polnud nii kaua miskit kodulehele teinud, et olin parooli ära unustanud... igasugused katsed ftpga sisse logida ajasid mind ainult marru. õnneks tuli zone ja aitas, kus vaja... h

blogi lugejate kokkulugemine ühe käe sõrmedel on varsti-varsti juba raskendatud. veel mõni kuu ja... igatahes, ärgem laskem ennast kõrvalistest asjadest häirida. põhiline on siiski aja kulg, mis mind mõnikord, siis kui ma seda kõige vähem ootan, kahurikuulina tabab. miskisel põhjusel on kolm aastat lihtsalt kusagile haihtunud. ma ei saa küll öelda, et nad oleksid märkamatult ja oma jälgi (positiivseid, negatiivseid, neid kolmandaid...) jätmata meie seast lahkunud. aga kohati tundub ikkagi ebaaus. et ilmselt sin ülikoolis enam paremaks ei lähe.


riik ka ahistab. neid inimesi, kellel puudub elu muidugi natuke vähem kui teisi (rääkimata soolisest võrdõiguslikkusest), aga me elame ju kõik ikkagi illusiooni all, et ükskord me selle elu saame. kas me peaksime selle lootusega endale beebipillide varu kusagile kapinurka soetama...


kodus olles tuleks vähem uimerdada ja rohkem teha. mitte kodus olles tuleks mõelda koju tulemise ja asjade tegemise peale. mis ei ole elu hankimiseks muidugi parim retsept. aga ehk siis ei ole vähemalt kogu aeg seda kuklas pitsitavat tunnet, et ma olen valel ajal vales kohas valet asja tegemas. või et aeg lihtsalt kaob käest.


kõik lapsed käärikule!


Ivor Novello "I Can Give You the Starlight"


h

perekondlikud kriisid, ka miski, mis kohati ununeb. kuna ma elan siin niimoodi perekonnatult ja suhtlen tegelikult ainult selle tuumikuga. täna pidin ootamatult matkama läbi linna, et veenduda, et tädipoegade valves olev vanaema (tädi ja tädimees on hispaanias) on ikkagi jalgel. ja nii edasi. ja siis käisin seltsis kuulamas referaati teemal "sissejuhatus tänapäeva geomeetriasse", mis oli täitsa hea. sain isegi midagi aru, üllatuslikult, arvestades, et ilmselt sain viimati matemaatikat õppides mingid geomeetria algtõed selgeks, aga sealt edasi on must maa. aitäh, aili reinsoo.


nüüd peaks natuke koolitööd tegema, kuigi see võib jälle muidugi veel viimasema hetkeni oodata. vahepeal lihtsalt vana tuttav võitlus: julgen kirjutada-ei julge-julgen-ei julge... h


ahjaa muusikaavastus -- Goo Goo Dollsi "Here is Gone"

mind ikka vahel üllatab/hämmastab (et selliseid avastusehetki nii tihedasti tuleb, on ilmselt hea märk, silmapiir ikka veel laieneb), mis asjade peale inimesed reageerivad. ja kuidas nad siis reageerivad. kohati täiesti ootamatult. kohati isegi mitte valesti. aga kui asi puudutab midagi, mille mina hoopis mingis muus usus loonud olen, siis ajab see mind ennast segadusse (neid asju, mis mind segadusse ajavad, on ka viimasel ajal kuidagi palju). mõnikord ilmneb sellistes olukordades, et ma olen parem, osavam, targem ja kavalam kui ma arvasin. mõnikord on see lihtsalt tüütu. üldjuhul ei ole ma siiski eriti provokatiivne inimene, ei kirjuta meelega asju, mis teisi inimesi sabinasse või elu mõtte juurde viib. ma olen kaheksa aastat päevikut pidnud, juba sellepärast olen muu maailma jaoks kirjutamises roostes. jälle üks egoistlik autor.


berit saabus eile õhtul, ühega nendest tunne-oma-kodumaad bussidest, kus talle oli loomulikult keegi ülevoolavate kehavormidega meesterahvas kõrvale/otsa istuma sattunud. kuna absoluutselt kõik arvestatavamad kohad, kus kell 11 õhtul veel süüa saab, olid puupüsti täis, siis leidis aset väike midnight snack pappa pizzas. täna vedas ta mu linna hommikust sööma. tagasiteel zeppelinis shoppingut tehes leidsin novaluxist unistuste bomfunk mc stiilis kõrvaklapid. õhtul tulid beritile mingid mehed järele ja ta läks hurraaga (endal juba lugematu arv siidreid sees) atlanti.


lauluavastus -- Saybia "The Second You Sleep"


ja üldse... h

kassanäed, ongi täitsa kaua aega mööda läinud. mõni ime, et need kolm inimest, kes aegajalt seda siin loevad juba arvavad, et ma võiksin miskit lisada. ja kuna on käes nädalavahetus ja piiramatu ligipääs internetile, siis ongi ilmselt aeg sellega natuke tegeleda. ja sandra koduleheküljega ka, sest sain täna talt jälle kurja kirja, kus ta nõudvalt küsis, et millal. aitab viilimisest.


