arvasin enne, et see prügivärk on mingi kaarini obsessioon. iga kord kui tuli juttu tema juurde kolimisest, siis ta kukkus rääkima mingist prügi arvestamisest ja et kas kahe inimese kohta või ühe inimese kohta. aga tuleb välja, et see on kogu maja haaranud hullus. täna kepsutasin rõõmsalt kollast prügikotti käes viibutades maja nurga taha prügikasti juurde ja naeratasin helgelt just oma prügi sinna heitnud onule. see ainult vaatas mind altkulmu ja küsis siis äärmiselt süüdistaval toonil, et kas tütarlaps tuleb tänavalt oma prahti nende kasti viskama. seletasin, et elan seal majas. selle peale vabandas, mitte eriti veenvalt. ja et ma olen siia nii pikalt sellest rääkima jäänud, näitab, et ilmselt on see obsessioon haaranud ka mind. ilmselt on midagi õhus.


aga see, et meie korteri aknast saab vastasmaja tubadesse vaadata (ja vice versa), on minu jaoks jälle uus ja häiriv. peale selle ongi vastasmajas mingi kontingent, kes päev otsa akna peal passib. ja ülemisel korrusel tehakse seal remonti. ja seal kõrvalkorteris elab kohustuslik ugly naked guy.

nüüd rõõmustame kõik meie andruse saavutuste üle. selle teise andruse.


h

uskumatul kombel möödus kolimine suhteliselt valutult. kõik asjad said lahti pakitud ja samas (minu enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt) siia korterisse ka üle ootuste hästi ära peidetud. kirjutuslaud näeb ainult välja nagu arvutiklass.


sissekolimise hetkel sain ka sasetkadega tuttavaks. seisid vastaskorterite uste peal kaks sellist kelmikat varastes seitsmekümnendates tütarlast ja kudrutasid omavahel. kui ma korteriust lahti jättes alla asjade järele hakkasin minema koogutasid nad endal peaaegu kaela kahekorra, et korteri sisemusse ikka võimalikult põhjalik pilk heita ja siis korraldasid mulle kiire venekeelse ristküsitluse (kasutasin vastates paljuski ka kehakeelt, sest mul on alatine paanika, et mingit lihtsalt viga tehes ütlen midagi üle ootuste roppu), kus lahendasin nende mure selle kohta, mis on saanud kaarinist ja kui suur on mu pere.


pärast marisega pang ja kaubahall ja imperial earl grey, selle taustal kõik see sära ja vaimuhiilgus, mis markokaljuveeril meile täna on pakkuda olnud (näiteks läbi pariisi voolava oja, nimega senn, tähtsuse tutvustamine). nüüd kala nimega wanda.


h

oli vein, oli suusamäärde lõhnaga tee (samas mitte üldsegi kehvade maitseomadustega), oli mitmeid erinevaid puuvilju ja palju ilusaid slaide. samas oli ka natuke konstruktiivset mõtlemist ja tekkinud mõtete vahetamist asjadest, millega tegeleme ja asjadest, millele varem või hiljem (ja pigem vist siiski varem kui hiljem) tuleb näkku vaadata. ja kui neile selle pilguga näkku vaadata, siis ei tundugi see kõik nii kohutav ja tüütu. olime mina ja elina ja siim. homme läheb elina päris kauaks ära. üldse lähevad kõik kogu aeg ära. peaks ka minema.


aga mina lähen hoopiski tartusse. hommepäev. eile pandi arvutisse tagasi väike armas modem, mis arendab kiirust 33.6. leian et tegemist on tuntava langusega minu elukvaliteedis, aga teha pole ka midagi. starman pole ennast siiamaani hakanud vaevama tartu kesklinna kaabli vedamisega.


ja nüüdsest peaks blog ka mozillas niimoodi paistma nagu ette nähtud. kontrollida ma seda praegu ei saa, aga ma usaldan. suur, suur aitäh andresele!


