kunagi ei tea, mis millekski hea on. sügisest ikkagi tagasi tartus. sööge seda, politoloogia osakond!


h

hea, et see jalgpall selle nädalaga läbi saab, sest kuigi olen seda nüüd vaadanud vähemalt neljas erinevas asulas ja kaheksast erinevast telekast (ja ükskord lausa suurelt seina peale projitseeritud ekraanilt -- pühajärve puhkekodu pubis), kardan siiski, et meie järgmisel nädalal algavale ja peaaegu kogu juulit hõlmavale 'tunne-oma-kodumaad' tuurile jääks ta küll jalgu. millest oleks muidugi tuline kahju.


aga eluarmastuse otsimisel on orientiiridena lisandunud kriteeriumid, et too inimene telekast tulevat sporti aktiivselt salliks ja raamatuid loeks. sest ausalt öeldes ma ei mäleta, et ma oma spordivaatamisega kunagi kedagi ahistanud oleksin. või raamatulugemisega. isegi see öine kurlinguvaatamine esimeste kursuste sesside ajal käis konsensuse alusel. aga vastupidiseid näiteid võin kasvõi möödunud nädalastki tuua. kui telekas seisab kaks päeva nurgas täiesti puutumatuna ja nii kui mina ta neljapäeva õhtul tööle panen ja tugitooli mugavalt sinna ette vean, et inglise-portugali mängu vaadata, nii on parv inimesi ümberringi, kes nuiavad, et me ükskõik mida muud vaataksime. ja kui ma vaheajal pissile lähen, siis on kanal permanentselt 'jackassi' peale vahetatud. õnneks puudub noortel inimestel püsivus.


ja ma arvasin, et need raamatulugemise mittemõistmise päevad on ka koos keskkooliga selja taha jäänud, kui muidu mitte just kõige kinnisema peaga sellid pidasid seda maailmakõigeigavamaks tegevuseks ja sind, kui sa seda harrastasid, paratamatult maailmakõigeigavamaks inimeseks. nii et pühapäevahommikune küsimus: "kas sa kogu aeg loedki?" pani mind kergelt võpatama. seletasin, et leidsin selle raamatu siitsamast laua pealt ja juhtumisi on just seesama, mida ma ise parasjagu loen. see tõi natuke kergendust -- vähemalt ei vea ma raamatuid kaasa. ei tihanudki öelda, et minu koopia on üleval korrusel seljakotis...


h

suve saabumise märgiks olen hakanud elama oma seljakoti otsas. seljakott on hea ja ilus, aga siiski mõneti piiratud. nagu ka minu jaks seda lõputult ühest kohast teise tarida. hetkel sisaldab kõige muu hulgas mõnda pudelit offi (ootamatute sääsehädaolukordade jaoks), juuksevahtu (ootamatute soenguhädaolukordade jaoks), beckhamiga vanity fairi (ootamatute igavushädaolukordade jaoks), magamiskotti (ootamatute unehädaolukordade jaoks) ja lõpudiplomit (ootamatute politoloogiliste hädaolukordade jaoks).


tegelikult olen olnud iga pool ja näinud niimõndagi, aga seda kõike on liiga palju ja ma ei oska teha valikut, et mida välja jätta. ja see ei lõppe ikka veel, aga mina ei tea ju, millal ma jälle arvuti juurde saan. aga õnneks keegi eriti enam ei loe ka.


räägin siis hoopis inimestest.


jaanilaupäeval tallinna bussijaamas (harrastajale inimvaatlejale kohustuslik vaateplatvorm):


1. piitspeenikesed blondid tütarlapsed, vanuses 13-14 minu vastas toolidel. ennustasid kaartidega jaaniõhtu saatust, noh, et kui tuleb punane, siis on 'jah' ja kui tuleb must, siis on 'ei' ("kas me tunneme neid kutte, kelle juurde me läheme?" "jah" jne.)

2. vanaisake ja lapselaps-tütreke. nagu vene muinasjutus. ainult, et tegemist oli eestlastega. vanaisake oli umbes 115 aastat vana ja neil mõlemal olid seljas aukartustäratava paksusega sinised puhvaikad.

