ebaiseloomulikult (või siiski?) räägin hoopis sellest, mis selle kõige juures valesti on. lausa viriseksin.


see on lihtsalt üsna suur mull. liiga suur. sest see muusika, mida seal mängitakse, on ju heal juhul huvitav. ilmselt see ongi tema peamine eesmärk. ainult, et mulle meeldib rohkem, kui muusika on hea. maitse küsimus. aga see elurõõmsuse element esitatavas muusikas, see missioonitunne, mis seda elurõõmsust õigustab, on ilmselt part of the experience.


paar krõbedat sõna oleks öelda ka elamistingimuste kohta. suhtumine vihastab mind kohati pimedaks, aga see on ilmselt ka part of the experience. iseenesest saan ma ju aru, millise kullaauguga on tegemist kõigi nende rõõmsate karvaste näol, aga see ülespuhutus ja ülbus asja juures, see et kempsupõrandad hakkavad juba esimese õhtu jooksul ujuma ja keegi selles suhtes midagi ette ei võta, et sooja vett ei ole, et sulle näidatakse kätte pool meetrit kriibitud parketti ja sealjuures tehakse nägu, et sulle tehakse tohutu teene... ja tõesti, lugu ongi nii, et ega mul suurt kusagile mujale minna ei ole ja seal on ka üsna turvaline, aga no siiski -- selle eest, et ma saan pea kuskil pingivahes radiaatori alla toetada, maksan ma neile 40 krooni. öö. mis tore idee kõigi nende ideeinimeste jaoks.


nii et kui ma sinna lähen, siis on see ilmselgelt ikkagi inimeste pärast. klassikaline "ole oma soovidega ettevaatlik" juhtum. sest inimesi on seal tõesti karvaseid ja sulelisi, iga kuju ja suurusega. enamik neist teeb mind mõneti nukraks ja suurt hulka ei tahaks pulgaga ka surkida. seekordne välilaatsaret/magamissaal oli vähemalt üsna steriilne, ei midagi sellist nagu kahe aasta tagune perekond folk. nurgas siiski oli üks onu, kelle dressipükste otsad olid kingade sisse topitud, magamistarveteks olid päevinäinud tekk ja padi ning kogu ürituseaegse toidu oli ta ka ilmselt pooleliitristes purkides kaasa võtnud. muidu olid ruumis üldiselt noored, sorakil juustega pliksid, kes hommikupoolikutel oma lahtris väga iseloomulikult kerouaci lugesid. või seinaäärsest riiulist haaratud "tervishoiu käsiraamatut". kõige parem koht inimvaatlusteks on ilmselt ikkagi rohelise lava esine. kõige ekstreemsemaks näiteks see tohutu vesinikblondi poisipea ja poolemeetriste roosade kunstripsmetega naisterahvas, kelle põhiliseks riietusesemeks oli napp pesu, läbi tema õhulise valge kleidi (puhas formaalsus) oli selgesti näha, et tegemist oli roosa rinnahoidja ja valgete stringidega. jagan kõige selle juures üha rohkem üritust ilmselt seestpoolt õõnestama saabunud kodanik m.k. arvamust, et enamik folgipeere on tõesti päris ebasümpaatsed. omaenda sõpru (ei loe neid peerude hulka, isegi kui nad on kuid varem passi ostnud -- see ei ju ei läheks) näeb ka vaid jooksu pealt, sest enamikul on mingi selge missioon -- purju jääda, võimalikult paljudele kontsertidele jõuda, võimalikult palju inimesi teretada, võimalikult palju olukorrast üle olla või siis sellesse sisse elada... sinust ei saa ma aru. ja sinust ammugi mitte. "mehed," ütles ta ja ohkas. (kui te ise aru ei saa, kes te olete, siis mina ka teile ei ütle)


ja kui iga roju oma urgu magama ronib, jääb sellest kõigest järgi lihtsalt meeletu, meeletu laga, kogu linnas pole ühtegi prügikasti, mis üle ei ajaks ja maast võib leida kõige loomingulisemat saasta. part of the experience?