väänasin teisipäeval jala välja. minu neljatunnine põgenemine seltsist polnud vist kõrgemalt poolt heaks kiidetud. olin vaevalt mäest alla jõudnud, kui astusin vanemuise ees trepiastmest natuke mööda. õhtul kui soki jalast ära sain, oli küll meeldiv vaatepilt.


kursavennad oskavad mõnikord heldimust tekitada oma spontaansete toredustega. just siis kui sa oled juba peaaegu unustanud, et ka nendel on koht sinu elus. nüüd on veel ainult mõned, kes veel pikemat aega pole ennast näole andnud. kus on näiteks thor?


üldiselt kipub bürokraatia vahel muud elu varjutama (et siis need seltsimaratonid?) ja siis tuleb vastukaaluks mingi ühiskonnast eemaldumise hetk. unustan vahel täitsa kiiresti ära, et inimkond eksisteerib ka väljaspool telepurki. ei tunne mingit igatsust selle järele. kas ma peaksin selliste tendentside üle muretsema? h

sain õppelaenule ligi ja maksin meeletu summa sellest igale poole ära juba. siis käisin ujumas ja lõngapoes ja supernettos ja nii on päev läinud. kadri võiks kuidagi märku anda, et ta on ilusti kohale jõudnud... h

saatsingi kadri täna lennuki peale. ei olnud nagu eriti mingit tunnet, lihtsalt läks teine. ilmselt ei ole asja tähendus ikka kohale jõudnud. aga võib-olla ei jäänudki tast päris ilma. ostsin siin ükspäev ilusaid ümbrikke, ongi võimalus neid kuidagi realiseerida. kõik muudkui lähevad kuskile, sealjuures tundub käivat nagu võistlus, et kellel õnnestub võimatumasse paika ronida. berit põrutab 12. oktoobril aastaks lõuna-aafrika vabariiki. ja samas on kõik noored inimesed mingite tervisehädadega.


lennujaamast otse bussi peale ja tartus põhimõtteliselt kohe seltsi (sõitsin täna neli korda taksoga, mis on eriti imetlustäratav, arvestades, et ma ei saa oma õppelaenule ligi, sest suutsin oma internetipanga konto ära blokeerida), kus oli mingi äärmiselt niru esimene külalisõhtu. kui me ise poleks nii ääretult toredad, siis ma küll ei tea, miks keegi peaks selle põhjal tahtma seltsi tulla.


ja siis läksime kaariniga illegaardi teed ja kakaod jooma ja natukese aja pärast tuli sinna ka elina oma haldajatest sõpradega ja siis tuli vaido ka. vaidot polnud me keegi umbes sada aastat näinud, mis ilmselt tuleneb peamiselt sellest, et ta ei näe enam ülikoolis käimiseks põhjust. ametiks on jalkatreener tammeka klubis, naine on õppejõud ja laps on juba kaheaastane. kurtis et laps on väga valju jutuga, et ei tea, kust see tuleb, tema ja naine nii vaiksed inimesed...


homme ujuma ja õhtul rõõmsalt jälle seltsi. sain endale austava ülesande tegeleda meie Intro etteastega. eks peab siis midagi välja mõtlema. h

jalutasin täna üle oma vana kooli staadioni. üldiselt ei tekita see minus mingeid emotsioone, ma elan kohe selle kõrval ja kodus käies näen seda alati. pealegi ei olnud kehaline kunagi minu lemmikaine. aga täna vaatasin teist kaugushüppe kasti, mida me kunagi ei kasutanud (et siis millega seoses pole mul ühtegi halba mälestust), vist ainult esimeses klassis kui me staadionil niisama müramas käisime. ja ma tundsin, kuidas ma vihkan, vihkan ja kardan asjade muutumist. samas olen ma selle ees täiesti võimetu ja üleüldse on see ju tobe -- kui asjad kunagi ei muutuks, oleks elu igav ja meil polekski millegi parema poole loota. ainult et tihtipeale kistakse nad sul just siis käest ära, kui tundub, et lõpuks ometi on miski hästi. kindlasti on sellel oma põhjus, kindlasti teeb see meid tugevamaks, valmistab ette olukordade jaoks, kus läheb vaja hoopis rohkem lootust ja meelekindlust, aga ma siiski vihkan seda.


