Will: "I'm no expert, but shouldn't you be calling the police instead of offering me snacks and calling me capn'?"

      Kevin Bacon: "When the stalkers leave, it's the first sign that your career is slipping... It's a little tidbit I picked up from Val Kilmer."

      Will: "You did a movie with Val Kilmer?"

      Kevin Bacon: "No, but Val was in "Top Gun" with Tom Cruise and Tom was in "A Few Good Men" with me."

      Will: "Ah."

      Kevin Bacon: "Ah, that was a short one..."




"Will and Grace" viienda hooaja teine osa. refereering kõigi ühenda-see-ja-see-tüüp (vt. eelmine sissekanne) mängude emale. tore, et kevin bacon sellest ise ka teadlik on ja seda niiviisi naudib. mind lõbustas sellega esimest korda kunagi viis aastat tagasi mingi must tüüp ameerikas. kust see "ühendan ükskõik kelle viie käiguga kevin baconiga" mäng üldse alguse sai? h

olen maal vanaema juures. arvutile on just tehtud kõvasti profülaktilist ja muud remonti ja nüüd kasutan adsli võimalusi ja blogin üle tüki aja. kõrval mängib tv1000... üldse, nagu üks tüüp siin just väitis, internet ruulib.


vahepeal on juhtunud niipalju, niipalju. esimesel jõulupühal tartusse, kus mind julmalt kohe pakkimistöid lõpetama kupatati ja toast viidi pool mööblit ka juba ära. nii et istuda polnud ka kuhugile. ja öeldi siis, et poole tunni pärast ollakse tagasi, nii et mökutada ka enam ei saanud. siis meeletu perekondlik jämm (loomulikult pärast mitut perekondlikku söömaaega, kus kõrvalosas esinesid ka näiteks neli erinevat sülti ja kolm erinevat pasteeti) -- isa süntesaatoril, taavi kitarril, mina jõudumööda plokkflöödil (olen ikka veel mõneti roostes), sandra ja vallo erinevatel isetehtud kõristitel, ema ja ülle ja vanaema tantsutüdrukutena. asi taandus lõpuks tavalisele minu ja isa bossanovatamisele ja üksteisele heade asjade meelde tuletamisele (isa hakkas vahepeal juba otsi kokku tõmbama ja viis sündi ära, aga siis sattus see kitarr talle kuidagi pihku ja jätkasime veel natuke aega). ja siis toimus veel erinevat sorti ajuväänamine kella kaheni öösel (ühendage omavahel filmide ja suhete kaudu gerard departieu ja liza minelli).


tallinnas autot tühjendades jäigi selgusetuks, kuidas kõik see kraami sinna mahtus. kotid-kastid katsid kogu söögitoa põranda. ja samas oli autos ka terve pere, pluss vanaema. imetabane. samas põrkusin ka probleemiga, mida kunagi käsitles tütarlasteansambel spice girls -- kahest sai üks. kahe korteri asjade ühte ära mahutamine ei ole naljaasi mitte. õnneks lahkun kümne päeva pärast riigist ja ei pea selle kõigega võitlema.


Frank Sinatra "Brazil"


h

kohustuslik jõulublogging.


oli mitte päris nagu vanasti ja rohkem nagu tavaliselt. ei oska seda asja nagu enam eriliseks teha. selle jaoks aega võtta, mitte sellest läbi ratsutada nagu mingist kohustuslikust programmist. surnuaiad olid muidugi ilusad, väikesed valustäpid pilkases pimeduses ja kõik need inimesed, kes tulid ja mäletasid. samas ei suutnud ma selle asja ilule kuidagi keskenduda. sest oli nagu tavaliselt. ma olin kõike seda juba tundnud, kuskile lahtrisse pannud. siis kui ma veel rohkem tunda oskasin ja julgesin. ja kalkun oli muidugi suurepärane ja koogid ja värgid. ja kuused olid ehitud. nagu tavaliselt. me olime seal ja me tulime koju ja me jagasime kingitusi. nagu tavaliselt. lõpuks mõtlesin, et ahhaa, need olidki siis jõulud. ainus eriline tavaline asi oli, et me saime olla kõik koos. et kõik on olemas.


aga ma sain endale uue plokkflöödi ja selle üle olen ma tõesti rõõmus. pole muidugi aasta otsa mänginud, sellest ajast kui ma vana jupi kusagile pariisi ära kaotasin. ja see on sopranflööt ja vana oli bass. aga ikkagi oli hea mängida ja tunda, et seda, mida ma kunagi õppisin, ei olegi ma vahepeal täiesti ära unustanud.