h

kassanäe, saigi aasta täis. kuupäevaliselt oli see küll juba eile, aga minu jaoks sama hästi täna. palju õnne mulle. või midagi.


millegipärast olen sattunud viimasel ajal kogu aeg kolmapäeviti hambaarsti juures käima. mis tähendab, et mul on olnud korduv au tunnistada seda eurovastaste ei-kolmapäevakut, mis tammsaare pargis aset leiab. pealtvaatav kontingent koosneb täpselt sellistest inimestest, kes saavad endale lubada keset äripäeva ringi tolgendamist. sõna võtta on seal muidugi tänuväärne, sest saab rahuldada kõikvõimalikke vajadusi ja oma erinevaid foobiaid välja elada. ja kui sa juhtud sealjuures veel elava fantaasiaga olema, siis sa sobid sinna nagu rusikas silmaauku. täna kuulasin bussi oodates põnevat haridusteemalist seisukohavõttu. ma olen muidugi juba aastaid olnud veendunud, et eesti rahvas on jobu. loodetavasti siiski mitte nii jobu...


Pekka Streng -- Puutarhassa


h

nii. jälgides igal võimalikul juhul spordiülekandeid erinevates telekanalites, olen teinud mõningaid tähelepanekuid. mitte niivõrd neid eesti kümnevõistlejaid ja nende ebaõnne (ütleme nii) puudutavaid tähelepanekuid, need oleks natuke sellised markokaljuveerlikud. (ja üldsegi, iga natukese aja tagant peab ju miskit totaalset peesse minema. ma mäletan, kuidas me neli aastat tagasi umbes täpselt sel ajal esimeses tartu korteris remonti tegime ja mihkel praktiliselt rõdult alla rippus, et telekale mingitki pilti ette manada. üldse tegime püha ürituse jälgimise nimel ebainimlikke pingutusi, jooksime keset decora poest värvi ostmist kõrvalasuvasse tehnikapoodi, kus ülekannet tuli umbes kahekümnest telekast korraga jne. ja siis järgmisel päeval juhtus see piinlik episood pehmete teivastega ja nii ta läks).


minu tähelepanekud on rohkem sellist sotsiaalset laadi. nimelt leidsin, et minu häda on see, et ma ei läinud õigel ajal trenni. sest tundub, et kergejõustiklased on massiviisiliselt endale trennist täiuslikud elupartnerid leidnud. ühised huvid ja sarnased graafikud jne. rootsi imeseitsmevõistleja klüft ja teivashüppaja patrik kristiansen näiteks. või lõuna aafrika kettaheitja frantz krüger ja soome kolmikhüppaja heli koivula. marion jones on trennist endale lausa kaks life partnerit leidnud. enne oli c.j. hunter, nüüd tim montgomery. ja selliseid on kindlasti kõvasti rohkem. tammerti naine on odaviskaja. nool sai ka kivise kadriga spordikoolis tuttavaks. tundub jõle lihtne ja enesestmõistetav lahendus.


tennisetrenn oleks ilmselt ka asja ära ajanud. vaata näiteks agassit ja grafi. või lleyton hewitt ja kim clijsters. ja laskesuusatajad saavad ka hästi läbi -- raphael poiret ja liv-grete skjellbreid. või ole einar björndalen ja üks nendest santeri plikadest, vist natalie. ma arvan, et ma olen sellega piisavalt empiirilisi näiteid toonud.


ja mina ei saa sellest osa, sest õigel ajal jäi trenni minemata...


