ma ei ole päris kindel, mis täpselt eile juhtus, aga tükk aega spordile reserveeritud emotsioonidevikerkaar sai igatahes tervislikumat kasutust.


tuksamsibuljürjental linnateatris oli kena, kuigi natuke igav. sest iseenesest saund on hea, aga kõik lood on enam-vähem ühesugused. ikka juhtub. umbes viienda lisaloo ajal (siis kui sibul ja tuksam olid viksis koorilaulja poosis lava ääre peal kõikudes ka "minu isa oli pullimunalõikaja" ära laulnud) tõmbas sibul uttu ja tuksam vabandas, et tal tuleb teine üritus. selle peale kargas publikust püsti ka tõnis mägi ja lippas väljumisava poole.


tund aega hiljem nägin tõnist valges ülikonnas raekoja platsi kohal kõikumas ja "looja, hoia maarjamaad" laulmas. sibul mängis tüüri esiettekandel kitarret. aga raekoja platsi üritus oli võimas. ma polnud sellest mitte midagi kuulnud, tegemist oli ilmselt raekoja 600ndale sünnipäevale pühendatud üritusega. koor ja orkester ja tulede mäng, heeroldid raekoja aknal ja pasunakoor katusel. suurel ekraanil käidi läbi kogu raekoja ajalugu, mida jutustas raekoda ise, aarne üksküla häälega.


ja noh, pärast seda... hea, kui õhtu on sume ja inimesed suhtlevad vabalt. kui keegi peaks seal taani kuninga aia kandis elama, siis vabandan nende eesti eurolaulude ehk mitte kõige õnnestunumate arranzheeringute eest. ja 'saaremaa valsi' ja 'eesti lipu' omade, sest kuidagi oli ju vaja valssi ja rumbat tantsida. koju jõudes pidin kohe magama minema, sest muuks ma tõesti enam võimeline ei olnud.


h

sellele tuleb lisaks mainida kindlasti ka yuleidyst, osleidyst ja mileidyst (kuuba sportlaste seas leviv nimetrend) -- suurepäraseks inspiratsiooniks värskete kolmikute vanematele.


seal käib värniku teemaline arutlus. ja hoolimata sellest, et värnik nuttis, ei suuda ma siiski muuta oma arvamust tema kohta. seda ma muidugi mõistan, et veidi liialdatud eneseusk on tippsportlasele vajalik -- kui sa ise ei usu, et suudad midagi korda saata, miks siis keegi teine peaks sellesse uskuma. ja järjekordselt sai kinnitust, et marko kaljuveer on esmaklassiline jobu. midagi ei läinud ju nii uskumatult halvasti, kuues koht olümpial on sitaks hea tulemus. see, et värnik ise oma lootused üles kerib, on normaalne. see, et kaljuveer iseenda omad üles kerib ja siis värnikut haletseb, kui see ei suuda nendele vastata... nojah. mis mõtet sul on üldse inimesi intervjueerida, kui sa ise õigeid vastuseid kõige paremini tead?


ja ilmselt on üldse nende olümpiamängude ajal rahvast usinasti teenitud, piinates pikalt, tuliselt ja heavanemlikult sportlasi, kes nutavad (värnik, kolukanova) või on nutmise äärel (rahnu, budõlin, kanter; ja tegemist pole mitte rõõmupisaratega) ning korraldades nõiajahti sportlastele, kes nendega rääkida ei taha. alguses tundus see ajakirjanikele halvasti ütlemine või nende eest uttu tõmbamine mulle ka natuke nõme, aga nüüd ma mõtlen, et mina ka ei tahaks nendega rääkida. kõik need kohapeal tehtud intervjuud on ikka üsna jubedad olnud. isegi nende sportlastega, kellel läks hästi.


