minu toa akendel ei ole kardinaid. minu esimese korruse tänavapoolse toa akendel. õnneks maja ise ei ole tänava ääres, aga kui sissesõidutee otsast sisse vaadata, siis näeb otse minu toa tagaseina (ja fookuse õigel sättimisel loomulikult ka kõike seda, mis nende kahe punkti vahele jääb). ja maja ees laovad mehed (vahelduva koosseisuga duo) plaate. nii et ma pean oma hommikusi riietevahetamisi hoolikalt planeerima.

lennukid sõidavad nii madalalt üle, et võiksin lihtsalt vaatlusandmete põhjal koostada erinevate lennufirmade graafikud. praegu just maandus näiteks mingi "estonian airi" lennuk.

aga õunapuuõisi on kõik kohad täis. mitte ainult meie aias, vaid igal pool. eile jalutasin õhtul liivalaiast koju ja kõik aiad olid nagu paksu lume all. ja isa ülemise korruse kaptenisilla illuminaatorist on pilt selline:



h

ma elasin terve oma lapsepõlve ilma ühegi sahtlita. esimesed sahtlid sain ma oma kasutusse alles siis, kui ma ülikooli läksin ja siis ei olnud need ka minu omad, vaid kuulusid selle kirjutuslaua juurde, mis minu esimeses üürikas oli. nüüd võin siin oma uues toas ringi vaadates kerge vaevaga juba kaksteist sahtlit loendada. juba selle järgi võib tunnetada teatavat järsku tõusu elukvaliteedis. nagu ka selle järgi, et kui ma kell 18.02 rahvusraamatukogus laua tagant püsti tõusen, siis olen ma juba pool seitse jala kodus.

nüüd on probleem ainult selles, et mul ei ole siin ühtegi riiulit. ja pooled mu asjad on endiselt mustakal. pluss, kui tekib tungivalt vajadus midagi telekast vaadata, siis pean ma ka sinna minema. seda vajadust eriti tihti õnneks ei teki, aga täna näiteks oli selline olukord. pärnu maantee oli viru ringist kuni tammsaare tee viaduktini ühtlaselt paduumbes, pärast seda läks natuke lahedamaks (ilmselge märk sellest, kuidas tallinna praegune liiklusskeem ei suuda seda suurenevat jõukust varsti enam hallata).

koju jõudes investeerisin neli tundi oma elust ja väärtuslikust teaduse tegemise ajast tennisemängu, kus oli küll palju draamat ja mis murdis mu südame, aga päris hoogu kunagi sisse ei saanudki (ilmselt oleks mu süda muidugi murdunud ka siis, kui safin oleks finaali jõudnud, sest kõigi eelduste kohaselt olen ma selle ajal veel jalgrattamatkal. nüüd vähemalt on üks tähelepanuhajutaja vähem). ja siis tulin bussiga veerenni tagasi, mis tänu suvisele aastaajale ei olnud eriti piinarikas ettevõtmine. kristiine keskuse juures üritasid mingid noormehed välgumihkilga süüdata seda grilli, mis suurtel reklaamplakatitel kanakoibade all on.

h

nii palju siis selleks korraks. saabki rahulikult teadusele ja logistikale pühenduda. järgmiste võistlusteni...

h

olude sunnil olen ikka pidanud saama eurospordi kodulehe pidevaks kliendiks. õnneks ei pea refreshi vajutama, see vajutub seal ise. aga ma tunnen, kuidas see, kes seal apdeitte teeb ikkagi täiest hingest püüab meile õnnetutele telekata ja rahata kontoriinimestele fiilingut edasi anda. eile kasutas ta iga lause lõpus vähemalt kolme hüüumärki. tänane apdeittija rakendab oma kaherealiste kommentaaride dramaatilisemaks tegemiseks ilukirjanduslikumaid võtteid:

....the pair sipping fervently on isotonic beverages specially cooled to deal with the soaring, searing heat beating down on Roland Garros.

