lars tuli enne pidu meie juurest läbi, et me saaksime nicolas' kingituse sisse midagi kirjutada (siniste kaantega joonistusblokk akateemisest). mina olin siis dushi all. välja tulles avastasin ukse juurest meesterahva kingad. meesterahvast ennast ei olnud kusagil. tüüp oli lihtsalt sokkis välja jalutanud (muidu äärmiselt soliidne oma roosa triiksärgi ja lillelise lipsuga). eelmine kord unustas ta oma võtme koju ja ma panin selle külge kollase kõriseva vile. kõrin on üsna tüütu ja ma olin kindel, et ta eemaldab selle sealt esimesel võimalusel. aga ta ütles, et see on asjale kasuks tulnud. nüüd kuuleb ta alati, kas tal on võti püksitaskus.


pidu ise oli natuke nostalgiline, aga üldiselt tavaline. viimast korda püstitati vesipiibu agregaat ja kuulati nicolas' 'belle and sebastiani' minidiski jne. mirjam (hun) ja g leidsid teineteist ja olid selle tagajärjel natuke kleepekad, mis oli natuke mitte nii tore. pavel läheb homme hommikul üksi lapimaale, tüdruk läks portugali tagasi. üldse käituvad kõik paveliga väga hellalt. üritasime larsiga tõlkida saksa keelt luke'i king size jägermeisteri pudeli pealt ja selle tagajärjel rääkisime veel mõnda aega eriti tõsiste nägudega eriti algelist saksa keelt. jõudsime ka veendumusele, et kui sündmus oleks aset leidnud selles linnas, oleks kennedy ennast ilmselt hamburgeriks kuulutanud. doro sai igatahes südamest naerda.


aga üldiselt hakkab see segasumma suvila siin natuke väsitama. ja masendav on ka kui inimesed ükshaaval üsna lõplikult su elust välja tilkuma hakkavad (signe läheb järgmisel reedel jne.). tuleks juba midagi uut ja paremat. tuleks üldse midagi uut ja paremat.


h

tegin eile oma traditsiooniks saanud iganädalase külaskäigu to an international gateway. sedapuhku siis selleks, et korjata läänesadamast üles oma tädipoeg taavi, kes täna inglismaale kooli lõpueksameid tegema edasi lendas. laevast väljunud kontingent erines märkimisväärselt tavalisest -- purjus soomlastele pakkusid kõva konkurentsi purjus lätlased (ilmselt on neid juba päris mitu päeva riiki valgunud). meil nimelt algas täna jäähoki mm. igal keskmisel soomlasel on pidu ja kõigi jõmmide rahvus linna peal on määratletav nende kostüümi ja põsele maalitud lipu värvide järgi. ilmselt, et imbuda täielikult kohalikku ellu, oleks pidanud ka vähemalt ühe mängu pileti endale hankima (need olid umbes poolteist kuud tagasi juba täiesti väljamüüdud), aga... seekord siiski mitte.


õhtul tegin osavat kosjasobitamist ja viisin kokku kaks inglise pungifänni (taavi ja luke), kes siis põlevate silmadega ja poolarusaadamatu manchesteri aktsendiga kukkusid bände ja konsterte loendama.


ja kui olin taavi lennujaama bussile pannud kohtusin liisa ja mare-maiga ja sain meeldiva võimaluse vaadata, kuidas nad oma rahvariideid triigivad. liisa pani enda omad selga, seltsi mütsi surus pähe ja läksime h&m'i. viimasel ajal on populaarne ost volbriseelik. kui selline. liisagi haaras sealt ühe, aga ei hakanud selga proovima. selleks oleksime pidanud talt umbes viis meetrit vööd ümbert (ja pärast jälle ümber tagasi) kerima.


kohe peaks saama suuremas koguses korea toitu (courtesy of eile londoni kaudu saabunud shin ae ema) ja õhtul on nicolas' bye-bye party. kui inimesed koju tagasi minema hakkavad, siis on see igatahes, ma ütlen, juba ohu märk.


h

täna kui ma raamatut lugedes läbi metsa tulin, jooksis minust mööda jalgpallimeeskond. jäin mingile kõrvalrajale seisma ja lasin nad mööda. mingi kolmkümmend meest, kõik väga ilusad. päikesepaistelised päevad on ikka super. avasin ka põhja-haaga rõduhooaja ja võtsin kasutusele talv läbi seal kasutult seisnud nahktugitooli.