Eva Cassidy "Cathy's Song"


h

mulle käib närvidele kui inimesed ei kuula. ei pane tähele, mis neile räägitakse. ei vaevu lähedasi inimesi tundma õppima. see on mõneti arusaadav võõraste inimeste puhul. kõike ei jaksagi ju tähele panna ja kõike pole vajagi, sest siis on peas jälle suur hulk pahna juures, mida mitte kunagi vaja ei lähe ja mis vajaliku ruumi ära võtab. kohati siiski võiks. et ei peaks samade inimestega samasid vestlusi uuesti ja uuesti pidama. et teaks millised inimesed sinu õmber on ja oskaks selle järgi nende kohta järeldusi teha ja õigete järelduste läbi neile piiritult sümpaatsemaks ja lähedasemaks saada.


ma testin seda. inimeste oskust kuulata ja tähele panna. mõnikord teadlikult, tihtipeale ka eba teadlikult. see viib tavaliselt suure rea pettumusteni. võin teha täiesti ebaminulikke statemente. väita enda kohta asju, mis kõige eelneva põhjal ei saa tõsi olla. ja kuulata siis inimeste shokeeritud vastuseid. või kuulata kuidas mulle üritatakse juba sajandandat korda maha müüa asju, mille ma olen juba ammu nende samade inimeste käest ostnud. kui nad oleksid kuulanud, siis nad teaksid. kuna nad seda aga ei teinud, siis ajan ma karistuseks asjad veel segasemaks. ja vaatan, kuidas nad vingerdavad... julmur. aga kõik see on iseenesest üsna väsitav.


Spin Doctors "Two Princes"


h

olen hetkel maetud kilekottide ja neisse toppimist ootava pahna alla. peaks sellega igal vabal hetkel tegelema, aga kõik liigutused olukorda parandada tunduvad seda ainult hullemaks tegevat. homme hommikul pean tallinnasse sõitma ja selleks ajaks peab kõik olema sellises seisukorras, et esimesel jõulupühal saaks siit ainult läbi hüpata ja asjad peale haarata. vahepeal tuleb nüüd käia ühel üritusel ja siis koju tagasi. ilmselt kestab maraton läbi öö. kuna ma olen magamisest nagunii võõrandunud, siis pole ehk nii hull.


viimasel ajal on rada suhteliselt üksluiseks muutunud. vahepeal siin-seal välja hüppavad eksamid on meeldivaks vahelduseks. muidu soome konsulaat-magnetravi-raamatukogu-kodu. ja ma ütlen, näituse tänav on nagu õppejõudude miiniväli. täna väitlesin umbes 50 meetri jooksul ruusiga teemadel, miks ma ei lõpeta kevadel.


iga päev on sealjuures mingid asjad, mida ma kindlalt kavatsen teha, aga käigu pealt lootusetult unustan. lõpuks ometi sain ühe jõulupaki ära saadetud, see ainumas jõulukaart, mille kavatsen saata, on endiselt, juba mitu päeva, ühes neist paberihunnikutest, mis tuba ühtlaste intervallidega katavad...


muidu oli seltsis eile jõuluüritus. ja kärt oli tagasi. ja kinkis mulle kõige nunnuma soomekeelse muumitrolliraamatu. haarasin selle tänasele matkale kaasa ja sain väga sobivalt soome konsulaadis oma järjekorda oodates lugeda. tundus küll endale natuke poosetamisena, aga mis mul muud üle jäi.