3. viimane tähelepanek sealt tuleb seoses kõõrdsilmsusega. väga kõõrdi vaatava inimese vaatamisest hakkab endal pea valutama. sest millegipärast kisub oma pilk ka kõõrdi sellepeale.

pärast kahetunnist passimist sain sealt siiski tulema ja viljandi bussi peale.


viljandi bussis istusin kõige tagumises reas. minu kõrvale sadas kaks päevitunud olekuga meest, mõlemal kaasas kilekotitäis kõlisevaid õllepurke. kartsin juba halvimat (kõrvatest virtsavett välja võluvat jauramist, parimal juhul isegi ise jauramise objektiks sattumist, vedeliku tarbimisest tingitud bussikoridoris edasi-tagasi siiberdamist jne.), aga viljandis teatas üks ohkega teisele, et "viin siis oma õlled nüüd koju" ja nii meie teed lahku läksidki.


mudistes oli palju inimesi ja sporti. seal oli poisse, kes tegid hästi süüa ja tüdrukuid, kes jõid liiga palju viina. saunapõrandal maas oli annely (või anne-ly), väga suurte...hmmm, silmadega ja üsna napilt riides.


järgmine kontrollpunkt oli tartu bussijaam ja väike vana puuduva diktsiooniga tädi, kes pakihoidlas mu pambu enda hooleks võttis. ringiga bussijaamas tagasi, istusin pühajärvele viiva tartu-otepää-valga bussi peale. nentisin järjekordselt fakti, et kõige põnevamad inimesed istuvad alati selja taga. seekord siis trullakas 12-13 aastane poiss oma marginaalselt vanema õega. poisil oli käsi kipsis ja otepäält helistas ta mingile sõbrale, et kamandada ta joogid valmis panema ja teatada, et "otepääl on karmilt vinged eided" (ja seda observeeris ta pelgalt läbi bussiakna)


pühajärvel oli päev otsa vaikne ja rahulik, ka inimvaatluste koha pealt ja siis järsku saabus tallinnast kari hüperaktiivseid inimesi, kes tegutsesid nii, et maa ümberringi must. kedagi eraldi välja tuua oleks lausa patt. eriti kuna lõpuks saabus seltskonnaväline pirn, noormees, kelle jutt algas sellest, et ta käib pühajärve ääres akusid laadimas ja lõppes sellega, kuidas ta oli läinud mingit "iidset india jumalat torkima" ja see oli ta "lukku pannud" (tekkis jõuetus ja keskendusmiraskused, mõelda veel natuke sai, ütles siis jumalale, et kule, sorri, jumal laskis ta lahti). vahepeale mahtusid nõidade kogunemised siin-seal ja avanemise laagrid ja enesekindel väide, et jehoovaga on kaputt.


ja loomulikult on möödunud nädala sisse mahtunud ka palju sõpru, kellel on olnud pealehakkamist ja jaksu, kes on pakkunud meelelahutust ja peavarju või kes on lihtsalt olemas olnud. minu sügav tänu ja rispekt. props ka.


h

olen viimaste päevade jooksul märkamatult jälle omaks võtnud seisukoha, et magamine on luuseritele. samas tunnen, kuidas minu keha praegu valju häälega selle vastu protesteerib, nii et ilmselt saabub varsti siiski häbistav/vabastav alistumine.


matk, millele ma veel reede pärastlõunal täiesti surmkindlalt mitte minemas olin, on mind jätnud päikesest põlenud nina ja mitmete erinevate mälupiltidega.


naljakas on see, kuidas sa lähed läbi niimõnegi aasta oma elust ilma teatud kohtadesse sattumata ja siis järsku on iga paari kuu tagant neisse asja. täiesti sõltumatult üksteisest. minu puhul on pärispea poolsaare külastamine nende kolme korraga, mil ma möödunud aasta jooksul seal olen olnud, läinud aina detailsemaks.


