euroopa liidu eriesindaja makedoonias (selles endises jugoslaavia vabariigis siis) oli umbes neli korda öelnud mikrofoni midagi, mis kostus ilmselgelt "artisarry plan", enne kui meil kabiinis kollektiivne pirn pea kohal süttis ja me môistsime, et tegemist on ahtisaari plaaniga.

soome nimedega ongi kôige raskem, sest erinevalt näiteks kreeka nimedest, millest on tihtipeale lihtsalt ilmvôimatu aru saada (väljaarvatud see, et seal lôpus mingi 'polou' on), kostuvad väljamaalaste poolt öeldud soome nimed väga selgesti nagu midagi hoopis muud. kui keskkonnakomisjonis andis komisjoniesimees sôna härra pasolinole, sattusin ma segadusse asjaolust, et see itaalia härrasmees puhtas soome keeles rääkima hakkas. hetke pärast muidugi selgus, et antud saadiku nimi on hoopiski reino paasilinna.

h

kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h

kuna, nagu ma juba mainisin, olen oma lugemistega aja hammasrataste vahele jäänud, siis jõudsin alles täna selleni, et rebisin kilest 8.jaanuari new yorkeri ja avastasin sealt väga positiivse üllatusena milan kundera essee "die weltliteratur". eriti positiivse seetõttu, et olin kunagi "olemise talumatu kergusega" umbes poolepeale jõudnud ja edasisest lugemisest loobunud, sest see kuidagi ei istunud mulle. aga antud essee on väga hästi kirjutatud ja väga selge ja huvitava sisuga. see räägib euroopa kirjandusest ja suurtest ja väikestest rahvastest ja sellest, kuidas nemad oma kirjandust näevad ja kuidas teised nende kirjandust näevad (kui üldse näevad) ja laiendab selle kohati ka rahvusvahelistele suhetele üldisemalt. tahtsin seda avastust kohe teistega jagada, mistõttu suur oli minu heameel, kui ma avastasin, et martin kala on selle eesti keelde tõlkinud ja päevaleht on selle eestikeelsena internetti pannud.

h

mitte et ma neid maailmameistrivõistlusi eriti vaataks, aga kas jaapanlased arvavad, et kõigil maailmas on üle seina ulatuv plasmatelekas? sest muidu ma ei oska küll nendele tavalisest vanakooli telekast kirbusitana tunduvatele tähtedele seletust anda, mis ekraani allääres sportlaste nimede ja tulemuste kohta informatsiooni annavad. ilmselt tuleks siin kasuks teatribinokkel, aga kahjuks pole ma suure mäe hüpete vaatamiseks ennast nendega varustanud.

üldse, jumal tänatud, et on olemas yleisradio, sest etv kanalilt ei ole ju tänu kuuse lempsi seksikalt kähedale, kilomeetri raadiuses klaaspindu kriipivale häälele füüsiliselt võimalik mm-i jälgida. pluss muidugi see, et etv suusahüppekommentaarid on alati piinlik kogemus olnud.

h

see on üks põhjusi, miks ma seda meest armastan. muidugi, kui üldiselt tema monolooge ei ole näinud, siis võib antud lõik natuke masendav tunduda, aga seda viga annab parandada sealsamas youtube'is ringi vaatamisega. minuarust on craig ferguson seal üks popimaid tegelaskujusid. kuna ma olen viimasel ajal oma lugemisega igatepidi jännis, siis ei ole mul olnud veel aega korralikult tema raamatusse süveneda, aga need esimesed 20 lehekülge, mida ma olen lugeda jõudnud, lubavad edaspidiseks küll ootuspäraselt häid asju.

h

elu on täis huvitavaid vestlusi. minu tänase päeva lemmik oli ilmselt see, mille ma pidasin maha frankfurti lennujaama laundzhi tädidega pierce brosnani pildi eelistest brad pitti pildi ees telefoni taustapildina. mina ja tumeda peaga tädi olime raudselt brosnani kambas (mööndustega, et ka george clooney sobiks), heleda peaga tädi pooldas pitti.

millest selline vestlus tekkis, võite te küsida. noh, et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama sellest, et lend tallinnasse jäi tund aega hiljaks. mistõttu pooleteisttunnisest laundzhisvedelemisest sai kaks ja pool ja mingil hetkel arvasin ma, et oleks ehk õige helistada koju ja öelda, et saabun vähe hiljem. pealiskaudne uuring ja seejärel mitu sügavamat läbivaatust (mis hõlmasid endas tavapärast juhtmepundarde ja intiimpesu kotist välja kallamist) kinnitasid asjaolu, et mingil hetkel olid minu ja telefoni teed lahku läinud. ja kui hea kolleeg sellele helistada proovis, läks kõne otse kõneposti. mistõttu tuligi pöörduda teenindusleti poole ja paluda neil telefoni asukoht ametlikumate kanalite kaudu kindlaks määrata. ja kui see lõpuks tuvastatud oli (lennujaama lost and found putkas), siis loomulikult ei tulnud mul meelde, et mis konkreetset marki sony ericssoniga tegemist on ja olukorra leevendamiseks ütlesin, et taustapilt on brosnan. mis tekitas minu telefonivestlust pealt kuulanud tädides palju elevust.