The Beach Boys -- God Only Knows


h

päev otsa kasutut olelemist. pidin kinno 'pahat pojat' nimelist filmi vaatama minema, aga lükkus edasi. kompenseerin soome blogimaastikul ringi müttamisega ja lükkan umbes iga kolmanda blogi, millele satun, favoritsidesse. varsti võin ka hakata kasutama pinseri.com'i 'päivan pamaus' teenust.


sügis on ka kohe käes ja kõik hakkavad ennast kusagile minema sättima. elina reedel budapesti, kaarin esmaspäeval turusse jne. ise kolin laupäeval järgnevaks poolaastaks kaarini poolt hüljatud pepleri tänava korterisse. ilmselt peaks keskendunud pilgu peale viskama ka loenguplaanidele ja asjadele, aga siiamaani pole suutnud ennast selleks veel mobiliseerida. mitte et mul midagi kooli vastu oleks, üldiselt on seal ju ikka huvitav. aga ma pole selle tartu ülikooli loenguvärgiga nii ammu tegelenud, et olen natuke roostes.


nii, aknast välja vaadates võin veenduda, et vähemalt kased on veel täiesti rohelised. kõik ei ole veel läbi.


S-Tone Inc -- In the Mood For Bossa


h

viimasel ajal olen ennast avastanud asju taga igatsemas. täna hommikul sain lõpuks msnis löögile shin aele. ta oli minuga enne ka rääkinud, aga siis nägin ainult neid korea krõnkse, mille deshifreerimiseks mul young euni tehtud skeemi vaja oleks. ja suure tõenäolisusega oleks jutu sisu mulle ikka segaseks jäänud. seekord siis sulaselge inglise keel. ja kohe üks esimesi asju, millest juttu tuli, oli see, kuidas me helsinkit taga igatseme ja kuidas igapäevastes elujuhtumistes tulevad meelde mingid seosetud või vähem seosetud seigad tolleaegsest elust. hiljem käisin teise põlvkonnaga metsas seenel (kahe spordivaatamise vahepeal) ja selleks tarbeks koukisin kapist välja oma vanad vagabondi tossud. panin jalga ja tundsin, kui armsad nad mulle olid. nende jalanõudega oli mul ikka tugev emotsionaalne side.


komistasin jälle soome blogimaastikule ja pean tunnistama, et mulle täitsa meeldib seal. muidu on samasugune nagu eesti oma, ainult et sortiment on tunduvalt laiem. vaadake ise, kui tahate -- www.pinseri.com/bloglist.


h

tagasi. mitte oluliselt palju targemana. loodus on nagu sügis ja samas siiski mitte. rannas on vesi tõusnud nii kõrgele, et suurte kivilahmakate rodu, mille peal tavaliselt saab ohutult keksida, on üleni selle alla jäänud (aga jalgupidi vette minna ei olnud üldse mitte eriti külm). ja taevast võib näha igasugu huvitavaid nähtusi nagu virmalised ja sadavad tähed (eriti vinge on seista öösel, tekk ümber, keset heinamaad, nägu taeva poole ja üritada võimalikult vähe silmi pilgutada, et ükski sähvatus vahele ei jääks), täna kodu poole sõites padise kandis ka topeltvikerkaar.


aga, ohh, kui palju aega on mööda läinud ja kui vähe muutunud ("käib ja käib, aga edasi ei jõua..."). ja ikkagi on enese suhtes hoolimatu mitte suhelda inimestega, kelles on potentsiaali sind õnnelikuks teha...


h

karja tänaval jalutas mulle täna vastu k.t. ja see sündmus katapulteeris mind sellesse ilusasse suvesse 9 aastat tagasi, kui mina olin 13 ja tema oli 17 ja minu hea sõber ja kõige täiuslikum poiss maailmas. sügise tulles kaotasime kuidagi kontakti. mõni aasta hiljem mõtlesin temast kui karupoeg puhhist minu christopher robinile -- tegelikust k.t.st olin ma ilmselt välja kasvanud, tema püstitatud ideaal kasvas koos minuga. k.t. oligi täpselt see, mida ma parasjagu poistes kõige rohkem hindasin. täna heitsin talle vargsi pilgu (kartsin, et muidu tabab ta mu suu ammuli passimas) ja ei saanud aru, et ta kuidagi muutunud oleks. ikka seesama külje peale kammitud soeng ja jalgu ette loopiv kõnnak. ja liblikad minu kõhus tundusid ka üsna samasugused kui siis.


