üks peatükk minu elus (unistus internetist omaenda arvutis) on jõudnud võiduka lõpuni. pärast väikesi saatuse keerdkäike -- võrguinimesed kirjutasid mulle, et pole minu registreeringut, mida ma ometi kaks korda tegin, saanudki. ja kui ma selle lõpuks kolmandat korda meili teel tegin, selgus, et olin mõned väikesed arvud valesti kirjutanud ja pidin tükk aega progema, olles samal ajal telefoni teel ühenduses oma nõmme metsas jalutava onuga, enne kui ma probleemile pihts sain. aga ühel hetkel ta ennast mu arvutis ilmutas ja nüüd on vist jäädavalt kohal. täitsa tasuta ja hirmkolekiire.


sellega minu võitlused oma põhiõiguse eest maailmaga suhelda muidugi ei lõppe. selgub, et telia kaart töötab ainult dual band telefonide sees, millede hulka minu väike tagasihoidlik 5110 muidugi ei kuulu. kuna leping juba sõlmitud ja puha, siis ilmselt pean endale siit ajutiselt ostma mingi kasutatud telefoni ja selle lahkudes neile jälle tagasi müüma. brrr. miks peab kõik nii keeruline olema?


ilmastikuolud panevad tõsise põntsu minu sotsiaalelule. kuna väljas on jälle -20C, ei pistnud ma täna ninagi uksest välja (ma ei saa aru, mis värk selle ilmaga sel talvel on? kus on globaalne soojenemine, kui teda väga vaja oleks?). kusagil espoos oli mingi meeletu rahvusvaheline saunakas, aga see oleks tähendanud, et ma oleks pidanud minema õue ja sõitma mitem liiklusvahendiga kusagile pärapõrgusse ja siis minema jälle õue, et seda kohta taga otsida. ja ma ei ole isegi mingi suurem asi saunafänn.


soomlastel on selle saunaga üldse mingi eriline püha suhe. mõtled küll, et noh, meil on ju ka igal majal ikka kohustuslik saun ja inimesed käivad seal üsna tihti jne. siinse kõrval on see siiski süütu lapse lalin. siin on näiteks iga ühika juures tasuta saunad (otse loomulikult). ja siis kui need eriti külmad ilmad eriti pikka aega olid aastavahetuse paiku ja soomes tekkis energiakriis, esitas valitsus kodanikele tungiva avaliku palve piirata oma saunaskäimist. tekkis valju nurin ja pahameel, vaata et valitsuskriis.


mitte et soome poliitikutele niisama kraagelda ei meeldiks. eriti nüüd enne valimisi. alles see ju oli kui välisminister tuomioja forsseeris nato-debatti. arvas, et soomes peaks ikka alustama. kuigi mingi 90% rahvast on kahe käega selle mõttegi vastu. ja tuomioja ise on ka vastu. aga teadis, et parteikaaslane sdp-st, peaminister paavo lipponen on ka vastu ja tahtis ennast millegagi vastandada. siuksed väikesed toredad mängud.


selle mõttega jälle jätan teid. aga nüüd on mul võimalus igal suvalisel hetkel maailmaga oma väikeseid, toredaid mõtteid ja kogemusi jagada. natuke kahju muidugi on, et need pühad igapäevased hetked arvutiklassi järjekorras nüüd minu jaoks kadunud on. aga eks ma ikka sinna tagasi satun. kui mitte millegi muu siis printimise (3000 tasuta lehekülje limiidist on veel mingi 2950 raudselt järel ja peab ju ikka täie raha eest laskma) ja põletajate pärast.


George Michael "Cowboys and Angels"


h

vahepealse päeva jooksul suurt midagi. ilm on jälle faking külm, nii et helsinki kesklinna tuleb läbida mööda kaubanduskeskuste koridore. kusjuures, päris mitemsaja meetri jooksul see isegi õnnetub. ikka et ühest uksest sisse ja teisest välja. mõnikord eksib seal putiikide vahel küll natuke ära, aga kunagi mitte väha pikalt. täna uitasin rautatieasema all, üritades leida kõigepealt telia mobiilipoodi ja siis mingit eriti vinget postripoodi, millest ma kuulnud olen. seis jäi 1:1.


kodune internetisaaga jätkub. nüüd kirjutasin kellelegi, kes redirectis mu kirja kellelegi kolmandale. see, ma ütlen, on progress. vähemalt nad nüüd tunnistavad minu olemasolu. jään järgnevate põnevate peatükkide ootele.


külmast ilmast ja minu enda jobukaklusest tulenevalt tegin eile triki, mis juba tükk aega soolas on olnud ja sõitsn rongiga oma peatusest mööda. sest muidu on täpselt nii, et just jõuad üles soojeneda, kui tuleb maha minna. hea, et üldse vantaankoskele välja ei sõitnud. tõstsin pea just sobivalt raamatust, et näha 'pohjois-haaga/norra haaga' sinist peatusesilti mööda vilksamas. mõtlesin siis, et kolmapäeva õhtu kell kaheksa on sama sobiv aeg kui iga teine kannelmäki üle tshekkida ja nihutasin ennast igaks juhuks kohe uksele lähemale. rongist väljudes oli peamine ja tegelikult ka ainuke avastus muidugi see, et kannelmäki on sama külm ja pime nagu haaga (ja iga muu jupp helsinkist, välja arvatud võib-olla mere ääres, kus on veel külmem). õnneks tuli rong paari minuti pärast ja viis mind tagasi koju.


jõudsin lõpuks niikaugele, et tegin endale soome telefoninumbri. eile istusin arvutis ja tegin asjale researchi ja täna sõlmisin lepingu. asi pole veel funktsima hakanud, aga õhtuks lubasid. ma pole veel päris kindel, kuidas ma arveid maksma hakkan, arvestades, et mul ei ole ja ei tule ka soome pangaarvet. aga küll me miskit välja mõtleme.


niipalju olen ka suutnud läbi mitme isiku välja selgitada, et liisu poiss kaalus 4.3 kilo, milletõttu oli ka üsna raske sünnitus olnud. lasen värskelt laienenud perekonnal veel paar päeva sisse elada, enne kui ühendust võtan, et isiklikult õnne soovida.


terje, kas see oled sina, kes mind rootsist googli kaudu taga otsis?