või

Gonzalez applies a damp towel to his head, but it won't do him much good. He'd be better off trying to whip Federer with it in an old fashioned boarding school-style jape.

aga ei, see pole siiski riil diil. kui ma prantsusmaal olla ei saa, siis ma oleks pigem kodus teleka ees. aga kindlasti mitte siin, näoga kiviseina poole.

ise käisin täna kursaõdede-riigiametnike lantshil. teel sinna kohtasin kedagi, keda pole kümme aastat näinud ja ta tundis mind ära. seda ei juhtu küll peaaegu kunagi. ma arvan, et ma pole eriti mälestusväärne. samas, esimesi armastusi ju ikka ei unustata. või kuidas?

h

hommikul äratas mind malltamm, kellel oli järjekordne tööots pakkuda. võtsin vastu. loodetavasti saab raha ka. õnneks on üritus alles juuni lõpus-juuli alguses. samas ma natuke siiski murran pead selle üle, kust ma peaksin tööd saama, kui ma seda kooli kaudu enam ei saa.

aga kui mul tuleb jälle meelde prantsuse lahtisi vaadata (sest ühe telekaga ja ühe telekata kodu ja raamatukogu vahel liikudes läheb see ikka ja jälle meelest ära), siis tuleb tagasi ka kiusatus lõputöö hoopis tennisesõnavarast teha. off the top of my head loetlesin kohe umbes 60 sõna, siis jäin natuke jänni. pealegi ei tea ma mõnedele sõndaele üldsegi eestikeelseid vasteid, sest ainuke kokkupuude eestikeelse tennisekommentaariga on mingid iidsed margus uba poolt porgandihäälega tehtud ülekanded. valimistest on ilmselt siiski lihtsam teha. peaksin ilmselt siiski selle juurde jääma, eriti arvestades, et tähtajani on vähem kui kolm nädalat.

h

rahvusraamatukogu on ikka häppening koht. aknast õue vaadates lohutan ennast sellega, et seal ongi kindlasti liiga palav. aga siin kohtub paljundusmasina ääres vanade sõpradega, keda sada aastat pole näinud. ja kõrval istuval halli peaga onul on telefonihelinaks "club kung fu". just praegu hakkas helisema ja onu jooksis omaette vandudes saalist välja.

h

alustasid täiesti salaja prantsuse lahtistega. see juhtub, kui lehti ei loe ja telekat ei vaata. nüüd tekib muidugi küsimus, et kuidas lõputööd kirjutatakse. sest võiks muidugi raamatukogus eurospordi koduleheküljel kogu aeg refreshi vajutada, aga tennis on minu jaoks pigem ikka siuke vaatamise sport kui statistika. selles mõttes, et muidugi on mul omad lemmikud, aga ma olen võimeline peaaegu igas mängus valima oma lemmiku ja siis täiest hingest tema poolt olema.

nii, et võiks kodu kokkupakkimise eesmärgil siin teleka ees vegeteerida, vahepeal ka mõned asjad õrnalt kastidesse asetades. aga ikkagi...

h

kõigepealt olime me piiri ääres. tumedate ülikondadega meestel hakkas pikapeale palav ja kuigi teiselpool tõkkepuud oli ilmselgelt näha kaks oodatavat bussi, säilis status quo siiski peaaegu tund aega.



siis me sõitsime bussiga ja enne kui ma arugi sain, seisime me estriga järsku kõrvuti sangaste lossi trepi peal ja ester muudkui ütles eesti keeles, et teretulemast leedu ja türgi põllumajandusministrid ja mina korrutasin seda takka inglise keeles järgi ja ago gashkov või kesiganes see ak lõunaeestimees on, oli suunanud meie peale oma kaamera ja nii ma tänaõhtusesse ak-se sattusingi.



siis me sõime sangastes lõunat, mina ja ester ja kazimiera ja see türgi mees ka, intiimses õhkkonnas. pidin türklastele veel kinnitama, et salati sisse ei ole salakavalalt sealiha peidetud. ester küsis, et mis teil türklastel põllumajanduses peamine suund on ja türklased vastasid, et lehmadega peamiselt jandavad, aga lammast ja kana ikka kasvatavad ka. neil sellevõrra kergem, et seakasvatusega pole vaja vaeva näha.