homme tagasi saarele, kõrgete kadakate vahele väikesesse rohelisse majja, mille rõdult näeb selge ilmaga vormsi tuletorne. tsiteerides klassikuid: "Take that, mandriinimesed."


h

kursaõde rääkis reedel, kuidas ta oli kaks nädalat tagasi oma endise pikaajalise poisssõbraga tänaval kogemata kokku juhtunud ja vanade aegade nimel õhtusöögile läinud ja nüüd, aasta aega pärast lahkuminekut, on jälle koos. mulle meeldib selle võimalikkus. kuigi see ei oleks vist ka hea, kui kaokski ära asjad, mille lõplikuses võiks kindel olla. aegajalt võiks lihtsalt tulla kinnitusi sellele, et elu üllatab.


ahjaa, sama kursaõde sõitis eile pooleks aastaks rootsi õppima... ajastus, nagu iseendagi valus kogemus ütleb, pole nendel asjadel mitte alati täiuslik.


h

kultuuriprogramm jätkub. 'cabaret' vene draamateatris oli muljetavaldav. teema ise ei olnud enam nii muljetavaldav, sest nad olid seda teinud samade inimestega, aga tõsiseltvõetavamas vormis juba kevadel, 'bentiga'. malmsten sai nüüd etenduse lõpus korraks isegi sama triibulise ürbi selga tõmmata ja 'benti' jaoks harjutatud vangi kõnnakut teha. ja üldse, ma kardan, et selline teemavalik võib, eriti muusikali puhul, eestlasest natuke kaugeks jääda. nii et tuleb teatrist välja, omaette "willkommen, bienvenu, tervist!" vilistades ja mõtleb, et see oli nüüd küll üks tore lugu. muljetavaldav oli pigem vorm. esinemislust ja sellest tekkiv energia ja loomulikult esinemisoskus. hakkasin siin just mõtlema, kas oli keegi, kelle töö mulle ei meeldinud, ja tuleb vist välja, et polnudki. ja veel mingid korralduslikud detailid, mis jätsid mulje, et saab ikka kogu raha eest (sellest, kuidas linnateatris musketäride ajal suppi pakuti, räägitakse ju heldimusega juba aastaid). nii et selles suhtes läks hästi. ja sellest ma ka aru ei saa, et marise arvates on malmsten liiga kõhn...


järgmisena kavas: mingi straussi asi tädimehe 40nda puhul vanemuises. ja linnateatri 'öö on päeva ema' 15. september (kui tavalised inimesed peavad kaks kuud varem kell seitse hommikul linnateatris löögile saama, et piletit saada, siis minu emale kirjutab linnateater isiklikult ja küsib, kas ta ehk ei sooviks sellele või teisele etendusele pileteid...)


h

kuidagi tühi tunne on. jälle sain, mis tahtsin. vestlustes iseendaga (kui see ei ole ohu märk, siis ma ei tea, mis on) tuletan endale meelde, et lihtsalt keegi ei saa olla eesmärk omaette. aga ikkagi tunnen ennast süüdi, peamiselt jällegi iseenda ees. sest ma ei saa aru, miks ei võiks kunagi olla nii, et ongi lihtsalt hea ja õige. või on viga selles, et ma ootan liiga paljut...


h

jalutasime täna õhtul emaga hiiule, sõime kohalikus õlletoas (mina sain mingit superhead grillkana kirsikastmes) ja jalutasime üle nõmme tagasi. kunagi ammustel lapsepõlistel aegadel sai seal metas kogu aeg ringi konnatud. alguses pigem koos isaga. tulime vsaslemma rongi pealt pääskülas või kivimäel maha ja jalutasime koju. lõpuks pigem sellepärast, et kool on kohe metsa kõrval ja kehka õpsile meeldis meid aegajalt vahelduseks sinna kupatada, et me saaksime treppidest üles-alla joosta jne. kehka õpsil lõppesid jalad enam-vähem sellel kõrgusel, kus enamikul õpilastel kaenlaalused ja tema isa oli olümpiapronks kümnevõistluses, nii et ta eriti ei mõistnud meie valu. aga täna sain jälle aru, kui vahva on sellise laane kõrval elada. kui mulle vähegi istuks jooksmine, siis naudiksin seda veel eriti.