h

nii. kujutage nüüd endale ette, et andres tarand lippab teile kergel sammul, rahva seas endale teed murdes järgi, hüüdes kelmikalt: "tüüüdrukud!". siuke asi oli eile. muuhulgas. ütles veel, et ei ole ahistamise peal väljas. lihtsalt tunneb huvi. et kes me oleme ja mis me siin teeme ja üldse (ehmatav avastus -- andres tarand on nagu rein toomla, ainult ilusam. näotooni järgi võib oletada, et ka terviseprobleemid on ilmselt samad). sest tuglas-seura korraldas eile suuren vaalikeskustelun, kuhu olid kutsutud kuue eesti suurema partei esindajad, kes pidid kogu aeg soome keeles rääkima. istusime kolmekesi (mina, marja-liisa ja mirjam) kusagil keset seda loengusaali ja rahvast oli üsna hõredalt, valdav enamus neist ka soome pensionärid.


loomulikult olid need tüübid tulnud suures osas mütsiga lööma. kogu saalis istus võib-olla maksimum 15 potentsiaalset valijat. osalt oldi vist natuke vaadatud, et kes oskab soome keelt ja kes mitte, aga keskerakonna mutt, aasta naine vil! merike martinson oli küll vist ainult tuusiku pärast tulnud. küsis kogu aeg enda kõrval istuvatelt tarandilt ja rahvaerakonna tüübilt, kelleltki uku sulev kuudilt, et mida küsiti ja siis pani vabalt eesti keelt soome aktsendiga ja näis ise üsna veendunud, et see ongi soome keel. kõige oskuslikumalt suhtles sirje kiin.


muidu kujunes asi muidugi naljategemiseks. kolmandik küsimusi oli ka laadis "tõstke käsi kui see käib teie kohta", ilmselt et säästa niigi piiratud keeleressursse. selgus mis? et keskerakonnaga ei lähe keegi valitsusse (reform ka KINDLASTI mitte, selle astmelise tulumaksu asja pärast, mille peale andres tarand pugistas mõnusasti naeru) ja res publicaga lähevad kõik peale keskerakonna (pärast pidin ühele hämmeldunud habemega soome onule tükk aega seletama, miks keegi keskerakonnaga valitsusse ei lähe). et kõik tahavad natosse ja kõik tahavad euroopa liitu ja nato teemal ei taha keegi rahvahääletust. ja kõik arvavad, et inimestele peaks rohkem raha andma.


põnevamad hetked tekkisid mirjami vahelesööstude tõttu. kõigepealt siis kui res publica esindaja ülo tuulik (kes muidu suutis märkimisväärselt evelin seppa teha ja mitte midagi öelda, välja arvatud, et vali uus poliitika) teatas, et tema partei tahab 200 eesti helgemat pead täielikult riigi kulul maailma tippülikoolidesse saata. mirjam avaldas valju häälega arvamust, et kuigi see oleks ju super, ei tea ta ilmselt, millest räägib, arvestades kui palju selline nali maksma läheks. et alustagu näiteks kümnest. selle peale hakkas uku sulev mirjami häält püüdma, öeldes, et tema arvates ka laste koolitamine superhea idee (küll me selle raha ka ikka leiame...) ja jätkates lava pealt silma tegemist terve ülejäänud vaalikeskustelu aja.


veel huvitavam intsident juhtus siis, kui mirjam küsis, kui paljud lavalistujatest oskavad seletada, kuidas saab häälest mandaat. mille peale tekkis elevus ja tarand ja kiin hakkasid läbisegi rääkima, kuidas lähed aga valimisjaoskonda ja võtad selle paberi sealt ja teed väikse linnukese ja paned kasti ja meie aga võtame kastist välja ja nii saabki. toon oli ka täpselt siuke, et oled küll loll laps, aga mis teha. nentisime selle peale, et tegelikult meie nagu enam-vähem orienteerume selles valimisseaduses, aga tahaksimegi teada, et kui paljud neist seda tegelikult teevad. siis läks jutt nagu natuke segasemaks, hakkasid rääkima, et on jah keeruline, aga me siin just muutsime paremaks jne. uku sulev lubas mirjamile helistada kui miskit segaseks jääb (ja millegipärast ei tahtnud mirjam ka pärast seda ikka veel tema poolt hääletada). pärast oli tarandil muidugi suu natuke vett täis kui selgus, et me politoloogiat õpime.


lahkusime lahkes meeleolus. mait klassen seletas meile isekeskis natuke, miks on hea, kui tulumaksu 6% alandada. et teile endale jääb ju rohkem raha kätte. me ütlesime, et meie oleme tudengid, meile ei jää palju miskit kätte ja selle vähese, mis meil on, tahate te ka ära võtta. tema muidugi arvas, et me liialdame, ütles, et on näinud küll neid uhkeid autosid, mis ühikate ette pargitud on... hmmm...


mina saan 17-18 veebruar saatkonnas valida. huvitav kelle poolt peaks hääletama? tegelikult ka.


h

aga kõigetähtsam jäi mainimata. liis ja mihkel said eile/täna poja. nagu selgus ema lakoonilisest sõnumist täna hommikul kell pool kaheksa. detailid järgnevad. aga minuarust on see ikkagi maailmakõigevahvam! h

elan siin lootuse ääre peal. eile sain oma juhtmed kätte ja täitsin korterikaaslase imepisikest läpptoppi kasutades ka vastava vinge ankeedi ära, jäädes seejärel põnevusega ootama informatsioonivoogude saabumist oma väiksesse armsasse arvutisse. pikk jutt lühikeseks -- need jäid tulemata. pole siiani ennast näole andnud. lihtsalt selleks, et tuua oma ellu natuke vaheldust, olen seekord teises, palju kordi suuremas arvutiklassis... miiiiiks nad mulle iiiinternetti anda ei taha?


eile potsatas postkasti ka maailma kõige vängem ähvarduskiri, teele pandud helsingi ülikooli poolt. muu tekst oli enam-vähem siukses normaalses shriftis, aga keset a4 oli suurelt (no ikka üks neli korda suuremalt kui ülejäänu) ja rasvaselt kirjas: you will loose your accommodation!. nad olid nimelt pähe võtnud, et mul on üür maksmata. täna tormasin siis, valmis viimse veretilgani enda eest võitlema, international office'isse, aga ei jõudnud veel suudki lahti teha enne kui selgus, et probleem on juba lahendatud. ilmselt tulevad paari päeva pärast ikkagi kapid ukse taha ja teatavad, et minek. nad võiksid siiski üritada inimesi mitte niimoodi shokeerida.


rongi peale astudes oli ka kurioosne intsident, kui hakkas tööle kaasmaalaseradar. nii kui paksult täis vagunisse sisse astusime, tekkis tunne, et kusagil siin räägitakse eesti keelt. mingeid sõnu nagu otseselt ei eristanud ja seda ka ei saanud aru, kustpoolt jutt tuleb, aga miski anomaalia nagu rütmis või kõlas või ma ei tea. neli peatust hiljem olimegi pingsa kuulamise tagajärjel välja selgitanud, et vagunis on eestlased. mingid kolm absoluutset jõmmi. mirjam arvas, et ehitustöölised. mina arvan, et narkovedajad. täitsa võimalik, et mõlemad.