siis me jätsime estri sinna ja läksime mööda valgamaad rallima. ühelt taluõuelt teise. ikka vilkuritega politseieskort ees ja meie ilus hall buss järel.



nägin ennenägematuid asju. kuidas kuuskendtuhat kana muneb liinile ja munad siis sealt liinilt ilusti karpidesse lähevad. ja kuidas lehmadele tehakse karusselli, mille käigus nad märkamatult ka ära lüpstakse. valgamaalane oli kohale tulnud ja klõpsis muudkui pilte teha.

kazimiera (taasiseseisvunud leedu esimene peaminister, nüüd siis rohkem põllumajanduse peal) tundis muret, et kas lehmadel ei tule niimoodi laudas istumisest stress (kaarin pärast tundis muret, et kui lehmi niimoodi karusselli peal lüpstakse, kas piim siis võiks ei lähe). aga muidu oli kazimiera funky ja tal oli vingem telefon kui mul.



siis me saatsime bussid jälle lätti tagasi ja tulime ise otepääle. seal lugesin natuke karupesa kiige peal national geographicut, kuni tunnetusraja inimesed mulle järele tulid ja mind tartusse sõidutasid. siis me mingi hetk olime emajõe biitshil ja sõime jäätist ja kooki, kuigi oli juba jahe ja olid sääsed. sits pidi ka kingad jalga panema.



ja siis edasi sulab kõik juba natuke ühte. ma tean, et me vaatasime, kuidas keskealised sheikspiiris tantsisid ja siis me jõudsime täpselt punktide andmise ajaks zumi ja oleks spontaanse kokkuleppe tagajärjel äärepealt pidanud riiga kontserdile minema, aga õnneks läti ei võitnud. ja siis meid oli järsku palju rohkem ja kell oli öö ja mulle kippus lst liigmugavatel diivanitel kangesti uni peale.

ja ohimet, koju jõudes oli kell jälle kolm. oleks ma hommikul ärgates teadnud, et pooltki selline päev tuleb...

h

eile öösel kell kolm koju jõudes tuvastasin, et lärm on väljas võtnud järjekordsed uskumatud mõõtmed. salvestasin seda ühe jupi, et asjast aimu anda, aga kahjuks ei tee see tõelisele olukorrale au (kuulata saab näiteks quicktime programmiga). igatahes kujutage ette olukorda, et



kõik see on kottpime ja vidistamist, sillerdamist ja krooksumist täis.

aga eileöise kella kolmese koju laekumise põhjustaja oli ka väga vahva. sest kursaürituste seeria hooajale pandi lõppakord eesti naisüliõpilaste seltsi hubastes ruumides. hoolimata nõudekakofooniast ja esimese pannkoogilaari totaalsest (või absoluutsest?) ebaõnnestumisest, oli siiski pidulik ja asjakohane meeleolu.



nii et meid võib küll olla ju kokku neli ja pool (nende nuudlite eest võiks ju terve punkti anda, aga samas see "tulen-ei tule" põnevusmäng viib jälle skoori alla), aga meie lahedust see ei vähenda.

h

ma ei saa aru, miks need linnud keset ööd kisavad (alguses ma kahtlustasin, et mõni naaber on mingi dzhunglikasseti rõdule mängima jätnud, aga tundub, et see dzhungel on siiski riil diil)? aga seda peab küll tunnistama, et see värske roheline värk seal väljas lõhnab hästi.

ja mul on faking hea olla. mis on peaaegu risti vastupidi sellele, kuidas ma ennast umbes täpselt aasta tagasi tundsin. nii, et see peaaegu paneb mind mõtlema... aga mõtlemine, nagu juba ammu teada, on üks ohtlik ja valus tegevus (väga lihtne on ennast ära nikastada). ja seetõttu ma parem ei lähe sinna.