ja jätkan... h

mõned inimesed, lihtsalt oma kohaloluga, on nagu katalüsaatorid. pärast, kui nende juurest ära saad, oled kuidagi selline nukker ja natuke väsinud ja ei teagi kohe, mis endaga peale hakata. et parem hakkaks. nad ei panegi sind otseselt ennast halvasti tundma, pigem asjade üle mõtlema. ja mõtlemisest, alati-alati, ei saa mitte midagi head tulla.


mõnikord on asjad ka katalüsaatorid, aga sellele mõistele on olemas nimi. see on nostalgia. laulud ja lood ja luuletused on parimad sellised. ja kohad. aga kuna ma tean, millega on tegemist, muutub see aktsepteeritavamaks, tavalisemaks. loomulikult on olemas laulud, mida ma kuulasin suvel või talvel või siis kui mul oli väga valus või vahetult enne seda, kui mul oli väga hea. ja siit selge põhjus-tagajärg suhe. aga inimestega on kuidagi teistmoodi.


Coldplay "The Scientist"


h

need varahommikused ülesärkamised ja meeleheitlikud katsed saad aõigeaegselt suburbiast citysse on siiski piisavad, et tekitada inimeses püsivaid vaimseid traumasid. juba see on valus kontrast kui kahe sooja teki alt, pehmest ja mõnusast voodist peab välja, külma, kõledasse ja tihtipeale ka koledal kombel segamini tuppa ronima. istun tükk aega voodis ja ei üritan ennast veenda, et see ei ole mingi eriti halb uni. ja siis uksest välja, õue, kus on külm ja lumine ja pime ja kogu annelinn on paksult autosid täis, mis kooris uskumatuid koguseid heitgaasi välja paiskavad


ja kõigele sellele lisab vürtsi tartu linna bussiliiklus. hommikul, veidi enne kella kaheksat, on bussides täiesti ebainimlikud tingimused. esiteks on seal umbes kolm korda rohkem inimesi kui sinna hädapärast mahub. ja siis on siin veel need eriti vinged bussid, millel on ukse ees see laser-foto-ultrahelisilm, mis automaatselt uksi avab ja sulgeb. mis tähendab, et trepi peal ei tohi seista. mis tähendab, et inimesed, kes muidu trepi peal seisaksid, ripuvad kusagil lae all ülejäänud reisijate pea kohal. ja bussijuht sõimab raudse järjekindlusega igas peatuses kogu reisijaskonna läbi. ja pidevalt labiilselt avanevate ustega (eriti kui selliseid on bussis vähemalt kolm), võtab kogu see reis poole rohkem aega. ja siis peab ummisjalu ja eluga riskides mööda libedaid tänavaid tormama, et eksamile jõuda.


häid nippe fotosilmaga bussides: silma ette asetada kas kleeplint või (veel parem) näts. väikese liigutusega olete muutnud liiklusvahendi mõneks ajaks kasutuskõlbmatuks. nätsu sinna panemine on täiesti juba nende trikkide kategoorias, kuhu kuulub ka magaval inimesel ühe kulmu ära ajamine. et kui ta üles ärkab, peab teise ise ära ajama.


George Harrison "When We Was Fab"


h

eh. möödund nädala aktsioon seoses silmaringi laiendamisega, mis puutub asjadesse, mis teised inimesed daily internetti üles riputavad, on toonud esile teatava läbipõimituse vastavates ringkondades. et siis natuke hakkab selguma, kes need inimesed on, kes siin aegajalt seda lugemas käivad. ja kust nad tulevad. nii on siin käinud nii fallenboy kui Freezing_point.


igatahes, see selleks. eile hommikul tegin rootsi keele arvestust. endalegi üllatuseks sain läbi. rootsi keele õpetaja tõestas oma olemust veelkord sellega, et lasigi meil ühe kolmandikuna arvestusest kirjutada peast kahe jõululaulu ja napoli viisikese "santa lucia" sõnad. oli küll öelnud, et selline asi toimuma saab, aga keegi ei uskunud teda. ja täna hommikul, kui pooled inimesed seda laulude osa arvestusest uuesti tegid, avaldas arvamust, et ühel viisakal inimesel ei sobi ennast rootsi piirilgi näidata, kui ta luciasongeni sõnu peast ei tea. näitavat üles ülimat lugupidamatust rootslaste vastu. kadri, mis jonas sellest arvab?