pool kaksteist ajas mind üles uksekell. pavel ja nicolas olid vana tshehhi lihavõttetraditsiooni kohaselt mind peksma tulnud. eile lõikusid puuoksi ja punusid nendest pika jämeda ridva. mina pidin ainult tagumiku nende poole pöörama ja pavel luges luuletust ja koputas sellega vastavale kehaosale. see pidada mulle terveks järgmiseks aastaks energiat andma. sama traditsiooni kohaselt pidin ma nad seejärel sisse kutsuma ja neile midagi joodavat pakkuma. pakkusin segumahla. suutsid üles ajada ka kell 8 hommikul peterburgist saabunud young euni, et tallegi energiat jagada. nicolas'le see asi igatahes väga meeldis. ta oli juba kolmandal korrusel vähmalt nelja naisterahvast peksnud.


nüüd metsa ja ujuma. ilm on ikka häbiväärselt hea, aga worry not, homsest muutub kõik jälle normaalseks. teil seal eestis ka. weather.co.uk hajutab ka kõik kahtlused volbri osas. loomulikult sajab vihma ja loomulikult on alla 10 kraadi.


h

negatiivsema noodiga (tahtsin juba eile seda siia panna, aga millegipärast viskas kopipasta template'i täiesti segi) -- david kirjutas sellest, kuidas ta oleks äärepealt kõrbesse jäänudki. david on dubais elav inglane, kellel on türklasest naine asli ja viieaastane tütar aithy. sellest saab edaspidiste segaduste vältimiseks lugeda siit.


ja paveli tüdruk jättis ta maha kaks päeva enne seda, kui pidi talle portugalist paariks nädalaks külla tulema. ja tuli ikkagi. nii et nüüd elavad ühes toas, aga koos enam ei ole. ja pavelil ilmselt keerleb nuga kõhus vaikselt. pavel oli kogu selle jitka siinoleku eriti ilusaks planeerinud, nad pidi minema lapimaale jne. ja viimased kolm kuud on ta palehigis unicafes tööd rabanud ja iga viimast kopikat veeretanud, et saaks suvel tüdrukule portugali külla minna ja siis hispaanias ka tuuritada. vähemalt rahamuresid tal enam ei ole. maja peal on konsensus, et kui nemad oleks siukse triki teinud, siis nemad poleks kaks päeva hiljem kohale ilmunud nagu oleks kõik normaalne. samas ei tea keegi, mis värk tegelikult on, sest pavel ei räägi suurt midagi. võttis ennast eelmisel nädalal ainult paar korda korralikult täis.

ma arvan, et see on üks päris hea pühapäev, kui saab kotti pakkida kilejope ja õuna ja apelsini ja veepudeli ja uksest välja astudes avastada, et kilejope oli ilmselt liig, sest on nii soe. ja siis raudteejaama platformil lõõskavas päikeses kümme minutit rongi oodata erinevaid riidekihte järjest maha koorides. linna jõudes jalutada läbi liivaste tänavate ja mööda tänavakohvikutest, kus inimesed õndsalt peesitavad. sadamasse saabudes avastada, et laevani on veerand tundi aega ja koos nicolas'ga jäätiseputka juurde kõmpida ja ühed jäätised teha (tema metsamaasika ja mango-meloni pallidega, mina pirnipalliga). terve viieteistminutise laevareisi praami katusel istuda ja mitte ära külmuda (veidi jahe hakkas küll, aga see oli marginaalne). suomenlinnas jalutada mööda hiilguse kaotanud, aga siiski väärikast kirikust ja vanade kindlusemüüride ääres ja vaadata üle sealsamas seisev allveelaev ja siis minna sinna, kus suvel on supelrand. lihtsalt pikutada päikese poolt soojaks kütetud kividel ja vaadata, kuidas teised inimesed hooaja esimest grillipidu peavad, kuidas ikka veel randa kattev lumi/jää silmnähtavalt taganeb ja arutada selle üle, miks kajakad karjuvad ja pardid kolmekaupa (kaks isaparti ja üks emapart) ringi ujuvad.