pühapäeval sai pavel 25 aastat vanaks (selgus ka, et on 2.04 pikk, et siis panin peaaegu täppi) ja selle puhul tegid itaallased esimesel korrusel pitsat. tegid ikka nii, et kõigil tuli pitsat silmadest ja kõrvadest välja, pärast nägime pitsat unes. kogu kirju kooslus oli kohal. nicolas püstitas keset lauda oma vesipiibuagregaadi, mis ilmselt on küll ka elamiselepingu vastane, aga tegelikult pooltki mitte nii ahistav kui muidusuitsetamine. muidu plaanivad kõik lähemas või kaugemas tulevikus tallinnasse minna/tulla (arenev identiteedikriis?), et sealt osta mucho mucho õlut ja suitsu ja uhkemates unistustes isegi süüa. ei noh, minugipoolest. ainult, et adam, kes oli mingi eelmisel päeval just käinud tallinnas ja õhtul hollywoodis diskotanud, hakkas jälle rääkima seda "teil on maailma kõige ilusamad tüdrukud" juttu ja muudkui rääkis ja rääkis seda. kasutades konseptsioone nagu: "eestit ootab ees suur tulevik, sest teil on nii palju ilusaid naisi ja te võite hakata neid eksportima." ja see oli muidugi juba ammu teada, et adam on jobu, aga no ikkagi?


igatahes, ootan siin nüüd ikkagi kannatamatusega oma isiklikku sissesõiduteed internetti, et saaks siin hakata mingit pärisjuttu ka rääkima, mitte ainult seda "meil siin on niimoodi..." värki.


h

igatahes, tulin tagasi, sest pean siinkohal tsiteerima Freezing_pointi. igasugused sellised ühistranspordijutud teevad mu südame soojaks.


Õnneks tuli buss ruttu ja kõik ronisid peale, kusjuures ma pidin taaskord konstanteerima fakti et nooruslikult peatusesse saja_meetriste_spurtidega kapanud keskealised muutuvad läve ületades hoobilt köhivateks ja vaevuliikuvateks pensionärideks. Mõned kavalamad tegelased loopisid rutakalt sisse hokilitri suurusi validoolitablette ja ründasid otsustavalt istekohti. Ülejäänud mass pidurdas nagu jõudis mis loomulikult põhjustas väikese ummiku - kui ikka sajakilone tädi Afanasjeva Purgeni tahab bussitrepil seista ja mitte edasi nihkuda siis tekib veel väljasolijates pisike paanika onju. Tädi siiski õnnelikult kõrvale tõuganud seltsimehed seadsid end ilusti paika kes kuhu, võtsid torust kinni ja hakkasid köhima. Algul pani üks pikema soolo siis köhiti karjakaupa. Sekka lõi ka salapärane kodanik Kõhugaas kes on arvatavasti Stirlitsi reinkarnatsioon kuna alati õnnestub tal oma inetu tegu teha maksimaalse mõjuga ja samas varjatult. Sedasi sõbralikult inimesed ja bakterid käsikäes jõudsime kesklinna.


tunnen sinu valu... h

tarvitseb mul ainult üheks päevaks liinilt lahkuda ja haloscan teeb kadumistriki. ehk siis pole minu süü, et kommenteerimine läinud on. loodetavasti tuleb siiski kohe tagasi... teine asi, mis juhtus, oli rekordpäev. 62, külastajat... ilmselt peaksin tänutäheks ka kõiki neid inimesi linkima hakkama, kes mind on linkinud.


elu on läinud omasoodu. kolmapäeval otsustasime (või noh, young eun otsustas ja me läksime ideega kaasa) korraldada spontaanse istumise oma korruse nelja korteri inimestele. pluss mirjami korter korrus kõrgemal. juba järgmisel õhtul. ehk siis eile. madal turnout tuleneski ilmselt peamiselt lühikesest etteteatamise ajast. sest potensiaalseid tulijaid oleks võinud olla 14, korraga oli kohal aga maksimaalselt 8. kuna kinnominek on siin riigis traditsionaalselt pikaajaline commitment (hoolimata sellest, et kino on siin röövellikult kallis, pidid sessioonid üldjuhul juba varakult välja müüdud olema), siis kaotasime seetõttu naaberkorteri luke'i (uk) ja sandro (ita) ja pärast väikest läbihüpet ka nicolas'(fra). viimane läks "requiem for a dream'i" vaatama, nende teiste kohta ma ei tea. ja adam (pol) läks eestisse. aga tshehhi esindatus oli tugev. pavel oli peaaegu algusest lõpuni kohal ja mirjami korterikaaslane klara käis ja hiljem ka lucie meie vastaskorterist. seal vastaskorteris on mingi kamm. lucie ei saa oma korterikaaslastega üldse läbi. nii et kui me neid kutsumas käisime, siis tulid ülejäänud kaks (mingi poola pliks ja juliana lätist, kes õpib eesti keelt, sest see on tema arvates nii ilus) ukse peale ja võtsid kutse rõõmuga vastu, aga ei osanud isegi öelda, kas lucie on kodus. ütlesid, et muusikat sealt tuleb, nii et võite minna ja koputada. pärast endakal kujutasime endale ette, kuidas keegi tuleb ja tahab young euni ja meie ütleme, et ei tea, dushi all nagu vesi jookseb, mine ja koputa. pavel on umbes kolm meetrit pikk, kui me õhtu jooksul hakkasime omavahel ülesandeid jagama, et kes meie korteris mida teeb (mina sain millegipärast koristamise, mille järel ma olin sunnitud nentima, et me oleme jama sees) ja tema ka endale ülesannet nõudis, lubasime tal hakkata meile kõrgetest laealustest kappidest asju ulatama.


tartu ülikooli politoloogia osakond on, ilmselt by taking the wrong exit somewhere sattunud informatsiooni kiirteele. kirjutasin karmole, et jaansoni jaoks on kõik kolm kirjatööd täiesti arvestataval tasemel tehtud, aga eksamile ei jõudnud, sest olin juba väljamaal. ja et kas ma saaks seda kunagi hiljem teha, ilma et peaks kogu ainet uuesti võtma. ja tema vastas, et kui sul on pool tundi arvuti juures võimalik olla, saab selle elektroonilisel teel tehtud. vau. kas keegi nüüd ütleks mulle, kust saaks selle jaoks materjale?


ja siinsamas arvutiklassis kohtasin kolmapäeval ka teist soomlast, keda ma tunnen. koos minu ja kaariniga eelmisel kevadel uppsalas v-dala nationi külalisena kevadballil olnud annat. kes õpib siin politisk historiat (ütles seda alati rootsi keeles, sest seletas asja rootslastele...). mis mulle ka teda märgates meenus. aga jah, masendavalt palju kokkusattumusi.


ja üldiselt on nii, et, kaks nädalat hiljem, on olemine juba täitsa kodune. loomulikult on maailmatuma palju asju iga päev veel ikka täitsa uued, aga selle uudsusega harjub ju ka ära. samas on tekkinud ka teatud rutiin. ilmselt selline tasakaal ongi kõige parem. sest oma ümbruskonnas ainult häguselt orienteerumine võib olla väga väsitav.


