuse kaarin. juba mitu aega tagasi.

h

mul on üks sõber. mõnikord ta küll teeb liiga palju ja mõnikord on ta segaduses ja ei tea, mida teha. aga samas on ta siiski kõige parem positiivsete üllatuste genereerija, keda ma tean ja võimeline tegema väga laias sortimendis asju lihtsalt sellepärast, et ta arvab, et teistel oleks sellest hea meel (või et tal endal oleks hea meel, kui talle midagi sellist tehtaks). nii et iga kord kui see juhtub, hakkab mul natuke häbi sellepärast, et kui mul endal on võimalus ja keegi, kellele seda teha, jääb see tihtipeale tegemata, kas laiskusest või isekusest või lihtsalt sellepärast, et ma ei pane neid hetki tähele. nii et kui te leiate välismaal vireledes oma postkastist shokolaadi või juturaamatu või tehakse teile ülikooli lõpetamise puhul kollaazh fotodest või kingitakse kaks pöffi piletit, siis võib olla päris kindel, et asja taga on just tema. ja kuna ma olen alati sakkinud aitäh ütlemises, siis teen ma seda siin ja nüüd ja suurelt. AITÄH, KAARIN!

h

ilmselt juba by definition tulevad sellised asjad, mis jalust rabavad sellisest suunast, mida üldse kahtlustadagi ei oskaks. mis on muidgi nende boonus (positiivse jalustrabamuse puhul) ja miinus (kui tegemist on negatiivse jalustrabamusega). seekord siis klassivend, juba keset pilkast ööd. ja oluline polegi see, kas ta päriselt mõtles kõike seda toredat ja head, mida ta ütles, vaid see, et ta seda tegi. (muu hulgas sain ka lõpuks aimu, miks kõik need tüdrukutehordid tema järgi hullud olid.)

ja see võis ka olla umbes täpselt see hetk, või ehk isegi juba veidi varem, kui ma sain aru igasugustest minevikukollidest kinni hoidmise mõttetusest. kui ma sain aru, et sellest on möödas juba piisavalt kaua aega, et sellel, kes me olime siis või kes me arvasime ennast olevat, ei ole enam mingit tähtsust. mul on vahepeal tekkinud juba nii palju uusi komplekse, et vanade elus hoidmine ja üles soojendamine pole lihtsalt jätkusuutlik. minu koolikogemus polnud kaugeltki dramaatiline ega traumaatiline, see ei ole midagi, mille peale ma eriti tihti mõtleks, aga mingid eelarvamused on see minusse siiski jätnud.

ja ma ei mõtlegi väita, et kõik need eelarvamused on olnud alusetud. sest ikka juhtub, et nostalgiast ja hardusest meeltesegadusse sattununa hakkad juttu rääkima kellegagi, keda pole sada aastat näinud ja taasavastad, et teil pole teineteisele ikka mitte midagi öelda. ja mõnega ei suuda ikka kuidagi vältida väikest pissing contesti. aga mõne teisega saab jälle meenutada, kuidas me koolist koju minnes lumepalle vastu maja seina loopisime, et näha, kumb viskab kõrgemale. ja isegi selle poisi nägemine, kelle järgi päris mitu aastat sai eemalt õhatud, ilma et tal endal sellest aimugi oleks olnud või selle õpetaja, kelle valikainet me praktiliselt sellepärast võtsimegi, et ta oli NIII ilus, on hea. sest see kõik on osa sellest, kes ma praegu olen ja ilmselgelt kaugeltki mitte kõige halvem osa.

kuigi ehk siiski mitte kõige aktuaalsem. need, kes minu ellu on jäänud või tulnud, on seda teinud põhjusega. ja mõningaid selliseid nägusid ka tol õhtul enda ümber näha oli samuti väga hea.

h

kooli aastapäev. ruulis täiega. inimesed on toredad. minevik on kirju ja nii masendavalt lihtne -- i love you/i hate you. aitäh. aitäh. aitäh. (kolmele inimesele, ise teate, kes te olete).

h