seekord siis mohni saar (eredaim mälestus ilmselt siiski jalgratturipükstes maie, kes tutvustas meile müstikat ja okultismi, auravaid pensionäre ja eluteed, ise söakal sammul läbi kadakate tormates), viinistu (kus peale piltide vaatamise sai ka toorest austerservikut näksata), purekkari neem (millest peamiselt meenub mandri-eesti põhjapoolseimas tipus liikumatult seisev kärt, kes vaatas üksisilmi päikest kuni see -- plumps! -- silmapiiri taha vajus), turbuneeme küla oma 600 000 krooni vaatega ja loksa laevaremonditehas, kus on naiskraanajuhid ja -keevitajad ja väga palju väga rasket metalli.


temperatuur oli tasakaalus, sest kui kell 4 magama saabusin olid telgikaaslased selle juba soojaks hinganud ja hommikul lõime nii mina kui helle esimest korda silmad lahti selle peale, et vastu telgikatust hakkas vihma rabisema ja meile mõlemale meenus hoobilt, et olin oma seljakoti õhtul õue jätnud. ausalt öeldes ei mõju vihmaprõgin vastu telki mitte ainult südantsoojendavalt romantilisena, vaid ka hellalt uinutavana. sestap lõplik väljumine telgist ettenähtust poolteist tundi hiljem.


lisamärkused:

1. mõne inimesega on ikka nii, et oled juba valmis oma arvamust ja suhtumist korrigeerima ja siis ta suudab ikkagi vindi üle keerata (liiga purju jäämine on alati selge märk sellest). tõsiseltvõetavus vajab seega veel tõestamist.

2. alkona hääletaksin ikkagi viina poolt. siider on maailmakõigetüütum jook ja õlu on paha maitsega.


Paul McCartney -- "Great Day"


h

tänase ülikoolilõpetamise üheks eredaimaks hetkeks jääb kindlasti minu esimene külastus meestejuuksuri juurde. keerasin endale kodus mingi sonksi pähe, avastades siis, et siin pole tilkagi juukselakki. teel aktusele hüppasin läbi esimesest ettejuhtuvast juuksurisalongist, mis juhtus olema 'erki meestejuuksur' riia mäel. seitse meest istus reas ja lasi endale crew cuti teha, see oli rohkem nagu soengukombinaat. hõljusin oma lehvivas seelikus siis sinna ühele vabaks jäänud toolile ja palusin endale lakki pähe lasta. tädi lasi mulle äärmiselt professionaalselt kahte erinevat lakki ja kasseeris 10 krooni.


aktus ise oli... nojah, palju toredaid inimesi. austatud baktöö juhendaja slash osakonnajuhataja suutis suhteliselt suure eduga napsata ikka 'kõige nõmedama' tiitli, sest enne meile diplomite kätte andmist pajatas kogu saalile natuke aega ikka sellest, kuidas tema ka hiljuti ühe hoopis teise astmega kraadi ühes teises ülikoolis ühel teisel mandril sai. ja kandis seda tobedat pannkoogi moodi doktorimütsi. jah, vello, see oligi sinu koht esineda.


pärast seda on olnud maovalu ja palju toredaid inimesi ja miljoneid lilli, mille ma kõik tallinnasse ära saatsin juba. ja homme kell 8, mis on tervelt viie tunni pärast, pean ma olema seltsis ja startima road-tripile (teisiti teatud ka kui seltsi matk) mohni saarele. und ja ärkamisi,


h

uskumatult pikk päev. tegelikult ju viimane. hommikul ei puudunud palju, et me oleksime euroraamatukogu karmi tumeda peaga tädiga nuttes üksteisele kaela viskunud. täitsin täna vähemalt poole ükskord endale võetud kohustusest ja viisin talle täna hommikul lilled. samas palusin tal anda allkiri oma lahkumislehele. tädi oli sellepeale kurb, et juba ma lähengi ülikoolist ära ja ütles, et nii raske on oma lapsi minema lasta. vot nii. kunagi esimesel kursusel ei julgenud ma tema poole pöörduda isegi siis, kui ma kompendiumi õigel ajal ära tõin, ammugi veel siis, kui see juhtus päeva või paar hiljaks jääma.


pärast seda dekanaat ja välisüliõpilastalitus ja pang ja lilleletid ja bio-geo teaduskonna aktus. ja siis täiesti ootamatult oleng annelinnas, kus shampat voolas ojadena ja juttu jätkus kauemaks. kuni lõpuks pidi ikka koju tulema. sest homme...