terve tagasitee sadamasse viiekesi jalgpalli omavahel veeretada ja tagasisõidulaevas ikkagi toas istuda, sest mere ääres on hoolimata kõigest jahe hakanud. bussiga koju sõita ja brownieseid küpsetada ja siis koos sõpradega neid ja pannkooke süüa ja siis veel natuke aega vesipiibu ümber istuda ja niisama mula ajada. ja õhtu lõpuks on päris hea, kui sa tunned, kuidas su nägu selle kevade esimesest päris päikesest õhetab ja käsivarre nahk lõhnab natuke mere ja natuke asfalti ja natuke maasikamoosi järgi.


h

shin ae läks täna hommikul londonisse (kohtub seal üle kaheksa kuu oma koreast kohale lennanud emaga) ja young eun on neljapäevast saadik peterburgis ja nii terendasidki silme ees üksildased lihavõtted. aga siis osutasin terve hommikupooliku pavelile ja tema tüdrukule internetiteenuseid ja nad rääkisid mulle miskit mingist võimalikust peost ja pika sündmusteahela tagajärjel leidsin ennast koos mirjami (hun), nicolas' ja g'ga baarist nimega 'belge'.


lihavõtte puhul lavastati kaheksandat aastat järjest helsinki tänavatel uue testamendi järgset ülestõusmise lugu. asi ise kestis vist umbes tund aega, saades alguse kaisaniemi pargist ja liikudes mööda tänavaid senaatitorile, kus toomkiriku treppidel jeesus lõpuks valguse- ja värvimänguga risti löödi. meie nägimegi ainult neid viimast otsustavat viite minutit. jeesus röökis koleda häälega, et isa neile andestaks. aga arvestades, kui võimas on toomkirik, oli ka show sellevõrra võimas. pärast show lõppu valgusid kõik head kristlased laupäevaõhtule kohaselt muidugi baari ja siis oli seal juba hoopis raskem istekohta leida.


h

kohtasin õhtupoolikul toidupoes g'd (hollandi poiss, kelle nimest keegi aru ei saa ja keda sellepärast niimoodi kutsutakse), kes oli parajasti ostmas õlut ja hubba bubba nätsu. naeris selle üle, et ma kassajärjekorras raamatut lugesin. imestas, kui ma selgitasin, et ma loen üsna igal pool raamatut. eriti siis, kui ma kusagile jalutan. tema arvates on seda võimatu teha, ilma et sa ninali kukuks või vastu posti jalutaks või muidu tee pealt kõrvale kalduks.


hoolimata sellest, et ma kogu tee lugesin, õnnestus mul täna ujumas käia nii, et ma kordagi metsas ära ei eksinud. ühe korra jalutasin õigest teeotsast natuke mööda. laupäeval, kui me seal young euniga käisime, sattusime me kolm korda valele rajale ja pidime siis üle kraavide ronima, et õigele tagasi saada. seal on täielik jooksu- ja suusa- ja rattaradade labürint ja mõni väga harv, üksik ja segane teeviit.


ja ongi käes suur ja kõikehaarav (eriti teenindusasutusi) lihavõttepüha. mirjam tegi täna mingi uskumatu koguse pashat ja jagab seda homme hommikul meiekal majarahvale.


h

nüüd on mind ametlikult kolmes riigis üritatud usku pöörata. samas olen niimõndagi omandanud sellest ajast, kui me pinginaabriga kümnenda klassi ajal stockholmi peamisel kaubatänaval ilusate rootsi usupoistega (kes teadsid küll väga hästi, et eesti on riia pealinn) väitlesime. pinginaaber keeldus kinnitamast, et jeesus konkreetselt tema pattude eest suri. sest vahepeal on ometi tulnud tartu linna peal ausalt silma vaadata niimõnelegi jehoovatunnistajale, mormooninoormehele ja lihtsalt põleva pilguga inimesele, kes kutsub sind reedel kuhugi, kus noored inimesed "asjast räägivad". tallinnas olen ka trummi põristavate krishnaiitide käest saanud mingi tülgastava kaerahelbepalli, mida hiljem tükk aega kusagile sokutada ei õnnestunud (vt. juustulugu jerome k. jerome'i 'kolm meest paadis' raamatus).


nii, et kui täna pärast esimest loengut läbi metsa koju jalutades kohtusin kummaliselt riides ebamäärases vanuses onuga, kes pakkus mulle anuval pilgul ajakirja 'herätkää!', siis lehvitasin tema suunas oma inglise keelset raamatut, mida parajasti lugesin ja väitsin, et ei mõista sõnagi soome keelt. onu ohkas alistunult ja läksime kumbki oma teed.


