järjekordne kultuurikogemus omasuguste pikas reas. täna õhtul (samal ajal kui oleks pidanud tegema erinevaid koolitöid) jõin umbes miljon tassi teed venelastega. üks nendest väitis ennast küll olevat vähemusrahvuse esindaja -- juut (kui kuulis, et mu bakitöö potensiaalne teema sisaldab endas vähemuste poliitilise osaluse uurimist, rääkis mulle pikalt, kuidas juudid ennast venemaal kuuldavaks teevad. mis oli omaette huvitav. aga vaevalt töötaks teiste vähemuste peal, sest juudid on teadagi ühiskondlikult tunduvalt aktiivsemad kui enamik teisi rahvusi ja peale selle on neil röögatult palju rohkem raha). nii kui tass hakkas natuke tühjemaks saama, haarati see mul käest ja täideti jälle siukse kange musta kraamiga. lõpuks sain kergelt värisevate käte ja vilava pilguga tulema.


aga üldiselt on nii, et kui kusagil mingi kogunemine toimub, siis varem või hiljem kerkivad võrdleva kultuuri küsimused. peamiselt keel ja sotsiaalne tunnetus. ungari-mirjam (kui ta minu sünnipäeva ajal tegi minu ja larsi vastavasisulisse vestlusse natuke seosetu vahelesööstu) mainis lausa protsente -- tema hinnangul käib 80% rahvusvaheliste üliõpilaste omavahelisest vestlusest keele üle. ja ilmselt oli ta tõele päris lähedal.


peale selle saan iga natukese aja tagant pidada loenguid oma korea korterikaaslastele (praegu küll ainult young eunile, sest shin ae on jätkuvalt hispaanias, viimaste andmete järgi granadas). kuna sai mitmeid asju eesti kohta õrnalt seletatud venelastele/juutidele (näiteks seda, kuidas juhtus nii, et eesti osutus esimeseks judenfrei riigiks euroopas ja miks meil ei ole parlamendis ühtegi vene parteid), siis katsin sama teema ka koju tulles young euniga (ise ta küsis). ja siis veel natuke keeleteemat. sest korealasi hämmastab eestlaste keskmine hea inglise keele oskus. või siis pigem see, kuidas korealaste keskmine inglise keel nii kõvasti sakib, hoolimata pingutusest, mille enamik korealasi sellesse investeerib.


Caetano Veloso "Samba de Verao"


h

ilmselt olen andnud endast kahel viimasel päeval parima, et sulanduda keskmise vahetusüliõpilasena vastavasse kohalikku ellu. pean häbiga tunnistama, et mõningane osa sisseammutatud ebaadekvaatsusest on siiani säilinud.


eile pidasin omaenda sünnipäeva. peo ametlik alus kell 8. kui kella üheksaks olid näole andnud ainult mõned üksikud, olin juba täitsa veendunud, et kõik vihkavad mind (seda, et nicolas ise peo kohta küsima oli tulnud, ei osanud ma kuidagi seletada). veel veerand tundi ja selgus, et ma ei olnudki inimestele kohaletuleku aega andnud. kõik istusid kõrvalkorteris ja ootasid minu märguannet. juba mõnda aega. mõne hetkega oli korter rahvast pungil täis. viimane külaline (marja-liisa) lahkus täna hommikul kell 10. lars ja mirjam läksid poole kolme ajal öösel. sellele eelnevalt olime rääkinud väga mitmest seisukohast erinevatest kultuuridest ja maailmanägemustest


täna käisin mingi belglase sünnipäeval, kellest ma varem ainult kaks korda kuulnud olin. young eun tunneb selle tüübi jaapanlasest tüdrukut. lõppkokkuvõttes oli oluliselt lõbusam kui ma enne lootagi oskasin. rääkisin juttu kolme tüübiga ja kõik nad olid omamoodi kummalised. üks oli keegi väitleja lõuna aafrikast, kes oli just tartus mingitel võistlustel käinud. siis oli üks tüüp togost, kes on soomes 11 aastat elanud, õppis siin kõigepealt asja nimega tropical forestry(eksole, helsinki kostub sellise asja jaoks täiuslik koht) ja praegu on bussijuht. ja kolmas oli mingi prantslane, siuke musta pika patsiga ja etnilise mustriga vestiga. nägin teda esmaspäeva õhtul helsinki laevas (kui laev hakkas sadamasse jõudma, oli mul umbes veerand tundi, mille jooksul sai väljamineku ukse juures trepi peal istuda ja inimesi jälgida -- peale magamise üks maailma paremaid tegevusi). passis mind terve õhtu ja siis lõpuks istus kõrvaltoolile ja kukkus rääkima. sellest, kuidas ta tihti tallinnas käib, sest üürib kuninga tänaval mingeid kortereid välja. ja sellest, kuidas ta tunneb kõiki johansoni-ööbikuid ja nendega kontserttuuridel kaasas käis ja korteriläbudel. ja peale selle veel tiit kikast ja ma ei tea keda.