Chet Baker "She Was Too Good for Me"


h

mulle meeldib see hindamisevärk siin. et on üritatud rõhku tuupimiselt ära viia. selline uus ja huvitav moodus aine eest punktid kirja saada on loengupäevik. arutelu vabas vormis mingi hulga külastatud loengute kohta. tavaliselt üsna väha, kokku 5-6 lehekülge. aga kui ikka loengus on nii palju inimesi, et seminarist miskit välja ei tule (mis on ka tartu ülikooli, kindlasti vähemalt politoloogia osakonna ainete probleem), siis hea alternatiiv. kuna kõikides ainetes on võimalik kord kuus ka raamatueksameid teha (ka nendes, mida sel semestril üldse ei anta), siis muutuks ka loengutes rangelt raamatute viisi kirjandust läbi töötama sundimine nagunii mõttetuks. ja sellest, kuidas üliõpilasele asja mugavaks tegemine on olulisem kui süsteem (ei mingeid registreerimisi, õpingulehel haigutavaid läbikukutud aineid, mitteilmumise effe või loetud arv kordi kui mingit ainet võtta saab) võiksin ma rääkida lõikude viisi.


tänane loengussejõudmine oli kõikuv. esiteks ei saannud hommikul piisavalt ara üles, nii et esimesse ei jõudnud. millest pole ilmselt hullu, sest tegemist oli esimese loenguga kus ilmselt peamiselt arutatati administratiivseid küsimusi. siis käisin kuuekümnendates, kus õppejõud meile elavalt laua peal seistes demonstreeris, kuidas talle lasteaias air raid drillse tehti. siis tormasin sööma, sest arvasin, et mul hakkab kell 2 uus loeng. kui seesamune loeng peale hakkas, selgus muidugi kurb tõsiasi, et olen küll õiges kohas, aga valel ajal. leidis parajasti aset esimene loeng nimega "tiede, tieto ja sukupuoli". publik koosnes meeletust hulgast naistest ja ühest meesterahvast. igasugused soouuringud on mulle aga eluaeg tüütud tundunud, nii et istusin seal natuke ja mõtlesin elu üle järele ja siis, umbes 20 minutit hiljem lahkusin konspiratiivselt, mööblit endaga kaasa haarates. õige loeng hakkas sealsamas kaks tundi hiljem.


nüüd mõtlengi, millised olulised asjad järgmiseks käsile võtta. ilmselt peaks pesumasina mingiks ajaks kinni panema. väga tüütu.


Elis Regina & Antonio Carlos Jobim "Aguas de Marco"


h

korterikaaslased on mul toredad. küll teisest maailma otsast (elina võib ehk selles suhtes rileitida), aga tegelikult pole vahet suurt miskit. young eun on selline vaikne ja alalhoidlik ja rahulik ja oma igasuguste võimete suhtes (nagu näiteks inglise keele oskus) äärmiselt tagasihoidlik. shin ae on hoopis vastupidine, elav ja terav ja jutukas. shin ae loeb john irvingit ja naudib, kuigi tunnistab, et tolle tüübi mõttelennud on kohati ikka äärmiselt kummalised. ja young eunile meeldis muusika, mida ma kuulasin, mingi jobim/getz/gilberto bossa. laenas kohe mult plaati. kuna young eun tuli enne ja oli, kuigi ma olin selleks ajaks juba mitu päeva seal korteris elanud, justkui nagu siuke ametlik welcoming committee, siis olengi temaga rohkem suhelnud. ja selles mõttes olen neile ka tänulik, et nad omavahel kogu aeg korea keeles ei jahu, vaid minu juuresolles ikkagi inglist räägivad.


ükspäev küsisime (mirjam oli ka seal) young eunilt selle koreavärgi kohta. telekast tulid parajasti uudised ja tuumajutu taustaks näitas marssivaid kolonne jne. ja küsisime, et kuidas seal põhja-korea kõrval siis ikkagi elada on. tema ütles, et noorem generatsioon tegelikult ei mõtlegi selle peale enam eriti. et noh, alustavad jälle tuumaprogrammi? well, too bad. ja ongi kõik. kaks põlvkonda pärast korea sõda, ei tunne noored enam, et tegemist oleks ühe ja sama riigi kahe osaga või et ühinemine oleks identiteedi seisukohast hädavajalik. young euni endaga on natuke teistmoodi, sest tema isa on elukutseline sõjaväelane ja sellepärast on talle lapsest saadik selgitatud ja räägitud, et taasühinemine on ainuõige variant.


eile oli meil jälle vestlusring stimuleerivatel teemadel. esiteks selgitasime välja, et shin ael on meie kõigi eest boifrende (ise ta ajas seda kindlalt tagasi, aga meie teame paremini). ja siis rääkis shin ae ühest nende soomlasest tuttavast (on meiekal ka käinud, siuke täitsa tore poiss, markku, vanust 30 aastat), kes on idamaade fänn ja oli eelmisel talvel hiinas ja koreas. pekingis sai hostelis elades tuttavaks mingi hiina tüdrukuga (18) ja siis markku ja mingi tema sõber suhtlesid temaga see nädal aega, kui nad pekingis olid. hiljem ei mõelnud tema peale mingis erilises kontekstis ja nüüd see pliks kirjutas talle, et on ikka aasta aega üritanud oma tunnetega võidelda, aga lõpuks alla andnud ja et markku on ikka kõige täiuslikum meesterahvas maailmas. kusjuures neil ei olnud seal hiinas mitte hetkekski sellist tüüpi suhet. shin ae ja young euni esimene reaktsioon oli, et vau, meie sõber ja nüüd alles selgub, et kõige täiuslikum. aga sealt edasi nende arvamused lahknesid. young eun paljastus lootusetu romantikuna, kes tugevalt tundis hiina tüdruku valu. shin ae arvas, et see värk pole ikka õige. selgub, et hiina tüdrukud on aasias tuntud samasuguste trikkide poolest nagu (given, üldistatult) vene tüdrukud siin -- üritavad ennast lääne meestele külge pookida, et nende najal vaesusest ja viletsustest välja seilata...