vastukaaluks on jällegi helge vaadata yle poiste kergejõustikustaadioni koridoris tehtud välkintervjuusid. asjalikud/asjakohased küsimused, kiired ja löövad. sportlase põhitöö on ikkagi sporti teha, mitte sellest rääkida. ilmselt on asja taga ikkagi mingi motiveeriv filosoofia, ka ei peaks tipptasemel spordi tegemine välistama ajude olemasolu. aga selliste jutuajamiste eesmärk peaks siiski olema emotsiooni edasi andmine. soomlane ei küsinud zelezny käest, et kuidas nüüd on sportlaskomisjonis olla. küsis hoopis, et miks nii läks (zelezny ütles, et keha oli valmis, aga vaim oli nõrk) ja mis edasi saab (olümpiaga hambad, aga oda varna veel ei riputa) ja oligi kõik. lasti mees dushi alla.


natuke veel spordiblogi. pidage vastu.


h

õhtu üle platsi roosa otsaga majas. vaadatud pilte kahest pulmast. üks oli klassivenna oma. ilmneb, et viis aastat peale keskkooli lõppu on neid klassivendi, kellel ei ole veel last järgi jäänud umbes poole käe sõrmede jagu. kuidagi ahistav teadmine. mitte ainult sellepärast, et "näed, alles see oli...", vaid ka sellepärast, et avastad, et oled ise elanud mingis hoopis teises mullis. kus inimesed ei abiellu veel ja ei saa veel lapsi ja see ongi normaalne.


ma olen tõesti juba piisavalt vana ja kogenud, et teada -- normaalsus on linnalegend. aga kuna ongi ainult üks elu, siis aegajalt kerkib ikka see paaniline küsimus -- kas ma olen seda valesti elanud? kas ma olen jõudnud juba kõik ära rikkuda, kõik ära raisata?


h

selleks aastaks jälle hambaarstiga ühel pool. uskumatu kergendus. olen väga andeksandvas meeleolus. võib tuleneda ka sellest, et viimased paar õhtut olen sporti soome pealt vaadanud.


muidu magalarajooni rõõmud. eile hakkas kell 6 õhtul kellegi autoalarm röökima ja lasi niimoodi kella kümneni välja. ei, see oli sellist tüüpi alarm, kus umbes neli erinevat viisijuppi vahelduvad, nii et igav ei hakanud. aga ehk seletab see eileõhtust peavalu.


ja vahelduva eduga on mul jälle poisid rõdul. kuigi nad ei ole enam eriti poisid. on siuksed vanad, krimpsus ja tolmuste tunkedega. nii et erilist elevust nende saabumine minus ei tekita.


vastupidiselt teadmisele, et backley on finaalis.


h

kui moonika aava ka täna oda endale varba pihta viskab, siis võtab küll nägu kahtlus, et seal kalamata treeninglaagris toimus mingi tshikipriki. kanter, leis, rahnu ja indrek turi salapärane kõhuviirus?


see on see ilusate naiste rand, ma ütlen. tänks, pallase.


h

tartu ülikool, kallis alma mater, on ikka oma tuntud headuses, mattes inimesed omaenda bürokraatia alla. peaksin juba olema targem ja jooksma sellest nii kaugele ja kiiresti kui võimalik. aga näe, ikka kipun tagasi ronima. see pole mitte esimene kord, kui nad mind lihtsalt ära kaotanud on.


aga noh, see toob jälle teistpidi ühele mind vaevavale probleemile lahenduse. sest sellisel juhul tuleb minna tööle, mis tähendab, et mul on ehk piisavalt raha, et järgmise aasta MMile helsinkis kohale minna, mis päästaks mind selle jõleda spordiülekande käest.