siis passisin tund aega lossis, kuni kell kukkus kümme, käisin piltniku juures ja tuvastasin soome konsulaadi asukoha. oleksingi juba peaaegu elamisloa taotluse sisse antud saanud, aga soome riigi rahalised nõudmised tabasid mind liiga suure ootamatusena. üritan homme uuesti, pärast perekondlikku rahasüsti.


siis avastasin linna parima hängamiskoha. magnetravi kabinet gildi tänaval, kesklinna polikliinikus. vähe sellest, et saab keset kiiret tööpäeva lihtsalt viisteist minutit pikutada. sealne tädi on kõige funkym 80ndate stiilis beib, metsiku meigiga ja südamlik sädistis. juba ootan homset, et saaks sinna tagasi minna.


ja kasutades ära juhust, et mul olid uued ilusad passipildid kotis, tegin ka endale lutsu raamatukogus plastikkaardi ja võtsin sealt paar sopakat, mis aitaksid aega viita, kui ma homseks projektijuhtimise eksamiks õppima pean.


mehed on ikka rõdul, ootavad mind seal koju tulles iga päev.


Dave Matthews Band "Crash into Me"


h

siim on tekitanud eesti blogiteeklaasis intriigi, mille üle ta ise ilmselt piiritult uhke on. et seda asja üldse millekski selliseks kutsuda saab, ütleb nii mõndagi eesti bloginduse kohta. et mina suhtun eesti blogindusse sellise õrna üleolevustooniga hääles, ütleb nii mõndagi minu kohta.


homme tagasi tartusse. peaks olema positiivne muudatud normaalse elu teljel. samas on siin ilmselgelt palju mugavam. aga kolmapäeva hommikul on rootsi keele eksam, milleks on kindlasti vaja õppida. eriti arvestades seda nukrat pilku, millega õpetaja, kes mind hästi ära tunda ei tahtnud, mind eelmises tunnis vaatas. üldse on kooliga kummalised lood. ma olen täitsa kindel, et ma peaksin selle asja pärast rohkem muretsema. et kuidas ma saan kõik oma eksamid enne minekut tehtud jne. ilmselt olen ma in denial. doris dayl oli selle kohta laul. heli lääts laulis seda eesti keeles.


täiesti masendav on see, et kell pool neli on õues juba üsna pime. täielik polaaröö. iseenesest olen ma selle aastaaegade vaheldumise värgi suur fänn, aga talv pole minu arvates siiski maailma kõige vingem leiutis. kõlbab ainult siis kui sajab laia valget lund. ja kui perekod sööb koos jõulu ajal seapraadi ja hapukapsaid. või kui ma saan uisutada.


Karavan "Talveöö"


h

üritan vaadata korraga kahte oma lemmikseriaali, gilmore girls'i ja west wingi ja samal ajal blogida. ilmselt jääb westwing kaotajaks. üldiselt on kogu ülejäänud elu kaotajaks jäänud, sest olen suutnud mööda saata kolm päeva, tegemata ühtegi asjalikku liigutust. peas uitavad mõningad mõtted ühe asja kohta, mida ma tahan kirjutada, aga lõpuks mängin ikkagi dynomite'i. kella kolmeni öösel.


eile käisin kinos uut bondi filmi vaatamas. jättis väga positiivse mulje. lõpuks ometi, pärast kahte bondi seisukohast üsna mõtetut osa, on tehtud üks korralik bondifilm. kus on gadgetid ja suured avarad plaanid ja grandioossed ehitised. ja ei ole peeneid mõisteid nagu "stockholmi sündroom", on selged põhjus-tagajärg suhted. keegi ei varasta ära mi (m ei lahku ju kunagi sellest hoonest, ta ei käi eriti isegi sellest offissist väljas!) ja asjaga on seotud kogu maailm. ja loomulikult ka kosmos. pluss john cleese on pagana vahva q.