kaarin on senimaani ainuke, kes on viitsinud reisikirja läbi lugeda ja mul on kuri kahtlus, et ainukeseks ta jääbki. admittedly sai asi natuke pikk. aga tegelikult ei ole sellest hullu. eks ta rohkem oma tarbeks (et toredad asjad ei läheks meelest) kirja sai pandud nagunii.


h

on saabunud pidulik hetk, kui ma võin presenteerida -- hanna and kaarin do põhjarannik


h

kodus istumine sakib, eksole, aga mõnikord on küll tunne, et igasugused suuremad ettevõtmised viivad minu jaoks liiga suurtesse emotsionaalsetesse äärmustesse. sest iga ettevõtmise käigus on hetki, kus ma ennast ikka üle ootuste sitasti tunnen (kuna tundub, et on bloggerite hea tava ennast folgi ajal sitasti tunda, siis ei hakanud ma omaenda oodi tookord siia üles panema). seekord siis leigo.


kohe alustuseks, et ürituse kultuurilis-naudingulisele poolele pole mul midagi ette heita. juba vist viis aastat tagasi kui ma üks talv sattusin sinna suppi sööma ja mingi kõige esimese kontserdi videot vaatama, sai mulle ilmselgeks, et see tüüp, tõnu tamm vist nimi, on küll natuke hull, aga see-eest tegus ja suurepärase visiooniga hull. tookord oli tal maja taga üks järv ja maja ümber, õhustikule vastavalt, mustmiljon traktorilaipa. ja mustmiljon last erinevatest pesakondadest. siis ta rääkis oma loodusliku ilutulestiku mõttest ja muust heast-paremast.


tätte ja raadik soojendusbändina läksid selles melus natuke kaduma. sest nad on mõlemad nagu sellised tüübid, kellel on sulle usalduslikus õhkkonnas üks hea lugu rääkida (ja kaarin, see ei ole sinu pealt viksitud mõte...). see, mille kätte sai oli hea, aga niimõndagi jäi siiski puudu. flööt ja harf jäid teisele poole mäge ja telgipüstitamist ja kehakosutamist. aga tafenau ja co olid täiesti ootustele vastavad ja enam. ja tuleshow kasutas küll olemasolevaid tingimusi maksimaalselt. näitas, milleks lõuna-eesti augustiöö ja visiooni ühendamine võimelised on.


nii kui viimane noot pasunast välja pigistatud sai, vajus kogu see värk tühjaks nagu vana õhupall ja mina jäin nukralt hulkuma. aga mitte see ei teinud mind nukrameelseks, vaid hoopis miski muu. sattusin vana järve äärde, kuhu jäänud klaveril keegi pimedusest imetabaselt kergeid ja õhus jooksvaid helisid välja laskis. ja taevast sadasid tähed. istusin seal pimedas siis natuke aega ja kuulasin seda. tuli välja, et rahvasaadik imre sooäär laseb oma näppudel kergelt üle klahvide käia. aga ka see ei olnud mitte see, mis mind nukraks tegi. oli veel hoopis midagi muud.


ja hommikupoole ööd hakkas koledal kombel sadama ja mürtsuma ja paukuma ja ma tean, et see on tegelikult üks paha ja vastik asi. aga ma ei saa sinna midagi parata, on hetki, kus ma ei tea midagi vahvamat kui istuda telgis ja kuulata, kuidas vihm vastu selle katust ja külgi krõbistab. ainult miks on see nii, et mõne inimese puhul piisab ainult nime mainimisest ja ma näen kogu öö unes asju, mida ma kunagi ei saa. aga see polnud kaugeltki mitte see, mille pärast ma nukraks jäin.