sest see pilt, mis kergejõustikust tuleb, ei kannata mingisugust kriitikat. väljakualad on midagi sellist, mida näidatakse siis, kui isegi suurt staadioniplaani enam näidata ei saa, pükse jalast võtvatest või harjutusstaadionil sõprade ja perekonnaga suhtlevatest 400 meetri eeljooksjatest rääkimata. ja kui juhtumisi kaamera korraks leiab selle kõrgus- või kolmikhüppaja sealt väljaku pealt, muudab nähtav pilt olukorra vaataja jaoks veel segasemaks -- sest informatsioon, mida jagatakse selle kohta, kes kurat see on, kes seal parajasti hüppab, millist kohta ta parajasti hoiab ja kui kõrgele või kaugele ta peab hüppama, et midagi saavutada, on minimaalne.


ja eesti kommentaatoritest pole ka mitte midagi kasu, sest nad ei suuda pakkuda peaaegu mingit olulist informatsiooni lisaks sellele, mida ma parajasti oma silmaga näen. sest kui toimumas on kolme väljakuala finaalid ja kaamerasilm on järjekindlalt 1500 meetri eeljooksjate peal, siis tahaks natuke teada sellest, mis mujal väljakul toimub. palju rohkem kui sellest, et kõige aeglasem eeljooks oli atlanta olümpiamängudel. sest nemad on ju seal väljakul, seega eeldatavalt hoopis vähem teleekraanist sõltuvad kui mina. ja see on veel täiesti süüta möödalase. nagu isegi anu sääritsa kohutav, ajakirjaniku jaoks täiesti lubamatu keelekasutus. sest kõige suurem pärl on siiski marko-eee-kaljuveer. nagu lapsesuu, räägib suure enesekindlusega, lausa sugestiivselt (ilmselt on need 'e' tähtedega täidetud pausid sõnade vahel või isegi liitsõna keskel mõeldud justnimelt seda sugestiivsust suurendama) seda, mis parajasti keelele tuleb, isegi kui see käib risti vastu sellele, mis parajasti ekraanil on (nagu näiteks, et näete, seal taga kõnnib erki nool, kes sai kahjuks-kahjuks kõrgushüppes nulli -- mis on ju ometi selline ootamatu teadaanne, mis poolel eestil südame seisma võtab ja jumal tänatud, et tegemist on kaljveeri poolse alatu valega, mida näitas ka hetk varem ekraanil vilksanud tulemustabel; või, et "kreeklannale ei valmistanud sellest kõrgusest üle saamine mingeid raskusi", kui parajasti näitab, kuidas kreeklanna latile sellise raksakaga peale kukub, et latt vaevalt ühte tükki jääb ja siis, et "oi näed, ikka ajas maha, nüüd peab kreeklanna teisele katsele minema", kuigi suurelt ekraani alaosas siravad kolm punast risti tähistavad ju ometigi seda, et see oligi kreeklanna kolmas ja viimane katse, mille peaks ometigi reetma ka see, et kreeklana kummardab ja lehvitab kodupublikule tänutäheks ja hüvastijätuks. aga see on ehk juba liiga peen sherlockholmslus markolt nõuda). ainuke spordikommentaator, kes kuidagigi on õigustanud seda maksumaksja raha, mis magama pandi, et teda ateenasse saata, on helar osila, aga kui mitut koormat tema, vaesekegi jõuab kanda.


liisi, ma leian, et sinust oli äärmiselt ettevaatamatu nõuda, et etv peaks veel rohkem ja marginaalsemaid olümpiaalasid näitama. mõtle nüüd ise, kui nad hakkaksid kommenteerima asju, millest nad veel vähem teavad. juba see, kui rääk ja kuuse suusahüppeid kommenteerivad, on piisavalt piinlik.