h

jõudsingi tartusse. kes oleks võinud arvata, et kolmapäevaõhtune kella kaheksane 'tunne-oma-kodumaad' buss nii populaarne on? kõik kohad olid igatahes täidetud ja bussisõit kestis igavesti. jalka teiseks poolajaks maandusin siiski teleka ette.


homme varahommikust jälle võitluskeerisesse. kes oleks võinud arvata, et see ülikoolist minema saamine nii vaevarikas on? nojah, ega ma ise seda endale lihtsaks ka teinud just pole...


h

maad on võtmas mõningane teovõimetus (see, et on suvi ja peabki tshillima, ei ole mingi vabandus). peaks minema tartusse. lähen ka. kunagi. aga passimisest on kasu ka -- kuulsin teises toas mängivast raadiost praegu ära selle teose, kus ines laulab, et viisteist magamata ööd. kõik ümberringi muudkui tsiteerivad seda (eriti möödunud baktöö kirjutamise palavikuga seoses), mina polnud kuulnudki.


ümberringi vaadates tundub, et oleks vaja muudatusi elukvaliteedis. poolemeetrine paberihunnik (miljon artiklit, pluss üks mustas köites käkk) kapi otsas meenutab ikka veel möödunud eluperioodi (tuli otsa?) ja riidekapi ees on eilse pingutuse tulemusena sorteerimata sokihunnik ja üks sini-valge-punane värvilint.


aga igatahes, olnud ja tulevased kultuurisündmused -- draamateatri 'naine valges' kõlbab täitsa vaadata, aga ainult siis kui sul pole kalduvust südamepööritustele ja merehaigusele. 'starsky ja hutch' -- nomaitea, seda et ta õrnalt nõme on, ma ju ootasin, aga see udupeen pidev geihuumor? wilsoni ja stilleri 'zoolander' oli igatahes muljetavaldavam. aga see siimu foto on küll üsna naelapea pihta. siuksed prillid olid ainult lühikesel tumeda peaga tüübil.


tulevastest sündmustest tü sotsteaduskonna aktus reedel kell 12. aga sinna ei ole mõtet tulla, seal on ilmselt inimesi niigi üleliia.


h

ausalt öeldes on vahepeal muidugi tulnud tunne, et võiks ju kirjutada. olen seda tunnet realiseerinud teisi asju kirjutades. aga oleks ju ainult aus, kui ma siia ka mõnikord mõne sõna jätaksin.


kataks siis seekord kaks kohustuslikku teemat.


1. valimised. napilt veel diplomeerimata politoloogina (kolmapäeval tuleb tartusse minna ja raamatukogudest mind ülikoolist vabastavad allkirjad koguda ja siis dekanaadis krokodillipisarate saatel rääkida, kuidas üliõpilaspilet mult juba kolm aastat tagasi pihta pandi) pean tunnistama, et kuulusin nende pealt 70 protsendi hulka, kes oma kodanikukohuse täitmata jätsid. peale selle, et ma olin oma isikuttõendava dokumendi kusagile heasse kohta ära pannud ja seetõttu, mind kasti ligi ei oleks lastudki, oli see minust ka ainult aus. sedelit oleks ju ka võinud rikkuda. tulemused teevad mulle ka rõõmu, juba sellepärast, et nende kirjadejärgne tagajärg on hoopiski marginaalne -- kui see sisepoliitiliselt midagi ei tähendaks, ei hakkaks keegi sinna europarlamenti trügimagi. eesti kuus häält on ju igas mõttes nohu, nii oma maad kui oma ideoloogiat esindades. ülejäänud märkused puudutavad isiklikke maitse-eelistusi. indrek tarand on ikkagi kompu. ja u.r.... vaesekene. mitte.