veidi enne ühte jalutasime bussipeatusesse. tabloo ees seisis mingi ebamäärane kamp ja järsku ütles üks neist siukse madala jõmmihäälega "i know these girls!" vaatasin sinnapoole ja selgus, et tegemist on eile õhtul minu sünnipäeval olnud seltskonnaga. jõmmi osas lars. olid kusagil espoos mingil üritusel käinud. täitsime seitsme peale kogu bussi tagaosa ja rääkisime valju häälega lolli juttu.


ja nüüd ongi nii. et ungari-mirjamis on selgunud mingid natrsissismi tendentsid (ilmselt varem ei kujutanud yours truly talle mingit ohtu, aga nüüd saan ma larsiga hästi läbi ja seda ometi ei saa lubada, et keegi teine oleks kellegagi parem sõber kui tema). ja tüüp, kes mulle võiks meeldida, on loomulikult kodus mingis eriti tõsises suhtes (tegelikult peaks kindlad suhted vahetusüliõpilaste jaoks ebaseaduslikud olema), nii et ma ei hakka sinna üldse minemagi. ja muidu on kuidagi eriti toredaks läinud siin viimasel ajal. ilmselt põhjala kevade virgutavad mõjud.


Antonio Carlos Jobim & Elis Regina "Aguas de Marco"


h

üliagarad inimesed on mulle ikkagi kuidagi vastumeelsed, isegi kui nende agarus üldtunnustatud positiivseid tagajärgi toob. igasugune progress peaks eelistatavalt olema ikkagi sisemise tungi tagajärg, mitte mingi pealesunnitud vorm. võib muidugi ka olla, et tunnen ennast lihtsalt häirituna oma varakevadises flegmatismis. aga kui vanas ja auväärses organisatsioonis on ikkagi traditsioon (ja traditsioon on siiski kõige alus), et miskit ei tehta üleöö ja keegi ei kipu mingites tegelikes küsimustes mingit initsiatiivi näitama, siis ei tohiks inimesi ikkagi igasuguste uuendustega rünnata.


olen endale võtnud (põhjusel, mis, i'll be damned kui mulle meenub) järjekordse tüütu kohustuse korraldada homme sünnipäevapidu. ja kuigi vahet ju eriti pole ja tore on ju ikkagi inimrassiga füüsilises ning vaimses kontaktis püsida, lisab see siiski pingeid minu muidu lillelisse ellu (näen tulist vaeva, et kõik kohustused unustada). peale selle pöördus mu keha täna hommikul keskmisest rohkem minu vastu. jumal, kui selline peaks eksisteerima, ei saa mingil juhul naine olla.


Quincy Jones & Toots Thielemans "At the End Of the Day"


h

no kuulge, sõda sõjaks, ja üldiselt olen peaaegu kõigi siimu mõtetega täiesti nõus, aga see kuidas coalition üksteist ja iseennast vahetpidamata maha notib on ju ikka maailma kõige mõttetum. oleks siis, et üks kord juhtub, aga see on juba pigem erand kui reegel, kui mõni päev mõni liitlasvägede sõdur omade poolt matsu ei saa. ja eriti õnnetud on siinkohal inglased, kes rahvusena olid piisavalt intelligentsed (mitte nagu mõni teine), et seda sõda üldse mitte tahta.


täna siis: The two British soldiers who died in southern Iraq were members of a tank crew which was part of the Seventh Armoured Brigade, the Desert Rats. The British forces were firing on Iraqi positions on the outskirts of Basra when the accident happened on Monday night in pitch darkness. The turret of the Challenger tank is believed to have been blown off when it was mistakenly hit by another British tank. Colonel Chris Vernon said despite excellent training, these things happen in the fog of war and the heat of battle. (bbc)


ja kõige iroonilisem on see, et sellist asja kutsutakse "friendly fire" alla jäämiseks. et siis kui omad sind ära tapavad, siis on see sõbralik zhest.


h

tõmbasin eile öösel kopsud helsinki kesklinna õhku täis ja konstanteerisin fakti, et olen kodus. tuleb välja, et ongi ikkagi seal, kus mu müts on. tegelikult ma ikka ei mõista neid inimesi, kes ära mindud ei saa.