hommikul enne eksamile minekut ma lausa mõtlesin selle peale, kui palju ma sakin asjade lõpetamises. kuidas ma olen üsna hea alustaja, aga põhimõtteliselt ikkagi quitter. ja kui mul ongi midagi õnnestunud lõpetada, siis on see tihtipeale õnnestunud äärmiselt ebarahuldava tulemusega.

nii et ma ei teagi, kas see, et kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi oli ootuspärane või risti vastu ootust. aga nii igatahes juhtus. nii, et ma olen täna olnud juba mitu korda pilves. pärast sealt ruumist lahkumist oli see natural high. ja õhtul, pärast vorsti ja siidrit ja shampust tähtveres oli see alcohol induced high. aga kõik see tähendab, et kool kui selline on jällegi läbi. ja isegi kui ma ei tahtnud sinna alguses üldse minna ja isegi kui see ei olnud mõnikord üldse nii nagu ma tahtsin või ootasin, on tegelikult kõik ikkagi hästi.

kahju ainult, et mõnedest asjadest aru saamine nii kaua aega võtab.

h

taksojuht, kes mind hommikul tööle toimetas, oli ilmselt lähisugulane jabba the hutiga. peale selle, et leidsin hämmastava sarnasuse nende näojoontes, oli ta ka nii suur, et pärast vahetuse lõppu eemaldatakse ta autost ilmselt koos istmega ja hingeldas terve tee meeletult (kuidas taksofirma kindlustab, et siuke tüüp poole sõidu pealt südamerabandust ei saa?). pluss, tema osa meievahelises kommunikatsioonis koosnes peamiselt erineva intonatsiooniga "õõõh"idest. ja riigikohus kui selline oli tema jaoks ka täiesti tundmatu kontseptsioon (ilmselt ka institutsiooniliselt, aga, mis taksojuhi puhul veelgi sobimatum, geograafiliselt samuti).

h

dzhiisus, mis see siis nüüd on? minu elu "kui-sajab-siis-kallab" iseloom on sel nädalal võtmad ekstreemseid pöördeid. palgalist tööd tuleb järsku ustest ja akendest sisse ja kõike seda nädal enne lõpueksamit kui teoreetiliselt peaks ehk istuma hoopis koolis kapis ja mediteerima. ja mul on ju seda raha vaja, aga see tähendaks, et ma elaksin terve järgneva nädala inglise keelest eesti keelde...

ja millal,pray tell, peab inimene niimoodi oma lõputööd kirjutama?

h

kuna tallinna-elamises süveneb asjadel tendents mitme majapidamise vahel ära hajuda, siis ma polekski teadnud, et tänu minule on minu akadeemilise perekonna tegemised leidnud kajastamist üleriigilises meedias. kui imk poleks sellele tähelepanu juhtinud. aitäh. sellepeale läksin ja ostsin uue "postimehe" selle asemele, mille isa veerenni oli viinud.

üldiselt tundub, et vaikselt hakkab maad võtma kolimisega seotud paanika ja abitusetunne. sest mõlemad mu vanemad on mulle öelnud, et nii kui mul lõpueksam tehtud saab (nädala pärast), pean ma tulema koju asju pakkima. sest mina olen viimase kuue aasta jooksul umbes viis korda kolinud ja seega tean, kuidas need asjad käivad. ja nemad pole viimase 22 aasta jooksul kuskile kolinud ja seega pole neil aimugi, kust peale hakata.

aga eile käisime sandraga soomes. superseacat viis meid hommikul sinna ja tõi õhtul jälle tagasi. juhuse tahtel tegid täpselt sama tretti ka maris ja co. h&m, pizza rax, kiasma, akateeminen jne. ma polnud helsinkis käinud sellest ajast kui ma umbes kaks aastat tagasi sealt ära kolisin. oli hea ja kodune tunne küll. ma arvan, et nendest linnadest, kus ma elanud olen (ja, et mitte endast liiga lahedat ja kosmopoliitset muljet jätta, neid on olnud kolm) on helsinki mulle vaieldamatult kõige rohkem meeldinud.