2. jalgpall. hehee. oli see nüüd normaalne? samas, eksole, jalgpall ongi nagu elu. rabeled kõigest hingest ja saavutad juba midagi ja tundub, et oled juba omadega mäel ja siis -- mõne hetkega tõmmatakse vaip jalgade alt ära. ja sina jääd sinna seisma, veremaik suus ja tühjad pihud taeva poole. et järgmine kord jälle otsast alata.


h

homme õhtul väike grill ja loba veerennis. kes oleks huvitatud?


h

üks põhjus, miks haloscani pealt bloggeri enda kommentaaride peale võiks vahetada on see, et haloscan hakkab vanemaid kommentaare tagant otsast ära sööma. nii, et natuke veel, ja ma poleks kunagi teada saanud, mis siin toimub. aga mulle ei meeldi see tekstisisese kommentaari värk, lööb kõik sassi.


ja ma ei oskagi nüüd jõuda järeldusele, kas ma peaksin igasugust nimede mainimist vältima või on see just hea asi, et inimestel selle peale sellised purskuvad emotsioonid tekivad. ilmselt siiski pigem teine variant. mis ma siin ikka omaette plõksin, tore kui te ka midagi arvate. ja siis üksteise arvamuste kohta midagi arvate.


eriti vahva, kui tuleb keegi, keda ma aasta tagasi maininud olen ja on sellise "hahaa, sa oled paljastatud!" suhtumisega. vaatasin siis järgi, mida ma uudu (eksole, jälle nimi) kohta eelmise aasta rattamatka kommenteerides öelnud olin ja jõudsin järeldusele, et suurt midagi. ja kõik oli tõsi. on ilmselt siiani.


sel aastal kuidagi rahulikum ja standardsem. ilmselt sellepärast, et üks kord ka ei olnud vaja millegi eest põgeneda ega suurt millegi üle järele mõelda (ilmajäätusest olen üle saanud ja maha ei ole ka vaja kedagi jätta). kõik oli tuttav ja turvaline, seltskond selline, kus ma teadsin, kuidas olla. kõik need maailmakõigevaimukamad inimesed ju meeldivad mulle, mõistlikes kogustes ja see, kui kerge on nende juuresolekul unustada, et tegemist on "akadeemilise" üritusega, muudab mind lausa tänulikuks. nagu ka see, et kui poisid korraldavad matka, siis nad seda ka teevad. ma ju tean küll, et te olete ka muuks võimelised, kui raskete asjade tassimiseks ja kõrgetesse kohtadesse ulatumiseks.


päevad olid soojad ja ööd olid jahedad, rada oli hästi läbimõeldud ja kruusaetapid andestatavad, ratas pidas vastu, mina pidasin vastu, kõik teised pidasid enam-vähem vastu. teise päeva õhtul tekkis isiklik väike hoolimatuse hetk, kus kõike oleks võinud juhtuda. ei juhtunud õnneks suurt midagi. olemas oli kohustuslik kursavend, kes nende matkadega alati boonuspunkte teenib, vähemalt minu silmis küll (panustas kõvasti kohalikesse vinoteekidesse).


täna meisterdasime poistele ilusa kollase tänukaardi ja lasime selle nende postkastist sisse.


h

ärkasin kell 12 selle peale, et kuulsin, kuidas keegi majast välja läks ja signalisatsiooni peale pani. nii kui ennast voodis natuke äkilisemalt ringi keerasin, kukkus huilgama. ma saan täiesti aru, kuidas esimene reakstioon sellise asja peale on lihtsalt paigale tarduda. suutsin siiski pikkade hüpetega puldi juurde karata ja alarmi kinni panna. ja siis värisevate kätega falcki lühinumbrile helistada ja neile parooli öelda. lahke häälega onu toru teises otsas teatas selle peale, et ok, nad siis kutsuvad patrulli tagasi. palju ei puudund, et ma oleks oma hommikukohvi koos falcki poistega joonud. või noh, ilmselt oleks nad mind lihtsalt maha väänanud ja käed raudu pannud...


homme siis ilmselt nende poistega rattamatkama. huvitaval kombel on mul täpselt sel ajal tihtipeale akuutne kriis. kaks aastat tagasi igatahes aitas...


h

seda on ikka veel liiga palju. aga inimeste nimel, kes mind armastavad või vähemalt minust hoolivad, oli see seda väärt. aitäh,


h

see kõik tundub nüüd kuidagi mõttetu, raisatud aeg. oleks ometi keegi, kes oskaks öelda "sellest pole midagi" nii, et sellest abi oleks...


h