h

michael phelps võib ju olla tubli, usin ja andekas ameerika poiss, aga minul on ta küll lõplikult üle visanud. ja kui ma kuulen veel üks kord, kuidas ta on jällegi jõudu ammutanud sellest, et kuigi 1980. aastal arvasid kõik, et nliidu hokikoondis on võitmatu, tulid väiksed, tublid ja osavad ameeriklased (kelle salarelvaks oli no doubt ka Demokraatia ja üldse põhimõtteliselt see, et neil oli Õigus) ja tegid neile säru, siis... nojah, ilmselt ma ei tee siis suurt midagi, aga olen igatahes veelgi rohkem nördinud. kõigepealt rääkis ta säravate silmadega sellest siis, kui talt küsiti, mis ta arvab kaheksa kulla võitmise võimalikkusest (kostub kangesti nagu oleks siin jumala sõrm mängus, kas pole?) ja nüüd enne 4x200 vabalt finaali oli ta oma toas vaadanud dokumentaalfilmi just sellest samast imetabasest hokivõidust, et ennast õigesse meeleollu saada. no tõesti, palju võib? nii et iga kuld, mida phelps ei võida, on vesi minu veskile.


mitte et mul ameerika ujujate vastu üldiselt midagi oleks. aaron peirson on minu arvates näiteks väga ilus. ja natalie coughlin on ka nunnu. ja scott goldblatt peab lausa blogi, kust me saame veenduda, et tippujujad on inimesed nagu meie, ainult nad ujuvad rohkem.


aga pieter van den hoogenbandi pärast on mul siiski kõige parem meel.


h

huvitav päev. ziti kristiine keskuses, zatoichi sõpruses, lapsang souchong apollo kohvikus (kuidas saab miski, mis nii jõledalt lõhnab, olla nii hea maitsega) ja kuum shokolaad rendez-vous's.


aga peamiselt tahaks ma siiski rääkida hansapangast. sest pank peaks ju olema üks nendest asutustest, mis oma kliente nagu sitta pilpa peal kohtleb. arvestades, et tegemist on teenusega, mida praktiliselt iga inimene kuni surmani peab tarbima, seega on nende käitumine täna väga pikaajalise mõjuga. ja kui ma täna tahan nendega oma õppelaenu tagasimaksmise graafikust rääkida, ei välista see ju võimalust, et ma homme oma miljoneid nende hoolde ei jäta.


viru keskuse kontoris teenindamisega tegelev mitte just verinoor tshikk neid asju küll niimoodi ei näinud. sest tema suhtumine meisse oli kergelt öeldes üleolev. ilmselgelt oli tal mingisugune napoleoni kompleks, või siis arvas ta, et meie poolt esitatavad küsimused on lihtsalt väga rumalad ja ta ei vaevunud oma suhtumist ka kuidagi varjama. pank on jumal ja nii kuidas pank ütleb, nii ka on.


peale selle on kõik õppelaenuga seotu pangas nagunii täiesti idiootse vindiga. sest selle tagasimaksmise juures ei näidata mitte mingisugust paindlikkust üles. eriti peen huumor on see, et enne kui nemad ütlevad, et nüüd tohib, ei saa seda ka tagasi maksta. inimesele, kes võttis esimesel kursusel laenu ja tahtis seda teisel juba tagasi maksta, teatati, et sellist võimalust ei eksisteeri. tagasimaksmisega peab ootama nominaalõppeaja lõpuni. ei ole ju mingit kohta ka, kuhu seda laenu vägisi tagasi maksta, nad ju võtavad selle raha arve pealt, siis kui nende suva ette näeb. magistriõppesse astudes saab tagasimaksmise graafikut ainult siis edasi lükata, kui sügisel uuesti laenu võtta. vastasel juhul nad arutavad asja indiviidipõhiselt ja otsustavad, kas magistriõppesse asumine on piisav põhjus, et tagasimaksmist edasi lükata. ja nende poolt koostatud graafik on paindumatu -- seletus, et läksin septembrist tööle ja peaksin teile 18.september intresse maksma, aga ei saa palka enne oktoobri algust, nii et kas saaks graafikut kuu aega edasi lükata, vastatakse, et ei, selline asi küll kohe kuidagi võimalik ei ole, mis te õige endast arvate.


