misiganes see siis ka ei oleks, ilmselt ma pean sellest üle saama. inimesed astuvad mulle ligi ja esimese asjana teatavad, et nad loevad/on hakanud mu blogi lugema. kui ta mul siin olemas on, ilmselt peaksin ma teda siis ka kirjutama. ja seda, millest kirjutada ju ometi on. ma ei teagi, mis viga. natuke aega oli midagi, mida ma kutsuksin elupaanikaks. nüüd on pigem jälle taastunud see tavaline que sera sera (muuhulgas doris day ja heli läätse poolt propageeritud) suhtumine. ilmselt halb harjumus ja laiskus. lugejate hulk on ka nüüd niipalju kokku kuivanud, et võiks tekkida sportlik hasart mõni juurde võita. eks vaatame.


aga täna näiteks ootasin pizza americanas kannatamatult oma overpriced lõunasööki (kusjuures kokku-lahku kirjutamisele on seal asutuses lähenetud loominguliselt -- pitsaformaatidest on välja pakkuda 'suur pann pitsa' ja 'väike pann pitsa', samas kõrval teatab suur loosung, et 'magustoit on toidukroon!'), kui uksest astus sisse carmen kass, koos oma uue ideoloogiliselt korrektse sõbra reet roosi (rp) ja kellegi vibaliku trendinoormehega. tellis õltsi ja suure pitsa, ilmselt mitte millegi pärast süümepiinu tundmata (raha, kalorid või muu, mis olukorra absurdseks teeb). pärast msn-i vestluses nentis liisa, et sellepärast ta ju politoloogiat õppima hakkaski, et poliitika on nii naljakas. mina arvasin, et kohati võtab see siiski ameerika reality showlikke (all you need to be loved is to be loud and pretty. the rest is secondary) pöördeid. aga samas on rõõmustav see, et isegi kui eestist peakski keegi maailmakuulsaks saama, tuleb ta varem või hiljem ikkagi sulle prügiämbrit välja viies vastu.


ja eile bussiga tallinnasse sõites näidati meile esmalt "notting hilli" viimast seitset minutit ja siis "runaway bride'i", mille tõlkel oli tegelikult filmis esineva teksiga pistmist täiesti marginaalselt vähe. isegi inimesenimesid ei olnud nad suutnud õigesti tõlkida. ja kõik muu oli täiesti absurdselt, uskumatult vale. tundub, et tõlk oli ilma filmi nägemata antud teemal vabalt improviseerinud.


h

nüüd mul tuli meelde, miks mulle uisutamine meeldib. sest see on ilus ja ma isegi mõneti oskan seda. samas meenus ka, miks meeldib talv. ma ei saa aru, miks ma oma ülikoolis veedetud aja jooksul ei olegi veel tartus uisutama saanud. sest siin, erinevalt ühest teisest eesti linnast, on koolide juures uisuplatsid. kunagi, siis kui ma 4-aastaselt oma tulevase kooli kõrval vanemate vaimustunud pilkude all oma esimesed uisutamist meenutavad liigutused tegin, olid seal linnas ka.


igatahes, oli ülendav pooltund miina härma (kallis sugulane) gümnaasiumi hoovis. punase jopega onu, ilmselt kehka õps, nühkis parajasti poolt väljakut puhtaks ja lubas mul lahkesti ülejäänud poolt kasutada. või noh, ütleme kolmandikku, sest seal puude all kiskus asi natuke mägiseks. taevas oli üks kuu ja üks täht, kusjuures imepeen kuuviilakas näis nagu tähe küljes rippuvat. ma pole üldse eelmisel talvel omandatut ära unustanud. ainult, et niimoodi üksi kaua nühkida ei viitsi. järgmine kord võiks keegi minuga kaasa tulla.


h

tähed olid muidugi omaette buenod. pole kunagi orioni tähele pannud, aga nüüd siras näkku, nii kui taevasse vaatasin. tõraveres on vist küll maailmakõigerohkem tähti ja maailmakõigepimedam ja maailmakõigekülmem. aga kindlasti oli tore.


pärast seda oli idee kakao. teostus esialgu wilde, mis siiski ränk viga. hea seltskond päästis olukorra, mille jüri homenja ja "teine tartu" peaaegu lootusetusse seisu oleks võinud viia. tahaks teile seda kirjeldada, aga sõnu ei jätku ja näpp ei paindu. miks me kohe illegaardi ei läinud? sest illegaardis sai kakaod ja palju mõnusat möla. ja liisa sai minu kangelaseks selle hävitava pilguga, mis sundis nukra ja üksildase vv lõpuks tunnistama, et tal polnudki mingit kavatsust meie lauda istuda.


nagu kaarin siin just ootamatu eneseväljenduspuhangu käigus ütles, ärge tulge jah seltsi ja ärge saage sõpradeks inimestega, kes on kõige toredamad ja vahvamad tüübid, keda te kunagi kohanud olete. teate ise küll, kes te olete. kui ei tea, küsige järgi.