isa umbkaudse hinnangu järgi kaalus seljakott kakskend kilo. hetkeks kartsin küll, et kukun takistamatult tagurpidi (merelt puhuv tuul aitab ehk veel natuke kaasagi) nii kui selle selga panen, aga tegelikult polnud üldse nii hull. laevas sattusin õnnekombel istuma slaavi päritolu keskealise meesterahva kõrvale, kes alustuseks pakkus mulle ühte oma pooleliitrist hard rocki purki, minu keeldumisel selle ikka ise endale sisse keeras ja siis moosis mind veel tükk aega, et ma temaga vana tallinna pooleks teeksin. lükkasin ka selle meelitava pakkumise galantselt tagasi. muul ajal nosis pakist salaamit, nii et siuke mõnus vorstikas oli pidevalt üleval.


koju jõudes on selgunud mitmeid huvitavaid tõsiasju. kaks päeva pärast oma kuuajalise lõuna-euroopa tuuri algust langes shin ae madridis tänavakurjategijate ohvriks. tulid ja kägistasid teda natuke selja tagant päise päeva ajal, shin ae minestas ära ja kui toibus, olid nad ta kotiga uttu tõmmanud. enamik kraami oli raudteejaama kapis, aga telefon ja fotokas etc. olid ikkagi läinud. esimese reaktsioonina tahtis kohe soome tagasi sõita, siin kiirelt asjad pakkida ja lõplikult koreasse kaduda. aga see ilmselt möödus. nüüd hakkab sevilla poole minema ja on rõõmsalt põnevil.


ja nicolas on oma täishabemest täiesti loobunud. ei pidanud enam vastu ja käis täna õhtul küsimas, millal sünnipäevapidu saab. ma kahtlustasin juba enne, et ta võib karvkatte all beibifeiss olla. ja tuleb välja, et ongi. kuna ta on veel prantslane ka (mis tähendab, et tema inglise keel on paratamatult sellise siirupise aktsendiga), siis on ta nüüd igatahes liiga ilus. nii et kuigi üldiselt võisin ma siiani ühel sõrmel kokku lugeda inimesed, kes mulle habemega sümpaatsemad on kui ilma, pean ma tunnistama, et nicolas oli enne inimlikuma välimusega.


ja ühe olulise asja olen neil kiiretel hetkedel maha maganud. loodan, et mitte parandamatult.


h

mulle tundub, et ma pole kunagi niimitmete erinevate inimestega nii paljust rääkinud kui seekord. sealjuures ehk ainult puudutades asju, mis tihtipeale jutuajamised ainukordseteks muudavad. lihtsalt, järsku on lisandunud nii palju inimesi kellega rääkida. ja kui mulle juba võimalus antakse, siis loomulikult räägin ma liiga palju, räägin teadja näoga asjadest, millest ma väga tõenoliselt üldsegi piisavalt palju ei tea.


ja üldse on kuidagi naljakas, kuidas aeg vingerpussi mängib. et inimene, kes täpselt kaks aastat tagasi lahkus mu sünnipäevalt noormehega, kellesse ma armunud olin, on nüüd mu hea sõber. ja et kõige lähedasemadki inimsuhted käivad paratamatult tõusude ja mõõnadega, mis mõlemad võivad olla silmapiiri avardavad. et on olemas keegi, kes mind rohkem mõistab kui keegi teine seda kunagi teinud on ja et ta on teisel pool maakera ja juba mõnda aega on mul terav tunne, et ma ei ulatu temani. et ma võin küll iseendale selja keerata, aga ennast maha raputada ei õnnestu mul kunagi.


minu tolerants on teinud kannapöörde. ma mõistan nüüd, et inimesed võivad olla minust erinevad ja see ei pruugi minu suhtele nendega halvasti mõjuda. ja samas olen ma hakanud laskma mingitel inimestel endale mitte meeldida. kas see tähendab et ma olen minetanud ennast ümbritseva vastu oma sisseharjunud ükskõiksuse? (jajah, kohati mulle tegelikult tundub, et tolerants ongi ükskõiksus).


igatahes istun ma homme õhtul laeva peale ja sõidan tagasi soome. on olnud üsna hea, aga jooksu pealt ei pea ju süvenema. ma kipun arvama, et just süvenemine oleks asja ära rikkunud. kui kõik seisabki tegelikult paigal, siis ilmselt on just praegu hea hetk seda unustada.


h

nii. umbes poolteist tundi tagasi kukkus kell sellele kriitilisele hetkele minu elus, millest alates saan oma vanusenumbrit jällegi ühe võrra suuremana kirjutada. kui ma just inimesi petta ei taha, olen selleks lausa kohustatud. samas ei tunne endas toimunud olevat mingit metamorfoosi. ...still jenny from the block. seetõttu jätan siinkohal andmata ka uusaastalubadused.