ja hommikul kell 8 oli äratus, looduse omnibussi inimesed sõid sealsamas kõrval oma hommikusuppi kui me telki kokku rullisime. ja siis topiti ühe väikse auto tagaluugist sisse kaks telki ja kuus magamiskotti ja lugematu arv penosid ja üks seljakott ja üks marypoppinsi ridikül. ja autosse üks lootustandev kunstnik ja üks juhtivtöötaja ja üks teismeline ja üks, kes kanal2s öösiti mula suust välja ajab ja mina ka. ja vahepeal oli tartus lõunakeskuses hommikusöögipaus ja siis olingi tagasi tallinnas. ja kadri on ikka kusagil läti maaseudulla ja mina ei tea, mis olulised sõnad mul homme sõrmede seest tulema hakkavad, aga ma kardan, et hästi see ei lõpe. aga isegi see ei ole see ei ole see, mis mind kurvastab.


Elis Regina ja Toots Thielemans - O Barquinho, jätkates samade rütmide ja nootidega.


h

nii hea kui serveritel on selged, paljuütlevad nimed. lähed aga träkkerisse ja vaatad, et näe presidendi kantseleist on käidud ja liisa on räpinast käinud ja veebipesa volts. ainult seda ma ei saa aru, et kui kadri enam ei ole jaapanis, kes sealt waseda serverist siis ikka mind veel loeb. ilmselt asutas ta seal minu blogi fännklubi.


h

nonii, palju lärmi tekitanud päevik lukustas ennast jälle lahti, lugesin sealt, mis lugeda oli, ja ikka ei saanud aru. et millest kogu see kära ja värk ja miks inimesed kõike seda nii isiklikult võtavad. seda, et neid kusagile koolkonda on pandud (mis jah, tõesti, on pigem telleri blogroll kui kellegi asine koolkond, pealegi ei saa sa ise sinna suurt midagi parata, ei ole võimalik hakata teadlikult järgima mingeid teatud bloginduse jooni ja niimoodi sinna saada. et noh, kirjutan siin eesti keeles ja grammatikast on natuke aimu ja kujundus pole ka päris metsa poole ja näedsa, olengi sellest ja sellest koolkonnast, sest tee mis sa tahad, teller paneb oma blogrolli inimesi ikka täiesti oma isiklikest eelistustest lähtuvalt ja püüda neid mingi staatuse saavutamiseks aimata oleks ju absurd, vaevalt et keegi kunagi niimoodi teinud on) või nende kohta muid üldistusi on tehtud.


ei saa ju ometi väita, et kirjutajatel puudub teatud annus ülbust -- mis see muu on, kui nad arvavad endal õiguse olevat kellegi või millegi kohta midagi arvata, kellegi või millegi arvel teravmeelitseda. samas on selle kõigega ikka nii, et ühest küljest - ei saa oma kirjatükke internetti üles panna ja siis kui keegi julgeb neid lugeda ja nende kohta midagi arvata, pröökama pista, et tema õigusi ja privaatsust on rikutud. ja teisest küljest on jällegi igal kirjutajal õigus teha mida iganes (ja ignoreerida ükskõik, milliseid mujal avaldatud arvamusi või klassifikatsioone vms) -- see, mida inimene omaenda peldikuseinale jäädvustab on sügavalt tema oma asi.