lost and found putkasse oli laundzhist umbes kilomeeter mööda erinevaid eskalaatoreid, läbi passikontrolli ja turvaväravate, nii et hea, et lend oli edasi lükatud. muidu oleksin telefoni kätte saanud ilmselt märtsi keskel jälle frankfurti lennujaama läbides. ja sellesmõttes ka hea, et muidu ma poleks ilmselt telefoni enne lennukis maha istumist taga otsima hakanudki.

h

kuna hotell on seekord kohas, mis laseb avastada jällegi uusi nurki strasbourgist (aga on näiteks sundinud mind vähemalt ühte ôhtusööki vahele jätma, sest ma olen lihtsalt olnud liiga laisk, et selleks tarbeks vaanlinna tagasi matkata), siis olin sunnitud eile südaöö ajal, kui töö lôppes, läbi lausvihma koju jalutama. tavaliselt ma harrastan seda praktikat, et vean vihmavarju eestist kaasa ja siis hoian teda turvaliselt hotellis kohvris. seekord olin mingi harva môistusevälgatuse ajel ta siiski kaasa haaranud. viigipükste sääred lirtsusid küll rôômsalt.

seejärel suundusin süüdimatult kaheteistkümneks tunniks magama (mis on pôhimôtteliselt ka see, mida parlamendi töögraafik mulle ööplenaari järgselt ette näeb, sest seal on mustvalgelt kirjas: "15.02.2007 00:00-14:30 Resting Period"). ärgates avastasin üllatusega, et ôue on saabunud kevad. termomeeter tänava ääres ütles +13C (ütles ka, et kell on peaaegu üks, aga sellele ma ei hakanud liigset tähelepanu pöörama), mistôttu oli ilmselge, et majast väljumisel on oodata aeglast küpsemissurma. ka hakkasin kahetsema, et ei olnud kaasa vôtnud eelmisel nädalal ateenas tänavaputkast ostetud päikeseprille (habemik: "väga ilusad maailmaparimad päikeseprillid!" mina: "kui palju need maksavad?" habemik: "18 eurot" mina: "ei aitäh headaega" habemik: "7 eurot"), aga vaadates, milline oli kliima siis kui ma kodust lahkusin, on see ehk ka môistetav.

nüüd ootan, millal kôrgemad jôud parlamendi sessiooni lôppenuks kuulutavad, et mina saaksin linna poole kepsutada. piipar on kaelas ja arvuti kôrval on telefon stardivalmis, et ma saaks kohe helistada, kui selleks märku antakse. niikaua teen aega parajaks (raske töö, eksole) lugedes, kuidas ameerika poisid siiditeel rattaga sôidavad.

h

poolteist päeva hiljem on küll tunne, et olin ateenas umbes sajand tagasi. sest esiteks muidugi see ilm, mis on küll üsna südamlik, aga siiski midagi muud. ja teiseks asjaolu, et 24h pärast saabumist on pesu pestud ja kohver pakitud ja mina juba järgmises hotellis. kaks ööd laulasmaa spas, kus siiski erilist veessulberdamist aset ei leia (kasvõi juba sellepärast, et triks jäi siiski maha) ja siis ilmselt otse lennukile jälle. ma ei saaks öelda, et see ühest hotellist teise kihutamine mulle mingeid erilisi psühholoogilisi traumasid põhjustanud oleks (sest põhimõtteliselt olen ma siiski täpselt see tänapäeva inimene, et minu kodu on seal, kus on mu arvuti), aga mõnikord on tõesti natuke raske näpuga järge ajada, et kus siis nüüd.

niisiis, kuigi ma tahaks väga rääkida sellest, mis me seal kreekas ette võtsime ja mida ma sellest kõigest arvan, siis hetkel ma tõesti ei suuda piisavalt keskenduda, et mulle midagi selget ja konkreetset meelde tuleks. ja vaadates oma järgmise nädala töögraafikut, siis ausaltöeldes ma ei teagi, millal selline hetk võiks tulla.

h

kui me täna hommikupoolikul oma suurte seljakottidega omonia metroojaama poole vantsisime, näitas kraadiklaas pireuse tänava alguses oleva haigla seinal, et sooja on +17C. õhtul kell pool kaksteist tallinna lennuväljal maandudes teatas piloot meeldival tsehhi aktsendil, et teretulemast tallinnasse, õhutemperatuur -20C. euroopa on suur ja lai, kaspole.

brrr. pühap pr.maa

h

homsest neljapäevani kreekas. pole küll tipphooaeg, aga ehk siiski vähe parem kui see, mis siin. aga põhimõtteliselt ma uurisin eile öösel ajaviiteks, et kui palju on vaja euroboonuse punkte, et austraaliasse sõita. ei midagi ületamatut, ausaltöeldes.

h