tartust olen ka lõpuks tagasi. ülehomme jätkub teekond veel kaugemale põhja (tunnengi juba teatavat igatsust uue ja sisseharjunu järele). bussisõit tallinna suunas oli jälle, ma pean ütlema, nõrk. rahvast oli ilmselgelt liiga palju ja telekast tuli 'the mummy II: scorpion king'. pealegi oli sellel telekal, mis mulle näkku lõõskas, ka mingi viga küljes, nii et rõhk oligi pigem silmipimestaval valgusel kui, ütleme, filmi audiovisuaalsel küljel. ja aru ma ei saa, mis värk kõigi nende reisisaatjate diktsiooniga on. võib muidugi olla, et kairi oli lihtsalt harukordselt häbelik tütarlaps, aga siiski suutis ta kogu oma pika monoloogi (mis ilmselt sisaldas vihjeid võimalusele menüü alusel kohvi ja tshipsi osta jne.) niimoodi mikrofoni surada, et ikka mitte ühestki sõnast aru ei saanud. sidesõnadest ka mitte.


aga ma sain sünnipäevakingiks uku-ralf tobi 2000 aasta päeviku ja lugesin terve tee seda (iseenesest moraviuse sõnaahtam kaksikvend) ja nii see aeg lendas seal.


h

leevendamaks ähvardavat kultuurishokki ning muidugi ka ajavahest toibumiseks, käisin täna tädi anne juures. ta tegi mulle massaazhi. taustaks tulid mahedad iiripärase töötlusega instrumentaalversioonid viimase aja populaarsetest viisidest ja tädi anne rääkis pehme hüpnootilise häälega, mis möksid need on, mida ta mu keha sisse hõõrub. ja ma arvan ka, et loetud päevad enne oma 22. sünnipäeva peaks iga vähegi enesest lugupidav tütarlaps laskma oma dekolteepiirkonda trimmivat kehaemulsiooni kanda.


tahtsin juba eile ära mainida reintaagepera südantsoojendava artikli päevalehes, eilses siis. selle kohta, kuidas madala iibe küsimustes on ebaaus näidata näpuga noorte naisterahvaste peale. nagu seda res publica programmgi tegema kippuvat, seda pealegi sõnastuses "et alla 24-aastased tütarlapsed sünnitaksid rohkem". Taagepera arvab selle peale, et "Läänest vaadatuna on selline täiskasvanud naiste tütarlasteks taandamine uskumatult seksistlik, kui ei lisa täiendavat sihti 27-aastastele "poistele"."


õhtul deittisin kärdiga. paaritunnise ajavahemiku sees said kaetud vist küll valimatult kõik teemad. homme tõsisemalt sünnipäevaettevalmistuste kallale ilmselt.


h

millegipärast on blogimine kodumaal kuidagi takistatud. et ei suuda kuidagi kõiki neid vapustavaid ideid, mida ma oma lugejaskonnaga jagada tahaks, näppudest välja manada. mitte, et oleks siis tuhandeid muid asju teha, mille tõttu ma blogimiseni ei jõuaks või midagi. eile näiteks ärkasin kell pool kaks ja veetsin ülejäänud päeva voodis raamatuid lugedes ja kududes. just selleks oligi vaja koju tulla. seda ma ju helsinkis ei saagi teha.


igatahes, olen nüüd tartus. kaks tundi tapvalt palavas bussis (taisto ilmselt rikkus kõiki kiirusepiiranguid) ja olingi rõõmsalt lögases "väikeses puust linnas" (tsiteerin kadrit, kes viibib hoobilt surmava aasia kopsupõletiku epitsentris). osalt muidugi heal, osalt aga nukral meelel peab siingi nentima, et miski pole muutunud. kuigi eesootavatel inimestel tundub kohati olevat selline mulje, et ma ei oska endaga siin enam midagi peale hakata, kipuvad kõik mulle linnatuuri tegema või miskit. tegelikult on kaks kuud ju üldises ajaarvamises köha.


muidu olen igal pool käinud. laupäeval käisin vanalinnastuudios kurikuulsat "bent" etendust vaatamas, kus võigemast (näpp tõrgub seda nime siia trükkimast, arvestades kui teenimatult palju kordi pärast tema eelmist mainimist tema nime googli-otsinguga siia lehele jõuti) ja malmsten moodustasid veetleva, ehk küll natuke ebavõrdse homopaari, keegi ihualasti tantsuagentuuri poiss laval ringi tilbendas ja tagumikku sügas ning malmsten ja vaarik said hakkama millegagi, mida üks kallis kursavend nimetaks ilmselt "seksiks läbi avaruste". teema iseenesest muidugi üsna tõsine -- natside vangilaagrid ja ülemõistuslikud moodused sinna sattuda ja oskus seal ellu jääda ka inimeseks jäädes. aga etendus ise jäi minu jaoks natuke pealiskaudseks, natuke liiga pildiseeriaks. soovimata riivata kellegi tundeid, natuke jäi mulje, et see, et oli avameelselt juttu homodest, pidi talle juba mingi sügava sisu tagama.