h

mõned rõõmsad kokkusattumused ja pooleks aastaks helsinkisse (karge põhjala kants) tulles juhtud hoopiski smack middle ida-aasiat. lihtsalt sellepärast, et kellegi bürokraaditädi (võimalik muidugi ka, et onu) randmeliigutuse tõttu oled endale korterikaaslasteks saanud kaks maailmakõigevahvamat korea türdrukut.


tänaseks kutsuti neid (ja viimasel ajal kuulun mina sinna juurde) kellegi juurde koju õhtust sööma. sündmused ja aeg läksid oma rada ja kell kaheksa õhtul avastasin ma ennast ühest peaaegu metroo lõpp-peatuses asuvast ühikast koos kuue hiinlase, kahe taivanlase ja kahe korealasega mingit suust ja silmist tuld välja purskama ajavat hiina toitu söömast (keset lauda suur elektriline pott, mille sees see üliterav supp. sinna sisse loobiti aegajalt riisinuudleid ja lambaliha ja tofulehti ja salatit ja asju -- vähemalt ei teinud valgele rassile häbi ja sõin edukalt pulkadega. aitäh, tsink plekk pang). täiesti harjumatu-uskumatu olukord on olla seltskonna ainuke eurooplane, natuke klaustrofoobiat tekitav. kuigi praktilised oskused selles vallas siiski täiesti puuduvad, kulub praegu see aasta aega jaapani keele õpinguid täiesti marjaks ära. teen vähemalt hiinlastel-jaapanlastel-korealastel vahet ja ei eelda, et nad kõik ühte keelt räägiksid või midagi.


selles mõttes ei olnudki tegelikult nii üksi, et kui kõik need hiinlased omavahel hiina keelt rääkima hakkasid, peaaegu kohe ja lõpuni välja, siis polnud ma ainuke, kes mitte essugi aru ei saanud. young eun ja shin ae imestasid ka pärast, et huvitav, miks nad üldse välismaalasi kutsusid. see, et hiinlased rahvusvahelises seltskonnas omavahel süümepiinadeta hiinat panevad, pidid väga tavaline olema.


h

hommikul selgus, et üleval elavad hüppajainimesed. hiljem lõplikult ärgates üritasime omavahel kindlaks teha, mis eesmärgil selline aknaklaase vibreerima ajav hüppamine aset leidis. arvasime, et ehk tegi aeroobikat. mustakal, ma mäletan, elas kusagil lähedalasuvas korteris koputajainimene, iga perenaise rõõm. ärkas laupäevahommikuti (või tegelikult igapäevahommikuti) ekstra varakult üles, et saaks hakata naelu seina koputama. mõnikord ka puuris. ja allkorrusel elasid peoinimesed, nemad ka nädalapäevast eriti ei hoolinud. aga kuna meie korter hõlmab viiekorruselises majas kaks viimast korrust, siis ei olnud mul tulnud hüppajainimestega enne kokku puutuda.


nüüd lippame young euniga läbi metsa ujuma. eile vaatasime 'naked chef'i' saadet ja kõikidel hakkas hullunud säde silmis vilkuma. tegin siis asjade rahustamiseks kooki. aga esmaspäevast algab järjekordne dieediprogramm (rääkimata säästurezhiimist nr... ahh, kes kurat jaksab neid enam lugeda). tsiteerides järjekordselt viimasel ajal mõnelpool äramainimist leidnud fast showd: 'this week i have been eating only yoghurt'.


boutros boutros khali


h

webraw kirjutab, et american psychiatric organisation defineerinud uue vaimse hälbe, mis puudutab internetikasutajaid. Blog Attention Span Syndrome, or Blog A.S.S. as researchers prefer to call it, is a more acute form of the short attention span syndrome that affects many young people, dogs, and reality TV producers. It most commonly affects people who create a special kind of website called weblogs. Symptoms include:


    Inability to read an entire article in a magazine or newspaper. Blog A.S.S. sufferers often report discomfort if they read more than three paragraphs and can't deconstruct the entire piece.

    An overwhelming urge to click on any word that is underlined or a different color than the rest of the text, hoping it is another hyperlink to an editorial about the war in Iraq.

    Delusions of grandeur, promoting a general belief that thousands of people around the world are waiting with bated breath for the next fix, or "posts" as test subjects commonly called them.