nii et rõõmu kui palju selle laenuga. ja hansapanga teeninduskultuuriga üldiselt. järgmine kord kui ühiskond jälle uskumatult ebaõiglane tundub, pajatan teile monopolettevõttest tallinna vesi.


h

pärast nädal aega tiksumist suutsin internetist välja manada 'pride and prejudice' 3. ja 4. osa. selle, kus on jennifer ehle ja colin firth, nii ilus, noor ja tõsine. tunnen ennast tõelise töökangelasena, sest loomulikult sai sellest 94% alla laetud ja siis teatas suprnova, et seedi ei ole ja ei tule. praegu patsutan endale tunnustavalt õlale selle eest, et ma ikka alla ei andnud. ja vaatan piineldes, kuidas 5. ja 6. osa arvutisse tiksuvad, täiesti kindel, et enne kui nendega ühele poole saab on internetijumalatel mulle veel vindiga palle visata.


aga 'uhkus ja eelarvamus' on mu nõrkus olnud juba varasest teismeeast saadik. ma olen alati pigem selle, kui jane eyre'i koolkonda kuulunud. tunduvalt helgem, igatahes. ja ilusam.


h

päev on veel poisike, aga mitmed tõsiasjad on juba kinnitust saanud. näiteks see, kuidas ma trolle vihkan (eriti muidugi talvel, aga praegu nr 9 trolliga koplist mustakale sõita oli ka üsna rõve -- mul on tunne, et iga kord, kui ma kusagilt käega kinni võtan, saan ma mingi surmahaiguse) või see, kuidas ma olümpiamänge armastan (minu viha ja põlgus lemps "see matsakas tädi, kes on dominikaani vabariigi "lippur", on felix sanchez" kuuse ja marko "senegal on olümpiamängudel võitnud kokku ühe medali" kaljuveeri vastu sai kinnitust juba eile õhtul).


mõned asjad on siiski suutnud mind ka üllatada. nagu näiteks see, et koju tulles leidsin oma õe 'age of empiresit' mängimas. elu see poleks arvanud, et tal nii palju püsivust on.

olles nüüd juba peaaegu viis kuud jälle oma perekonnaga koos elanud, olen ma valmis tunnistama, et varsti on saabumas kriitiline piir. sest kuigi tegemist ei ole eriti sellise in-your-face tüüpi perekonnaga, on see viietoaline mustamäe korter kõigi nende egode jaoks siiski liiga kitsas. eriti muidugi minu oma jaoks, mis ütleb kindlasti niimõndagi minu ego kohta. siin on küll äärmiselt mugav ja odav elada, aga see kommuunivärk on siiski natuke ahistav. kui veerenni residents elamiskõlbulikuks saab, on perega koos elamine muidugi jälle hoopis teine tera. aga augusti lõpuni peab vastu küll, puhtalt selle teadmise peal, et siis on jälle minek.


teine kana on mul kitkuda nende putukatega, kes tuppa ronivad. lahtise rõduukse vahelt kui toas tuli põleb. kõige kummalisemad kujud. juba minu lagi on hommikuti iga entümoloogi unistus ja just praegu üritab üks graatsiline liblikas vastu arvuti ekraani enesetappu teha. eile olin sunnitud õue transportima ühe sellise tohutu isendi, kes katki minnes hingematvat lutikahaisu ajab. tõesti, nagu ei elakski magala kortermajas, vaid kusagil looduse rüpes. mingid eelised peavad sellel linnaelul ju ka olema!


h

avastasin praegu, et olen endale järgmiseks nädalaks igasugu sotsiaalseid kohustusi möllinud, täielikult arvestamata asjaoluga, et sel nädalavahetusel algab ju rõõmus kahenädalane periood, kus ma rohkem või vähem teleka külge kleebitud olen. tugitoolisportlase märg unenägu, kas pole? aga vanade sõpradega peab ikka kohtuma aegajalt, muidu pärast mõtled, et kus nad said ja kahetsed.