h

hot on maas (aga ma ei saa siiski öelda, et nad poleks hoiatanud, eksole), bak.töö tähtajad on teada (....aaaaa....) ja täiskasvanud inimesed teevad lapsikuid trikke. aga on siiski miski, mis suudab mind sellel vaiksel prastlõunal leebutada -- chet baker. lingiks teile siinkohal laulu "everything happens to me", aga tehnilistel põhjustel ei saa. minge hakinge endale kusagilt.


kuna ma olen ainult osaliselt selline inimene, kelle enesetunnet parandab teadmine, et teistel on veel hullem, siis on muidugi oht, et kuri tuju asendub kurvaga...


selle vastu omakorda aitab ehk natuke tõraveres observeeritud tähti. mõeldud, tehtud!


h

täna karlovas leidis aset kassisaaga. poodi minnes tegime tükk aega nägusid ühele lootuse tänaval akna peal istunud laigulisele kassile, kes ennast meie suurimaks lõbuks sellest üsna puudutatuna näis tundvat. tagasiteel saime selle eest muidugi vääriliselt karistatud, sest kusagil tähe tänaval haakis ennast meie külge üks punasekarvaline kiisu, kes vaheldumisi meie taga, ees ja jalgades tolgendades tuli meiega võru tänavani. siis pidasime maha kiire kriisimiitingu, määratledes kõigepealt, et a) on vähe tõenäoline, et ta meid enne kodu maha jätab, b) kui ta meiega koduni tuleb, siis ei ole ilmselt muud võimalust kui ta tuppa võtta, c) ei ole mingit võimalust teda endale jätta, eriti kuna ilmselgelt oli tegu kellegi teise hästihoolitsetud kassirajakaga. pärast seda jäime üsna nõutuks. ainuke variant, mille suutsime välja mõelda, oli ta enamvähem leidmiskohta tagasi toimetada (ja ilm oli nii lõikavalt külm ja meil olid nii rasked toidukotid). poolel teel selle ülla missiooni täitmise poole ei julgenud kass enam mööduda aiast, milles haukus koer. ja sinna ta meist jäigi. põgenesime kiirelt üle tänava jänesehaake tehes.


ahjaa, lugesin noorte riigiteadlaste plõksimislehekülge. kui keegi tahab mind veel kuidagi ärritada, siis bring it on!. üks ärritus ees või taga ei muudaks ilmselt enam midagi.


h

viimased paar päeva on tõestanud, et süsteem on kõikvõimas. tõestamiseks pole ette näidata mitte ainult üks intsident, vaid lausa vähemalt kaks. joosta pole ka kuskile, võimalik, et ainult peaga vastu seina. sest kuidagi on ikka nii, et kellegi kätte koondub võim teha parandamatut kahju ja mitte mingi hulk tööd ja vaeva ei hüvita seda enam.


veel on kurb see, kui on võimalus asjale isikukeskselt läheneda ja sellest loobutakse mingi bürokraatliku masinavärgi mängimise kasuks. politoloogiat õppinud inimesena saan ma aru, igasuguste mängureeglite maagiast -- sõnu väänata on ju palju lihtsam kui sa ei näe nende taga inimest. aga mina arvan, et igas olukorras peaks olema eesmärgiks võimalikult lihtsa, võimalikult efektiivse ja võimalikult vähem ahistava lahenduse pakkumine. ja inimene, isiksus, kaaslane, tema mõtted, nägemused ja vajadused ei tohiks selle kõige sisse ära kaduda. vot nii.


ja sellepärast olen täna natuke kurb ja natuke rusutud ja võimalik, et natuke sõnakam kui tavaliselt.


h

nädalavahetusse jäi audiovisuaalset naudingut (läbi lumiste metsade viinistusse, chopin autos mängimas), drinke (a la satc) ja üks juustuburger mcdonaldsis, koos teiste jalgpallurisoenguga inimestega. ja painav soov armastada ja seda öelda.


täna läbi sätendava maailma tartu poole sõites tabas mind jällegi järjekordse selgusega, kuidas mõnikord on täitsa okei ennast kusagil atmosfääris abitult hulpiva tombuna tunda. sest see läheb mööda. aeg. sõber ja vaenlane ja paratamatus. tuleks enda kasuks tööle panna.


huvitav, mis muusikat see kevad toob? täna bussis sain natuke aimu, läbi wong wing ban trio osavate näppude.


h

nagu ma kuulen, ei ole ma ainuke, kellel baktöö materjalide läbitöötamine kutsub esile kõikevõitva une või mõne muu võrdselt allergilise reaktsiooni. täna olen siiski suutnud läbi lugeda kaks artiklit ja see annab mulle lootust. samas tekitab see muidugi illusiooni, et ma olen leidnud võimaluse, kuidas probleemiga toime tulla. vale puha. nii kui ma need paberipakid käest panen, olen jälle nullseisus tagasi. hea, et minu ebavõimelisuse juures on olemas distsiplineeriv moment -- teist võimalust ei ole.


aga eile auväärse organisatsiooni hooaja avapauk, kus loeti ette kõik 25 vahepeal saabunud jõulukaarti ja tehti muud põnevat ja revolutsioonilist. eelmine juhatus tshillis tagareas ja, ärgu praegune pahaks pangu, tegi niimõndagi olukorra saboteermiseks. heatahtlikult muidugi.