täna sattusin mingi pidurdamatu sündmuste ahela tagajärjel sellele eysi asjale, kus olid ilmar raag ja kiur aarma. muidugi võis see tuleneda sellest, et ma istusin kusagil väga taga ja mu toolil polnud seljatuge jne., aga ma ei tundnud nagu ma oleks asjast palju mõnu saanud. võib-olla sellepärast, et ma ei kuulnud ettekandjate suust midagi põrutavalt uut. küll olid nad hakkama saanud julgustükiga tõmmata kazaa kaudu meile piraatluse võimaluste demonstreerimiseks üdini piraat 'matrixi' järje treiler. ja hellega jõudsime järeldusele, et 'lotr' ja 'matrix' on sisult tegelt täpselt ühesugused.


ja üldiselt väga ei nuta selle üle, et moravius ei ole päris. või et see narkosõltuvusega pliks ei ole, väga tõenäoliselt. tegelikult tunnen ma ju nagunii ainult käputäit nendest blogijatest, kelle lehele ma aeg-ajalt, ikka ja jälle satun. ja kui ma ütlen, et kellelgi on hea blog või midagi, siis ei hinda ma ju ometi selle inimese elu (parimate elude premeerimisega tegeleb ju ikka selts...), vaid ikka kirjutamisoskust. kalmer kirjutas näiteks minuarust kunagi ühe väga pika ja põneva jutu oma läbisaamisest riidepuuga.


homme jälle päev, täis päikest. või siis mitte. eks hommikul selgub.


h

juba teist päeva kodus. läheb nagu unenägu, igas mõttes. räägiksin sellest pikemalt, aga olen hetkel selleks liiga unine. enne oli igast häid mõtteid, mida siia kirja panna, aga siis ei jõudnud kuidagi selleni. räägin siis hoopis sellest, mis on olnud, see on lihtsam.


juuksur suutis mind jälle kaasata oma elu keerdkäikudesse, mis on nüüdseks juba võtnud üdini globaalse mõõtme. kuna peab vahelduva eduga kolme meest, sipleb ka selle põhjuse käes, miks mina ei ole suurem asi valetaja. lihtsalt väga raske on meeles pidada, kellele sa mida valetanud oled ja seetõttu järjepidevust säilitada. igatahes on väga meeldiv juuksuris käia. peale selle, et keegi näperdab tükk aega rahustavalt mu pea kallal, saab ka täitsa tasuta seebiooperit kuulda. millel on veel see boonus, et on otse elust.


tänase vapustava ilma puhul tegin koeraga pika matka läbi mustamäe avaruste. ühest küljest oli muidugi supermõnus, olulisemast küljest oli ikka südamest rõve. sest parajasti on käsil see paarinädalane ajavahemik, mille käigus (looduse seisukohast) oleks tunduvalt mõnusam resideerida soomes. kus inimesed ei tee endale talve jooksul männitukka rämpsupesa ja korjavad automaatse liigutusega üles oma koera fermente. peale selle veel see hingemattev kala hais. et siis mida, võite te küsida. jajah, kalahais, vastan mina. siin-seal, nagu oleks keegi roiskuma kippuvad kalapead lihtsalt korteriaknast välja heitnud. muda ja igikelts on siinses kliimas paratamatud. aga tundub, et oma elukeskkonnast hoolimises (mis tegelikult ei tohiks siiski olla üle jõu käiv) on inimesed suht käega löönud.


ja õhtul käisime silva ja marioniga liisu-mihkli juures väikest karli vaatamas. kes on nüüd kohe kahekuune, sini-siniste silmadega ja stoiliselt rahulik purakas. minu kingitud sinisetriibuline pükskostuum läheb vaevalt selga. ja enda arvates ostsin selle ikka mõningase varuga.


tihe programm jätkub homme


h

nii, nüüd on kell juba öö, eksole. lamasklen täies riides voodil, tunnen, et kusagil nurga taga hiilib peavalu. miks ma ei maga on muidugi omaette müsteerium.


sest ma pean umbes nelja tunni pärast jällegist üleval olema, et kolme erinevat ühistranspordivahendit kasutades länsisatamasse jõuda ja koju põrutada. kümneks päevaks. jee. vann (mis ei tähenda, et ma kaks kuud pesemata oleks olnud) ja pang ja värk. sünnipäevapidustustest rääkimata.


aga ilmselt peaks nüüd tegema ühe kiirpakkimise. ega need asjad ise kotti ei lähe, nagu juba vanad mägieestlased teadsid rääkida.