nüüd tagasi nelja muu asja juurde, mida ma parajasti teen. h

päev otsa kodus. täielik bliss. saan juba ka iseseisvalt läbi nina hingata. seda nimetan ma progressiks.


sirvisin natuke usa meediaväljaandeid. nytimesi esiküljeuudis oli, et winona ryder pääses kolme aastaga tingimisi. kohtunik noomis teist ka nagu väikest last. ja oli ka üks tore päikest ennustav kolumn sellest, kuidas ameeriklased aina rohkem erinevast rassist inimestega semmivad. niitoreniitore. üldiselt oksendamiseni iraagist ja allkaeedast. time seeeest on oma populaarteaduslikkuses palju huvitavam. just lugesin, kuidas londoni tükkidesse meelitatakse ajutisi osi tegema suuri staare. täitsa naljakas.


jajah, pidev arvuti taga istumine nüristab inimesi... h

käisin hommikul rootsi keeles (pidin õpetajale meelde tuletama, kes ma selline olen ja siis tal hakkas minust kui luuserist ilmselt kahju ja ta ei mõnitanudki mind üldse, arvas hoopis, et ma olen vapper kui ma julgen pärast kuute järjest puudutud tundi tagasi tulla). nad olid vahepealse ajaga terve ühe õppetüki edasi võtnud. ja siis istusin bussi peale ja sõitsin tallinnasse. kogu tee oli mul kohutavalt külm. mõnikord on nii mõnus bussiga sõita ja mõnikord ikka ülim saast.


püsiühendus on mind juba oma haardesse saanud. peale selle, et tõmbasin endale terve hunniku dave matthews bandi laule (et kuulata ja otsustada, milliste tartu arvutisse tõmbamisega ma hakkan vaeva nägema), uurisin natuke ka üldist eesti blogimaastiku. inspireerituna siimu hüüdest muudkui aga bloge täita. kohe paar esimest tabamust olid tõelised hitid. (pun intended) neist minu kõige lemmikum on siiamaani metalli-raini oma. "i can program in css and html and i am very designingn in adobe photoshop 6.0 good." kohati tekib lausa kahtlus, kas tegemist ei ole mingi eriti väljapeetud rollimänguga. vist siiski mitte. ja üks teine vahva koht oli ka... fallenboy. tore terve viljandi poiss... meenub just ühe sealmainitud video teemaline arutelu eelmisel nädalal kaariniga. ja siis mingi pärisasja leidsin ka -- Feezing_Point. miks eesti inimesed üldiselt ei blogi?


jajah, varsti ilmselt jälle. h

nagu selleks, et kompenseerida minu senist täielikku kõrvalejäämist pöffist, nägin just praegu hoopis telekast, ilma rahata ja oma voodis pikutades ühte viimase aja muljetavaldavamatest filmidest. ja üldse on hea, et selliste asjade suhtes ei pea mingitele uutele tegijatele lootma. filmi nimi oli "a period of adjustment" ja see tuli tcmi kanalilt. ilmselt oli tema põhiväärtus minu jaoks natuke raamatulik, visuaalne pool toetas sõnalist (mitte vastupidi, nagu uuematel asjadel tihtipeale kombeks on ja mis, arvestades filmi kui meediumi omapära, tegelikult ka loogiline tundub). ja see omakorda tulenes sellest, et film oli tehtud tennessee williamsi samanimelise näidendi põhjal. kõige selle peale tekkis mul suur kihelus jälle williamsit lugeda. "iguaani öö" oli tükk aega üks mu kõige lemmikumaid asju. siis tuli nii palju muud kraami peale, et see kaotas aktuaalsuse. samas siiski mitte oma meeldivust (loomulikult täiesti ebakohane sõna williamsi kirjeldamisel) minu silmis.