ja pärast põgus illegaardne vahele- ja läbipõige tudengijazzi maastikule. maastik oma orgudega, aga põhiline et inimesed jämmivad, eksole. eriti jatsu puhul.


ja nüüd, briti rahvuspoliitika, mu arm...


h

ausalt öeldes on tänane päev, mis, päris mitu päeva juba, olnud mõnitus. otseselt minu pihta suunatud mõnitus (sellega saan üsna hästi hakkama, vanus ja kibe elu ei ole kaotanud minus veel võimet iseenda üle naerda) ja see üldine mõnitus, mida elul teatud hetkedel meile pakkuda on. iseloomustas seda kõige selgemini starmani täielik kadu peaaegu neljaks päevaks.


helge hetk oli eilne von krahli 'stiil', mis jääb nende etenduste ritta, mis mind peaaegu algusest lõpuni täiesti enda küljes hoidis (mind ja urmas otti, nagu esimesest reast kostnud iseloomulike naerupahvakute järgi võis oletada). eelnevalt olin teel maalt koju autos magama jäänud ja kartsin, et sellise uimasuse juures ei suuda seda natuke teistsugust teatrit jälgida. täitsa asjatu mure.


aga homsest algab uus ja praem elu. ma olen selles veendunud. kuigi keegi teist peaks selle minu jaoks ära rikkuma olen ma kas väga kurb või väga kuri. jäägu see siis teie südametunnistusele.


Eesti keeled -- 'Sinus endas talv'


h

viimase ööpäeva jooksul on olnud paar hetke, kus mul on olnud teile midagi öelda. kahjuks jäävad need tarkuseterad teil omandamata ja see kivi läheb küll vihinal starmani kapsaaeda. kahe õhtu jooksul on nende klienditelefonil toimunud siiski märgatav kvaliteedihüpe. eileõhtune tädi oli pigem sellise "tahame, anname internetti, ei taha, ei anna" suhtumisega. ütles, et õhtu ka juba ja poisid läksid koju ja eks me homme vaata, mis seal teha annab. tänasel tädil oli kohe malbem hääl. ühtmoodi kaua istusin vastamismasina otsas mõlemal korral, kuulates liftimuusikute parimaid tõlgendusi celine dioni lauludest.


aga viimaste ärritajate juurde kuulub tänase postimehe meediakommentaar (sest oli umbes viimasel leheküljel) radiolinja 'maailma ilusaima leviala' telereklaamide kohta. jättes kõrvale isiklikud tunded selle reklaamiga seoses (või nupu kirjutajaga), arvan, et see oli üks täiesti mõttetu plõksimine ja zhargooga laiamine, mille peamiseks eesmärgiks oli iseendast eksperdi tegemine ja mitte lugejale informatsiooni või mõtlemisainese pakkumine.


votnii. aga lapsevanemad ostsid täna maja. et siis aastast 2004 saagu aasta, mil kõik vana otsa saab.


h

survivori kaheksas hooaeg, allstars. loomulikult raskem kui kunagi varem, neilt vaestelt inimestelt ei anna varsti enam midagi vähemaks võtta. ja muidugi kurjad putukad ja räpane joogivesi ja vihm ja whatnot.


kaks ja pool kena poissi (olen colby juba oma lemmikuks välja valinud, ethanil ilmselt ei ole mingit võimalust), veel vähem kenasid inimesi (millegipärast on kõik need kurjad uuele ringile tulnud). ja alasti richard hatch, korduvalt, millest piisab juba televaataja pimedaks tegemiseks, vaestest võistkonnakaaslastest rääkimata. tundub, et ta on valinud ainuõige strateegia -- temast esimesena lahti saamine oleks võiskonna jaoks lihtsalt liiga lihtne.


ja vabandust, kaarin, kui ma midagi ära rikkusin, aga seda kõike võisid sa ju siiski isegi arvata.


h

suvel selliseid drastilisi arvamuste lahkuminekuid vaevalt tekib -- kui taevas on sinine ja päike paistab ja muru veel päris ei kärssa, siis ei saa keegi vastu vaielda -- ilm on hea. talvel aga... minu arvates oli täna õues uskumatu löga (minu vestluskaaslane kasutas selle kohta lausa saksakeelselt sõna ekskrementide kohta), ema arvates oli täiuslik suusailm. loomulikult kasvas sellest välja tavalist sorti perekondlik nagin otsekohese talispordi harrastamise vajaduse teemal. lõpuks läksin mina linna marisega kokku saama ja ema läks suusatama. koju tulles olin mina veel rohkem veendunud, et ilm ei kõlba kuhugi (kesklinn ei olnud jalakäijasõbralik, teid sai ületada ainult põlvini lombist läni käies jne.), ema aga kinnitas, et oli olnud elumõnus.


viha- ja nostalgiapisarad tulevad silma kui meenutan seda ühika kõrval olnud valgustatud uisuplatsi põhja-haagas. minu õhtuste piruettide (kunstiline liialdus muidugi) tarbeks täiesti minu päralt...


h