ja seda avastasin ka, et peedu on elanud selles majas, kuhu ma septembrist kolin. tüüpiline tartu värk.


h

kosmoses kahekümne krontsa eest 'eternal sunshine of the spotless mind'. hallid ajurakud liikusid, mis on filmi puhul alati positiivne. ja esimest korda elus mulle jim carrey isegi meeldis, varem on alati meganõme tundunud. soovitan.


vestlused on viimasel ajal väga diibid. kellel on ajutine maailmavalu, kellel püsiv. küsimus siis selline, et

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

minuarust on kaks nurka -- kas elu on plastiliin või elu on kaabakas, kes üritab sulle keerata

Hanna -- tootmiskoondis uku says:

mina ise usun rohkem sellesse plastiliini asja


give me strength to change the things i can't accept and accept the things i can't change. päike tõuseb homme kõigest sellest sõltumata.


h

ärge küsige, millega ma kell pool neli öösel tegelen, aga igatahes sattusin ma sinna ja sain peatäie naerda (võimalik, et öiselt võimendunud absurditunnetus).


igatahes meenus mulle kohe, kuidas ükskevad uppsalas kevadballil olles hakkasid meie rootsi sõbrad meile demonstreerima oma soome keele oskust, loetledes fraase, mida nad teavad. "kaakaojuomajauhe", "ei saa peittää" (arvasime, et ehk kuskilt soojapuhuri pealt) ja, minu vaieldamatu lemmik -- "paljon lunta, ei taskulamppua". niimõnigi tugrik sellele, kes suudab tuvastada, kust rootslased sellise väljendi omandada võisid.


h

niisiis veetsime mina, siim, juhan, indrek, veel lugematul arvul inimesi ja iga inimese kohta umbes sada sääske õhtu viinistu maalilises kalurikülas, vaadates näitemängu nimega "külmetava kunstniku portree". kuigi asja tempo oli pehmelt öeldes hüplik (võimalik, et kunstiline taotlus) ja minu istekohalt oli visuaalne side laval toimuvaga pehmelt öeldes nõrk, oli siiski täitsa tore. sest omamoodi irooniapisik oli kivastiku tektsis ilmselgelt olemas. ja näitlejad, noh, nende puhul on ju teada, et mingit jama ei ole oodata. suurepärases statistirollis astus üles ka meri (lääne), mis suutis taevaga täiesti ühte sulandudes ühel hetkel lihtsalt haihtuda.


eile öösel, pärast tõlketööga võiduka lõpuni jõudmist, vaatasin veel romantilist komöödiat nimega "laws of attraction", mis jättis üsna mageda mulje. olen näinud romantilisi komöödiaid, kus kohustuslikud elemendid on täpselt samal tasemel esitatud, kuid on siiski palju parema mulje jätnud. tükk aega ei suutnud selle põhjusele näppu peale panna, aga siis sain aru, milles probleem -- pierce brosnani ja julianne moore'i vahel puudus küll igasugune keemia. sellepeale pöördusin kohe hea sõbra kazaa poole ja asusin "thomas crown affairi" tõmbama. üks vähestest filmidest, kus toosama keemia lausa pulbitseb.


h

langetasin koorma oma seljast, lõpetades metsamaterjali müügilepingu tüüptingimuste tõlkimise. oli rõve küll. muu värgiga on nagu on.


eile veerenni poole vändates, kusagil pärnu maantee ja juurdeveo tänava ristumiskohal lahkus sandra jalgratta küljest sadul tükkis oma varrega. võimalik, et jäädavalt. tolle tuunikaga tüübi väide, et piisavalt pika pulgaga saab maakera paigast nihutada, sai jälle kinnitust. pidin järjekordselt saateauto järgi tellima. boonuseks oli see, et kui veerennis herned söödud said, jõudis täiesti turvaliselt koju tcm-i pealt "high societyt" vaatama. originaali ("the philadelphia story") boonuseks on muidugi cary grant, aga "high society" soundtrack on vist küll kõige stiilsem, mida ma tean.


