tänapäeva kiire elutempo juures (kus, tõesti, inimesed kahetsusväärsel kombel liiguvad kiiresti ja hulgakaupa) juhtub ikka nii, et õhtul ei ole sa ehk enam hoopiski mitte seal, kus sa hommikul ennustasid ennast olevat. aga pärast sellist nädalat ei leia ma endas motivatsiooni kusagil võõras kohas mõttetult tiksuda. ja nii ma jõudsingi enesele ootamatult täna õhtul tagasi koju tallinnasse.

aga möödunud päevad lasuvad mu kuklal nagu tonn telliseid. või võib-olla on see siiski asjaolu, et ööklubis 'come back' sai jälle ettevaatamatult headbangitud, mille tagajärjel kael ehk hetkel peale nii palju tuge ei paku kui ta võiks.

see oli igatahes mu siiani kõige lemmikum tööots. nende päevade jooksul mõtlesin ma päris mitu korda, et ehk ma ei saagi seda tööd jätta (hoolimata tema ebastabiilsusest), sest kust mujalt ma saan selliseid ehedaid ja täiesti uusi kogemusi ja puutun kokku teiste inimeste tavalise eluga, mis on nii erinev minu enda tavalisest elust.

ja inimesed on nii toredad ja vahetud ja nendega on nii hea ja lihtne suhelda. millist tähelepanekut ei ole ma just tihti elus teinud.

ja sellepärast ma ei saagi sellest kõigest väga palju kirjutada. sest ma ei tea päris täpselt, kust jookseb see piir selle vahel, mida tohib ja millest ei peaks ja seekord ma tõesti ei taha selles suhtes midagi valesti teha.

kurb on ainult see, et isegi kui sa väga püüad olla hea ja tubli ja mitte midagi valesti teha, võivad mingid sinust sõltumatud asjad ikkagi lajatada paraja plöntsaka tõrva muidu täiesti meeldivasse ja hästi hoitud meepotti. see teeb mind murelikuks.

h

kuigi mõnikord, ma tunnistan ausalt, tekitab minu elu minus frustratsiooni, leidub siiski hetki, kui ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. mitte et ta mind ülemäära õnnelikuks teeks, aga elamusi on kohati ikkagi rohkem kui rubla eest.

kõik, mis ma praegu ütlen, on et puuraidurid on mehed omaette, mitte küll päris mõistuse juures (ilmselt saemootorist tulev ving teeb oma töö), aga üldiselt siiski väga vahvad. otepää ööklubi 'come back' on nüüd ka ära külastatud ja rajateele on tantsulõvi.

pikemalt vist ei saagi rääkida, siis läheb juba liiga pikaks.

h

homme algavad raievõistlused tulevad täiuslikul ajal. mitte ainult sellepärast, et raha tuleb kasuks, aga ma olen viimase nädala jooksul hakanud enda juures märkama tüüpilise puhkusenüristumise märke. mitte ainult ei ole ööpäev minu jaoks üha suurema nihkega, aga tekkima on hakanud ka murettekitavad televiisoriharjumused. olen tabanud ennast vaatamast bbc uskumatult seebist 'cutting it' seriaali (mida kahtlustan küll olevat euroopa kõige popim, sest hetkel jookseb see nii yle1, etv kui bbc prime'i pealt) ja, mis veel hullem, olen häirivalt hästi kursis kodumaise kultusseeria 'buss' viimase aja sündmustega. lohutust, et on olnud ka paremaid aegu, sain ma sellest, et mul polnud õrna aimugi, kes on rene või daniel.

minu kolmas ja seni viimane etteaste postimehe nädalalõpulisas on paratamatult pannud mind keyboardi järele haarama. esimene kord, kõige esimeses numbris oli päris meelitav ja teine kord ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, sest selleks ajaks oli juba üsna selge, et tsiteeritud blogidejadal polegi mingit muud mõtet, kui ehk kirjutajate enda ego paitada, sest isegi, kui need inimesed on kunagi oma blogides midagi asjalikku kirjutanud, on lauselõikude väljavalijad nahast välja pugenud, et kõik vähegi asjalik sellest rubriigist võimalikult kaugel eemal hoida. aga kuna viimane kord oli minu tekstide seast välja rebitud äärmiselt kohmakas ja suurt mittekellelegi mitte midagi ütlev lause, siis pean vist edaspidi püüdlema pigem antud zhanrist eemaldumise poole. ei hakka siia hetkel veel mingeid diskleimereid lisama (nagu ma aru saan, ei ole neist nagunii suurt midagi kasu), loodetavasti saab niisama.

