sain oma magistriprojektile juhendaja, sekunditega. ja ta on nunnu. ütles, et ta küll lubas enam mitte rohkem inimesi võtta, aga ei saa oma politoloogile ära öelda. samas, see eelmine tüüp jalutas mulle eile praktiliselt otsa, kui me vastassuundadel rüütli tänava mägesid ületasime. ja ükski lihas tema näos ei liikunud. nojah, ega me samas väga palju kohtunud ei ole ka. ehh, bygones!


tegin endale tähesuppi ja potti pesema hakates avastasin, et sinna oli jäänud üksik "p". huvitav, kas mingi kosmiline teadaanne?


muidu olen omadega jälle üsna ummikus. laiskus, laiskus, lase mind lahti.


h

kaks uskumatult pikka päeva, mis on nüüdseks juba natuke ajaudusse mähkunud. üks lugu teise otsa, meeleheitlik meeleshoidmine ja struktureerimine ja nõuanded ja näpunäited, hunnikute viisi, üksteise otsa. kümnest kuueni ja siis õhtul koju voodisse, tundes ennast nagu tühjakspigistatud käsn.


ma pole päris kindel, mille najal ma püsti olen püsinud, sest tahtejõudu pole mul kunagi ollagi olnud. võimalik, et see oli see tylenoli laks, mida ma igaks petteks hommikuti endale sisse ajasin. või lihtsalt teadmine, et mul ei ole valikut. ja need lugematud pudelid vett ja hommikuti hoole ja armastusega termosesse villitud teed, mida ma läbi linna endaga kaasa olen vedanud.


sest nohu, nagu teada, halvab igasuguse mõttetegevuse ja kui ma olen suuteline kasvõi natukeseks ajaks unustama need kipitavad silmad ja kiheleva nina ja lukkus hingamise, siis on kerge ennast kangelasena tundma hakata. kuigi täna hommikul, kui ma kannatlikult tänavanurgal vihmas bussi ootasin ja see, hoolimata minu meeleheitlikust vehkimisest, minust lihtsalt külmalt mööda sõitis, mind niimoodi viis minutit loengusse hiljaks jättes, oleksin ma küll kellelegi lõuksi võinud anda. oh, well, you can't win them all...


aga nüüd läks brüsselionu (inglise onu tegelikult, kelle c-keelteks (et siis teeb nendest keeltest tõlget inglise keelde) on ainult prantsuse, saksa, taani, portugali ja hollandi) brüsselisse tagasi ja mina võtan selle auks homme vaba päeva. enam-vähem tuli kõik välja, üldiselt sain onu käest kiita, mõned probleemid vajavad ründamist, saame hakkama. aga nüüd võiks üks selline päev ka tulla.


h

mis uus populaarne elluastujate nimi on üllar? ja õpilasmalevas toimus malevapulm noorte vahel, kelle nimed olid heino ja sirli. kusjuures seal malevas oli ka teismeline ants. mis järgmiseks tagasi tulevad? endel ja endla? lembit, kalju ja helju?


h

kassanäe, tööpõld on suur ja lai...


h

eilne märgade jalgade maraton päädis tänahommikuse kurguvalu ja paari nukra aevastusega. ma ei näe samas, mida ma oleksin teha võinud, peale loengus sokkide jalast võtmise. ja see ei olnud ilmselgelt an option. loomulikult ei ole see päris põhjus sellele, miks ma tänases maratonloengus ei ole, aga igatahes tegi see raske loobumisotsuse tunduvalt kergemaks.


vaatain siin oma aknast välja, üle emajõe luhtade ja muidu meeliülendava võsa ja mõtlen, et kui tervis vastu peab, võiks nädalavahetusel kusagile minna. muidugi oleks vaja nädalavahetusel ka veoautotäis tööd teha. eks vaatab, kuidas prioriteedid kujunevad. minu puhul ei või kunagi teada.


kes üldse nädalavahetusel tartus on?


h

ei, ma tean küll, miks ma kella kümnestesse loengutesse alati ilma probleemideta õigeks ajaks jõuan ja kella kahestesse hiljaks jään. sest kui kool hakkab kell kaks, siis on loomulikult aega kodus molutada ja igasuguseid asju teha, kuni järsku avastad, kui palju kell juba on. kella kümnesesse loengusse minek käib nagu mööda konveierilinti. üles-riidesse-söök-mukk-pakkimine-lahkumine.


täna raskendas kooli jõudmist veel see, et raekoja platsi äärel olin sunnitud seisatama ja otsima parimat võimalikku rada, sest põhimõtteliselt oli kogu plats muutunud kiirevooluliste jõgede keerukaks süsteemiks. ja see asfalteeritud lõik, mis läheb sealt raekoja apteegi ja draakoni vahelt oli lihtsalt defineeritav joana. tundi jõudes olid igatahes püksid põlvini märjad ja sokid olid niisked ka siis kui ma pool üksteist õhtul koju jõudsin.


kell pool kaheksa vallutasime pange ja kuna meid oli nii palju, tekitasime teenindavale personalile ebameeldivusi. võitjaks osutus nälg. nii toimuski konverentsitõlkide tutvumisõhtu kahes sektsioonis. raha ei saa ilmselt enne detsembrit, eksamist kukun ilmselt läbi jne. aga muidu oli vahva.