    A tendency to summarize every experience in life into two neat paragraphs.

    Obsessive compulsive examination of server logs, trying to decide whether it's best to please readers in Finland with an early morning post, or wait until the afternoon when the gang in Fresno wakes up.

    Anxiety increasing in proportion to the amount of time one has been away from a computer.


h

mitte nii popp päev. rahvusvaheliste organisatsioonide loengus rääkis mingi hull, ilmselt viiendaks teletupsuks kandideeriv soome tädi wtost ja gattist. võimles mööda loengusaali ringi, lajatas muudkui kilesid grafoprojektorile ja kiskus neid sealt siis jälle ära, enne kui inimesed olid suutnud sealt neile vajaliku informatsiooni ammutada (mitte, et sealt midagi suurt ammutada oleks olnud -- 1945. aasta rahvusvahelise turvalisuse püüetest oli tehtud tool ja wtost endast dooria sammastega maja). tegi koguaeg otseseid ja kaudsemaid vihjeid sellele, et tema on siinkandis ainuke rahvusvahelise kaubandusõiguse spetsialist (et siis pidas kogu seda euroopa nurka silmas) ja oma teistele loengutele ülikoolis. konspekteerida täiesti ilmvõimatu ja muidu jälgida liiga tülgastavalt hüperaktiivne. miks ei võiks kõik õppejõud loenguid anda nii nagu reintaagepera? lasin enne küsimuste/vastuste osa jalga.


pärast progesime ennast triinuga eteläsuomalaise osakunta mingisele iganädalasele kohvitamisüritusele. pool tundi seda lõbu oligi (aga, mmm, need shokolaadiglasuuriga koogid...), siis hakkas osakunta oma teater 'ohtlikke sidemeid' etendama ja ma tundsin, et üks väike soomekeelne amatöörteater ei ole mitte see, mida ma tänasel õhtul kõige rohkem vajan. triin jäi siiski sinna kultuurikogemust endasse immutama.


ja financial times kirjutas, kuidas rowan atkinsoni uus film, 'johnny english', pani vaataja pigem nutma kui naerma ja vanu bläkkädderi aegu taga igatsema. kui nali oli veel naljakas. arvas, et vana rowan oleks vabalt võinudki nendele loorberitele puhkama jääda. bean oleks võinud tema poolest ka täitsa olemata olla.


h

samas, kui sul tegelikel praktilistel põhjustel on vaja leida kohvikut, kus mõnusasti kakaod juua, siis kaovad kõik sobivad variandid maamunalt (vt kusagil varem samasugust avastust pangaautomaatide kohta). kurjad loengujumalad võtsid tänase jälle ära jätta ja nii me siis marja-liisaga üritasimegi ennast selle puhul lohutada. tegime tervele stockile ringi peale ja sõitsime ka selle kuuendale korrusele. lõpuks maandusime kluuvi robert's coffees.


kell kuus kohtusin inimestega raudteejaama juures ("where the guys with the balls are... you know, four guys with four balls...") ja läksime mingisse väiksesse hiina kohta sööma. shin ae tegi välja, oma elusalt tagasi jõudmise puhul. koju jõudes suutsime kõik ainult nukralt ägiseda ja young eun rääkis midagi vajadusest kummivärvliga pükste järele. suutsime siiski natuke aega vastu pidada ka mirjami korterikaaslase antonia sünnipäeval, aga seda ainult poollamasklevas asendis.


ja see rahvusvaheline raamatute bartersüsteem (jällegi olen sellest kusagil varem rääkinud, seoses dave eggersi 'heartbreaking work of staggering genius' raamatuga) on mulle sügavalt sümpaatne. loen praegu raamatut nimega 'the nanny diaries', mille shin ae sai madridis kellegi ameeriklase käest. ameeriklased ongi need, kes seda süsteemi peamiselt üleval hoiavad, sest neil on kombeks väga kaua mööda euroopat konnata ja siis ei ole ju mõtet tervet sopakate raamatukogu kaasas tassida.


h

pean vabandama, igaks juhuks, kui käesolev sissekanne osutub üheks nendest pikkadest ja venivatest. lihtsalt, kui ma kella 11 ajal õhtul seisin mingi kiirtee ääres kusagil vantaas ja mootorsõidukid ja midagi kevadtuulele pretendeerivat minust mööda vihisesid, siis ma mõtlesin, et see on ehk üks neid hetki, mis tasuks mälusopis talletada.