see asi lihtsalt ei ole see, mis ta kujutab, et ta on. minuarvates ei ole see asi isegi selle asja sümbol. täitsa võimalik, et ta kunagi oli see. nüüd on ta lihtsalt väsitav ja kurnav ja meeletult kallis. ja fake.


ja ikkagi olin ma seal juba kolmandat aastat järjest. laupäeva hommikuks oli küll täitsa kõrini. istusin rõõmuga bussi peale ja tulin koju. tasakaalustamiseks kuulasin kohe natuke carpentersi ja break'n'bossat.


aga tore oli teid kõiki näha, siiski.


h

midagi nende kadunud tükkide jaoks.


sellest kõigest muust ehk homme.


h

ma ei tea, kas mul on ainult tunne, et see pidev ringirallimine pole enam päris minu tass teed või ongi see tegelikult nii. tahaks lihtsalt olla kodus. ükskõik, kas siin või hiiumaal, mõlemad on nagu päris omad -- seal on boonuseks see ukse all loksuv mereraas, siin jällegi pidev ligipääs internetile. aga suvel pigem vist ikkagi seal.


sest tegelikult polegi ju vahet, kas sajab vihma ja saab selle hüpnotiseerivat rabinat vastu katust kuulates käina raamatukogust tähtajatult ja ausõna peale laenatud raamatuid lugeda (et muudkui võtad ühest virnast, loed läbi ja paned teise virna ja kui kõik läbi saavad, siis võtad rampsist uue satsi) või paistab päike ja saab raamatut lugeda terassil lamamistoolis või hoopis rannas. ja oma lahes on meri ka juba niipalju soe, et ei raatsi mitte ujuma minna, kuigi see hetk, kui püksid märjaks saavad, on ikka parajalt shokeeriv ja see hetk kui laine üle kõhu käib veelgi enam. või siis võib minna sõprade juurde kõppu maasikale ja korjata väikse vaevaga kaks liitrit metsmaasikaid, pärast tulla koju ja soojaksköetud saunas kõik puugid maha pesta.


ainuke zeni kõigutav moment oli peretuttava sünnipäevale minnes leida sealt eest oma baktöö retsensent (dzhiisus küll, kui kaugele see kõik minust vaevalt kuu ajaga on jäänud -- seljataha), kes südaöö saabudes, siis kui ennast juba minema asutasime, küsib, et kas ma tahtsin midagi oma kaitsmisest rääkida ja kui ma pingsalt naeratades teatan, et ei tahtnud mitte, ütleb lihtsalt nojah ja räägib ikka. ja mul on tunne, nagu räägitaks hoopiski kellegi teise elus aset leidnud sündmustest. ja ikkagi on kuidagi paha -- ma ei tahtnud ju midagi muud kui rahulikult ühest eluetapist välja loksuda.


aga täna hommikul oma sauna pööningule püstitatud telgis (muidu tulevad ööliblikad katuselainete alt sisse ja hakkavad vastu nägu viskuma, sääskedest rääkimata) üles ärgates nägin oma pea kohal  sisaliku varju -- oli teine ennast telgi katusele peesitama sättinud. votnii.


neljapäeval lähen ma folgile, aga ega ma sinna kauaks ei jää. esmaspäeval tagasi saarele...


h

järgmine kontrollpunkt käina raamatukogu. kaks viimast päeva on läinud kui unenägu. oleksin äärepealt kirjutanud, et märg unenägu, sest kuna vihma on lakkamatult sadanud, siis oleks see õigupoolest sulatõsi, aga räpasema mõtlemisega inimesed võiksid seda valesti mõista.


igatahes, uus saar, uus elu. õnneks on orgunn olnud niipalju tasemel, et viimastel öödel ei ole pidanud telgis magama. ja nüüd olen ma muidugi ka juba täitsa omas kodus, väikeses rookatusega majas värssu sadama juures. kus on saun ja muusika ja puhtad, kuivad riided.