tahanelutahanelutahanelu


h

elu hakkab vaikselt paika loksuma. tänane internetiajastu algus on selle kõige selgemaks tunnistuseks. peale selle andis ennast näole ka nõudekast. ja mul on isegi olemas telekava, mis ilmselgelt näitab teatud stabiilsust minu elus.


nüüd tuleks leida veel põnevaid hobisid. eile, kui seltsi külalisõhtul see ja teine rääkis, kuidas ta oma erialaseltsis uskumatult tegev on (rohutedlaste seltsis meelelahutuse eest vastutaja? see on küll põnev amet, arvestades, millistele kappidele rohuteadlastel teoreetiliselt hea ligipääs peaks olema), arvasime kaariniga, et peaks tegema tõlkide erialaseltsi. ja siis loomulikult, meeleheitlikkus ent äärmiselt leidlikus meelelahutuse tekitamise püüdes korraldama kohe balli. mõelge selle üle, nelikend naist ja kolm meest, kaasaarvatud too üks, kes 1980ndal aastal tpis elektronarvutite eriala lõpetas...


ja ikkagi ei näe ma mingit võimalust sel aastal käärikule minna. eile oli pettai täiesti ettehoiatamata telekas, patras midagi enne billclintoni intervjuud (ma ei ole päris kindel, mida, sest kogu mu tähelepanu tõmbas endale tema uskumatult siiras soeng) ja ma kogesin jällegi midagi allergilise reaktsiooni sarnast. oh, lapsepõlve süütud, muretud mängud... meil aiaäärne tänavas jne.


h

kaks ärritavat asjaolu.


esiteks see, kui juuksekummid neid pähe pannes pooleks lähevad, lajatades heleda laksuga vastu mu näppe, nii et kätt vaadates on täiesti imekspandav, et ma ei näe seal sügavat sinakaslillat vorpi. viimaste päevade jooksul on seda kaks korda juhtunud. mine või scrunchyde peale üle.


teiseks see, et tartus maksab takso kilomeeter peaaegu poole rohkem kui tallinnas. huvitav küll, kuidas naftabarreli hind maailmaturul tartu jaoks hoopis teine on.


ahjaa, veel see asi ka, kuidas tallinna linnast (ilmselt siis kogu eestist) ei ole võimalik leida normaalseid saapaid. ma ausalt öeldes oleks valmis eksperimenteerima, ostma isegi ehk õrnalt kummalisi jalanõusid, mingite huvitavate värvide või kujunduselementidega, maksma ehk isegi natuke rohkem. aga ei. korralikke saapaid ei ole. igasugusid nikk-näkk kingakesi on küll juba tekkinud, aga septembri lõpus ei saa ju eestis enam ette kujutada, et me elame vahemere ääres...


muidu kõik bueno. õhtul tagasi tartusse.


h

tagasi tallinnas. nädal aega täiesti uut ja harjumatut elurütmi. nüüd on selge, kuidas asjad käivad. peaks leidma mooduse kuidagi need vanad head sisseharjunud asjad ka sinna sisse mahutada. sest sel nädalal oli küll niimoodi, et koju tulles mõtlesin kõigi nende asjade peale, mida teha võiks, aga kui ma korraks ennast voodile toetasin, olin võimeline ainult telekapulti käsitsema.


neli tundi päevas naljakaid lühilugusid tõlkides tekib küll tunne nagu oleks tagasi neljanda klassi inglise keele tunnis. ja iga päev vaatavad loengus otsa needsamad kümme nägu. ei mingit anonüümsust.


kodusel rindel on endiselt lahingumöllus teadmata kadunud nõudekast. oletan, et see on kusagil vanaema valdustes aegviidus, mis on üks kolmest kohast, kuhu minu kola pärast kevadist tartust lahkumist pudenes. nõudekastis on mõningad asjad, millest ma köögirindel valusat puudust tunnen. näiteks veekeetja (kuigi ka ilma selleta ei ole ma olnud sunnitud klaaskausis teevett keetma...) ja terav nuga ja minu oma teekruus.


teisipäeval peaks internet saabuma mõisavahesse. loen tunde ja minuteid. eriti ebamugav on selle puudumine olnud seoses minu suhtlemisega eurosuunal. stipi-inimeste nõudmised olid minu igapäevase tehnoloogialigipääsu jaoks liiga peened. vajalike dokumentide skännimine toimus brüsselist tartusse tulnud korralduste järgi tallinnas. seejärel e-mailiti need mulle, et ma saaksin need tartust brüsselisse edastada. tähtajad lähenesid ja mõttetud pisiasjad (allkirjad, kuupäevad jms.) jäid kahe silma vahele. nii saigi rmk iti-inimene minu pangaandmeid kolm korda sisse skännida. aga täna tuli lõpuks teade, et "your file is complete". jään pikisilmi ootama rahavoogude saabumist oma pangaarvele.


h

kannatan internetivaeguse all. starman ei luba enne järgmist teisipäeva midagi. sestap nüüd siin seltsis.