üldiselt nagunii täiesti nihkes päev. paotasin kell 9 hommikul silmi (pärast seda kui olime üsna hilise õhtutunnini paveliga oma hopese ja dreamse kokku sobitanud) ja jõudsin peaaegu samal hetkel vabastava järelduseni, et ka surmaähvardusel ei ole minust täna kella kümnesesse loengusse minejat. laskusin tagasi sügavasse unne. taastoibusin kell 1, kui young eun saatis sõnumi. et shin ae on järjekordselt oma tagasilennu aega muutnud ja saabub hoopiski täna õhtul. ja et kas ma tahan ka talle vastu tulla.


kella kuue ajal saime kesklinnas young euni ja nende sõbra markkuga kokku ja põrutasime vantaasse. kui olime bussi peale saanud, helistas shin ae brüsselist ja teatas, et ta lennuga on mingi jama ja see jääb vähemalt kaks tundi hiljaks. aga tegelikult oli ka vantaa lennujaamas üsna tore, selline õrnalt futuristlik, hängata. sest kogu see klaasist ja läikiv kompleks oli (vastupidiselt reedesele katajanokka kogemusele) üsna inimtühi. einestasime kohalikus carrolsis ja jõime kohvikus kakaod. markku arvas, et me võiksimegi hakata seal hängamas käima.


kui me lõpuks olime suutnud kätte hankida shin ae, hakkas markku meile parimat ja mugavaimat kojusõiduvõimalust progema. jooksime natuke aega ühest bussipeatusest teise ja lõpuks hüppasime pahaaimamatult 51 bussi peale, milline number ka meie kodu juurde sõidab. buss tegi mingeid hulle tiire ja lõpuks jäi kusagil kõnnumaal, mingi suletud mäkdoonaldsi juures seisma ja keeras mootori välja. markku ja bussijuhi lühikesest soomekeelsest vestlusest selgus, et lõpppeatus. ka selgus, et (dooh!) tegemist on vantaa nr 51 bussiga, mitte helsinki omaga. ja et mingi künka taga on kiirtee, kus peatub mingi järjekordne buss, mis veerand tunni pärast peaks meid helsinkisse viima. ja nii leidsingi ennast kell 11 õhtul maantee ääres ühelt jalalt teisele hüppamas.


aga shin ae on tagasi. ilma küll oma digifotokast ja telefonist aga seeeest 160 euroste dieseli teksapükste võrra rikkamana. ka on tal nüüd umbes miljon ameerika sõpra, kes oma gap-yeari ajal mööda euroopat tiirutavad. homme lähme kuskile hiina kohta sööma.


isiklikul tasandil olen täna tutvunud helsinki ülikooli infosüsteemidega. lõunaaegses pooluimases seisundis oli mul itile vastupidine kogemus. avastasin nimelt oma punktikontolt täiesti ootamatult täiesti seaduslikud 15 ainepunkti, mille heaks ma pole varvastki liigutanud (sellest mingi hetk võib-olla pikemalt). ja tänu oma seiklustele helsinki eeslinnade avarustel, sain ma ka raamatukogust peaaegu terve euro viivist kaela.


h

see on ikka masendav kui vähe inimesed siin joovad. ja asja masendavuse astet võib juba sellest tabada, et mina seda masendavaks pean. ma pole kunagi suurem asi kõri olnud, aga ikkagi tundub mulle loomulik, et pudel veini on võimalik 9 inimese peale ära lahedada, nii et poolt ei peaks pärast lihtsalt niisama liisuma jätma. aga võta näpust.


peale selle on kätte jõudnud aeg, kui noormehed hakkavad oma tüdrukuid kohale importima. lars läks täna õhtul enda omale raudteejaama järele ja paveli oma saabub järgmisel nädalal.


ise tahaks liikuda edasi. või siis ükskõik kuhu mujale kui tagasi. ilmselt ei ole vähikäik siiski välditav.


h

ja kui nad nüüd dawson's creeki ära lõpetavad, millega, prey tell, pean ma siis rahuldama oma vajadust aeg-ajalt jälgida ilusate ameerika noorte keskmist teenage angsti? iga asi selleks ju ei kõlba -- sub tv pealt jooksevad praegu kunagi hommikupoole päeva beverly hillsi mingid üsna vanad osad ja need ajavad ju ikkagi südame natuke läikima...