ka mustjala-leisi ja leisi-värssu etapi värvikaid momente tutvustan lähemalt, kui olen tsivilisatsioonis püsivamalt tagasi. vahepeal jätkub meelelahutus- ja kultuuriprogramm. tulge reedel kõpu tuletorni juurde tafenau kontserdile!


h

kiire vahelepõige mustjala raamatukogust. vilsandi oli super, kaks päeva läks kui linnutiivul. koidulast, jaanist ja muust pajatan teile hiljem.


siis kaarin külmetas ja plaanides toimus korrektuur. mille tagajärjel asjad on kõvasti paremini kui nad oleksid võinud olla. resideerime siin mustjalas tubastes tingimustes ja õhtul läheme vähemalt ühele, võimalik ka, et kahele kontserdile.


hetkel oleme teel avastama matkarada, mille ääres on ka paul saagpaku sünnipaik.


pühapäeval loodetavasti leisi ja sealt edasi juba hiiumaa.


suvi on ilus.


h

see, et ma praegu veel üleval olen, on täiesti lubamatu. arvestades, et umbes kolme tunni pärast tuleb üles tõusta ja minna bussijaama lunima, et saaremaa buss meid koos ratastega peale võtaks.


sellest tulenevalt ka mõningane planeeritud paus blogimises. ehk nädala pärast hiiumaalt jälle paar sõna.


aga pärast on lubada veel üht ametlikku reisikirja.


adjöö,


h

ma ei saa sinna midagi parata -- mulle tundub, et viimase paari päeva jooksul on käinud hoogne matka peaproov. eriti muidugi eile.


botaanikaaiani oli bueno ja botaanikaaias endas oli ka peaaegu lõpuni bueno, kuigi läbisime selle täiesti seadusevastaselt jalgrataste seljas. aga pärast seda demonstreeris ilm järjekordselt oma väikelapse tagumiku iseloomu. natuke aega hiljem olime juba metsakalmistu bussipeatuses ja üritasime sinna pitsat tellida. kui piial lõpuks õnnestus veenda tütarlast, et surnuaeda pitsa tellimine ei ole mingi eriti peen practical joke, tuli meil hetke pärast siiski tagasi helistada ja tellimus tühistada. tegime hoopis meeleheitliku sööstu järgmisse vaheajapunkti, milleks sedakorda pirita selver. seal õnnestus meil laadapäevaliste vahelt endale söök välja võidelda ja järjekordne pooltunnike ilma eest peidus olla.


kaarin hankis mulle ja endale vihmakeebid, mis suutsid täita murdosa kaitsevajadustest, aga oli siiski stiilne vaadata, kuidas kaarin mere taustal kihutas nagu lendav hollandlane, punane keep purjena tagant püsti paisumas.


järgmine vaheetapp kalamaja, kus oli elav tuli ja melissitee ja meesaiad. arvasin, et mul ei tasu oma märgi pükse jalast ära võtta, sest pärast neid jälle jalga panna on veel vastikum. kahjuks ei olnud ma sandaalide puhul selle variandiga arvestanud. brrr.


rongi peale sõites tuli kalamajas vett trotsides vastu alex lepajõe (noh, nüüd saab siis näha, kui palju teda guugeldatakse...), kalamehemüts sügavale silmile tõmmatud. ja siis rongi ja nõmmel maha ja jäigi ainult mäest alla kimada.


aga piia astus täna hommikul kuuldavasti koos rattaga trolli, kutsudes inimestes sellega esile erinevaid reaktsioone. jällegi üks kasulik õppetund teisipäeva jaoks.


aga homme laulupeole. keep ja vihmavari kaasa. samas ei loo mingeid illusioone, et need mind kõigevägevama raevu eest kaitsta suudavad...


h

palun esile astuda kõigil neil, kes tundsid, et selle esimene lisamärkus nende kohta käis. ma võin kohe öelda, et enamikel on tegemist eksiarvamusega.


see on ilmselt nagu jerome'il selle haigusteleksikoni lugemisega "kolm meest paadis" raamatus...


h