h

pikk nädalavahetus selja taga. tegin üsna palju mittemidagit. ilmselt mõjub korteri vaimsus. teised ei teinud ka miskit.


reedel käisin esniga (erasmus student network) uisutamas. polnud mingi aasta aega ühtegi vabatahtlikku uisuliigutust teinud. aga meeles oli, kuigi jalad tõmbasid uisu sees iseloomulikult krampi. uisutades ei kukkunud, küll aga siis kui mingi toru peale ennast istuma olin toetanud. soomlased on uisuhullud. see ehk seletab ka 'leijonate' populaarsust ja edu maailmaareenil. mingi isa oli seal oma kahe pojaga, kellest üks nägi küll välja selline, et on vaevalt käima õppinud. aga uisud olid all. suurt ta küll veel ei uisutanud, aga ilmselt pole see mägede taga. ja siis olid seal siuksed toredad pika halli habemega onud, kes, põsed punased ja muhe naeratus näol, platsil rahulikult ringe tegid. ja kaks kolmandikku suurest platsist võtsid enda alla erinevad hokimängud. pilet maksis 1 euro. seal tallinna uues, premia/levandi usiuhallis maksab näiteks 50 krooni minuteada (3.3 e).


olles täis meelekindlust laupäevane päev kasulikuks teha, sundisin ennast juba kell pool üks voodist välja ja võtsin suuna itäkeskusele. selleks tuli jalutada 10 minutit läbi metsa, sõita teised 10 rongiga kesklinna, istuda seal metroo peale ja sõita veel ehk umbes 10 mintsa. see transpordivärk siin muidugi ruulib. et üsna kindlasti saab igale poole igalt poolt ja peaaegu igal ajal. aga metroo on neil siin küll puhtalt poosetamise pärast. trepp läheb keskraudteejaamas ilmatuma sügavale maa alla ja kaks peatust hiljem on rong jälle maa peal ja sinna ta jääbki, muutes tema erinevuse tavalisest linnalähirongist marginaalseks. tõenäoliselt ei lubanud soomlaste uhkus (tsiteerides ühte punase habemega soome tüüpi, kes kunagi oli vahetusüliõpilasena tartus: "and then finland will be great AGAIN!") omada metrootut pealinna. aga rohkem ei viitsinud läbi graniidi uuristada kui selle mõne peatuse ja ühe liini jagu. põhjamaine usaldusmoment on muidugi südantliigutav -- lähirongi ja metrooga saab ilma mingite probleemideta jumalamuidu sõita, keegi ei kontrolli kuskil midagi. bussi saab ainult eestuksest sisse ja seal bussijuht kontrollib. ja trammi tulid reedel lausa piletikontrollid.


laupäeva õhtul valisin kahest võimalikust peost siiski suurema, riigiteatuste (valtiotiedellinen) teaduskonna tantsulka. kesklinnas asuvas ühikas nimega domus academia. aga peoruumid asusid sügaval maa all, nii et ei tekkinud narva ühikate probleemi, kus tavalise diskensi ajal pole magamisega probleemi, sest tümakas on ühtlase rütmiga, selline uinutav, aga kui asi alternatiivsemaks läheb, on kuri käes. inimesi oli meeletult palju, muusika oli sellise kõikuva tasemega. et siis kindlasti mitte hea, aga kohati täiesti tantsitav. teises toas oli tõmbenumbriks karaoke, esitati valjusti valesti soome parimaid humpparütme. poole kolme ajal hakkasin viimasele rongile rihtima ja palju ei puudunud, et oleks sellest maha jäänud. rongi peal oli täpselt selline seltskond nagu võibki oodata laupäevaöiselt viimaselt rongilt -- poolel rahval oli silm täitsa pahupidi ja ülejäänud pool rääkis väga valju häälega mitte eriti sisukat juttu.


ja nüüd, oh rõõmu, ongi jälle esmaspäev. saab minna loengusse "finnish foreign politics", mis mingi poole tunni pärast kuskil siinsamas pihta hakkab. ja siis saab minna koju.


sain täna ka esimese mulle adresseeritud kirja, väestövirasto saatis mulle mu isikliku soome isikukoodi. tunnen, et mind on siin riigis omaks võetud.


Gilberto Gil "Mas Que Nada"


h

mina jälle siin. täna on natuke kiire, sest otsustasin päeva maha magada, aga siis vedasin ennast ikkagi kodust välja ja nüüd on ikkagi oht, et ma ei jõua sinna, kuhu ma tahtsin jõuda. ilm on teinud otsustava pöörde ja on nüüd veel vastikum kui kunagi varem. kogu see valge ilu ja rõõm on ära sulanud, muutes linna ujumisbasseiniks. kuidas mul õnnestus kukkumist vältida sellel pikal matkal, jääbki mõistatuseks. aga kõik see näitab ikkagi inimese võimetust selle ilmastikuvärgi ees -- olgu see rahvateenindamise sektor kui võimas tahes, kui mingi jama lahti on, siis on ta ikka lahti. et siis ka helsinki linnavõimud pole oma elanike aitamiseks midagi paremat suutnud teha, kui panna tänavanurkadele ilmselt luumurru eriväljaõppega ambulantsiautod.


nüüd siis lippan (majast välja saades küll ettevaatlike tibusammudega). h

istun siin ja üritan mitte kojumienkut endale kuidagi õigustada ja siis mõtlesin, et paneks selle teise loo lingi ka siia. ehk keegi oskab hinnata. h

õhtul saabusid isa ja onu kogu mu elamisega. koju interneti saamisega läheb veel natuke aega, sest nad unustasid kaabli maha ja peale selle on see mingi korralik progemine. nii, et siis jälle siin arvutiklassis, sama arvuti taga. igatahes, tore et mul on nüüd korralik valik rõivaid ja toidunõusid ja isegi sellised luksusesemed nagu tekk ja padi. tunnen ennast jälle täisväärtusliku inimesena. on muidugi veel asju, mis mind täisväärtuslikuna tundma panevad -- üüri sain lõpuks makstud ja esimeses loengus käisin ka, kuigi jäin sinna üüri maksmise matka ja mõnetise sellest tuleneva äraeksimise tõtttu natuke hiljaks. tänavad ei läinud minuarust nii nagu kaarti pealt näha oli... väga võimalik. põhilist segadust tekitab muidugi see, et jumalasta kesklinnas käivad mingid meeletud, silmapiirini ulatuvad ehitustööd, mistõttu pooled tänavad on autoliikluseks suletud ja siuksed trellitatud jalgrajad lähevad umbes sinna suunas, kuhu tee enne läks. mõista-mõista.