ööd


h

AVALIK PÖÖRDUMINE VASTUSEKS KAARINI AVALIKULE PÖÖRDUMISELE (vt. kommentaar 2 sissekannet tagasi) JA MUIDU KA:


kõigepealt täiuslikkusest. loomulikult ei pidanud me silmas mingit universaalselt ettekujutust täiusest, vaid pigem seda, mis igale indiviidile eraldi täiuslik tundub. et siis kui on igav, ju siis pole täiuslik. et siis täiuslik inimene peab olema piisavalt ebatäiuslik, et mitte igavaks muutuda. "võime täiusega koos olla" refereeris samas just tollele universaalsemale ettekujutusele täiusest. üldiselt oli idee selles (vähemalt see idee, millele mina ja shin ae pretendeerisime), et me otsime alati täiuslikku, et siis leppida mõne vähem täiuslikuga. et kui me ei otsiks täiuslikku, siis oleksime me lõpuks koos kellegagi, kellele me üldse mingeid standardeid seadnud ei ole ja kes seetõttu ilmselt ka mitte ühelegi ei vasta.


mis puutub uisutamisse, siis ilmselt pidasin ma silmas ikkagi võimet uisud jalas jää peal uisutamisliigutusi teha ja seda tehes suhteliselt veenev välja näha. ütleme siis niimoodi, et peab oskama uisutada vähemalt sama hästi kui mina. eelistatavalt natuke paremini. aga taldriku jaoks ei ole sellist täpsust vaja. peaasi, et me ise teame, mida me silmas pidasime. see, kui taldriku valdaja ka teab, tuleb ainult boonuseks.


lõpetuseks -- vabandust, et ma su voodist välja ajasin ja siis ise arvuti juures ei olnud. olin nimelt pissil. proovime kunagi jälle.


h

elu on minusse viimasel ajal üsna sõbralikult suhtunud. mulle tundub. vähemalt ei tule praegu viimastest päevadest mingit jama meelde. raha on ainult kole palju läinud. aga muidu on hea.


tampere oli hea, vahelduse mõttes. kuigi tegelikult peaks meie kliimavöötmes praegusel aastaajal igasuguse turismi ära keelama. või vähemalt sellise, mis eeldab vähemalt soovi välisobjektidega tutvuda. selles mõttes, et seksituristidel või alkoturistidel pole ilmselt väga palju vahet, et ilm on pidevalt saast ja märg ja lögane, aga kõigi teiste jaoks rikub see igatahes kõikvõimalikud esmamuljed. kui sa muidugi ei ole naabripoiss luke, leedsi linnast inglismaalt. kes saabus täna tagasi erasmus student networki korraldatud venemaareisilt, mis oli, isikliku külje pealt, ületanud kõik tema ootused ja pannud teda kogu maailma ja kõiki inimesi, elust rääkimata, armastama. sadas sisse ja rääkis, kuidas ta oli käinud maailma parima punkbämdi, nimega dead kennedys, kontserdil, saanud seal koos bändiga lavale, pärast lava taha, teinud nendega intervjuu ja siis kohanud ka oma unelmate tüdrukut, kellega oli kogu järgneva päeva koos veetnud. suudles natuke põrandat ja kallistas kõiki.


ja eile oli hea, sest ma magasin väga kaua ja siis õhtul tulid kärt ja liisi. tõid mulle veini ja kaarini saadetud shokolaadi. suutsin tekitada kaks magamisaset, ilma, et oleks pidanud voodit rõdu pealt sisse tooma. ajasin küll kell pool üks üles sandro, palvega, mille mõttest ta ilmselt kunagi lõpuni aru ei saanud (could i borrow a pillow from your couch?).


tänaseks oli küll pesupesemise aeg kinni pandud, aga magasin selle südamerahuga maha. linnas petsime soome võimudelt ja helsinki üliõpilasvalitsuselt osavalt välja kolm tudengilõunat ja siis saime kokku triinuga. lõpuks ometi sain kohvikus kakaod juua. ilm läks õues jätkuvalt saastamaks, kui me kohvikust väljusime, et minna masohhismimissioonile. akateemisesse kirjakauppasse. enesepiinamise grand prix tuleb ilmselt omistada kärdile. õhtul järjekordne riskimäng.


h

seljataga on raske päev. pärast eile öösel poole kaheni kestnud metsikut riskimängu (kus ma nukralt surma sain), pidi ennast täna hommikul kell pool seitse üles ajama, et jõuda kella kaheksase tampere rongi peale. käisin seal nimelt lühifilmide festivalil, koos korea pliksidega. peale selle veel muumioru muuseumis ja mingis teises muuseumis ka (vapriikki). ja selle vinge kahekordse rongiga sain sõita, millest ma raudteejaamas igatsevaid pilke heites iga päev mööda jalutan. tagasitulles isegi teisel korrusel.


