eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

otsustasin kunagi sügisepoole, kui oli juba ilmselge, et surutis, mis mind tõesti absoluutselt ei mõjuta, avaldab siiski teatavat survet kinnisvarasektorile, et kevadel ostan korteri. siis vahepeal tuli kaks nädalat intensiivi, vesi kopsus jne., mis kõik aitaski märkamatult aega kevadesse veeretada. ja noh, siin me nüüd siis oleme.

eks ma ju teoreetiliselt teadsin, et see korteriotsimine on üks sitt ja perse. niimõnigi tuttav inimene on ju ometigi selle sammu ette võtnud (tsiteerides klassikuid (etteheitval toonil): "meievanused inimesed ei peaks elama kodus ja peaksid olema vaesed!")ja seda hala on olnud lausa väsitav kuulata. sest ühestküljest on see mööda maju käimine muidugi tüütu. aga teisest, palju hullemast küljest on paratamatu, et ükshetk, võimalik lausa, et juba paar päeva pärast operatsiooni algust, on kõik nähtud korterid peas virrvarriks muutunud ja tegelikult on meeles ainult need, mille sa kohe uksest sisse astudes välistasid.

seejärel hakkavad aju painama igasugused praktilised kaalutlused, mis kipuvad unistuste elamise hankimisele dämperit panema. näiteks oli tartu maanteel pakkumisel ilgelt suur kahetoaline koos täiesti viisaka sisustusega. vannitoa taga oli olemas panipaik, vannitoas endas suur mullivann, põrandal ilus tammeparkett, köögis korralik mööbel ja mingis mõttetus varjulises nurgas isegi rõdu. raha küsiti selle kõige eest naeruväärselt vähe. jube raske oli endale põhjendada, miks ma ei peaks sinna elama asuma lihtsalt sellepärast, et fiilingut absoluutselt ei teki. ülevaatusprotsessi minuga vapralt kaasa teinud ja täiesti ennastsalgavalt avatud meelt üles näidanud lapsevanemale oli seda veelgi raskem õigustada. oleks sellist temapoolset kannatlikkust tahtnud tasustada vähemalt ratsionaalse otsustusprotsessiga.

olles nädala ajaga külastanud umbes kahtekümmet korterit (uutes majades ikka mitut korraga), otsustasin ma, et kahjuks ei saa enam rohkem ühtegi näha, sest iga uue lisandumisega läks otsustamine ainult keerulisemaks. nähtutest jäi sõelale põhimõtselt kaks. kuna millegipärast on tunne, nagu hakkaks abielluma (noh, et eluksajaks ja kui nüüd valesti otsustan, on kõik rikutud), siis on lõpliku valiku tegemine mind ikka päevade ja nädalate kaupa rõhunud (ühestküljest muidugi hea, et kriisiaeg -- vähemalt ei osteta väärt kraami nina alt ära kuni mina naiselikku otsustusprotsessi läbin; teisestküljest lihtsustaks seda otsustusprotsessi tunduvalt, kui keegi teine minu valikuvõimalusi vähendaks ja näiteks ühe kandidaatkorteri hakkama paneks). korduvalt olen tuvastanud ennast keset vestlust, kontserti või töösituatsiooni välja speissimas, sest on meenunud mõni pluss- või miinusargument.

ühestküljest asub üks korteritest mereäärses kohas, majas on olemas lift (mis, arvestades, kuidas mulle meeldib pungil täis kohvritega ringi siiberdada, oleks suureks abiks) ja korteril on kümneruutmeetrine läände vaatav rõdu. samas asub korter naabruskonnas, mis alari väitel näeb välja nagu saksa pensionäride kommuun (mina ise ei oskagi seda antud kommuunile nagu väga pahaks panna; minu ema, sealjuures, on alariga täiesti nõus ja tema arvates on tegemist plussiga) ja kus ma kedagi ei tunne. teine korter on jällegi ilus maja sotsiaalselt hästivarustatud ja kauni keskkonnaga kandis. korteri ilmselge pluss on tema tubade planeering, samas puudub tal rõdu ja korralikumat sorti storage space. kõik muu on muidugi ületatav, aga see rõdu asi kripeldab küll... ratsionaalselt annan ma muidugi endale aru, et meie kliimavöötmes ja minu eluviisi juures ei leiaks see rõdu võib-olla niivõrd tihedat kasutust. samas, võimalus võiks ju ikka olla...

hinnaläbirääkimised on tänapäeva turusituatsioonis muidugi suhteliselt ühepoolne lõbu. kirjutasin ühe korteri omanikule, et mulle meeldiks kolmsada tuhhi korteri hinnast alla saada. ta vastas, et okei.

h

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h