loengu nimi oli "the 1960's". mõtlesin, et oleks huvitav lisa minu õpingulehele, kus juba ilutseb aine "how government began" (kostub nagu muinasjutupealkiri, eksole?). õppejõud oli mingi funky ameerika juuditädi, paadunud demokraat ja mõnitas kogu seda ameerikavärki päris mõnusalt. seda asja hakkan kindlasti võtma. ühte loengusse üritasin veel minna, aga meil oli natuke raskusi loengute vahepeal unicafe leidmisega (seal saavad üliõpilased odavalt ja palju süüa) ja siis me jäime jälle natuke hiljaks ja see loengusaal oli juba puupüsti täis.


samas ei osutunud sinna püüdlemine üldsegi tühjaks reisiks, sest õppehoone fuajees kohtasin sallat (kadri ja elina teavad, teistele niipalju, et ta oli vabatahtlikuna prantsusmaal normandias selles organitasioonis, kes meid eelmisel aastavahetusel vastu võttis), kes nüüd ka siin õpib. mis oli siuke natuke vau hetk. polnudki õrna aimu mis ta teeb, sellest ajast, kui ta mingi aprillis enam meilidele ei vastanud. vahetasime kohe telefoninumbreid ja ta kutsus mind laupäeval endakale peole. tahab peale selle kaasata mind ka oma mingisse noortelehe projekti. et siis vinge. saab ehk ka lõpetada selle igaõhtuse korterikaaslaste teleka ekspluateerimise.


ahjaa, kunagi eile öösel saabus teine korterikaaslane ka. et siis sinna, kus on, tuleb juurde, arvestades, et kogu minu toa põrand oli selleks ajaks kaetud magavate sugulastega (olen nüüd veendunud, et suudan juba vähemalt ühe inimese suhteliselt mugavalt majutada, mirjami korterist diivanipatju lisaks laenates. märkasin rõdul ka mingeid korterikaaslaste porolone ja kui ma olen suuteline need korea pliksidelt välja meelitama, võin lugematul hulgal inimesi vastu võtta). hommikul ärkasingi põhimõttelliselt koreakeelse seletamise peale. ilmselt young eun ja shin ae muljetasid omavahel. vahepeal oli kuulda ka asiaatidele iseloomulikku eriti helehäälset itsitamist. igatahes tunduvad mõlemad siiamaani toredad. kindlasti on nad siukse pika kannatliku meelega, koguvad kõik endasse ja kahe kuu pärast toimub tsivilisatsioonide kokkupõrge. aga sinnamaani on kõik arvatavasti peachy.


lõpetuseks niipalju, et (vähemalt helsinki suburbias) ei tähenda sõna 'ravintola' (et siis 'ravinto' - 'toit') lõbustusasutuse ukse peal mitte seda, et seal ka süüa pakutakse. vähe sellest, mitmetes sellistes ei ole isegi kööki. pigem on tegemist koledate, rasvaste juustega soome töömeeste jauramiskohaga. nagu näitas eilne katse kodukandis väljas süüa.


Billy Joel "We Didn't Start the Fire" (kuulasime 60ndate tunni lõpetuseks)


h

nii. lõpuks ometi olen endale välja võidelnud computer privileges. seega olen jälle maailmaga ühenduses. klaviatuur on muidugi euroopalik, seega tuleb teil mulle andestada mõningad võimalikud õ ja ü äpardused. igatahes sain täna kätte oma arvutipasswordid ja asjad ja istun nüüd siin oma teaduskonna arvutiklassis (siuke tilluke, võib-olla 50 masinaga pleiss) arvuti taga mille ekraan on kõikide võimalikkude lehekülgede jaoks liiga suur. aga kui nüüd tiigi tänavale tagasi mõelda (tõesti, oi aegu ammuseid) tuleb ikka pisar silmanurka küll. arvatavasti ei pea neid nuppe siin siiski kaua väänama, sest täna õhtul saabub minu isiklik arvuti ja kõigi andmete kohaselt on minu ühikas tasuta internetiühendus.


ei teagi kohe, kust oma elust rääkimisega alustada. sest, nagu arvata võibki, on üsna palju juhtunud. teise riiki kolimisel võib ju see kõrvalmõju olla. alustan siis sellest, kus ma elan. ühikas asub põhja-haagas, kesklinnast 7 km kaugusel. mis on tegelikult üsna karu pees. bussiga, mille peatus on 2 minuti kaugusel maja uksest, läheb linna kooli umbes poole tunniga. siin maal arendab tempot küll, aga linnas on üks ummik teise otsas ja siis läheb tunduvalt aeglasemalt. sellepärast ongi teretulnud alternatiiv rong, lähijuna, kuhu on küll kümme mintsa läbi metsa kõmpimist, aga mis seeeest sõidab linna ainult 10 minutiga. ja kui ma ütlen mets, siis ma mõtlengi siukest põlislaant, korralikku padrikut, mille vahelt lähevad valgustatud jalgrajad. ilma liialdusteta.


ühikas ise koosneb kolmetoalistest korteritest. mina elan teisel korrusel koos kahe korea tüdrukuga. hetkel küll ainult ühega, sest teine on tshehhis, aga ilmselt saab pärast 27. jaanuari korteris pidevalt koreakeelset vadistamist kuulda olema. teine politoloogist eesti tüdruk, mirjam elab korrus kõrgemal, korterikaaslasteks hispaanlane ja tshehh. ühikas ise on olemasolevatest kõige odavam, ilmselt oma kauguse tõttu. aga vastasmajas on bassein ja saun (kohustuslik värk, loomulikult on kõigi ühikate juures tasuta saun) ja pesumasinad, mida saab ka täitsa ilma rahata kasutada. young euniga (nii on olemasoleva korea pliksi nimi) saame siiamaani oma tagasihoidlikul moel päris hästi läbi. laupäeval tellisime pitsat ja bondisime. mul ei lastud maksta. aga kõige paremini olen ma siiamaani siiski läbi saanud oma korterikaaslaste telekaga. arvestades, et sealt tulevad kõik täpselt samad kanalid, mis kodus, kaob kohati üldse ära see välismaal olemise tunne.