h

miskise esmaspäevahommikuse ajatapmismissiooni tagajärjel (pesu peseb praegu kõrvalmajas) sattusin poolkogemata soome blogimaastikule. muidu polekski ehk hakanud vennasrahvaid siinkohal integreerima. aga kuna ka kaarin on viimasel ajal kurtnud, et teda siin vähe mainitud on saadud, siis pean siiski tsiteerima keskist kasat, kes kirjutab nii:


Olen valinud näod oma õlgadel istuvale inglile ja kuradile. Kurat on Cheaters saate Tommy Grand ja ingel on loodussaadete toimetaja Paul Segersvärd. Tiivad ja sarved pange ise juurde.


kui see paul on see hea inimene, kellest meil aegajalt juttu on (põhja-eesti inimesed ehk teavad seda eriti toreda maheda häälega onu, kes yle kanali loodussaadetele tausta loeb), siis olen mina valmis ta ka oma ingliks kuulutama.


h

olukord jälle rahulik. tagastasin diivanipadja pavelile (kaks päeva ei saanud nad kolmekesi, pavel, nicolas ja g, koos diivanil istuda) ja klara sai oma madratsi ka tagasi. kahetsusväärsel kombel ei saanud ma seda otseselt tema käest, vaid mirjamilt. ja klara oli täna vist natuke kurjaks saanud, et seda tema käest küsitud ei oldud. igatahes, on ju ometi veel teisi võimalusi...


kõigile, kes võib-olla muretsesid, serena on ikka täitsa alles ja oma koha peal. seal kalju sees. et veel edsist muret leevendada -- jah, vähemalt pooled supelsakstest on ikka endiselt venelased, märkimisväärne osa nendest jaotunud paarikestesse kuldkettidega jõleroppkarvased vanamehed-valgete bikiinidega tütarlapsed. nii, et sellega on kõik korras. kui kedagi minu isiklik saatus huvitab, siis tänan küsimast, mingist torust välja sööstes lõin valusasti pea vastu seina ära. muidu kõik bueno.


ja ikka kuulan seda riho sibula ja bigbandi plaati ja naeratan kohtlaselt ühistranspordis. või pigem on see mingi naeratusega äravahetamiseni sarnane mõnugrimass. igatahes ei saa siia päeva lugu ikka panna, sest kogu package deal on suurepärane.


h

ahjaa, seda tahtsin ka veel öelda, mis mulle ühiste (albeit tasuta) pesuköökide juures ei meeldi. see, et mingitel suvalistel tüüpidel on potensiaalne võimalus su (intiim)pesu käppida. ükskõik kui süütutel motiividel. täna laekusin sinna mingi poolteist minutit peale täistundi, kui minu graafikujärgne aeg oli otsa saanud. järgmine tüüp oli kogu mu pesu juba masinast välja võtnud ja kusagile mujale paigutanud. ei olnud eriti mõnus tunne...


h

olin sunnitud täna seisma peaaegu tund aega katajanokka terminali trepi peal. õnneks oli katusealune trepp, sest väljas tuiskas ikka südamest. aga varbad tõmbusid ikkagi krampi. demograafiline uurimus (olemasolevate indiviidide jälgimise näol muu parema tegevuse puudumisel) viis järeldusele, et issanda loomaaed on kirju. samas ei olnud võib-olla kõige objektiivsem uurimus, sest tegemist oli eestist tuleva laeva pealt väljuvate soomlastega.


tuba on järjekordselt transformeerunud magalaks, sest majutan nädalavahetusel ema ja õde. klaralt virutasin jälle madratsi ära ja pavel sai väga täpselt aru, milles küsimus, kui ma talt diivanipatja laenasin. hetkel häiringi heade inimeste püha und klahvide klõbistamisega.


kell veerand kaksteist, kui mina teleka ees kudusin, tormas young eun ülesmukitult uksest välja. jõudis veel üle õla hõigata, et saab mingite sõpradega kesklinnas kokku ja läheb bailama. eile, siis kui mina poole ööni kohvitasin, hakkas ta ennast üksikuna tundma ja läks naabritüdrukutele külla. millegipärast tekkis seal arutelu, kes mitme inglise poisiga suudelnud on ja young eun kuulus selge vähemuse hulka, kes polnud suudelnud ühetegi inglise poissi. selline teadmine pani ta kerget alaväärsuskompleksi tundma ja suutis ta piisavalt üles ärritada. nüüd saatis mulle bussi pealt sõnumi, et täna tuleb inglise poiss leida, maksku mis maksab.