täna viisin ratta veloplusi meestele pusida. mehaanikuonu vaatas asja, torkas oma õlise näpu erinevatesse rattapragudesse ja teatas mõtlikult, et võimalik, et ratta raam on lõplikult pees. see, eriti arvestades, et tegemist ei ole minu enda rattaga, oli küll võpatamapanev uudis. tal oli siiski olukorrale, kui asi peaks tõesti nii kaugele jõudma, loomingulisi lahendusi välja pakkuda.


homme õhtul jällegi viinistu, seekord külmetava kunstniku tõttu. ausalt öeldes on mul sellest viinistust endast juba üsna kopp ees. mitu korda võib ühe aasta jooksul sattuda kohta, millega sind mitte miski ei seo?


h

jah, eks ma ise leian ka, et see on suht häbitu, et ma juba päev otsa arvuti küljes istun ja siin ikka vaikus valitseb. tänan, maris, et minusse karmilt suhtusid. aga see on ilmselt lihtsalt töölaiskus, mis muudesse valdkondadesse üle kandub. kas keegi palun ei tahaks mulle raha lihtsalt anda nii et ma ei peaks selle nimel vaeva nägema?



hiiumaal olid seened (marineerisin iseseisvalt 6 purki, jõudsin järeldusele, et koduperenaiseks ma saada ei taha -- liiga tüütu ja kohustav) ja mustikad ja raamatud ja linnud ja loomad. inimesed ka, aga neid õnneks seekord röögatult palju vähem. ema sünnipäev oli. kärdlas spottisin ükspäev vahurit.



eile läks ilm ilusaks ja mina tulin hiiumaalt ära. üsna loogiline, kas pole? buss oli rõvedalt palav ja paksult täis. sellesmõttes on vaba graafikuga hiiumaalt tulek ikkagi parem variant, fleksibiilsem. laevas sain pool tundi rahulikult istuda, siis vallutas minu aknaaluse laua saksa perekond, kahe väikse hüperaktiivse murjanist lapsega (väiksema nimi oli igatahes jascha, sest seda röögiti pidevalt). loomulikult tulid nad ka bussi, kus jascha kuni tallinnani ühtlase detsibelliga pasundas. ma ei tea, mis värk selle lastekasvatusega tänapäeval on. nädala alguses saabus värssu isa pinginaabri perekond, kaasaarvatud 7ne teele ja 4ne jaan, kes vallutasid maja nagu tuulispask ja kukkusid meeletult laamendama. sõnagi lausumata. mina igatahes olen veendunud, et kui ma kunagi peaks lapsi saama, siis kavatsen ma kindlasti saada distsiplineeritumad väljalasked. ma olen selliseid ka näinud, nii et nad on olemas. vähe sellest, et endal on kergem, niimoodi ei pea ka iga natukese aja tagant häbi pärast maa alla vajuma.



nii ma siis needsin kurja saatust seal põrgubussis, aga kui me tallinnasse sisse sõitsime, sain ma millestki rõõmsa äratundmisega aru. nimelt, et ma üsna armastan seda linna, eriti suvel. mitte seda ülerahvastatud ja heitgaasistatud kesklinna, vaid minu oma tallinnat. nõmmet ja mustaka nõmmepoolset otsa. kõrged männid, nende vahelt immitsev päike ja tshill. ja ometi on kõik käeulatuses. ja täna lähen veerenni vaarikaid ja herneid sööma. tallinn on see, mis sa temast teed.



muide, kas keegi ei tea mõnda mõistliku hinnaga mõistlike tingimustega tuba, mida tartus saaks üürida? hädasti oleks tarvis.



New York Voices -- 'Traffic Jam'





h