kroonika osutus pettumuseks. seal ei olnud seekord midagi juttu lauri pihlapist ja tema tüdruksõpradest, sellest, kuidas marju länik ei ole kunagi (mitte kunagi) tundnud kiusatust shokolaadi, saiakeste või kookide järele ega sellest, kuidas raivo e. tamm kosmilise kiirusega 20 kilo kaotas, sest hakkas makaroni asemel riisi sööma. kõigest sellest oli juttu eelmises kroonikas.


pärl leidus hoopis polaarkaru vahendusel sealt. esiteks on tudengiromantika vastu toime pandud repressioonid minuarvates eriti alatud ja põlastusväärilised. peahoone esise peaks kuulutama oluliseks tudengiromantika turvatsooniks, vähemalt gaudeamust võiks seal küll iga kell laulda. just laupäeva öösel tegid mulle rõõmu kaks akadeemiliselt organiseerunud noort, kes seal kirgliselt suudlesid (so 30's). teiseks ma muidugi kujutan ette neid smokingites kultuurimärtreid, kes dramaatilise liigutusega käed ette sirutasid, et need raudu löödaks ja neid kongi taritaks (see paneb, nohust tulenevalt, kurguhäälega naeru kõhistama). kolmandaks (see seisukohtade nummerdamine on ilmselt raskest teadustööst külge jäänud) järgnes sellele artiklile muidugi kümnete kaupa täiesti irrelevantseid, lausa idiootlikke kommentaare. nii, et ma enam ei kurvasta kui minu jutte keegi kommenteerinud ei ole -- ma arvestan sellega, et te tahtsite mingi ülima jobususega maha saada, aga viimasel hetkel, austusest minu vastu, siiski loobusite sellest.


h