bürokraatiaga olen nüüdseks enam-vähem ühele poole saanud. välja arvatud muidugi see, et ilmselt visatakse mind kohe igaveseks ühikast välja, sest ma pole veel suutnud leida moodust, kuidas oma üüri maksta. täna uitasin tükk aega kusagil parlamendihoone taga tänavaterägas, aga edutult. ilmselt tuleb minna panka, kus nad võtavad mu käest mitu raha puhtalt ülekande tegemise eest. ah, well, homme on ka päev. aga alguses tundus see paberimajandus küll üle jõu käiv. eriti arvestades, et kõik offissid olid igal pool mujal ja ilm on siin ikka täitsa vastuvõetamatu (jaanuaris tasub alati põhja poole õppima minna). näiteks kuupileti saamisega ei ole nii, et lähed sinna piletimüügikohta ja ütled, et palun kuupilet ja siis saadki selle osta. eiei, kõigepealt on vaja minna väestövirastosse (rahvastikuregister, ma pakuks) ja võtta sealt paber, et sa oled helsinki elanik ja esitada avaldus soome isikukoodile (mis pole küll otseselt vajalik pileti ostmiseks, aga kergendaks hilisemat rahalaadimise protsessi tunduvalt; saadetakse sulle kunagi nädala pärast koju) ja siis tuleb minna rautatieasema alla kassasse, kust tuleb võtta järjekorranumber, mis on näiteks 769 ja tabloo näitab, et parasjagu käsitletakse numbrit 520. mis tähendab, et saad kaks tundi linna peal hängata ja siis tagasi minna ja siis saad oma imeodava 38eurose kuupileti. peale selle on vaja teha üliõpilaspilet (12.5 eurot) ja hankida endale arvutipasswordid ja sõlmida üürileping ja maksta üür ja võtta endale mingi kohalik mobiilipakett jne. aga, nagu öeldud, enamik on nüüdseks tehtud.


kooli pole veel otseselt jõudnud. mis tuleneb peamiselt sellest, et mind huvitavad loengud ei ole veel alanud. eile tegin soome keele testi. ise arvasin, et (arvestades, et ma ei ole soome keelt kunagi tegelikult õppinud) sobiksin kusagile finnish 2 või noh, võib-olla isegi finnish 3 tasemele. aga see keelekeskuse tädi saatis mind kohe finnish 4 testile ja ma mõtlesin et noh, whatever. mirjam kah. eile olime seal testiruumis siis meie ja neli pilusilma. mirjam palus õpetajal lahti seletada võimalikud testis esile kerkivad grammatilised terminid, paljastades seega, et oleme lihtsalt külmalt, kordagi kusagile õpikusse vaatamata, tulnud kõige edasijõudnuma soome keele tunni testile. õpetaja, siuke blond mutt, muutus sellepeale meie suhtes kole üleolevaks ja arvas, et me ei tea oma kohta. täna käisin siis tulemusi vaatamas ja tuleb välja, et sain ainukesena sellest testist läbi. nüüd valdavad mind selle asja koha pealt segased tunded. tundub, et ma olen võimalikud soome keele õpingud enda jaoks ära rikkunud. ilmselt ei õpiks ma sealt enam eriti sõnavara, grammatikast pole mul aga ikkagi vähimatki aimu, ilmselt isegi mitte finnish 1 tasemel. kõik, mida eilses testis vaja läks, tuli intuitiivselt. aga üldiselt peaks homme vist hakkama loengutes käima. täna õhtul räägib aines nimega viro 2003 muidugi professori Rein Ruutsoo, Tarton Yliopisto, aga sinna ma ei jõua, sest minu kolimisauto saabub. aga ta räägib selle aine käigus ühe korra veel.


viimaseks käsitleksin seekordses, saagaks veninud sissekandes, rahaküsimust. seda on vähe. 185 eurot kuus, millest 131 on üür ja 38 on liikennekortti. eksole. arvutage ise. enamik seltskonnast siin on erasmuseinimesed ja siis lähebki vestlus tavaliselt seda rada, et mis su nimi on ja kust sa tuled ja mida sa õpid ja kus ühikas sa elad ja palju sa raha saad. kummalisel kombel saab mingi humanitaarinstituudi sotsioloogiapliks 300 eurot. aga lätlased saavad 500 ja leedukad 800+reisikulud ja poolakas saab 240 ja itaallased saavad 1500 kuus, mis on kolmandiku võrra rohkem kui mina üldse saan... ainuke lohutus on saksa tüdruk, kes saab 50 eurot kuus.


nii, puhake silmi. ma nüüd lõpetan. varsti jälle. tsaupakaa. h

tahtsin ainult teada anda, et olen elus. seisan kusagil keelekeskuse koridoris ja seet¨ttu jääb asi lyhikeseks. hoolivatele inimestele niiaplju, et korterikaaslasi pole veel näinud, aga tundub, et on jaapanist ja koreast. ja muidu on kylm ja kallis jne. aga ruulib täiega. h

palun


h

on olnud suhteliselt produktiivne oleskelu. kui mitte arvestada, et ma pole pakkinud mitte üks krööm ja laevapilet on ka ostmata ja üldse ei taha selle konkreetse sinnamineku akti peale eriti mõelda. õues on nii faking külm, et kõik autodega inimesed on leebunud ja veavad mind ühest kohast teise. see on asja hea külg. halb külg on see, et kui seda nalja veel natuke jätkub, siis pean ilmselt kas soome uisutama või kiirelt kuskilt kelgukoerad hankima. sest keegi ei viitsi enam seda jääd lõhkuda ja sadamad tahetakse üldse kinni panna.


nii tore on ikka lihtsalt istuda ja inimestega juttu rääkida. nüüd, kui ma olen seda umbes kaks päeva teinud, on mul tunne, et ma polnud endale miljon aega selleks tegelikult võimalust andnud. eile õhtul käisin marioni sünnipäeval. kus oli koos see vana gäng. mis muidugi reproduktsiooni tagajärjel kogu aeg täieneb. kaspar on kohe juba kolmene. ja liisu ja mihkli tähtaeg on 16. jaanuar (tegelikult, kui ma selle üle järele mõtlen, siis ikkagi täitsa uskumatu lugu). marion ise on ainult kuidagi otsa jäänud.


ja täna oli mul lausa kohvitamise maraton. kui kõigepealt sain marisega kokku ja teda polnud ma näinud ikka väga kaua. tuli mulle autoga koju järele, viis ema ka shoti klubisse ära. istusime kaubamaja taga citypubis ja arutasime maailma asju. kuidagi kummaline, et olemegi nüüd juba nii vanad. et peame kooli lõpetama ja päris elu elama hakkama. maris ütles ka seda, mida ma juba natuke aega tagasi mõtlesin. et tahaks tagasi. kusagile... kümnendasse klassi.


ja siis viis ta mu ära moskvasse, kus ma kohvitasin (tegelikult küll kakao ja jäätisekokteil) hellega mingi kaks tundi. ja see oli ka nii mõnus. sest moskva ise oli mõnus ja joogid olid head ja kui lõpuks kõht ka kuidagi tühjaks läks, siis sõin ühte ahjupirukat, kus oli suitsukalkun ja mandlid ja maasikas ja moos. ja see oli nii hea. aga kõige parem oli ikkagi rääkida. kuulda, kuidas muu maailm elab ja mõtleb. lõpuks toodi jälle autoga koju.


sain lõpuks ometi miskit ka kirjutatud. missiis, et lühike. kui üks hetk viitsin, panen üles ka.


homme shoppama. ülehomme kindlustus ja pilet. kunagi peab pakkima ja kuduma ja ennast vaimselt ette valmistama. või võib-olla on parem kui viimatinimetatut ei jõuakski. kolmapäeval minek.