kusagil on juba üritatud lühidalt, selgelt ja maakeelselt kirja panna seda päeviku ja blogi erinevust, aga lõppkokkuvõttes ei mõista ma ikkagi päris selgelt asja sisulist vahet. kui päevik on ikkagi pigem dialoog iseendaga, miks seda siis avalikkusele üles riputada (ja mina arvan, et on ja olen sellega juba aastaid rahulikult omaette tegelenud), mis varem või hiljem avastatud saab ja tõenäoliselt keegi sellest midagi arvab. või on vahe tõesti lihtsalt selles, et blogi formaat peaks olema kompaktsem ja päevikus on heietamine pikem ja detailsem. minu blog on näiteks minu päevikujäämäe tipp, mõnele asjale tahaks vastukaja, mõnda asja tahaks teistega jagada ja mõnikord on vaja asjad lihtsalt enda jaoks lahti kirjutada.


miks mul on tunne, et päevikupidajad on sattunud kuidagi moraalselt kõrgemale pulgale, on sattunud kuidagi ausamaks ja see annab neile millegipärast õiguse olla emotsionaalsem ja ka õiguse olla ülbe (sest ta väidab, et on ülbe omaette, missest et täitsa avalikus kohas)?


h

kõige nõmedamad põhjused, miks kellestki mitte lahku minna:


- sest üksinda olemine sakib (samas ka üks juhtivaid nõmedaid põhjuseid, miks kedagi tagasi tahta)

- sest kunagi sai lahku mindud kellestki, kellest poleks pidanud


h

elekter või no elekter, vanni minna on ikka pime. sest vannitoas läks pirn nii umbes nädal tagasi läbi. pirni vahetamiseks on vaja rohkem kui ühte hannat... tuleb teha vanniromantikat.


h

naasin tsivilisatsiooni rüppe. korteri alumisel korrusel ei olnud elektrit ja tallinnas on ilmselt vahepealse aja jooksul midagi sadanud, sest lahtise akna alla jäätud vana (võimalik, et eelmine) ekspress oli korduvalt vettinud ja kuivanud välimusega. haarasin teadmata ajast ilma eletrita olnud külmkapist sinna kunagi üleeelmisel korral pistetud rannakarbid äädikas ja oleksin oma suures ahnuses äärepealt happesurma surnud. tõstsin esikukapi tühjaks, et leida elektrikapi võtit ja lükkasin elektrikapis sujuva liigutusega mingi kangi üles. see tegi triki ära ja siin ma siis nüüd olen.


eile õhtul sain juba eelteateid (kaarin, nagu ma aru sain, tabas telleri teel õhtusele supelungile) sellest, et virtuaalmaastikul vahepeal jälle miskine skandaal paisunud, "telleri koolkond" jne. läksin siis uudishimulikult asja kohta lugema (53 kommentaari jne.), aga oma suureks pettumuseks ei saanudki kogu selle tsirkuse põhjustanud kirjatükile ligi, sest see asi oli pässvöördi alla pandud. keegi võiks mulle nüüd rääkida, milliste alatute ütlustega seal ühele poole saadud oli.


pealegi on mul nüüd tunne nagu ma oleks kuidagi ripakile jäänud. misse küsimärk mu nime järel tähendas ja kui ma ikkagi ei ole telleri koolkonnas, siis miks? grammatikavigade pärast? mul on nagu natuke tunne nagu jerome'il "kolm meest paadis" raamatus, kui ta haigusteraamatut luges ja avastas, et ainuke, mille sümptomid tal puuduvad, on põlvekedra põletik. temal tekkis probleem, et kui tal kõik teised haigused on, miks siis seda ei ole. mina jälle mõtlen, et kui kõik need teised on raudselt telleri koolkonnas, miks siis mina ei ole.


nojah, võimalik, et põhjuseks on minu kalduvus rantingule. aga praegu peab selle mulle andestama, sest ma olen ikkagi tükk aega mööda põhjaranniku kruusateid loksunud. sellest ma räägin ka pikemalt, aga kuskil eraldi, et mitte minimalistlike kalduvustega lugejaid täielikult eemale peletada. nüüd lähen otsin midagi süüa. midagi vähemsurmavat kui rannakarbid äädikas. või see vormi kaotanud ja tumehalli alatooni omandanud eesti juust külmkapi ülemisel riiulil.


h