aga festival ise oli hea. vaatasime kokku kaks kahetunnist sessiooni, seega 13 filmi. esimene pool polnud päris nii hea, kui teine, peale selle olin ma pärast päev otsa ringi tuiamist just istuma saanud ja selline kontrast tekitas vastupandamatu uneka. aga teine pool oli viimase peal. minuga on üldiselt see häda, et kui ma kuskil mingit kultuuri sisse ahmima kukun, siis unustan ma igasugustele nimedele tähelepanu pöörata (ma ei tea ilmselt poolte oma lemmiklaulude nimesid, kuigi sõnu tean peast). aga seal oli kaks fotodest kokku pandud filmi. kanadalaste "el ring" täielikult ja ameeriklaste "terminal bar", üsna dokumentaalne teos, vähemalt 2/3 ulatuses. ja siis oli kaks animafilmi, kellegi inglise naisterahva punamütsikese mugandus, kus punamütsike hundi nahka pani ja mingi vene asi, mõnusalt nõukogude ja vodkairooniline. ja siis üks täitsa hea iiri asi.


aga kenneth branagh' "listening" oli see, mis mu südame murdis. sest tegelikult otsin ma alati filmide seest (ka lühikeste) lihtsat ja selget storyt (grafomaani häda). ja see oli seal 100% olemas. peale selle veel täitsa hingemattev visuaalne külg (selged vastanduvad värvid, inglise loodus ja midagi idamaist) ja beethoveni muusika.


tagasisõidurongis rääkisime täiuseotsingutest ja võimest täiusega koos olla. mis tuletabki mulle meelde. kadri, kui sa peaksid juhtumisi seda lugema, siis talleta kusagile bambuselehele, et uisutada peab ka oskama. et siis kui taldriku juurde pääsed, siis see punkt sinna lisada (juhul kui see taldrik sul ikka veel alles on).


Beethoven --Sonaat nr.5, C moll


h

barbi pilvre ütles annes, tema kohta tehtud portreeloos, et soomalsed on otsekohesed, eestlasti on elu keerutajateks teinud. või midagi umbes sellist (tal on soome mees, hämeenlinnast sai). olen üritanud ise ka natuke mingeid võrdlevaid analüüse teha, tänavaobserveeringute põhjal ja detailidesse laskumata. sest eestlastel ei saagi olla mingit rahulikku kõrvalseisja seisukohta soomlaste suhtes. pidevalt peab kas kinnitama, et oleme jah täitsa samasugused või siis proovima kuidagi tõestada, et on jah sugulased, aga siiski mitte sama asi.


aga mul on tunne, et kui eestlased võtavad iseennast ja oma väikesi tegemisi ja eripärasid tõsiselt, siis soomlased võtavad neid ikka veel tõsisemalt. ilmselt on neil olnud aega neid omapärasid lihvida ja täiustada. eestlaste käest on neid asju kogu aeg ära kistud, nad on pidanud nende eest võitlema ja leppima nendest ilma jäämisega. kõige parem näide eelnevast on see saunaasi. sest meil on ju ka ikka igal korralikul majapidamisel saun ja peame ikka päris kõrgele temperatuurile vastu seal, aga see ei ole mingi eriline rahvusliku identiteedi teema. aga kui sa ikka üle päeva saunas ei higista, siis sa pole mingi õige soomlane ja kõigi ühikate juures on raudselt suured tasuta saunad jne. siis kui oli käre külm aastavahetuse ajal ja soomes tekkis energiakriis, esines peaminister televisioonis palvega limiteerida saunas käimist ellujäämise eesmärgil. vot nii.


ja seda peldikuseina asja võtavad nad ka ikka tõsisemalt kui eestlased. selles mõttes, et kui eestis on midagi peldiku seina peale kirjutatud, siis on see üldiselt teemal "mina istusin siin". mõnikord on igaks juhuks telefoni number ka juures. käisin paar päeva tagasi tennispalatsis sõrmuste isanda teist osa vaatamas ja pärast filmi tutvusin ka kohaliku wc-kultuuriga. minu kabiini ukse peal oli pikk arutelu teemadel, kas sinkkueläma on ikka maailma parim. ja muidugi ka kommentaarid selle kohta, kuidas aragorn on maailma kõige mehelikum ja kuidas lõpuks ometi ehk lõppevad need tiinekate ohkimised frodo ja legolase üle.