lähen juba mitmendat päeva järjest ennast enam-vähem virgena tundes uksest välja ja jään juba poolel teel linna oluliselt haigemaks. selline triviaalne haigus nagu nohu ei tohiks nii kaua nii suuri ebameeldivusi tekitada. täna käisin pangas, et teha endale veel üks konto. et ma ei peaks kogu oma raha erinevatele pankadele maksma kui ma tahan seda soomes kasutada. muu hulgas sain ka teada, kes on viimasel ajal põhjalikult korterit koristanud ja kellele tulevad homme in-lawd külla (täiesti juhuslikult ühed ja samad inimesed). siis ostsin endale pangest süüa kaasa ja tulin koju, põlates ära kogu ülejäänud päeva erinevad sotsiaalsed alternatiivid.


homme tahaks siiski siia ja sinna jõuda. ja neljapäeval tahaks üle kõige maailmas koju tallinnasse minna. sest kui juba haige olla, siis eelistatavalt seal, kus su eest hoolitsetakse. ilmselt veel positiivsem variant oleks, kui ma saaksin seda kodust hoolitsust tervena nautida.


David Gray "This Year's Love"


h

seekord ei saa muidugi väita, et ma poleks üritanud. magama jääda. aga kui mu viiest loost koosnev playlist oli juba vähemalt neli korda läbi mänginud ja ma ikka veel üht ja teist külge keerasin, otsustasin siiski alla anda. nagunii olin ühe asja peale mõelnud. ja teise. et siis võin samahästi natuke kirjutada ja siis uuesti proovida.


oli tõrvikurongkäik täna. pidasin üsna hästi vastu. pärast tahtsin ainult koju tulla ja natuke surra. töötasin läbi umbes neli pakki pabertaskurätte. aga iseenesest oli kogu see asi muidugi vahva. kõige vingem koht on alati see kui rongkäigu esimene ots juba vanemuise tänavalt ülikooli tänavale keerab. kevadel volbri ajal on kõik värviline ja nüüd talvel on lihtsalt tõrvikute meri. tagasi vaadata on ka vahva kui sinu järel samasugune meri jätkub. ja see, kuidas laululained levivad edasi-tagasi nii et tihtipeale kuuleb nagu ainult tuttavate laulude katkeid siit ja sealt. omaenese feminiinset seltskonda tabavad asja käigus tavalised eksistentsiaalsed kriisid (kuidas saab õigest kohast peahoone ette, nii et põnnama ei löö; kuidas me kostume nagu kari külakultuurimaja mutte, kui me külma ilmaga liiga kõrgelt laulame -- hääl murdub kogu aeg ära; kas minna mäest üles estika või rotalia sabas ja kas kuidagi kolmandat moodi ei ole võimalik jne.).


aga see, mille üle mõelnud olen (tõsisemalt jälle eile õhtust alates), on asjade oskamine. mulle tundub, et kui ma midagi väga hästi teha oskaksin ja kui mul oleks ka võimalus seda teha, siis ma oleksin rahul ja õnnelik. et siis oleks kõik muu hea elus ainult boonus. isegi raha. kuigi praktiline vajadus selle järgi torkab praguses elus ikka ja jälle valusalt silma. enamik minu probleeme iseendaga tulenevad minu enesehinnangust, sellest, millisena ma näen omaenda väärtust. ja arvatavasti tuleb siin kusagil mängu ka teatud tunnustusevajadus. kui ma oleksin milleski väga-väga hea, siis ei tohiks selles ju küsimus olla. ilmselt see muidugi pole nii must-valge.


aga ikkagi, kust siis tulevad kõigi nende andekate inimeste enesehävitajalikud kalduvused? ja ma ei räägi siinkohal vaesest tunnustamata van goghist, kes oma keha mutileerib. vaid näiteks sellestsamast downey jrst, toodab puhast kulda (näitleb, kirjutab, loob ja laulab) ja siis läheb hävitab ennast natuke. ja ei ole selline, kes looks mingeid vihaseid teravaid asju, hoopis selliseid, mis puudutavad mõtleva pärisinimese väikesi sügavalasetsevaid haavu. ahh, ma olen lihtsalt natuke väsinud asjade proovimisest, tahaks lõpuks ometi ka midagi teha. ilma et selle üle mitu korda mõtlema peaks...


kuulake veel seda eilset laulu.


h