Bruce Springsteen "Secret Garden"


h

mis edasi sai?


põhimõtteliselt kaks tundi lõputa õudust (ise olin veendunud, et see oli hoopis pikem aeg, aga vaatasin telekavast järgi, ja oligi kaks tundi). kusagile polnud põgeneda ka. lõpuks muutus see valu mu küljes juba selliseks tuimaks, siis sain peaaegu välja lülituda ja ludlumit lugeda sealsamas kõrval. kaarin nimelt sundis mind vaatama miss maailma ülekande kordust, algusest lõpuni.


asi ise ei olnud oluliselt õudsam kui ta tavaliselt on. selles mõttes, et on muidugi kõik väga ilusad ja mul pole mingit kahtlust, et teatud protsent nende hulgast võib isegi tark olla. selles mõttes, et seal oli üks aafrika pliks, kes väitis end oskavat viit keelt jne. ja peaaegu kõik õppisid ülikoolis seda või teist (kohati küll täiesti seosetuid asju -- sotsioloogiat, tahtes saada filmirezhissööriks või psühholoogiat, tahtes saada inimõiguste juristiks). ja ilmselt on neile ka selgeks tehtud, et on ohtlik kalduda kõrvale juba aastaid sissetammutud rajast ning unistada millestki muust, kui maailmarahust ja sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisest. muidugi variant, et on võimalik kõigi nende erinevat tüüpi ilusate naisterahvaste seast objektiivselt see kõige ilusam, või isegi kolm ilusaimat või kümme, välja valida, on minu arvates absurd.


see, mis muutis asja nii kohutavalt jubedaks, meeletuks mööda selgroogu ja ajukoore all edasi-tagasi jooksvaks painavaks valuks (pateetiline, kas pole?) oligi põhjus, miks seda asja üldse vaatama pidi. sest kanal2s kommenteeris asja meie oma kursavend. kõigi objektiivsete ja subjektiivsete kriteeriumite järgi üks targemaid inimesi, keda ma tean. aga see kommentaar... just siis kui sa arvad, et oled kuulnud kõige õudsamat seksistlikku, shovinistlikku või lihtsalt lamedat pirni, tuleb järgmine ja veel hullem (ja kui sa siis arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis hetke pärast selgub, et saab küll). politoloogiaalased vahelesööstud (et näedsa, curacao on kariibimere saar ja sealsed põhilised ekspordiallikad on need ja need) olid muidugi dead on, aga see ei päästnud asja mitte kuidagi. kallis kursavend, miks sa niimoodi tegid?


õhtul, mingi kella kaheksa ajal kammisime läbi praktiliselt terve tartu, et leida avatud toidupoodi, lõpuks leidsime annelinna konsumi (kaups oli päev otsa kinni). ja tagasi jõudes vaatasime "some like it hoti". pärast keeldus kaarin magama minemast enne kui mina lähen (lollus, arvestades, et magamine on minu jaoks viimasel ajal suhteline termin, nagu ka päev ja öö) ja järgmisel päeval kell üks voodist välja kukkudes oli minu peale kuri, et mina olla teda kella neljani üleval hoidnud ja üldse ära kurnanud.


siis tegin ära valdava enamuse oma nimekirjas olnud toimetustest, sõin panges oma viimase söömaaja ja tulin tallinnasse tagasi. tartu bussijaamas külastas mind the spirit of christmas past (peen viide charles dickensile), kes ostis juhuslikult kõrvalluugi juures piletit ja viis mind sellega nii rööpast välja, et vaatasin kella valesti ja olin sunnitud üle tunni aja zeppelini kohvikus aega parajaks tegema. aga noh, all's well that ends.


(kaarin palus kaasaelajatele edasi öelda, et viin on leitud. poest. "kompressi" jaoks loomulikult)


Lee Nash "Need to Be Next to You"


h

uus aasta blablabla. täitsa rahulikult tuli. olime kaarinikal (mina siiani, kaarin ka, juba mingi päev otsa, ilmselt varsti plahvatab. kodutu olemise rõõmud, peab sõltuma teiste inimeste heast tahtest. ja seda, teadagi, ei ole kunagi liiga palju...). sööki oli meeletutes kogustes, aga sellega on ka nagu temaga on. et kõik olemasolev läheb tihtipeale asja ette. isegi kui inimesed on juba mingi nädal aega ohjeldamatult söönud. jooki oli ka parajates kogustes. siiani on kapi peal üks shampa ja vana tallinna kooreliks. viina kahjuks ei ole, nagu kaarin kurvastusega avastas. ("kompressiks").


öösel käisime vanemuise kohviku ees pauku vaatamas. noored inimesed on ikka soodad. mingi kümneminutilise ajaperioodi vältel tundub kõigi ainus eesmärk olevat iseendale pomm alla panna. palju ei puudu, et nad neid rakette lihtsalt käest ei lase. keegi, vist terje, tahtis kõige rohkem raekoja platsi minna. mul ei ole selle tartu raekoja platsiga küll kogemusi (üldse esimest korda elus aastavahetusel tartus, kaks aastat tagasi olin mingi 7 kilomeetrit sellest), aga kunagi nooruses olen paar korda, puhtjuhuslikult, tallinna omal viibinud. ja see oli kirjeldamatult "õudne ja okserohke reis" (tsiteerides paari aasta tagust lugejakirja ekspressis).


pärast tulime tagasi ja mängisime improvisatsioonilist aliast, ainult avatud ringis ja ilma sõnadeta. nii juhtuski, et tükk aega oli raudne laks, et seletatav sõna on "oksehüpe". lõpuks ilmnes, et see on hoopis "krooksumine". ja siis läksid kõik ära, aga osad ikka ei läinud ja nii juhtuski, et magama sai umbes kell kuus. ja uuesti silmad lahti kell pool kolm. nii ta on läinud...


david: "happy noo yearrrr"


Marilyn Monroe "I Wanna Be Loved by You" (kuigi kiusatus on hoopis hakatagi willandgreissi tsitaate panema)


h