h

ma ei suuda otsustada, mida peaks arvama tüübi kohta, kes üritab meeleheitlikult skoorida samal ajal kui bänd laulab lava peal "mulle tundub, et täna ma ei skoori". kas ta üritab lihtsalt bändimeestele näidata, et teda see konkreetne ikaldus ei puuduta? või lihtsalt halba õnne pöörduma sundida? agressiivne müügitaktika võib ju mõnel puhul töötada, aga inimsuhetes on siiski kindlam uskuda, et kui naisterahvas ütleb "ei", siis ta seda ka mõtleb.

von krahl oli väga suitsune, sestap lahkusin enne kui 'genialistid' lõpetasid. homme soome.

h

i feel disconnected. ei oskagi teistmoodi seda tunnet kirjeldada. asjad kuidagi libisevad käest. eile oleksin selle tagajärjel äärepealt küsinud lukumuukijapoistelt, kas nad annavad ka mingit püsikliendisoodustust. täna viskusin ratta seljast kõhuli asfaltile. trikk, mis ilmselt toob endaga kaasa uued teksad.

võib-olla ei ole siinkohal võti muidugi asjadel minna lasta. võib-olla peaks kõvemini nende külge kleepuma. jõudma kooli esimeseks loenguks, mitte teiseks. olema seltsis hullunult aktiivne selle asemel, et vilistlaseks astuda (nojah, see samm on nüüd igatahes tehtud, nii et vaevalt on seda mõtet taga nutma hakata). aga, nagu iga nõrga iseloomuga inimene, ajan ma selle kõik siiski paratamatuse kaela.

sissejuhatuseks sellest ehk piisab.

h

selgub, et mõnikord ei erinegi päriselu eriti simulatsioonist. et asjaolust, et inimesed kuulavad pingeliselt seda, mida sa räägid saab üsna kergesti üle, kui sul on teadmine, et sina ja sinu rääkimine on ainult vahend, mida inimestel on vaja, et nende kohalviibimine oleks mõttekas.

tõlkisin täna nelja tunni jooksul fotodokumentalistika teemalist ümarlauda eesti rahva muuseumis, mis peale selle, et ta oli materiaalselt ja hariduslikult kasulik, osutus ka üsna huvitavaks. sest kunstiinimesed ei hoia tagasi, panevad ikka nagu torust tuleb. eriti kui nad tunnevad, et nende kunst on ohus.

pärast tundus, et nüüd oleks kohane kärsad likku panna (tm veikko kala), aga kuna volber oli just, siis ei jaksanud. rahustasime meeli hoopis lantshiga 'wildes'.

homme jälle tagasi rööpasse.

Five For Fighting -- '100 years'

h

kell seitse hommikul eysi lubamatult uinutavatel nahkdiivanitel lamaskledes ei tundunud kella kümnene saun maailma parim idee. maailma parim idee tundus hoopis uni, kui võimalik, siis igavene. tegelikult oli selline suhtumine muidugi puhas iseloomunõrkuse tunnus, täiesti sobimatu minu akpere liikmele. kaarini juures kukkusime tunniks ajaks külili ja üllataval kombel oli see täiesti piisav. mõneks ajaks.

plasku saun oli imetabane, eriti selles kontekstis. volbri hommikul, alasti tartu kohal. palju häguste silmadega naisi ja jalamassaazhi pakkuv bassein. ja uskumatul kombel, pärast seda -- nagu uus.

avastasin, et sinna satun ma väga tihti pärast asju. kella kaheteistkümene supp tundus seega täiesti loogilise tiksumisena. oli siiski üllatavalt konstruktiivne. ja humoorikas.

flashbackid on siiski tänuväärsed. öised flashbackid eelmisest aastast, ja hommikused flashbackid eelmisest ööst. ülejäänud päev möödus magades. nüüd jälle. homme tuleproov.

h