h

nii tore on hommikul ennast voodist välja ajada, ronida läbi metsa, seista rongis vahekoridoris püsti jne. ja siis leida õppehoone ukse pealt krüptiline kiri, mille sisu, kokkuvõtvalt, on see, et loeng jääb ära. ja kell on selleks ajaks vaevalt kümme, nii et ühtegi olulist asjatoimetust ei saa ka teha. sest unicardi offiss on veel kinni ja unicafes pakutakse ainult hommikusöögikrõbinaid. võiks ju proovida üüri maksta, aga selles ei saa ka kindel olla, kas hoasi kontor on avatud ja ilm on liiga külm ja see on liiga kaugel, et lihtsalt aja parajaks tegemise mõttes proovima minna.


ja siis ei jäägi muud üle kui lihtsalt tuiata tund aega akateemises kirjakauppas kuni süüa saab. ja on väga hea, et rahakotis pole peaaegu üldse sularaha, sest muidu võiks see õppejõu hommikune ninanips vaestele tudengitele kalliks maksma minna.


lõpuks sai muidugi süüa ka ja üüri sai seekord ka ilma mingi paanikata ära makstud (kuigi sularahaautomaadid tegid oma tavalist trikki ja haihtusid olulisel hetkel kõik maamuna pealt ja ma pidin tükk aega ringi uitama, et leida üht, mis oleks valmis mulle vajamineva summa välja sülgama). siis tulin koju ja lugesin eelmise nädala ekspressi ja värsket annet, mille mirjam eile eestist kaasa haaras.


h

lõpuks ometi kohtasin kedagi, kes mulle tõsiselt meeldib. võttis natuke aega, enamik inimesi on lihtsalt liiga lahedad (võib vabalt tsiteerida ühte kultusbändi 'right said fred' hitti). rootslane (ma ei saa ju ka oma sümpaatiates üldisest joonest kõrvale kalduda).


h

simon: "don't ask. i'm tired of my own complaining. i need new thoughts."

(as good as it gets)


loodetavasti on inimesi, kes teavad, mida see tähendab. minu jaoks. et miks ma peaksin sellise lõigu siia panema. teisel pool maakera üsna kindlasti on üks inimene, kes teab. igatahes, sellistele inimestele teade. minuga on kõik korras. või kui veel ei ole, siis kindlasti saab.(kuigi ma nüüd natuke kardan selle kohustuse pärast, mille ma endale võtmud olen.) loodetavasti ei lõppe oskus asjadele uut moodi vaadata noorusega.


h

eile õhtul väljas pillas itaalia tüdruk alicia kommentaari selle kohta, kuidas ta siin mitte ühegi itaallasega ei suhtle. sest mingil müstilisel põhjusel muutuvad kõik itaallased riigist välja saades sellisteks eriti stereotüüpseteks ja agressiivseteks. et tegelikult ta võib kinnitada, et itaalias elavad täiesti normaalsed inimesed, sellised nagu igal pool mujal. aga nii kui riigist välja saavad, oleks neile nagu italiano otsaette kirjutatud.


eks ta mingil määral ole vist samamoodi kõigi rahvustega. kodus hajuvad vist need rahvuslikud eripärad kuidagi ära. et sa ei saa ennast defineerida ainult selleläbi, et sa oled eestlane või soomlane või itaallane või whatever. aga kodust äratulles lööb kohe välja selline alalhoiuinstikt, mis sunnib eriti rahvuslikult käituma. ja sellest tegelikult piisab ka, et selles laialivalguvas seltskonnas endale mingi nish leida, mingi identiteet. ja paljudel on selle järgi ikkagi vajadus. see kehtib eriti pikemaks ajaks ära tulnute kohta.


sest nendes, kes puhkama on läinud, paljastub ilmselt see, kuidas vastavast rahvusest inimesed lõõgastuvad. soomlased ei ole ju ka kõik mingid rõvedad ringijõurajad (sellekohta tegi sandro tähelepaneku kui me reede öösel läbi metsa koju jalutasime -- kuidas soomlased ennast nädalavahetustel meeletu kiirusega täiesti lampi joovad (joomine pole nende jaoks kuidagi naudinguga seotud, see on nagu mingi kinnisideeline eesmärgini jõudmine) ja siis ringi räuskavad ja keset tänavat magavad ja kusevad jne., aga nädala sees on kõik eriti sirged ja korralikud kontorirotid, viksid ja viisakad).


ilmselt sellest ka selline eriti ere eestlaslikkus reede õhtul saunas. too hetk tundus, et võib-olla sellepärast tundub nii puhas ja ehe, et pole juba kaks kuud mitte midagi taolist kogenud. aga ilmselt lõi sellises rahvuskaaslaste konsentratsioonis ikka mingi vendlus välja, mis sundis karjainstiktina kuidagi spetsiifilist moodi olema. või ma ei tea...


h