ma ei tea, kas minust on avalisüli elule vastu jooksjat, päevast päeva pean ma seda järjepidevust lihtsalt tunnistama. paratamatult, lõpuks alati, jään ma ilma nendest inimestest, asjadest ja olukordadest, millest ma kõige rohkem hoolin. ma tean seda, isegi kui ma oma südames veel nii ei tunne. kuidas saabki võidelda elu lihtsuse, süütuse ja kaitstuse kadumise vastu? h

hommikul lõin silmad lahti kell 7:52. see äratuskell rändab nüüd ilmselgelt ajaloo prügikasti. ma ei saa üldse aru, mis trikiga ma sellisel jumalast põlatud kellaajal iseenesest üles ärkasin. aga igatahes tähendas see seda, et pidin taksoga kooli sõitma. rõve sügishommkune niiske, külm ja udu. ruulib ka ülikooli see poliitika, kus keelekursustele ei seata osalejatelimiiti. täna oli seal rootsi keele tunnis igatahes umbes 50-60 inimest. istusid põrandal ja seisid ukse juures püsti. jõle.


siis käisin esimest korda seltsis sel hooajal. nägi täitsa samasugune välja. ja siis tahtsin jälle loengusse minna, loomulikult polnud õrna aimugi sellest, et pool tundi enne selle algust laekus listi meil selle ärajäämisest. ühesõnaga, surel skaalal üsna mõttetu päev. oma väikeste rõõmudega. h

nädalavahetus tuli ja läks. tahtsin teha mitmeid asju, mis tegelikult ei olnudki väga olulised, nii et pole hullu, et ei jõudnud. ei ole eriliselt graafikust maas. muuga on nagu on. tuleb võitlustes seljatada iseennast, hommikust õhtuni. eks ma vaikselt harjun, seda ju ennegi tehtud. aga homme peab mingi trikiga kella kaheksaks kooli jõudma. ja kadri läheb juba nädala pärast ära, mõte ikka ei haara seda konseptsiooni veel. h

käisin üle tüki aja jälle loengus. väga kummaline oli. mobiili keerasin õnneks ikka vaikse peale, aga pärast unustasin jälle hääle peale panna. pärast oli kolm vastamata kõnet. tüüpiline. pärast tiirutasme ratastega ringi. nägime väikseid lapsi, loomi ja kalu. täitsa vahva. h

väike õhtune rahutusest tingitud rattaretk. teised läksid ja siis ma ka ei saand kaua kodus passida. lõppkokkuvõttes muidugi viimase peal. kuigi leedureisi järelmõjud ja see rõvedalt pikk haigus on ikka oma töö teinud ja kõik kohad mängleva kergusega läbitud ei saanud.


muidu üritan tunniplaani kokku panna, mis on omaette julm ja pingutustnõudev tegevus. endale tundub, et üldse ei viitsiks enam mingeid aineid võtta, aga kui punkte hakkan kokku lugema siis tuleb miinimum 25. mis tähendaks, et mul jääb ainult viis punkti võtta. aga mida ma seal soomes siis teen?


ja üldse, mida ma teen? h

eile oli tihedalt politoloogidega pikitud päev. riigiteaduste avaaktusest suudeti teha politoloogide oma. kohati mainiti ka haldajate olemasolu. kaklejatüüp minus ütleb, et üks-null meie kasuks, aga tegelikult arvan ma siiski, et vaevalt asjad selle ühendamisega paremaks läksid. eriti kui see on nii poolikult tehtud, et mitte keegi palju midagi aru ei saa. iseenesest on kõik nagu endine, aga nüüd on meie seltsis ka kuuskümmend neli uut tüüpi, kes pole ei liha ega kala ja meid kustutakse üles haldajatega emblema.


üllatuslikul kombel (või kui ma nüüd ausa läbitungiva pilguga oma sisemusse vaatan, siis ehk mitte *täiesti* üllatuslikul) lasen ma ennast ikka veel mõjutada mingitest täiesti mitte minusse puutuvatest asjadest. ilmselt tuleks endale hankida rohkem elu. ei tohiks ju ometi headmeelt tunda teiste, mingite täiesti suvaliste minevikuinimeste ebaõnnestumiste ja -võimelisuste pärast. aga ikka on kuradi hea tunne! h

on üks hirmus populaarne projekt, kus ma kuidagi löögile ei saa. 1000journals. idee on minuarust hirmus vahva ja huvitav. kas peaks õige ise ka proovima midagi sellesarnast teha. palju poleks vaja, aga saaks maailmapilti avardada küll. polekski ju vaja midagi nii suurejoonelist, et maailmale näidata ja puha. võiks asju lahendada ju ainult e-maili teel näiteks. mai tea... h

kogu kola on nüüd lõpuks ometi tartusse jõudnud. enam pole tunnet nagu oleksin ma oma kodus külas. nüüd on ainult see lahtipakkimise rõõm, mis alati mu südamesse rohkem tuksid toob. terve üks nurk on meeletu kotihunnik. eks ma ise tean ju küll, et liiga palju on asju, aga ühel või teisel hetkel kuluvad nad kõik ära. vanemad juba tõstatasidki probleemi, et kuhu see kola kõik siis läheb, kui ma soome tõmban. ei mõtle selle peale veel. kindlasti üke hea moodus kõik ära sõnuda.


aga varsti saabub kadri. kell kuus. ja homme algab kool. jee. h