h

lõppkokkuvõttes üldsegi mitte kõige mõttetum päev. üür sai makstud. ja loengus sai käidud. kui ilm on inimlik, siis ei ole sealt üürimaksmise kohast üldsegi mingi eriline vaev kooli jalutada. läheb üks 10-15 mintsa. täna läksin heaga metroo peale ja sõitsin kaks peatust. osad minu nimele välja laenutatud raamatud sain tagasi viidud. raamatukogus sain ka financial timesile jaole. värsked lehed seisavad aknalaual pakis ja inimesed võivad neid sealt võtta.


pärast sain triinuga kokku, istusime siin ja seal. kõige lõpuks jõime teed ja kakaod ja kohvi sellises suures klaasist paviljonis ('kappeli') keset kahe esplanadi vahelist pargiriba. vaatega lõunasadamale. trammid kolistasid mööda ja päike läks looja jne. niimoodi võiks peaaegu üle saada sellest, et korralik 5 sentimeetrine lumekiht uuesti maha tuli. kui ei peaks pärast jälle õue minema.


koju jõudes sai ära vaadatud 'my big fat greek wedding' nimeline film, mis oli nunnu. ja 'black hawk down' teine pool, mis ei olnud üldsegi mitte nunnu. ma tean, et siim juba rääkis sellest oma blogis (ei viitsi seda kohta otsima hakata praegu, et siinkohal linkida), aga tegelikult ka oleks ju võinud arvata, et ameeriklased oma demokraatia eksportimise retoorikas millestki sellisest ennast natukenegi kõigutada lasevad. vähe sellest, et neil ei teki küsimust, kas neil on moraalne õigus sellist asja teha (see teema on igavesti vaieldav, eksole), aga siinkohal peaks kerkima ka küsimus, kas seda on üldse võimalik teha.


ja kõige muu taustaks ja vahele sai päris mitu korda algusest lõpuni kuulatud parimat eesti plaati, mida vähemalt mina siiamaani kuulnud olen. estonian dream big bandi esimene plaat, kus solitsiks riho sibul. inspireeris mind igasugusteks asjadeks.


h

palju õnne. lõpuks ometi on talv ka helsinkisse tagasi jõudnud. kui üls ärkasin, kattis maapinda kerge valge olluse kiht ja taevast potsatas üksikuid suuri lumeplärakaid. praeguseks on asi jõudnud tiheda, pidevalt suunda muutva sajuni. mida konkreetselt sajab, ei oska ma teile praegu öelda, see peaks selguma poole tunni jooksul, kui astun kodust välja, et minna üüri maksma. hea igatahes, et lasin oma paksu mantli tagasi siia saata (kodust lahkudes oli nii palju asju ja nii soe ilm, et selle vedamine tundus mõttetu enesepiinamisena). ilmselt tuleb praegu siiski jälle keskenduda tubasematele meelelahutustele.


linn on muidugi meeldivalt räigelt kollane ja aleksanterinkatu/mannerheimintie/pohjoisesplanadi nurk on muutunud täiesti läbitungimatuks. miks? põhjus lihtne. stockmanis algasid hullud päevad. mis nähtavasti seda sõna otseses mõttes tähendabki. nagu ma aru sain, nägi sealkandis esimese alepäeva hommikul kell kaheksa välja samamoodi nagu savisaare valitsuse ajal kaks tundi enne avamist piimapoe ukse taga. minu stockmanivajadus piirdub õnneks akateemisega, kus olukord ei ole päris nii hull ja millest ma suudan samas ennast ka need paar päeva eemale hoida.


homme saabuvad ema ja õde. pühapäeval serenasse. jee.


h

hoiatus: ärge üritage mängida unot 11 inimesega. isegi kümme või üheksa on ilmselgelt liiga palju. kuigi paki peal ütleb, et 2-10. tegijad ei ole ilmselt silmas pidanud, et uno on mäng, mida peab mängima tihedas ringis istudes (õhku on ainult piiratud kogus). peale selle kipuvad kõik inimesed korraga rääkima ja reegleid seletama. ja lõpuks on sellest kõigest ainult palju jama ja segadust.


h