h

sel hetkel kui seis oli makarov-thorkildsen-värnik olin ma seisuga päris rahul (ja võistlusjärgsest emotsionaalsest intervjuust jäi mulje, et värnik oleks ka sellega rahul olnud), sest ausalt öeldes on nii makarov kui thorkildsen tunduvalt sümpaatsemad kutid kui see meie oma. rahuldust pakkuv oleks selline lõppseis olnud veel paaril põhjusel -- esiteks oleks see sobiv ja valus koha kättenäitamine soome kommentaatoritele, kes undasid mitu päeva järjest, kuidas konkurentsis on tegelt ainult kolm meest (pitkämäki, makarov ja thorkildsen, sellises järjekorras, nohja äärmisel juhul võib-olla ka parviainen, kes pidada olla fyysisesti huippukunnossa) ja kellelgi muul pole medalitele asja ja teiseks poleks eesti kõigi aegade esimene kergejõustiku maailmameister olnud värnik, kes on küll üks mu lemmikumaid mooroneid, aga ikkagi...

yle raadio tegeleb terve tänase öö soome rahvusliku identiteedi turgutamisega (vahepeal kinnitades, et eestlased on vennad ja tublid spordipoisid). soome blogijate reaktsioon näitab, et oleme tõesti sarnased. kuigi soome keelt ei oska meie sportlased küll karvavõrdki ja ehk ongi nii kõige parem.

aga ameerika sportlased on kah lahedad:

- Menimme muutama päivä sitten syömään ja sanoimme nuoremmille, että heidän on haettava meille juotavaa. Jotkut luulivat meidän yrittävän kiusaavan heitä ja he halusivat soittaa äideilleen tai ties kenelle, Capel ihmetteli.

- Sen jälkeen he kielivät asiasta joukkueen tytöille, jotka nostivat asiasta äläkän. He saivat kai jonkinlaisen äiti-syndrooman ja tekivät asiasta isomman, kuin se oikeastaan oli, Capel sanaili

h

misasi on prantsuse polonees?

a. chopini teos
b. riik
c. oksüümoron
d. marko kaljuveeri järjekordne kuldmuna

õigesti vastajate vahel läheb loosi lõngakera, millega saab raevuhoos ohutult vastu teleriekraani viasta.

h

'the secret life of usi' viimane osa oli kerge pettumus. mul on hea meel, et ma seda rihtides varem hullumajast ei lahkunud, vaid hoopiski koju jõudes videomaki kaasabil vaatasin. selle operatsiooni suurim boonus ongi ehk see, et suutsin päeval hiljaks jäämisega riskides videomaki taas lindistama veenda. pärast kolimist ja starmani suurest ja turvalisest rüpest lahkumist oli ta natuke segaduses.

muidu on nüüd muidugi oht, et vanematele jääb homseid lehti lugedes mulje nagu oleksin ma lapseootel. et seesama mulje jääb sama pildi abil veel kolmest tütarlapsest neid ilmselt eriti ei lohuta. võin kinnitada, et vastavasisulised kuuldused on alusetud. see, et ma olin täna lennujaamas osa bännerist 'mel i'm pregnant' oli lihtsalt väike süütu nali.

h

piinlik lugu küll, et selline majapidamismässulise sissekanne nii kauaks kõige pealmiseks on jäänud. vabandust.

nädalavahetuste arvestuses on see olnud üks neid häid. laupäeva hommikul kell kaheks bussi pealt koju jalutades oli küll selline tunne nagu aeg oleks lateksist ja väga elastne. minul oli veel eelmine päev, aga teised inimesed tegid juba järgmise toimetusi. juurdeveo tänaval on mingi kaubanduslik ettevõte, mis avab oma uksed iga päev kell kaheksa. oma tolle hetke olekus ei suutnud ma tuvastada, mis ettevõttega on tegu, aga hetk enne avamist oli selle ukse taga igatahes saba. ilmselt mingi hea ettevõte.

aga nende varahommikuste vestluste põhjal, milles ma olen osaline olnud ja hilisõhtuste vestluste põhjal, mida ma olen lihtsalt vaikides pealt kuulanud, on mulle hakanud tunduma, et ma olen oma ohutus tavalisuses peaaegu, et eriline. sest peaaegu keegi ei ole nii tavaline kui mina. nii et võib-olla ei ole see isegi tavalisus (mis eeldaks ju mingit normi, mingit keskmist), vaid lihtsalt arengupeetus. teiste inimeste elud ja emotsioonidevikerkaared ja kõik see, mida nad teevad, et neid vikerkaari esile kutsuda ei ole miski, mille poole ma püüdlen ('walks to the beat of a different drummer...'), lihtsalt võimalik, et mõnikord on minu side reaalsusega hingematvalt habras.

aga natuke elektrit tõi see nädalavahetus minu ellu küll. tundub, et sellest, kui ma viimati kohtasin stimuleerivaid uusi inimesi, on juba hiiglama ammu.

h