positiivsete uudiste alla kuulub see, et mulle lubati, et teatud pingutuse korral teenin ma järgmisel aastal rohkem kui eesti president. samas mainiti muidugi ka, et see pingutus võib olla tappev. kapis sain ka juba istuda, nii eksperimendi korras. homme on selline loeng nagu mälutreening.


klassi kokkutulek ei olnud nii hull kui ma kartsin, olemasolevat kontingenti silmas pidades. mingit positiivset üllatust ka näkku ei karanud. need, kes olid tüütud, on ikka tüütud, need, kes olid toredad, on ikka toredad ja need, kes olid kummalised on ikkagi täiesti pöördumatult kummalised. saab ühe õhtupooliku küll koos oldud inimestega, kellega kaksteist aastat oma elust viis päeva nädalas ühes majas viibitud. siis on jälle hea koju tulla ja oma sõpradega suhelda. aga see maja, kus üritus toimus -- kui ma poleks seal ise käinud, siis ma ei usukski, et eestis selliseid maju on...


h

ilmselge märk maailma lõpust on see, et panges olid pulgad otsas ja keegi eestis ei müü pulki ja nii ma pidingi oma india pähkleid taldriku peal kahvliga taga ajama. huvitav, kas enne oli mingi keskne pulgapank, kust kõik hiina toidu asutused oma pulgad said?


esimene mammutloeng oli täna. mitte kõige põnevam, ma pean tunnistama. nentisime, et meil on kohe nagu mingi magnet, mis meid pseudoteaduste poole tõmbab. kõigepealt politoloogia ja nüüd siis see. esmaspäevast hakkavad erialaspetsiifilised ained, ehk on need natuke rõõmsamad. aga seda peab küll tunnistama, et kui tartu linnas üldiselt tunnen ennast juba gerondina, siis seal tõlkemagistri loengus olin jälle nagu noor laps. oluline kontingent oli juba halli peaga.


ja korteriga on nii, et see on viimase peal. ja hea on üksi elada. ja suur pood on lähedal. ja raha ei pea selle eest ka eriti maksma. miks, oh, miks ta siis nii kaugel peab olema?


homme midagi hoopis põnevamat. klassi kokkutulek. hmmm...


h

kui jätkub selline pakkimise teemaline prokrastineerimine, siis võibki teoks saada minu unistus võtta kaasa võimalikult vähe asju. tõenäosus, et maha jäävad eriti olulised asjad sellega siiski suureneb. ja üldse, mis oleks elu ilma pideva viimase hetke paanikata?


aga ma arvan, et ma lähen nüüd võitlen natuke selle tuulega. isal on imetabane omadus osta sööke, mida mina ühel või teisel põhjusel tarbida ei saa.


h

tartust tagasi jalavigastuse, korterivõtmete ja millegagi, mis häguselt meenutab loenguplaani. tartu trepid on salakavalad, seekord ei saanudki aru, mis täpselt juhtus, aga ilmselt sikutasin natuke mingit sidet. paar aastat tagasi vääratasin vanemuise esisel trepil, kolm kuud hiljem, kui üks jalg ikka teisest erines, selgus, et oli olin mingi väikse armsa luu seal sees ära murdnud. elama hakkan tartu linna viimases majas. ilma liialdusteta. nii et olen endiselt pakkumistele avatud. samas otsin võimalust üks väike paber skännida, et ma saaks selle brüsselisse saata, et nad saaksid mulle raha anda.


muidu vaikus ja ootamine. teen väheseid asju suurtes kogustes. olümpia oli emotsionaalselt üllatavalt kurnav. ilmselt on minus siiski väike spordiajakirjanik peidus. tegin eelmisel nädalal impulssostu -- haarasin prismast möödaminnes 'eesti spordilehe'. esmamulje oli üsna karm, hiljem mõtlesin asja üle järele ja leebusin natuke. potentsiaali ju oleks, aga kahjuks on ainult murdosa sellest rakendunud. domineerima jääb küsimus, millist lisaväärtust see pakub, võrreldes näiteks 'postimehe' spordikülgedega. minuarust väga marginaalset. aga noh, vähemalt oli jutt üsna asjatundlik. eriti võrreldes näiteks etv-ga. millisele asjaolule juhtis minu tähelepanu ka üks lugejakiri. centerfoldil oli aga küsitlus, mis mind tõeliselt hämmastas. umbes viieteistkümnelt spordiga seotud inimeselt oli küsitud paar küsimust, nende hulgas ka seda, kui rahule nad jäid olümpia meediakajastusega. ja ainuke, kes ei arvanud, et etv oli suurepärane ja eriti head olid emotsionaalsed võistlusjärgsed intervjuud sportlastega, oli jüri tarmak. kes arvas, nagu minagi, et ebaeetiline on sportlast teleeetris nutma ajada ja mingit mõistlikku seletust sellele, mis persse läks sellisel hetkel nagunii oodata ei saa. dzhiisus, võib-olla tõesti olen mina loll...


aga täna tulin tallinnasse ühes bussis täies olümpiavarustuses ja vahemere päevitusega anu sääritsaga...


h